Pühapäev 29.04 - teisipäev 01.05.2007 (Hoi An, Vietnam)

Hommikutundidel, peale mõne tunnist hilinemist, saabume Hoi An'i. Bussi peatuspaigas on ootamas kobaras abivalmid noormehed, kes kõik teavad soovitada linna parimat majutusasutust. Olles saanud Battambangist (Cambodia) ühelt paarikeselt soovituse siinse öömaja osas, võtame ühe suvalise takso ja palume end sinna viia. Sinna saabudes selgub, et asub teine suisas linna servas ning õnneks pole ka vabu tube. Tellime uue takso - seda saab siin lausa telefoni teel teha. Nagu päris. Laseme ennast keskusesse tagasi viia ja asume uue hotelli otsinguile. Alice võtab koos kottidega ühes puhvetis istet ning asub omletti tellima. Marko teeb kiire turuuuringu ja valib ühe neist välja.

Järgnevad 3 päeva on tihedalt sisustatud esmalt tailor shopide ehk rätsepatöökodadega tutvumisega, seejärel tellime hunniku ülikondi, kostüüme, pluuse jms ning käime neid siis proovimas ja parandamas. Kott saab 10 kg täiendavat kaalu. Viimasel päeval vahetult enne ärasõitu avaneb Markol võimalus külastada ka rõivaste tootmisüksust. Nimelt selgub viimasle proovimisel, et ülikond vajab natuke kohendamist ja aja kokkuhoiu mõttes palutakse Markol koos temast kolm korda kergema naisterahvaga rolleri seljas töökotta sõita. Oo õudust. Kleenuke naisterahvas ei mõista meie ehmunud pilke ning lubab, et oskab seda aparaati piisavalt osavalt juhtida. Kui tema seljataga hiiglane istet on võtnud ei ole ka naisuke enam nii enesekindel, sest sellist koormat ei ole tema kaherattaline sõber ilmselt veel tundnud. Teekond kulgeb äärelinna. Kurvide võtmine on päris kõhe. Töökoda asub ühes tupiktänava lõpus asuvas pisikeses majas. Majja sisenedes avaneb üllatav vaatepilt. Miskipärast oli meil ettekujutus, et õmblustööd teevad pisikesed vietnamlannad. Tegelikkuses vaatasid ruumist vastu umbes paarkümmend palja ülakehaga noormehed. Osadel keha katmas ka värvilised tatoveeringud. Noormehed on ilmselt ennegi nii suuri ülikondasid õmmelnud, kuid ühtegi nii suurt elusuuruses tegelast pole vist enne nähtud, sest elevust on ruumis palju. Tullakse ja mõõdetakse modelli pealaest jalatallani.

Paari kiire liigutusega saab valmiskujul ülikonnast lihtsalt hunnik kokkuõmmeldudu riidetükke. Ülikonda selle kogumi seest küll ära ei tunneks, kuid üks väidetavalt osavamaid rätseppoisse toimetab ilmselge enesekindlusega. Lõikab midagi ära, õmbleb natuke juurde, pressib kuuma raua all, õmbleb veel ja ....valmis. Viie minutiga on tehtud vajalikud muudatused ning ülikond passib kohe paremini. .....oh kurat nüüb peab selle rolleriga veel ka tagasi sõitma. Marko sulgeb silmad ja surub pöidlad tugevalt pihku. Sellest on kasu, sest õnnelikult jõutakse tagasi linna Alice juurde.

Siinkohal olgu siiski öeldud, et hiljem kodus riideid kandma asudes sai kiirelt selgeks, et ega need just esmaklassilise kvaliteediga tehtud esemed polnud. Ülikonnad vajuvad kiirelt vormist välja ja ka särkide kraed ning käiste otsad hakkasid peale esimest pesu kokku tõmbama. Ainsad esemed, millega saab hetkel veel rahul olla, on lipsud. Neid ostis Marko kohe 10 tk, a' 5 USD. Hea siidine materjal ja kaunid värvid.

Rõivadraama vahepeal naudime ka Hoi Ani kaunist vanalinna, mis on muideks ka Unesco maailmapärandi nimistus.

Laupäev 28.04.2007 (Dalat - Nha Trang - Hoi An, Vietnam)

