Kolmapäev 31.01.2007 (Singapur)

Hotelli soodsa asukoha tõttu võtame hommikul ette jalutuskäigu India linnaossa. Kohtame tänavapildis palju hindusid neile iseloomulikes rõivastes, kes ostavad tänavatelt kokku ka hulgaliselt lilleõisi, mida kärude kaupa müügil on. Imestame, et mis nad nendega küll teevad!?
India linnaosas tundub, et on ka palju seljakotireisijatele mõeldud majutusasutusi suhteliselt soodsate hindadega. Kvaliteeditaseme osas kaasa rääkida ei oska.
Avastame end ükshetk seismas moshee hoovis. Tegemist rahvusliku aardega, Abdul Gafor Mosque. Kivisillutisele tõmmatud kollase joone taha jätame enda jalanõud ning edasi jalutame juba paljajalu. Kõrvetav päike on teinud oma töö ning kivisillutis on tulikuum. Astume kiiremal sammul treppidest üles ning võtame kohalike kombel moshee sisemuses koha sisse rohelisel põrandat katval vaibal. Leiame ka inglisekeelsed A3 formaadis islamit ja antud mosheed tutvustavad infolehed, mida hoolega lugema asume, et mõista seda religiooni. Saame vaevalt algust teha, kui saabub valge mütsiga noormees ning teatab, et oleme liiga kaugele tunginud, kuna see ala oli mõeldud ainult tõsiusksetele. Saame teada, et üksiti võiksime me minna ennast kõigepealt kuhugi nurga taha pesema, enne kui siseneme pühamusse. Kuna meil plaani kõrgemate vägede poole pöörduda ei ole, siis eirame seda soovitust ning võtame koha sisse seina ääres. Infolehe lõpust avastame, et naised ei tohiks sellesse pühamusse tegelikult üldse tulla, seega loeme kiirelt lehe lõpuni ning lahkume. Tagasiteel oma jalatsite juurde avastame, et mõni turist on juba kohe esimese nõudega mööda pannud. Meie pilkude peale nad ilmselt mõistavad, et miski pole päris korras ning kalpsavad kiirelt kollasest joonest väljapoole.
Teel metroo poole näeme veel üht templit, kuid kuna see on sel kellaajal suletud, siis suuremat avastust ei tule. Väliselt väga kirev ja hindulik. Palju kujukesi ja nikerdusi. Värava kõrvalt leiame sandaalid ja surnud tuvi. Kuigi siin linnaosas on templeid veelgi, otsustame neid rohkem mitte avastada.
Metroopeatuse eest leiame jäätiseputka. Kuna kirev röstsai ja selle sisse keeratud jäätis hakkavad ka meile huvi pakkuma, siis otsustame veidi maiustada. Selline kompott maksab 1 S$. Väga omapärane on muidugi head asja saiaga ja veel rohelise saiaga ära rikkuda. Sisu oli aga hea.
Lõuna ajal suundume Sentose saare poole, mis on tegelikut suur turistide- ja meelelahutuskoht Singapuris. Saarele viib eraldi buss, mis hiljem sobival ajal ka tagasi linna viib. Bussipilet maksab 3 S$, mis sisaldab edasi-tagasi sõitu ja saaremaksu. Sentosale kohale jõudes ootab ees lai atraktsioonide valik. Lisaks üksikpiletitele pakutakse ka pakette, kuid erilist võitu sellest ei tule. Otsustame rahulikult ringi vaadata ja käigupealt tegevused valida. Esmalt suundume kuulsa 37 m kõrguse Merlioni pool lõvi - pool kala kuju poole. Kuigi oleks võimalik mõningase raha eest (8 S$) ka selle tippu ronida, me seda ei tee. Läheme hoopis edasi Carlsberg vaatetorni, mis on 131 m üle merepinna. Vaade saarele on siit kordades parem. Pilet 12 S$.

Järgmisena valime 4D Magix's filmivaatamise. Pilet 16 S$. Kahjuks on pakkuda neil ainult üks filmivariant, piraatide seiklusest. Aga oleme sellegagi nõus. Film ise kõige hullem polegi. Kui varem oleme 4D filme näinud veemaailmast ja kosmosest, siis oligi huvitav vaadata, kuidas mängufilm väljakukkunud on. Lastele on see kindlasti väga vahva, sest lisaks ekraaniefektidele saab natuke raputada, sääremarjakõdi ja veesahmakaid näkku.