Peale järjekordset meeldivat hommikusööki tuleb meile bussifirmast järgi minibuss, mis meid suure bussi juurde toimetab. Algab sisuliselt 24 tunnine teekond Hoi An'i poole. Esmalt sõidame Nha Trangi, kus peame mõned tunnid ootama enne, kui järgmine buss stardib öisele sõidule Hoi An'i suunas.
Bussi sisenedes üritame mitte meenutada oma pahameelt eelmisest sõidukogemusest ja loodame, et seekord on sõit sujuv. Esimesed tunnid mööduvad üsna meeldivalt. Seekord on ka bussi sõidukiirus vastav teeoludele. Kui hommikused jahedamad tunnid hakkavad mööduma ja buss on laskunud mägedest alla poole hakkab meid palavus kimbutama. Palume bussijuhtidel tööle panna konditsioneeri, mille olemasolu piletite müümisel alati rõhutatakse. Selgub, et antud bussil see seade ei tööta. Nii meie, kui ka teiste kaasreisijate pahameel on kõrgem, kui bussiaknast paistvad mäed. Kuus tundi bussisõitu keevas bussis ei ole just mee lakkumine. Kuna tegemist on bussiga, kus kirjade järgi peaks olema konditsioneer, siis puuduvad bussil ka avatavad aknad. Oi kui mõnus!
Inimesed uurivad, millal on oodata tavapärast peatust keha kergendamiseks ja söögi-joogivarude tankimiseks. Lubatakse, et peatus tuleb 20 minuti pärast. Möödub tund, aga peatusest ei ole haisugi. Rahvas nuriseb. Meie ka....ja üsna valjuhäälselt. Üks täitmata lubadus on veel seoses nende bussisõitudega. Nimelt reklaamitakse avatud kuupäevaga bussipileteid ka kui ekskursiooni bussi, mis teeb tee peale jäävate olulisemate vaatamisväärsuste juures lühikesi peatusi. Meil pole õnnestunud näha veel ühtegi pileti peal kirjas olevat vaatamisväärsust. Ka selles osas avaldame pahameelt. Bussijuhte jätab see soigumine üsna külmaks.
Alles kell 12 teevad bussijuhid peatuse. Reeglina tehakse peatusi reisi keskel. Hetkel on peatus aga umbes tund enne planeeritud vahesihtpunkti jõudmist. Saame viimaks minna end välja jahutama. Särk on läbimärg. Ka aluspüksid on läbimärjad, sest sellises kuumuses nahkistmete peal ei ole just kõige parem istuda.
Peale vajalikke toiminguid kihutame edasi. Seekord tõesti juba kihutame. Kohati tundub, et isegi eluohtlikult. Vähemalt mõnedele rolleritele, kellest buss meie arust liiglähedalt mööda vuhiseb. Ilmselt on bussijuhtidel plaan rahulolematu reisiseltskond võimalikult kiiresti sihtpunkti toimetada. Paraku peame selles plaanis pettuma, sest mingi hetk peavad nad bussi teeääres kinni ning asuvad teeservas puuvilju müüvatelt naistelt endale kaupa valima. See on juba mõnitamine. Marko läheb ja esindab kogu bussirahvast ning kurjustab bussijuhtidega. Hoolikalt valitud eestikeelsete sõnadega. Metsapeatust ei saanud teha, kui rahvas seda nõudis, aga oma isiklike asjade ajamiseks tööajal leitakse küll võimalus. Mehed ei lase ennast sellest häirida ning valivad oma puuviljad rahulikut lõpuni ja alles siis jätkavad sõitu.
Meenutame oma kogemusi Vietnami transpordiga ning nendime, et siin riigis on meil pea alati sellega mingeid probleeme olnud. Klienditeenindusest ei teata siin veel midagi. Juht on kuningas. Nha Trangi jõudes palume bussifirma kontoris selgitusi, kuid siin ollakse veelgi ülbemad ning teatatakse, et reisijatel pole mingit õigust midagi nõuda. Mõnikord lihtsalt juhtuvad sellised asjad on nende väide. Uurime, et milline buss ootab meid ees sõiduks Hoi An'i. Ega mitte sama buss. Kangesti tahaks konditsioneeri saada. Meile lubatakse, et sinna sõidab tunduvalt parem buss.
Jätame oma kotid bussfirma kontorisse ja läheme ise esmatutvust Nha Trangiga tegema. Kuna peale Hoi An'i tuleme siia linna tagasi, siis tahame endale hotelli juba varakult välja valida, et ei peaks pärast koos kottidega siin seiklema.
Nha Trang on väga kaasaegne ja meeldiv kuurortlinn. Hotelle ja restorane iga nurga peal. Rannapromenaad on maitsekalt kujundatud ja haljastatud. Kuna Vietnamis on 27. aprill - 1. mai rahvuspüha, siis on hotellid rahvast täis, sest ka kohalikud tavatsevad oma puhkused just sellele perioodile sättida. Seetõttu ollakse meie suhtes osades hotellides üsna ükskõiksed. Ilmselt läheb hotellil liiga hästi või on töötajad väga lühinägelikud ja lihtsalt hoolimatud. Koolituse puudmine pigem. Kuna hotellid on täis, ei õnnestu meil mitme väliselt meeldiva ja sobiva asukohaga hotelli tubadesse pilku heita. Seega valime endale paar kandidaati, millega tuleme siia naastes tutvuma. Nha Trang on tuntud ka kui Vietnami üks sukeldumiskeskusi. Saame teepeal mitmel korral reklaamlehti ja kutseid võtta osa sukeldumiskoolitustest. Mõtleme selle peale.
Tagasiteel bussi juurde teeme kiire eine itaaliapärases einelas ning natuke jääb aega ka interneti kasutamiseks. Seda saame antud juhul kasutada tänu väikesele valele. Nimelt teepeal olnud hotelli esimesel korrusel oli internetisaal, kuid kasutada said seda vaid hotelli elanikud. Tegime tuimad kala näod pähe ja väitsime sügava enesekindlusega, et ka meie siin peatume. Ilmselt on kunagistest Evald Hermaküla näiteringidest kasu, sest trikk toimis.
Jõudes bussifirma juurde ei taha kohe mitte oma silmi uskuda. Nühiks neid natuke või näpistaks end, sest loodetavasti on avanev vaatepilt vaid silmapete. Peatuses ootab meid vana tuttav bussiloks, mille juures askeldavad hommikused bussijuhid ja veel üks teismeline pealaest jalatallani õline poisiklutt. Tundub, et tema tunneb selle masina hingeelu kõige paremini. Silkab muudkui bussi alla pikali ja siis jälle juhiistmele kogu aeg mingeid juhtmeid ning õliseid varuosi süsteemiga integreerides. Nende nõutud pilkudest on aru saada, et ega ikka pesumasina trümlist konditsioneeri ei tee. Hinges närib kahtlus, et konditsioneer on selle bussi juures hetkel üks vähemtähtsaid probleeme. Vahepeal ei taha aparaat isegi mitte käivituda.
Läksime selgitusi nõudma, et mis toimub ja miks meile taaskord valetati. Büroo juhataja pilk oli selline, et kohe oli lootust peksa saada. Siiski jäi kõik suht koht inimlikuks ning meile garanteeriti, et buss saab olema töökorras. Tundsime huvi ka bussijuhtide vastupidavuse osas. Kas tõesti need kaks vennikest peavad 24 tundi jutti töötama. Väidetavalt olid nad vahepeal natuke puhata saanud ja suudavad järgmised 13 tundi ilusti vastu pidada. Kuna bussijuhtide sinised pluusid on ka vahepeal õliseks saanud, siis ilmselt "puhkasid" ka nemad bussi all.
Rahustuseks võtab Marko väikese dušši bussifirma WC kraanikausis ning varsti antakse meile märku, et aeg on bussi kolida.
Teekond Hoi An'i poole võis alata. Konditsioneerist hakkas isegi mingit õhku tulema.
Linnast välja sõites pakib üks bussijuhtidest lahti võrkkiige. Ühe otsa kinnitab bussiukse lingi külge ning teise esiistme käetoe külge. Ei oleks imestanud, kui see ots oleks ka rooli või käigukangi külge seotud. Voodi missugune. Head ööd hr. bussijuht.
Öösel teeme mitemeid peatusi, kus jätkuvad pisiparandused bussiga. Ühes peatuses, kui kõik reisijad on maha läinud ning võtnud istet öises teeäärses söögimajas, sulguvad bussi uksed ning buss koos kõigi meie kottidega kaob pimedusse. Rahval näod imestust täis. Ka söögikoha tegelased ei oska selgitada kuhu kadus buss koos meie asjadega. Möödub pool tundi. Ei midagi. Kergelt kõhedaks teeb teadmine, et oled keset ööd kuskil kesk Vietnami ilma asjadeta. Meil on õnneks kõige olulisemad asjad - fotokas, passid ja raha - kaasas.
Kuskilt kaugusest kostavad metallitöö hääled. Justkui mingi suure haamriga taotakse alasit. Kiikame pimedusse. Tundub, et natuke maad teed mööda edasi paistab meie bussi kontuur. Agaramad suunduvad selgust looma. Naastes selgub, et seal asub väike töökoda, kus meie bussi putitatakse. Oh, mis üllatus.
Viimaks saabub ka buss ja sõit jätkub.....kuni järgmise peatuseni.....kus teeäärse rehvitöökoja pererahvas üles aetakse, sest bussil on ka osad rehvid katki. Mõnu kogu raha eest. Lootusest öötundidel ka ise sõba silmale saada ei tasu unistadagi, kogu aeg on nii "põnev".

Reede 27.04.2007 (Dalat, Vietnam)

Täna on taas see päev, kui lõbustame ennast väikese tuuriga. Seekord on tegu privaatse reisiga, kuid koos giidi ja autojuhiga. Kim Travel reisibüroos maksame selle päevase reisi eest kahepeale kokku 40 dollarit. Kohtumispaigaks on meie hotell ning kokkulepitud kellaajaks 8:00 hommikul. Giidiks osutub eile reisibüroos kohatud mees, kes jäi meile meelde oma konitamisega. Ja mitte just kõige parema keeleoskusega. Juhiks on hiinasugemetega vietnamlane, kes tegeleb auto juhtimisega ning jutuga just ei hiilga. St et vaikib enamasti.
Giid haarab juba sõidu ajal härjal sarvist ning hakkab linnast ja selle sünniloost pajatama. Saame isegi jutust aru ning oleme meeldivalt üllatunud. Etteruttavalt mainiks ka seda, et giid on meie reisil kohatutest parim. Asjalik, teab palju ning tahab kõike seda meiegagi jagada.
Esmalt suundume Dalat lähistel asuvasse lilleaiandisse. Veidi kulunud ja lagunenud olemisega suur hall on täis gerberaid. Väikeses uberikus putkas pakivad neiud ükshaaval lilleõisi kilesse. Tuleb välja, et gerbera on siin ka üks populaarsemaid lilli. Meie üllatuseks on teine väga hinnatud lill nelk (samas see ju ongi kommunistlikule ühiskonnale kohane). Kuna see on hea vastupidavusega lill, siis on ta palju kallim kui näiteks roos. Nelgiõie eest küsitakse 3 000 - 5 000 dongi, pühade ajal isegi kuni 10 000 dongi. Roos aga maksab ainult 1 000 dongi õis.
Lilled siit lilleaiandist saadetakse teele üle kogu Vietnami ning eksporditakse ka naaberriikidesse (Tai, Malaisia jne).
Järgmine peatus on väike pereettevõte, mis toimib kohvi istanduse ja ka siidiussi kasvandusena. Kohvipuud on meile juba Laosest tuttavad, need siin on ainult veidi väiksemad põõsa moodi istikud, kuid tihedalt kohvioa vilju täis. Väidetavalt tegu arabika ubadega. Siidiusse me kahjuks ei kohta, sest need on juba kookoniks muutunud ja vabrikusse saadetud. Giidi sõnul moodustub ussist kookon 7 päevaga ning siis uss hukkub.
Suundume edasi traditsioonilisse siidivabrikusse, kus püstakriiulites on lademetes siidiussist moodustunud kookoneid. Kui kookonit näppude vahel loksutada, siis on kuulda, et keegi on seal sees. Kookon ise on kõva ja hallikas-valget värvi. Suurest tööstushallist leiame eest veel kolm pikka masinate rivi, millest esimeses koovad automatiseeritud kangasteljed valgest siidiniidist mustrilist kangast ja ülejäänud masinate taga on hulk naisi, kes kookonitest siidiniiti välja võluvad. Töö on väga peen ja tundub ka, et täpsust nõudev. Kookoneid solgutatakse vees, et sealt niidiots kätte saada. Seejärel tõstetakse mitmest kookonist saadud niidiotsad masinakülge, mis siis hakkab niiti ümber suurte ketaste venitama. Kuigi naistel on näod naerul (ilmselt naeravad meie tõsiuudistavaid nägusid), tundub töö päris raske olevat. Päevad läbi näpud vees ja otsapidi masinas, karm.
Hoone ühest väiksemast toast leiame naisterahva, kes kangastetst erinevaid rõivad kokku õmbleb. Pluusid, seelikud, püksid, kimonod. Tehnika on siin selline, et enne õmmeldakse valgest kangast riidetükk valmis ja seejärel asutakse seda siis värvima. Parasjagu käis halli eestoas kimonote suurtes kaussides punaseks värvimine.
Tööstusest lahkume taas looduse sekka. Kuna oleme suured koskede fännid, siis ootame põnevusega kiidetud Elephant Fall'ini jõudmist. Suure kose nägemiseks, tuleb läbi viia suisa eluohtlik ronimine. Vee laskumiskohta saab muidugi vaadata ilma ronimiseta, kuid sellest ei saa ju mingit kaifi. Tahaks ikka vee kukkumiskohta ja kose täispilti nautida. Selleks peab aga mööda libedaid kivisid alla ronima ning vahepeal ka kivilt-kivile hüppeid tegema.
Naastes normaalkõrgustesse külastame Linh An Tu hiinapärast templit, mille hoovist leiame eest hiigelsuure kergelt sinaka ja korraliku Burda naeratusega Buda. Sellist imeasja polegi me veel kohanud. Kuigi Buda sümboliseerib hiinlastele suurimat rahulolu ja õnne, jätab selline Buda kujutamine pigem kergelt humoorika mulje. Kuidagi raske on teda pühaks olevuseks pidada. Samas on siin Dalat kandis tulenevalt tema asukohast mägisel maastikul ka natuke jahedam, kui mujal Vietnamis, seega on Budal ehk lihtsalt külm naha vahele pugenud.
Tempel on uus, kena ja hoolitsetud aiaga. Templis sees elab üks vanem hiinlasest naisterahvas, kes hoone eest hoolt kannab ja iga päev kolgib suurt kella ning peab palvust. Milline huvitav elu.
Suundume taas kohaliku tööstusega tutvuma, milleks seekord on väike alkoholitehas, kus valmistatakse 60 kraadilist riisiviina. Jällegi väike perefirma, kes viinaga varustab kohalikke elanikke ning väidetavalt ka restorane. Küll on hea, et meil pole tekkinud kommet siinsetes restodes viina juua :) Riisiplöga kääritamine toimub väikeses haisvas keldris, kus tünnikesed asuvad kohe seabokside kõrval. Giidi sõnul peab riis käärima 7 päeva ning seejärel villitakse see plastpudelitesse.