Peale filmivaatamist otsustab Alice ATM'st veidike raha printida. Masin aga raha ei anna ja ka kaarti mitte (seda ilmselt peale vale pinkoodi sisestamist). Kuna kaarti ikka väga vaja on, siis üritame helistada kõigepealt panka, kelle masin kaardi nahka pani. Kuna seda kätte ei saa, siis võtame ette Hansapanga. Hansapank ei oska muud kosta, kui et teeb uue krediitkaardi, saadab kulleriga meile (maksab ca 600 krooni) ning Alice saab notari isikukinnituse esitamisel kaardi kätte. See tundub meile veidi tülikas ettevõtmine ning saame seepeale Visa numbri. Visa viib läbi põhjaliku telefoni intervjuu Alicega ning lubab hiljemalt 24 h jooksul tagasi helistada, kohe kui on Hansapanga'st kinnituse saanud. Antakse aga lootust, et emergency kaardi saab vast tehtud ja vajadusel ka Kuala Lumpurisse saadetud, kuhu me järgmisena suundume. Kogu selle jama lahendamisega on aga õhtu kätte jõudnud ning peale Sentosa rannas jalutamise me muud enam teha ei jõua. Käime ära Kagu-Aasia mandri kõige lõunapoolsemas tipus, naudime rannavaadet ning suundume tagasi linna poole.

Kesklinnas hüppame läbi Bugis street turult. Kaup enamvähem sama, mis mujal juba nähtud, kuid loomulikult lubavad müüjad ainult täna ja ainult meile parimaid hindu. No otsige lolle edasi. Peale janu kustutava suhkruroo mahla me sealt midagi ei osta.
Tänane hilisõhtu on meil kino päralt. Kuna ameeriklaste filme on nähtud ja näeb veelgi, siis valime hiinlaste poolt vändatud romantilise draama "Happy Birthday". Pilet 6,5 S$. Meile pakutakse kas tavalisi istmeid või paarikeste istmeid. Uurides nende kahe erinevusi saame info, et paarikeste istmed on kuidagi eraldi ja oma ekraaniga. Tundub väga kahtlane jutt, aga otsustame proovida. Tegelikkuses ei ole mingit eraldi ekraani vaid ikka 1 suur ekraan, istmerida tavaline, millel saab lihtsalt käetoed üles tõsta ja oma kallimat siis segamatult kallistada jne... Kinosaal on kodumaal helikindlam. Ei ole täheldanud, et CC Plazas romantilise filmi ajal kusagilt mingid dinosauruste möirged ja röögatused kostaks. Film ise on aga nii öelda tõeline naistekas. Armastusest ja ikka sellisest kurvematoonilisest. Keset filmi, kõige nutusema kohapeal, on kuulda kõrvalpingist juba mõnda aega imelikku heli. Toks-toks-toks-toks... Alice muutub murelikuks, kui märkab, et Marko oma käekellaga vastu pead taob. Peame siiski filmi lõpuni ilusasti vastu. Mida ei saa samas mõningate kohelike kohta öelda, kes enne lõppu lahkuvad. Ilmselt lihtsalt kiire.
Peale kino maandume kohvikus, et veidi kehakinnitada. Päev on kiire olnud ja selle tegevuse peale ei ole aega jätkunud. Praadi nosides märkame lõpuks voorivaid india naisi ja mehi. Imestame - mis toimub. Hotelli poole jalutades pärime politseinikult selgitust. Tuleb välja, et hindudel on puhastuspüha ning nood kogunevad kokku, et seda siis omamoodi tähistada. Sellepärast ilmselt siis käis päeval ka kibe lilleõite ostmine. Enamik inimesi hoiavad peapeal hõbedasest metallist anumaid, milles siis eeldatavasti ka need õied sees on. Kuna pidu ja ametlik jalutuskäik ühe templi juurest teise juurde läbi linna läheb lahti alles kell kolm varahommikul, kuid meil varajane ärkamine ees, otsustame asja lähemalt seekord mitte uurida. Jälgime huviga veidi paraadi tänaval ning suundume hotelli ennast väljapuhkama.

Teisipäev 30.01.2007 (Singapur)

Kuna saime eile täiesti juhuslikult teada (austraallaste käest), et meie toa hinna sisse kuulub ka hommikusöök, siis saamegi seekord nautida täiesti normaalset ja head einet (röstsai, või, moos, praemuna, keedumuna, vorstikesed, kurgi-tomati-porgandilõigud, arbuus, banaan). Söö palju tahad ja kõik toa hinnas.
Tänases päevakavas on kõigepealt väike laevareis. 30 min sõitu mööda Singapuri jõge maksab 10 S$ inimese kohta. Kuigi kaarti vaadates tundus esialgu marsruut paljulubav, võib lugeda selle ürituse kergeks raharaiskamiseks. Kuna läbitav lõik on tegelikkuses üsna lühike, siis erilist emotsiooni meil ei tekkinud. Samas nägime mitmeid olulisi Singapuri hooned ning ka linna turismisümboli Merillioni (lõvi-kala) vettpurskav kuju pildile jäädvustatud.