Asutame ennast minekule ning otsime tänavalt autot. Kuna see on veidi eemale ennast parkinud, siis jalutame. Teepeal ronib meie giid ühe maja hoovi ja seal asuva puu otsa, et meile tähtvilju maitsmiseks tuua. Kuigi olukord on naljakas ja tekib ka väike hirm soolapüssiga ilmuvast peremehest, võib tulemust meie jaoks meeldivaks lugeda. On tõesti head viljad. Meil on ikka lahe giid!
Päevakava järgmine punkt on seenekasvandus. Veidi mornide nägudega daamid pakivad mingit puutükkidega segatud sodi kilekottidesse, mida seejärel hoitakse-kastetakse 7 päeva (hmm, tundub juba naljakas, kui palju asju saab valmis 7 päevaga) ning siis korjatakse seened. Hoidmisviis on päris omapärane. Kilekotid seotakse otsapidi kokku ja seejärel riputatakse pikat kotiketid lakke. Arusaamatuks jääb, mis moodi nad neid kastavad.
Hoovipeal saame taas nautida üht uut eksootilist vilja, milleks seekord on passioonivili. Pärit loomulikult jällegi naaberaiast. Maitseb hästi.
Lõunaks suundume tagasi Dalat kesklinna ja sisuliselt meie hotelli lähedale. Astume sisse esimesse restosse, mis on rahavast puupüsti täis. Khmeri uue aasta puhul on pered kõik välja sööma tulnud. Leiame siiski ühe vaba laua ja tellime joogid-söögid ära. Arve 118 000 dongi.
Jätkame päevakavaga ning järgmiseks punktiks on taas kosk. Datanla Falls. Kui eelmise kose juures oli turiste minimaalselt, siis siin on neid kohe hulgim. Ilmselt seetõttu on siia ehitatud ka ülipopp koseni viiv mägikelgu rada. Valime meiegi moodsa liikumisvahendi ning soetame suisa edasi-tagasi piletid kokku 60 000 dongi eest. Arutleme, miks Eestis ei ole selliseid atraktsioone. Munamägi oleks ju kohe palju huvitavam :)
Kelgusõit on väga lahe ja kohati ka kõhe. Meenutab mini ameerikamägesid. Kui tundub, et kiirus on liiga suur, siis paned kangist pidurit. Kiirusfanatid siit muidugi kaifi ei saa, sest aparaadil on automaatne pidurdussüsteem, mis käivitub kiirusel 40 km/h.
Datanla kosk on väga kena ja vaatamata kuivale perioodile suhteliselt veerikas. Giid arvab, et see vaatepilt on küll ilus, kuid tal on meile veel midagi varuks. Meist saavad taas mägironijad, sest giidil meeles mõlkuv äge koht asub kose tipus. Peale tõsist ronimist ja mudast metsarada jõuamegi väikese mitmetasapinnalise koseni. Väga sheff. Tasus turnimist. Metsas seletab giid meile erinevate taimede nimetusi ja otstarvet. Tuleb välja, et ta on tõeline looduse sõber ning on kunagi elanud lihtsalt 2 nädalat metsas. Vaata aga vaata!
Kose juurest lahkudes saame väravas proovida artishoki teed, mis siin riigis paistab väga popp olevat. Kuigi maitsel pole viga, jätame ostu siiski sooritamata.
Edasi asume tutvuma Thien Vien Truc Lam Zen Monastery'ga. See on vist meie reisi kõige moodsam, kaasaegseim ja hoolitsetuim tempel. Samas on tegemist ka kloostriga. Väidetavalt Vietnami suurim klooster. Munkade ja nunnade hoonetesse siiski külastajaid ei lubata. Jalutame kenas aias, mis on täis bonsai puusid ja lillepõõsaid. Kasvavad ka erivärvilised bambused - rohelised ja kollased. Tempel pidavat olema väga popp kohalike turistide ja eriti etniliste hiinlaste seas. Seda on näha. Templi lähistelt avaneb imepärane vaade Tuyen Lam järvele ja seda ümbritsevale loodusele. Naudime siinset olustikku ja asume järgmise atraktsiooni suunas. Sõit taevatrammiga. Pilet kahepeale kokku 70 000 dongi. Naudime vaadet üle Dalat linna, mis siit kõrgelt tundub kohe eriti suur.
Järgmisena suundume Bao Dai Summer Palace'iga tutvuma. Tegemist on Vietnami viimase kuninga suvekoduga. Härra oli siiski pigem Prantslaste nukuvalitsuse eesotsas, kui see selleks, ikkagi kuningas. Pilet on meie tuusiku sees. Siinses villas (ilmselt võis seda hoonet villaks pidada tema valmimisaastal 1933) asub 25 tuba, mille seas ka saun, iga pereliikme privaatne tuba koos sinnajuurde käiva vannitoaga ning kõikvõimalikud puhke-, peo- muud vastuvõturuumid. Siin saamegi siis esimest korda meie turistikarjääri jooksul tutvuda ka kõrgest soost elukate mustadeks toiminguteks mõeldud ruumidega. Disain kogu kompleksis on säilitatud muutmata kujul selle valmimisest alates. Kuna rahvast on palju, siis peale mõningast rüselemist kohalike turiste seas asutame ennast minekule järgmist huvitavat atraktsiooni kaema.
Meie tänase tuurikese viimane punkt on Hang Nga Gallery & Guesthouse, mis on kohalike poolt ümbernimetatud hullumajaks (crazy house). Kuna tegemist ei ole tavalise külalistemajaga, siis on see paigake kindlasti külastamist väärt. Väravas tuleb valmis olla loovutama a' 8 000 dongi sisenemise eest. Ööbijatelt muidugi raha ei küsita. Küll aga niisama kiibitsejatelt (nagu meie). Siinsete hoonete autor on Mrs Dang Viet Nga, kes elas 14 aastat Moskvas, kus ta omandas ka arhitektuuris doktorikraadi. Tädi on tõeline hipi, mis kajastub väga efektselt ka tema arhitektuursetes vaimusünnitistes. Tegemist oleks justkui hoonega jutustusest "Alice imedemaal vol.2". Igal toal on oma temaatika, mis on valdavalt seotud mingi loomaga. Karutuba, sipelgatuba, tiigrituba jne. Tubades on võimalik siis ka ööbida, kuid nende krõbe hind 30-80 USD jääb meie taluvuspiiridest välja. Elamust on rohkem, kui mugavust. Seega võtame suuna siiski oma hotelli poole.

Neljapäev 26.04.2007 (Dalat, Vietnam)

Hommikusöök on hotelli koduse ja hubase miljööga köögis. Administraator praeb meile muna ja röstib saia. Ise aitame ennast kohvi ja mahlade valamisel. Söögilaud on lookas puuviljadest, moosidest ja saiakatetest. Eine on suisa luksuslik ja väga toitev.
Jalutame linnas ringi ja eksitame ennast sinna ära. Kuna Dalat asub Vietnami mägede vahel, kus kõrgus merepinnast on ~ 1500 m, siis on siin märgatavalt soodsam kliima meiesugustele põhjamaalastele. Saab ennast vahelduseks suisa inimesena tunda.
Linn, mida kutsutakse ka armastuse linnaks, on tulenevalt mägisest maastikust äärmiselt põneva ülesehitusega. Tänavad ja majad on pidevalt erikõrgustel ning kunagi ei tea, kas järgmise maja taga on tõus või laskumine. Majadevahelised trepid ja tänavad on kitsad ning väga romantilised. Kuna pranstlaste valitsemise ajal Vietnamis oli Dalat paljude sõjaväelaste koduks, siis on siinsete majade arhitektuuris märgata sellest tulenevaid mõjutusi. Linnas on isegi väike Eiffeli torni koopia. Väike ei olegi tegelikult ju päris õige seda umbes 40 meetrist torni kirjeldama.
Keeldume kaarti vaatamast ning orienteerume kõhutunde järgi. Satume seetõttu väga huvitavatele tänavatele ning näeme kohalike igapäevaelu lähedalt. Läbime kitsa teenustetänava, kus iga madala majakese tänavpoole avatud toas osutab pererahvas mingit teenust. Kes on juuksur, kes parandab jalgratast jne.
Viimaks toob meie jalutskäik meid linna keskele Xuan Huong järve äärde, kuhu ümber on koondunud suur hulk restorane, kohvikuid ja majutusasutusi. Siin paneme juba kaardi järgi paika edasise marsruudi tagasiteeks hotelli juurde. Oma teel satume nägema ka kahe noorpaari pulmapidu. Noorpaarid tervitavad parajasti tänava ääres peole saabuvaid külalisi.
Natuke enne hotelli peatume lõunasöögiks Art-cafes, kus seintel ilutsevad restorani omaniku tehtud maalid. Omapärane ja huvitav on maalide puhul nende signeerimisviis, milleks on punane näpujälg maali nurgas.
Peale kerget einet palume hotellil meile takso tellida, et suunduda golfikeskusesse golfama.
Dalat Palace Golf Club'is on lõunasel ajal meile meelidiva üllatusena soodushinnad. Varustus, harjutuspallid, caddy ja 6 mängupalli ning 18 raja mängimine läheb maksma 50 dollarit.
Väljakut ei anna seniste reisil nähtutega võrreldagi. See siin on vist üldse kõige ilusam väljak, mida meie silmad on näinud. Väga huvitava maastikuga ning suurepäraselt hooldatud territoorium.
Peale harjutamist ja golfilöökide lihvimist saame kaks noormeest caddydeks ning asume raskusi ületama - reljeefset maastikku alistades ja võsa vahele sattunud palle otsides ning nende tagasi rajale löömist. Rajalt avanevad suurepärased vaated ka linnale. Veedame siin imelise pärastlõuna. Marko võiks siia linna veel mõneks päevaks (kui mitte nädalateks) jääda, kuid paraku on meil nüüd juba kindel ja tihe ajakava, millest peab kinni hoidma.
Tänase õhtusöögi kõrvale proovime ära ka Dalat veini,. Tundub, et tegemist ei ole viinamarja veiniga vaid pigem mingi aedmarjadest aetud veiniga. Maitsel ei ole samas väga vigagi ja sellele järgnev unigi on mõnus.

Kolmapäev 25.04.2007 (Ho Chi Minh - Dalat, Vietnam)