Olles piisavalt lähedal Hiinalinnale kasutame juhust ning seame sammud sinnapoole. Kuna lähenemas on Hiina uueaasta pidustused on linnaosa kaunistatud punaste laternatega ning ka tänavakaubanduses domineerivad rohkearvulised kaunistused koduseks kaunistamiseks. Kuna õige päevani on veel aega, siis meie paraku kaunistusi veel ei osta. Selle asemel asume tänavaäärsetest hotellidest uurima, kuidas mõne päeva pärast Kuala Lumpurisse saaks. Ei peagi kaua otsima, kui meile ühest hotellist antakse mõista, et üle tee asuva kaubanduskeskuse keldirkorrusel peaks asuma üks bussifirma, mis sinna reise korraldab. Natuke otsimist ja tee rajamist läbi kaupmeeste hordide ning leiamegi õige firma üles. Marsruuti Singapur - Kuala Lumpur sooritavad mitmed eri mugavusastmega bussid ning reisi pikkus peaks tuleme kuskil 5-6 tundi. Võtame info teadmiseks, kuid kahtlustavate ja kogenud reisijatena (loe: korduvalt petta saanud) otsustame suunduda ka linna teises servas asuvasse Golden Mile kompleksi, kus väidetavalt peaks olema arvukalt sama marsuruuti sõitvate firmade büroosid. Hotellist, kus sellist infot saime keeldus/loobus meile täpset kohta juhatamast, kuna väidetavalt ei leiaks me seda ise nii kui nii üles ja parim oleks võtta takso. Vot ei võta ja juhtnööre ka vaja pole. Sõidame metrooga õigesse peatusesse ning seikleme kvartalis. Kasutame ka kohalike abi ning olemegi Golden Mile kompleksis. Bussifirmasid on tõesti mitmeid nagu ka pakkumisi. Hinnad kõiguvad sama marsuruudi eest 50 S$ kuni 20 S$'ni. Vaatame pilte bussidest ja kuulame jutte mugavusest ning loovutame 36 S$'d. Piletid saime 1. veebruariks.
Ka meie bussifirmadel oleks siit ühtteist õppida. Meil küll tavalise bussipileti müümisel veel mugavusargumenti nii tugevalt ei kasutata. Uskuge meid, see mõjub. Tallinn-Tartu suunal ehk pole see nii määrav, kuid Riia või Vilniuse suunal oleks ilmselt klientuuri, kui hind jääks mõistuse piiridesse. Mugavus ja luksus maksab.
Hotelli tagasi jõuame umbes kella kuueks. Enne sünnib teepeal otsus külastada õhtul ka kino, et nautida mõnda aasia filmi. Ilmselt annab eilne pikk päev loomaaias ning tänane piletite otsimine end tunda ning me mõlemad uinume endalegi ootamatult. Silmad lööme lahti alles enne kümmet, seega kino plaani lükkame homse peale ja asume ise hotellis internetti kasutama. Hotellis maksab interneti kasutamine 2S$ tunnis. Tuhnime ka globaalse võrgu avarustes, et meie saabumine Kuala Lumpuris oleks sujuvam majutuse koha pealt, kuid ühtegi südantsoojendavat pakkumist silma ei hakka Seega peame vana hea otsi-ja-leia trikki kasutama.

Esmaspäev 29.01.2007 (Singapur)

Täna on plaan külastada Singapuri kuulsat loomaaeda. Esimeste loomadega kohtume kahjuks juba oma hotellis. Toas sibavad sipelgad ringi, aga dushiruumis tassivad nad kambakesi mingit tiivulist mööda seina prao poole. Tempo on hiilgav. Koridori seintel sibavad gekod.
Kui eile võis arvata, mis kuumus väljas valitseb, siis täna saab seda omal nahal kohe tunda. Esimesed sajad meetrid võtavad poorid vesiseks ja kurgu januseks. Oh kurat, kas nii saabki see olema kogu ülejäänud reis. Tüüpilisele eestlase kohaselt peab ju ikka natuke virisema, kuid tegelikult oleme meie rahul, sest oleme ju eelnevalt piisavalt kaua seda hetke oodanud.
Linnaliiklus on Singapuris väga heal tasemel, sarnaselt Hong Kongile. Linn on äärmiselt puhas ja roheline. Silm ei kohta ühtegi prahti maas. See tõestab ikka veelkord, et kui inimesed tahavad ja pingutavad siis saab midagi paremaks muuta küll, sest Singapuri elanikest on 70% hiinlased. Kui nad siin suudavad korralikult käituda, miks ei suuda nad seda Hiinas. Tõenäoliselt ikka suhtumise küsimus ja keskkonna mõjud. Sama peaks kehtima ka Eesti kohta. Usume, et siit oleks ka meil palju õppida. Pisikesed pargid ja tänavaservad on kõik puid ja põõsaid täis istutatud. Linnaisad on ikka väga pingutanud elukeskkonna loomise nimel ja elanikud aitavad omaltpoolt kaasa.