Eile valisime välja reisibüroo (mis kujutas endast ühte lauda ja tooli tänavaääres), kellelt ostsime ära avatud kuupäevadega bussipiletid marsruudiks Ho Chi Minh - Dalat - Nha Trang - Hoi An. Piletid maksid kahepeale kokku 24 dollarit. Oma sõidusoovist tuleb teatada üks päev ette ning bussi saab siis ka omale hotelli järgi tellida. Kuna buss pidavat siin linnas väljuma üsna meie hotelli lähedalt, sisuliselt piletiostu kohast, siis meie sellist luksuslikku teenust seekord ei kasuta. Sõidame täna Dalat nimelisse linna ja peatuses peame kohal olema kell 8:15. 15 minutit enne bussi ametlikku väljumisaega. Kokkulepitud ajal ja kohta jõudes märkame hirmuga, et meie laud-bürood enam pole. Tohohh. Kuid õnneks astub meie juurde kohe üks tütarlaps, uurides ega me Dalati ei lähe!? Kuuldes, et läheme, palub ta meil endale järgneda. Paarisaja meetri pärast jõuame suuremasse müügipunkti, kuid sellel ilutseb hoopis silt Hanh Cafe, mis ei lähe teps mitte kokku pileti müünud firmaga. Piletit näidates selgub, et oleme siiski õiges kohas ja kõik on korrektne. Ootame bussi. 45 minutit hiljem endiselt ootame. Peale mitmendat korda pahameele avaldamist buss juba ka saabub. No ei meeldi selline asi, kui enne 5 tunnist sõitu buss pea tunni hilineb. Kuna buss on juba pooltäis, siis ilmselt käis inimeste hotellidest pealekorjamine. Mis jätkub ka siis, kui meie oleme peakontorist peale istunud. Linnast lahkume, kui kell on saanud 10!!!
Bussijuhil on vist mingi trauma olnud, sest buss venib nagu tatt. Nii aeglast juhti pole meie silmad veel näinud. Kihtuamine pole küll hea, aga selline venimine tuleks ka ära keelata. Pakume, et hea kui üldse täna kohale jõuame. Ja lubatud kellaajast 13:30 võime ainult und näha. Teepeal teeme lõunapeatuse, kus soetame endale kõhutäiteks võileivad (14 000 dongi) ja Marko valib taaskord oma lemmik jahujunni 6 000 dongi eest.
Kui kõht saab täis on ka tuju parem. Imetleme Vietnami ilusat mägist maastikku ning fantastilist rohe-rohelist troopilist metsa. Mõtleme positiivselt, hea et vähemalt konditsioneer on ja istmed ka suht mugavad. Ja vaade nii uskumatult kena.
Kell 17:30 Dalati jõudes on positiivsus meist haihtunud ning hakkame siinses reisibüroos jonnima. No kuidas nii saab, et buss hilineb 4 tundi. Neiu selgitab midagi tulistavatest politseinikest ja suurtest trahvidest ning leiab, et bussi hilinemist ikka vahel juhtub. Tahaksime oma pileteid kangesti tagasi müüa ja uue firma valida, kuid piletitel ilutseb suures ja rasvases kirjas tekst :"Non refundable!". Loodame siis järgmisel korral paremat tulemust.
Nagu enamik teisi bussifirmasid on ka seekord tegu reisibüroo-kohvik-hotelliga. Meile pakutakse siinsamas hotellis tuba 6 dollari eest. Vaatame toa üle, kuid peale selliseid vintsutusi tahaks midagi paremat. Seega otsustame võtta takso ja üles otsida hotelli, mida soovitati Tripadvisoris. Adume mingi hetk, et takso teeb Dalati tänavatel auringi, et arvet kopsakamaks saada. Kuid kuna linna ise nii hästi ei tunne, seekord me ei kobise. Arve 23 000 dongi (oleks pidanud olema 15 000 nagu hiljem teada saime). Hotel Dreams osutub aga täis olevat, kuid sõbralik hotelliomanik isiklikul viib meid 100 meetrit eemal olevasse samanimelisse teise hotelli, kus toad veidi kallimad. 12 asemel 15 dollarit. Tuba osutub aga väga ilusaks, massazi dush on isegi olemas, telekas ja rõdu ka. Isegi hommikusöök on hinna sees. Otsustame jääda.
Dalat on lisaks kõigele muule tuntud ka, kui ühe ilusaima golfiväljaku kodulinn. Kuigi väljas juba pime, otsustame siiski minna golfikeskusesse infot hankima. Et äkki õnnestub homme mängida. Marko silmis saab golfiklubi kohe rasvased plusspunktid, sest nende poekesest leiame väga normaalse hinna ja kvaliteediga meeste golfisärgid. Siiani oleme kohanud poode, kus Marko sõnul on müügil poiste särgid. Saadud info rahuldab meid ning garanteerib homme siia tagasituleku. Ja siis juba mängima.
Tagasitulles palume taksol ennast kesklinna lähedale viia, et teha õhtusöök. Jalutame hotelli suunas tagasi ning leiame teelt Wild Sunflower restorani, mida ka meie raamat kiidab. Valime roaks kohaliku hõrgutise hot-poti, mis tähendab keevat kaussi lauas, kus sees keedetakse valmis lihad, juurviljad, nuudlid. Tahad mässad ise, ei taha - ettekandja teeb kogu töö ise ära. Arve koos jookide ja kookidega 202 000 dongi. Väga hea oli.

Teisipäev 24.04.2007 (Ho Chi Minh, Vietnam)

Täna jätkame jalutuskäiku HCMC's. Esmalt uus katse Qatar Airwaysi kontorit külastada. Kontor asub hotelli kolmandal korrusel ühes endises numbritoas. Ruum on umbes 10 m² suurune, kuid töötajad on sinna istuma pandud tervelt kuus. Et siis selline ongi viie tärnise lennufirma kontor. Ok, anname andeks, kuna HCMC suuna nad alles mõni aeg tagasi avasid. Küll jõuavad kunagi ka parematesse ruumidesse kolida. Selleks saavad nad lisakapitali pagasi ülekilodelt, mis maksab 26 dollarit ühe kilo kohta. Aii. Estonian Air'l on sama näitaja Londonist Tallinnasse sõidul 6 dollarit. Kinnitame üksiti ka lennupiletid ja saame kinnituse, et 14. mail väljub lennuk esmalt Doha suunas ja sealt 15. mai varahommikul Londonisse, kust siis hilisõhtul Estonian Airi kaasabil jõuamegi Eestisse.
Järgmisena viib jalutuskäik meid Notre Dame katedraali ja selle kõrval asuva Prantsuse arhitektuuri mõjutustega postimajani. Kiriku uksed on kinni, seda saame seega imetleda ainult väliselt. Postimaja on loomulikult avatud, sinna astume ka sisse. Mitte ainult ruumide imetlemiseks, vaid ka koju pakisaatmise hindade uurimiseks, sest lennuki ülekilode eest küsitakse ikka roppu raha. Paraku saame teada, et ka see teenus on siga-kallis (DHL Jumbo box kuni 25kg 270 dollarit, millele lisanduvad veel igasugu maksud 10%+12%), mis paneb mõtlema teenuse kasutamise otstarbekuse üle. Tuleb kuidagi liigsetest pagasikilodest lahti saada või mingi muu kavalus välja mõelda, sest ülekaalu on meil päris korralikult.
Võtame suuna ajaloo muuseumi poole. Tee peal möödume nii USA, kui ka Inglismaa saatkondadest. Esimene on tavapäraselt kõrge müüriga ning sissesõitu piiravad betoonpostid, umbes nagu ka meil kodumaal. Inglaste saatkond on palju rohkem linnarahvale avatum uudistamiseks. Mõjuva põhjuseta siiski ikka sisse ei lasta.
Muuseumi juurde jõudes selgub kurb tõsiasi, et seal on lõuna. Koju jõudes kontrollime, kas Eestis ka muuseumites lõunapause tehakse. Turisti seisukohast äärmiselt tobe olukord. Egas midagi, peame meiegi siis lõuna tegema. Esmalt tundub see isegi hea idee olevat, kuid peale veerandtunnist otsingut ei suuda me ikka ühtegi söögikohta ümbruskonnast leida. See ajab pehmelt öeldes harja punaseks. Siin riigis, kus koolilapsed ikka veel punast kaelarätikut kannavad on see ilmselt mõistetav. Tekib küsimus, kus need muuseumi töötajad oma lõuna teevad. Ilmselt on kilekotiga räim tomatis kaasa võetud ja nii nad seal kunstisaalis-kunstisaalis ajalehe peal seda pugivad, kasutades konservi avamiseks mõne ajaloolise oda otsa nagu tuntud Baskini humoreskis.
Olles oma otsingutega jõudnud juba kurat-teab-kui-kaugele, teeme karistuseks otsuse muuseum üldse vahele jätta. Paras neile .... või siis meile ... võta sa kinni.
Paar laudade ja toolide kohta oleme suutnud isegi leida, kuid neis pakuti meile ainult juua. Söögi tegemisest ei tahetud seal midagi kuulda. Läbi ime õnnestub meil ühe maja teiselt korruselt isegi mingi kohvik leida. Sisenedes on koht puupüsti rahvast täis. Mis siin imestada, kui see on kvartali ainus köögiga koht. Meile leitakse siiski koht kolmandal korrusel ühe laua nurgas. Tellime endale karastavad joogid ja praed. Lauda saabub taldrik praetud lihaga. Uurime, kas siia juurde ka riis või kartul võiks saabuda, saame eitava vastuse. Seda neil ei ole. Enne uhke prae kallale asumist käib Alice teisel korrusel korra nina puuderdamas ning näeb, et seal ajavad kohalikud endale pulkadega riisi suhu nagu hamstrid, põsed punnis. Riisi on siin majas seega kuhjaga. Marko võtab ettekandja käekõrvale ja viib ta alumisel korrusel einestavate inimeste juurde osutades riisikaussidele ning avaldades soovi sama asja oma uhkes üksinduses lesivale lihatükile saada. Neiu kuuletub ja ka riis loivab ennast meie lauale. Ei saanud nende mõttekäigust aru. Kas nad arvasid, et valgetel ei sobi riisi süüa või oli neil kahju paarist riisikausist?
Templi maniakid nagu me oleme, suundume siit edasi Jade Emperor Pagoda nime kandvasse templisse. Tempel on väliselt küll huvitava arhitektuuriga, kuid meie silmis natuke väike ja tagasihoidlik, võrreldes paljude teiste seninähtutega.
Sisemus on paksu suitus täis lugematul arvul tossavatest viirukitest. Seinte ääres on kurja ilmega suured kujud. Esimese altari kõrval paremal on 4 meetrine kindrali kuju, kes tappis rohelise draakon ja vasakul on teise kindrali kuju, kes on jagu saanud valgest tiigrist. Tagumise altari keskel on ka Jade Emperor ise, kelle kõrval seisavad veel mitmed kurjad kujud. Kurjus ja vägivald meile ei meeldi, seega teeme siit sääred. Ilmselt on kujud siiski hinges head ja armsad.
Jalutame Me Linh väljaku poole, kus asub Tran Hung Dao kuju. Viimane on Vietnami suur kangelane, kes 13. sajandil tõrjus kolmel korral tagasi Hiina mongolitest armee katsed vallutada Vietnam.
Tänavatel jalutades näeb siin maailma nurgas igasugu meile harjumatuid vaatepilte. Üks sellistest avanes meile tuntud kaubamärke müüva kaupluse ees, kus noormehest õmbleja parajasti neid samu ilmselt "originaal" riideid kokku õmbles. Võib-olla oli tegemist ka lihtsalt säär lühendajaga või pisiparandus teenust osutava noormehega.
Kujukest imetledes oleme tunnistajaks moto-cowboy tegutsemistele. Need on sarnased meilgi tuntud kotijooksikutega. Ainukese vahega, et siin tegutsevad nad motorollerite pealt. Meie kõrval pildistavalt hiina turistilt tahetakse möödasõidul kaamera käest tõmmata. Röövli õnnetuseks on see aga naisel rihmaga käe küljes kinni ja "tehing" jääb ära. Nüüd meenuvad ka reisijuhi hoiatused, et just siin kandis need tõprad tegutsevad. Asutame kiirelt minekule. Vaevalt saame paar sammu astuda, kui meile jooksevad vastu kaks teismelist harjumatult läänelikult mukitud ning riietatud kohalikku neiut. Kumbki hoiab käes pakki nätsu, mida meile müügiks pakuvad. Silmadega samal ajal mõõdavad meid jalataldadest pealaeni. Olgem ausad, see kohtumine ei ärata usaldust ja me palume neil viisakalt lahukda. Selle peale ütlevad nad midagi solvavad ning Marko peab nendega vihaselt tõsisesse sõnelusse asuma. Ei ole just meeldiv olukord, sest kohtame sellist käitumist siin Aasias esmakordselt. Ilmselgelt ei ole see kant turistidele kõige turvalisem. Lahkume siit kiiremas korras oma fotokat ja käekotti tugevamalt kinni hoides ning naaseme oma kodurajooni.
Kuna hotelli kõrvaltänavas on veel restorane, kus meil käimata, siis ühte itaalia sugemetega kohta ka suundume. Majad on siin teatavasti kitsad, aga selle eest kõrged. Meid juhatatakse kolmandale korrusele, kus peaks leiduma vabu kohti. Korruste kõrgused on siiski sedavõrd madalad, et Markol õnnestub ühe trepi pöörde peal pea korralikult ära lüüa. Pererahvaski läks ähmi täis ja palus vabandust madalate lageda pärast. Loodetavasti pingutavad nad nüüd söökidega rohkem. Pingutust on tunda (aga võib-olla on siin alati head söögid), sest pastad on väga maitsvad. Koos värskete puuviljamahladega on arve kokku 142 000 dongi.

Esmaspäev 23.04.2007 (Ho Chi Minh, Vietnam)