Esimesi oste tehes tunnetame ka hinnataset. Vesi 0.5L 1S$ (1 S$ = 7.9 EEK). Kõik sõidutasud (metroo, buss) sõltuvad marsruudi pikkusest. Keskmine tasu metrooga meie marsruutidel kõigub 1 - 2 S$ vahel. Igaks sõiduks ostad pileti puutetundliku ekraaniga piletiautomaadist, kus valid oma peatuse. Piletiks on plastkaart, mille sihtpunktis tagastad ning vastu saad pandiks makstud täiendava 1 S$.
Kuna suundume loomaaeda, siis ajame oma brozüüridest näpuga järge, et õiges metroojaamas ümberistuda bussile. Enne kui jõuame selgusele, kus on buss, saame pakkumise tänaval olevalt agendilt, kes lubab meile mõne dollarilist soodustust loomaaialt ning öö-safarilt ja tasuta sõidu minibussis loomaaeda. Jääme nõusse.
Kuna väidetavalt on üks pilt väärt rohkem, kui tuhat sõna, siis siin nad on. Loomaaed on uskumatu elamus ja soovitame kindlasti kõigile, kes siiakanti peaks sattuma. Loomad on territooriumil vabalt liikuvad, seega pole ime kui põõsa tagant keegi karvand piilub või mõni julgem Sinuga tutvust tegema tuleb. Ka safari oli tore elamus, kuigi mitte nii vahetu kui loomaaed. Safaril sõidutatakse meid läbi pimeda dzungli, kus loomade lemmikpaigad on hralt valgustatud, seega saame jälgida ka nende tegemisi. Safari on reis, mille ajapuudusel võib vahele jätta, kuid samas võimalusel soovitame seda kindlasti kogeda. Meie emotsioonidest ning rahulolust loomaaia ning safariga kõneleb ilmselt fakt, et veetsime neis kokku rohkem kui 10 tundi.

Pühapäev 28.01.2007 (Hanoi, Vietnam - Singapur)

Täna, kui meie asume ära lendama, on Hanoi päikesepaisteline ja soe. Oleme särgiväel ja plätudega. Vot on saatus.
Suundume vanalinna teise serva, et uurida lennujaama saamise võimalusi. Saime lennupileteid ostes aadressi, kust peaksid väljuma minibussid lennujaama suunas. Leiamegi koha üles ja ostame endale piletid kella viiesele bussile. Matk lennujaama 45 minutit ja hind 2 USD inimese kohta.
Veedame viimased tunnid Hanoi tänavatel. Sööme veelkord eelnevalt maitsma hakanud rohelisi väikseid puuvilju, millel sees ka kivi, kuid mille nime kohta puuduvad meil admed. Paneme nimeks lihtsalt "hea roheline junn". Joome suhkruroomahla ning langeme tahtlikult reklaamiohvriks, et suunduda meie arust parimasse Hanoi restorani KIKI, kus seekord lubatakse lõunasöögiks buffet, neljeteistkümne roaga. Söö palju jaksad ja hind 35 000 VND'd. Joogid eraldi. Söök oivaline ja atmosfäär jätkuvalt puhas, meeldiv ja nauditav.
Linn on suur ja rahvast palju, kuid siiski jookseme kokku oma Halongi reisikaaslastega Marski, Katriina ja Rolandiga. Ben oli kahjuks kuskil kohvikus lehte lugemas. Oli tore veelkord kohtuda.
Toome ära eelmisel õhtul pesumajja viidud riided, pakime kotid ning sõidame minibusside peatusesse. Seekord on ruumi nii inimestele kui ka kottidele ning asumegi kohe teele. Viimased kolmveerand tundi Hanoi vaateid. Nendime, et ilmselt jäi siiski palju veel nägemata ja kogemata, kuid õnneks saame loodetavasti hiljem nautida sarnaseid ja veelgi paremaid elamusi Lõuna Vietnamis.
Lennujaamas kohtume Halong Bay laeval kohtutud Austraalia paariga (Silvia ja ?), kes on samuti teel Singapuri. Nendel on kaasas ka jalgrattad, mille lennukile saamine on omaette kunst, sest lennufirma asub algul vastu põtkima. Kuna aga suuremõõtmelise pagasi eest eelnevalt makstud, ei jää neil muud üle, kui leppida sellega. Ka meie võtame oma eelnevalt makstud ja kõiki makse sisaldavad piletid välja, kui meile teatatakse, et täiendavalt peame maksma veel 14 USD inimese kohta lennujaama teenustasu. Ei ole võimalik! Ajab vihale, aga ei viitsi siin riigis enam protsessida ja tasume, sest ka kõik teised teevad seda. Aga see on tõesti hämmastav, milliseid makse ja teenustasusid siinpool maakera osatakse väljamõelda ja -pressida.
Lend on sujuv ja kiire. Loeme pardaajakirja ning ammutame teadmisi Singapuri kohta ka Lonely Planetist.
Saabume Singapuri kell 1 öösel. Soojapahvakas rabab meid jalust. Või siis niimoodi on siin lood.
Pagas kohal ja terve. Austraalia paaril tundub, et on jalgrataste kast lahti rebitud ning ühe ratta pedaalid on vist haihtunud. Kuna meil on Benilt saadud mingi hosteli aadress ja austraallastel pole ka veel tuba, siis otsustame võtta ühise takso, et minna tutvuma oma võimalustega. Taksos viskame nalja, et taksojuht võiks meile tee peal ka giidi mängida ning humoorikas juht ei jää hätta ja võtabki väljakutse vastu ning paarkümmend minutit on lõbusalt sisustatud. Saame hea ülevaate linnas toimuvast ning sellest, kuidas politseile pistist anda ei ole mõtet ja et üldse võib siin tihti trahvi saada, kui lollustega tegeled (prahi maha viskamine, puude loata langetamine jne.). Sõidame ka mööda pikka ja sirget alleed, kus kahte sõidusuunda eraldavad suurtes pottides puud-põõsad. Selgub, et see on varu lennurada juhuks, kui peaks tekkima sõjaline olukord. Lugematu arv potte saab stsenaariumi kohaselt teisaldatud vähem, kui tunniga. Seega asjalik ja kiire ekskursioon tehtud. Ei tea kas ka meie taksojuhid sellisel tasmel suudavad olla.
Majutusasutuseks on New Hostel Mackenzie (Mackenzie road 114). Tuba maksab 35S$ (koos konditsioneeriga). WC ja dushiruum on koridoris. Natuke kulunud olemisega koht, kuid sellisel kellajal uut kohta ka otsima ei lähe, seega kustutame toas tule ja uinume.

Laupäev 27.01.2007 (Halong bay - Halong city - Hanoi, Vietnam)

Päev algab vara, sest ümberistumine oma vanasse laeva peaks toimuma kell 7.30. Enne jõuame veel kiirelt einestada. Mõned saiaviilud, praetud munaga, või ja moos. Hiljem kuuleme, et vanal laeval oli kogukam hommikusöök. Me ei lase enam end sellest häirida.
Tagasitee Halong citysse on jahe. Ilm on jälle külmemaks muutunud või on hommik veel varajane. Vahel ka tibutab sadada.
Sadamasse jõudes tuleb päike pilve tagant välja. Ootame bussi, mis meid lõunasöögile viiks. Kuna ooteaeg osutub üsna pikaks, siis meie lõbustamiseks näitab Roland oma oskusi. Siis zonglöörimise osas.
Viimaks saabub ka buss. Pakime suure vaevaga oma suured kotid peale ning istume sisse. Siis tuleb giid ja teatab, et vale buss ja ronigu me välja. Bussi pakitakse teised meiega samas laevas olnud inimesed. Meie buss tuleb õnneks kümne minutiga ja meid viiakse kesklinna sööma. Restoranis kohtume eelmise bussiga minema viidud inimesi, seega jäi jälle arusaamatuks, miks meie kuuest seltskonda asjatult loksutati. Süües kuuleme kurvastuseks, et osad kaasreisijad laevalt said reisi Hanoist suisa 23 USD eest. Seega ei pea siin riigis kunagi tundma, et vist kauplen liiga palju, sest alati on veel ruumi.
Peale lõunasööki pakitakse meid uuesti bussidesse sõiduks Hanoisse. Nüüd kamandatakse Roland bussist maha ja teatatakse, et talle ruumi ei jagu. Peale natukest protsessimist Roland loobub ning asub jalgsi linna poole liikuma, et endale transport Hanoisse leida. Esimeselt pingilt annab üks naine kahe lapsega mõista, et kui Roland võtaks ühe lapse oma põlvedele ja tema teise, siis oleks ruumi küll. Teeme ettepaneku meie pilusilmsele giidile. Talle see idee ei sobi, sest väidetavalt tuleb bussi veel kaks inimest???? Nõuame vastust, et kuhu need kaks pannakse, kui buss on juba niigi täis. Giidi järjekordsed pikad telefonikõned ei anna tulemust. Jookseme Rolandile järgi ja toome ta bussi juurde tagasi. Esitame giidile ja bussijuhile ultimaatumi, et ilma Rolandita ei liigu see buss kuhugi. Giidi järjekordsed pikad telefonikõned ei anna tulemust, kuni ta ükshetk lihtsalt ära kaob ja bussijuht palub kõigil bussi istuda ning teekond Hanoisse algab. Kiidame bussijuhti õiglase otsuse eest.