Eile õhtul sebisime endale tänaseks huvitavat tegevust. Läheme nimelt Mekongi delta tuurile, mis algab juba hommikul kell 7:40. Kulude kokkuhoiu mõttes ei valinud privaattuuri vaid lepime seekord grupireisiga. Maksab kahepeale kokku 14 dollarit.
Bussis võtab meid vastu giid, kelleks on noormees nimega Hien, mis tõlkes tähendab kookose kommi. Noormees tutvustab meile tänase päeva programmi ning üritab seejuures ka humoorikas olla. Kahjuks ei saa keegi bussis tema naljadest aru ja ta naerab nende peale üksi. Seltskonna mõttes kisume ka suunurgad ülespoole.
HCMC'st väljasaamine on paras tegu, sest liiklusvahendite konsentratsioon on äärmiselt tihe. Igal pool on näha aktiivset ehitustegevust. Giid selgitab, et rajamisel on hulgaliselt uusi elurajoone ja tööstusparke. Mainib isegi midagi uuest linna keskusest.
Teekonda deltani umbes 1,5 tundi. Isegi sellise lühikese reisi jooksul tehakse nn. metsapeatus. Nii juhuslikult satub peatuspaigaks oleme suveniiripood. Meie siit midagi kaase ei v­õta, küll aga üht-teist jätame endast maha, kui juba võimalus anti. Suveniiripoe sisehoovis on uhke lootustaimedega tiik, kus saame esmakordselt nii lähedalt neid imelis taimi ning nende õisi imetleda. Parajasti on aias kasvavaid taimi tolmutama tulnud pirakad mesilased, kelle tegevust ajaviiteks jälgime.
Kui kõik on vajalikud toimingud lõpetanud, asume teele sadama poole. Sadam asub Mekongi äärses My Tho linnas, mis tõlkes tähendab ilusat tüdrukut. Ka linnake ise on armas, hoolitsetud-haljastatud ja ilus.
Sadamas ootab meid laevuke, mis asub jõel kursseerima. Esimene peatus on Unicorn Island (Thoi Son). Teel sinna möödume Dragon Islandist (Con Tan Long), mille ees jõe peal asub ujuvküla. Giidi väitel elavad seal rikkad, sest majade maksumused on 10 - 20 000 dollarit. Peab nentima, et majade asukoht on muljetavaldav. Ühelt poolt akendest paistab uhke Mekongi jõgi ja teiselt poolt troopiline mets rohkete palmidega.
Saarel ootab meid ees pisike teepaus. Pakutakse teed mee ja laimimahlaga ning kohalikke kuivatatud puuvilju ja maiustusi. Huvilistel on võimalik puurist suur madu võtta ja siis temaga ühispilt fotokaamerasse jäädvustada. Satume ühte lauda istuma keskealise paariga Slovakkiast. Jagame reisimuljeid ning -soovitusi. Nemad olles eelmise reisi teinud Lõuna-Ameerikasse, kiidavad seda taevani ning soovitavad sinna kindlasti lähemas tulevikus reisida. Võtame arvesse.
Peale teepausi suundume saare peale jalutama. Saar on kaetud madalate, kuid tihedate puudega. Kõnnikisime nagu rohelise päikesevarju all. Maa on tihedalt kanaleid täis kaevatud, millega suunatakse siis vett sisemaa niisutamiseks. Osadesse kanalitesse on rajatud ka kalakasvatused. Kummalisel kombel ei tüüta meid siin ükski putukas, kes tahaks meie kintsust ampsu saada või silma nurka varju pugeda. Ilmselt on keskpäevane kuumus ka nendele liiast.
Jõume ühe laiema kanali äärde, kus naissõudjatega paadid meid juba ootavad. Igasse paati mahub kolm inimest ja edasi kulgeb sõit mööda kanalit läbi imelise troopilise palmimetsa. Teekond ei ole kahjuks just liiga pikk, et seda ilu nautida, sest varsti oleme tagasi suure jõe peal, kus ootab tuttav laev, millesse nüüd ümber kolima peame.
Sõit jätkub mööda Mekongi jõge Turtle Islandi (Con Qui) poole, kus meid ootab ees lõunasöök. Söögid kuuluvad reisipaketi sisse, kuid joogid tuleb endal osta. Soovijad võivad paluda perenaistel kõrvalolevatest kanalitest mõni kala püüda, mis kohe ka ära küpsetatakse. Ka meie seltskonnas leidub huvilisi. Seega avaneb meil võimalus näha, kuidas naisterahvas viske-võrguga kanalist kala püüab. Osav.
Kõrvallauas avaneb huvitav vaatepilt, kuidas üks neiu pulkadega banaani sööb. Selle peale ei oleks ise tulla osanud. Talletame tehnika igaks juhuks mällu.
Teiselpool kõrvallauast kuuleme kahe USA härrasmehe heietusi. Üks neist on endine USA sõjaväe helikopteri lendur, kes on teisele, hetkel Tais elavale sõbrale külla sõitnud. Koos otsustati Vietnamit külastama tulla. Selgub, et endine sõjaväelane on nii kiindunud oma neljajalgsesse sõpra (koer), et saatis talle siit isegi e-maili. Hmm??? Tais elav härrasmees on aga USAs oma ettevõtte maha müünud ja naudib nüüd vabadust. Vanust on tal küll juba 64 aastat, kuid juuksed on värvitud uhkelt punakas-pruuniks ning teda on kodus Tais ootamas 27 aastane ilus tailannast pruut. Saame kõik teada ka seda, et noor pruut aitab tal endalgi noorena püsida, sest pruut teeb ta iga päev õnnelikuks. If you know what I mean! Vot selline tore seltskond on meil siin.
Peale lõunasööki sõidame edasi järgmise saare juurde, mille nime enam kahjuks ei mäleta. Kolime ümber väiksematesse, seekord siiski mootoriga paatidesse, et taaskord mööda kanaleid troopilisse metsa sukelduda. Seekord on teekond pikem ja naudingut pakkuvaid vaateid on ka rohkem.
Peale fantastilist sõitu mööda kanalit randume kalda ääres, kus asub väike kookoskommide töökoda või siis mini peretehas. Meile tutvustatakse ja demonstreeritakse kommide valmistamisprotsessi, misjärel saame ka ise värskelt valminud maiustusi degusteerida. Kommide pakkimisega tegelevatel neiudel liiguvad näpud hämmastava kiirusega. See ei ole neil ilmselt esimene aasta seda tööd teha. Kommid on pakitud õhukesse riisipaberisse, mis kuulub ka ära söömiseks. Maitsev ja veniv magus suutäis.
Siinsamas tehase kõrval palutakse meie seltskonnal ühe pambuslehtedest katuse all istet võtta, sest algamas on stiilinäide kohalikust folkloormuusikast. Kaks meest keelpillidel ja kaks naist vaheldumisi laulmas. Naised on riietatud lõuna Vietnamis populaarsetesse kostüümidesse - Ao dai. Tegemist on tuunikaga, millel ees ja taga on pikad paneelid, mida kantakse laiade maani pükste peal. Selliseid kostüüme kannavad naised paljudes ameti- ja meelelahutusasutustes. Väga ilus ja armas komplekt.
Paraku, ei saa me sama ilusaid sõnu lausuda esinemise kohta. Tõenäoliselt on tegemist meie muusikavõõraste kõrvadega, kuid lugude instrumentaal ja vokaal esitused justkui ei sobiks kohe üldse kokku. Sellised nukrusest nõretavad kiiksuv-kääksuv jorinad ei ole kohe meie maitse. Ilmselt saaks ka meie kodumaine alle-aa ja kaske-kaske siinsete elanike kriitika osaliseks, aga sellised kriitilised me juba oleme.
Muusikalise vahepala järel saame taaskord troopilist kanalit pidi suure jõeni viivat sõitu nautida ning algabki tagasisõit HCMC'sse.
Oleme igati rahul ja rõõmsad, et selle reisi kasuks otsustasime. Oli sisukas ja põnev päev.