Teekond kulgeb läbi tuttavate külade ning kasutame veel viimaseid hetki Põhja Vietnami kaadrite jäädvustamiseks mällu, sest juba homme suundume ju Singapuri poole.
Bussiaknast märkame taaskord meesterahvaid rollerite seljas, kellel siinkandis on kombeks näol olevatest sünnimärkidest kasvavaid karvu kasvatada. Mis värk on? Mõnel on need neli-viis karva suisa üle kümne cm pikad.
Teepeal peatuvad minibussid ühes müügikohas, mis toetab puudega inimesi. Müügil on ka nende valmistatud käsitöö. Teisest bussit pöördub Alice poole USA noormees Adam ning pärib aru, et ta kuulis oma bussis ühest Eestist pärit noormehest, kes olevat laevameeskonnaga maid ja puid jaganud. Alice teatab, et selline noormees täitsa olemas (hetkel ühes kohas), kuid ka tema ise Eestist. Selle peale kutusb Adam vestlusringi ka oma elukaaslase, kelleks osutub eestlane Ingrid. Nemad on juulis abiellund noorpaar, kes peale kahte pulma (USA ja Eesti), otsustasid teha aastase mesinädalate reisi ümber maailma. Seniks on külastatud juba Aafrikat (LAV'st - Keeniasse), Indiat ja nüüd siis Aasia. Räägime neile oma seiklustest ning katsumustest. Lohutuseks või samas ka kurvastuseks kuuleme, et neidki on see rahvas siin ära väsitanud pidevate petmiste ning väljapressimistega. Kahjuks kutsutakse meid bussidesse, seega jääb meie tutvus põgusaks.
Hanois viiakse meid suisa kesklinna, kus alustame hotelli otsinguid. Minibussist lahkumine toimub nii kiirelt, et me jõua isegi oma reisikaaslastega kahjuks korralikult hüvastigi jätta. Laevareisil kuulsime, et paljud on majutunud suisa 4-8 USD eest öö, võtame endale eesmärgiks maksta mitte rohkem kui 8 USD'd. Kuna on laupäev, siis see ei ole ilmselt kõige parem idee, sest enamus kohti on kas täis või lootusrikkad klientide saabumise üle ja meil ei õnnestu leida terve tund endale hotelli. Marsime mööda Hanoid oma suurte kottidega ringi ja ägiseme koorma all, kuid jääme oma plaanile kindlaks. Hotellist, kus meid algul jutule ei tahetud võtta alla 15 dollari, jookseb meile taaskordse möödumise järel noormees järgi ja küsib, kui palju me siis oleksime nõus maksma. 8 USD!!!! ja mitte rohkem. Ilmselt on ka nende lootus turistide hordidest vahepeal vähenenud, sest peale paari pingutust hinda tõsta jäävad nad siiski meie hinnaga nõusse.

Reede 26.01.2007 (Halong city - Halong Bay, Vietnam)

Hommik on imeline, kuid päevale võiks nimeks panna - "Hea, et peksa ei saanud!". Päike paistab ja väljas on esimest korda tõeliselt soe ilm. Kuna kell on ilmselt varajane ja tegemist ei ole turisminduses kõrghooajaga siis on tänavapilt harjumatult hõre, et mitte öelda olematu. Pole kihutavaid rollereid ega autosid ja rahvamasse. Jalutame mööda lahe kallast, mis on palistatud palmidega. Kaunis.
Olles paar kilomeetrit hotellist eemale jõudnud peaksime olema enda arust kohas, kus asub sadam, et saaksime tutvuda ka teiste laevafirmade pakkumistega. Sadam justkui on, kuid kahjuks ei näe me ühtegi laeva, kuigi direktor eile oma perekonna au kaitstes andis mõista, et nende firma polegi nii suur, ainult 10 laeva, kuid lahel seilab kokku umbes 400 laeva. Kahtlus poeb hinge ja sunnib kaarti uurima. Selgubki, et meie otsitav sadam asub linna teises servas. Kell aga armutult tiksub meie kahjuks, kui tahame täna lahele jõuda. Kiirendama sammu suunaga õige sadama poole. Võtaks takso, rolleri või jalgratas-käru, kuid nüüd, kui neid vaja on pole siin linnas ühtegi näha. Linn on ilmselt sama vaikne nagu meil kuurortlinn Pärnu talvisel ajal, kuid isegi Pärnus on tõenäoliselt tunduvalt kergem transporti leida, kui praegu siin. Egas midagi kiirendame veel sammu. Poolel teel kohtame üht taksot, kes loomulikult üritab olukorda enda kasuks ära kasutada ja hind on kohutav. Meie õnneks piilub järgmise nurga tagant ka teine, kes meid sadamasse viib. Maksame ausat hinda taksomeetri järgi.
Sadamas on rahvast juba rohkem kui tänavatel. Palju on turiste, keda bussidega muudkui Hanoist juurde tuuakse. Laht mustab laevadest. Puidust nikerdustega lootsikud. Armsad ja romantilised. Loeme vahepeal ka oma raamatust, et antud lahereisi on mõistlik siiski Hanoist otse broneerida, sest omalkäel Halong citysse seigeldes ei tule mingit hinnavõitu ja jama on rohkem. Jah, rääkige meile sellest palun pikemalt nüüd, kus me juba kohal oleme. Moraal - loe raamatut ikka enne ja põhjalikult.
Sadamas ei pea me kaua pea laiali otsas vahtima, sest meie lõhna on ninna saanud agarad agendid, kes asuvad oma pakkumisi tegema. Parim pakkumine 34 dollarit, kuid söögikordi on kolm. Nendime, et meie noor direktor on teinud vist hea pakkumise ning kiirustame hotelli, et oma otsus teatavaks teha. Tagasiteeks on taksodega jälle ikaldus. Lõpuks ikkagi veab ja jõuame hotelli. Kohaliku kombe kohaselt asume kohe kauplema ning näitame direktorile pilte sadamast, kinnitamaks, et sealt just tuleme ja taskus head pakkumised. Veerandtunnise surumise peale saavutame hinnaks 31 dollarit ning boonusena juurde veel ka kanuu kasutamise võimaluse lahel. Teavitame ka meie uusi reisikaaslaseid sellest, kellega kõrval olevas restoranis hommikusöögilauas kohtume. Nemad usaldavad meie eeltööd ning broneerivad kohad samale laevale.
Kell 11.30 ootab meid tasuta takso hotelli ees, mis meid sadamasse toimetab. Direktor ise tuleb ka kohale. Asub sadamas ringi tormama ning midagi sebima. Viimaks toob meie juurde mingi ümariku hiinlase, kes on väidetavalt meie laeva reisijuht ning edaspidi ajab meiega asju tema. Direktor haihtub kiirelt. Sadam kubiseb turistidest, keda järjest erinevatele paatidele pakitakse. Ka meile antakse käsk järgneda. Laevad on pargitud sadamas mitmes reas, seega õige laevani jõudmiseks peame koperdama oma suurte kottidega ühelt laevalt teisele. Kotid palutakse jätta vööri ning meid suunatakse laevarestorani. Laeval peaks olema 7 tuba, seega max 14 inimest. Eelnevalt teatati meile, et tavaliselt on laeval 20-25 inimest, sest osad ööbivad Cat Ba saarel. Restoranis loeme rahva üle, kokku 32 inimest. See ei tähenda ilmselt head. Laevameeskond on kuidagi närviline ja helistavad pidevalt kuhugi. Meie giidi pole ka enam näha ja laev ei taha mitte väljuda. Enamus laudu on kaunilt kaetud, valge lina ja söögiriistad laual. Avastame, et see laud, kus meie istume on katmata. Saabub giid koos kilekotiga. Saabub ka esimene pettumus. Väidetavalt ei ole laevas piisavalt süüa esimeseks lõunasöögiks ning meie oleme need, kellega pole arvestatud. Kilekotist tulevad nähtavale pappkarbid Hiina kiirsöögiga tänavalt. Järjekordselt peab Marko valjuhäälselt protesteerima asuma. Meeskond üritab selgitada, et nemad ei tea, miks neid ei teavitatud jne., kuid see tõesti ei ole meie mure. Söök näeb ikka üsna jube välja, eriti mingi kala, mis on kogu oma hiilguses koos pea ja sabaga karbis. Samal ajal tuuakse teistele laudadele rikkalik gurmeesöök. Tahame teada, kas meid ootab ees veel üllatusi antud reisil, kuid meile lubatakse, et edaspidi on kõik korras. Erilise pettumuse valmistab asjaolu, et meie kõrvallauda istub ka kogu laevameeskond koos giidiga, kes ise asub einestame gurmeesööki! See, mida kiirsöögist maitseme on söödav, kuid hinge närib karjuv ülekohus meie suhtes. Marko uurib, kuidas selline prohmakas meile hüvitatakse, kuid näib et nende poolt lahendust ei tule. Marko asub seepeale omavolitsema ja võtab kompensatsiooniks pudeli õlut. Tasuta. Meeskonna liige nõuab maksmist, kuid Marko annab mõista, et selle korvab giid ja tohutu reisifirma.
Meie lauas istub ka kuues inimene, Roland Austriast. Ka teda on tabanud sama saatus. Rolandi kireks ja hobiks on zonglöörimine. Tal isegi kuus kurikat kaasas. Osa zonglöörimiseks mõeldud palle varastati tal kuskil linnas ära, seepärast kinkis ta ka ülejäänud Cambodias lastele.
Proovime rahuneda ning võtame koha sisse laeva katusel, et sealt paremini imetleda vaadet lahel veest väljaulatuvatele mägedele. Meenutab natuke Guilini jõe matka. Ilm lahel on udune, seega ei ole nähtavus kõige parem.
Kuna hommik oli tihe ja pakkimisega läks kiireks, siis jalga sai pandud matkasaapad. Ilm lubaks aga esimest korda plätud jalga panna ning tahaks enda veidi ka värskendada. Seepärast asume uurima, kus meie kajut asub. Meile teatatakse, et kohe seisab ees peatus ning koopa külastus ning peale seda jagatakse ka kajutid välja.
Koobas on sarnane neile, mida jällegi Guilini kandis külastame. Siinsete koobaste laed on aga siledamad ning võlvjad, sest veetase on kunagi olnud nii kõrge ja laed selliseks nõgusaks uhtunud. Guilini koobaste laed olid enamasti kaetud teravate allavaatavate kivinooltega. Nagu mujalgi, siis peab ka siin palju kujutlusvõimet kasutama, et kivikobakatele pandud nimedele vastavad kujud silme ette kangastuksid.
Teel puidust silda mööda koopast laevani lähestuvad turistidele kaubapaadid, täis kõikvõimalikke näkse ja jooke. Hinnas soodsamad, kui meie enda laeval. Pudel õlut 10 000 VND'd. Teeme kaupa.
Kahtlus hinges asume koopast eemaldudes laeval oma kajuteid nõudma. Nagu arvata võis ei lähe kõik nii ladusalt. Meile hakatakse rääkima midagi teisest laevast, kuhu meid peale kanuutamist ööbima suunatakse jne. Marko asub õiglust jalule seadma ning kisa on kõva. Meeskond mitmekesi üheltpoolt ja Marko teiseltpoolt. Tegelikult on piinlik niimoodi teiste reisijate tuju rikkuda, kes peavad selle kõige tunnistajateks olema, kuid meie ei pea õigeks, et kohalikud meiega pidevalt nii käituvad. Keegi peab neile vahel ka vastu astuma, et nad sellist käitumismalli liiga kergekäeliselt ka tulevikus ei kasutaks. Rolandile teatatakse, et temale ei ole kohta ka teises laevas ning tema peab Cat Ba saarel ööbima. Kuna jutt neile ei mõju, kasutab Marko eelnevat karistus-kompensatsiooni meetodit ning võtab järjekordse õlle. Selle peale käivad meeskonnaliikmed küll üksinda, küll mitmekesi tasu nõudmas. Viimaks saabub keegi äärmiselt raevunud ilmega jässakam vuntsidega tüüp, kes lausa möirgab üle laeva. Kisa kahe kange vahel kestab oma veerand tundi. Kahjuks ei räägi mees, kes end kohati jutu sees kapteniks nimetab, inglise keelt, seepärast suhtlevad mehed lõpuks igaüks omas keeles. Sõnum ei ole ilmselt ilus kummaski. Marko annab mõista, et kui meie saame toa, saavad nemad ka tasu õlle eest. Huvitav, et meile ülekohut teha on normaalne, aga vastupidi neile kohe mitte ei meeldi. Vuntsil kogu keha tõmbleb ja käed on rusikas. Alicel on juba hirm, et kohe algab vihane kaklus ja Marko visatakse üle parda. Meestele tuleb vahele giidihärra ja talutab vihase vuntsi minema. Kaasreisijad tulevad toetust avaldama ning peavad õigeks meie võitlust. Lohutus seegi.
Laev peatub lahesopis, kus on pontoonid kanuudega. Laevani tuuakse mõned kanuud ning suundume peegelsiledale lahele mägede vahele aerutama. Enne kanuusse astumist põrnitseb vunts meid vihase pilguga ning peast käib läbi mõte, et kas tagasitulles meie kotte enam vöörist leiab või kas meid üldse enam laevale lastakse. Loodame parimat. Kolmveerand tundi lahel möödub kiirelt ja väsitavalt. Lahesoppides kohtame pontoonidel maju, kus elavad pered isegi koos koduloomadega. Huvitav oleks teada, kuidas need loomad oma looduslikke vajadusi rahuldavad. Avanevad kaadrid on nagu loodusfilmist võib Robinson Crusoe seiklustest. Pisike kollane liivarand halli kivikalju ning rohelise palmimetsa ees. Hetkel tundub, et kui seal rannal oleks veel ka väike bungalo, siis sinna ennast vist ka ankrusse viskaks, sest viimased päevad hakkavad väsitama, kui pead kogu aeg enda õiguste kaitseks tuliselt välja astuma. Kergem oleks lihtsalt rannal lesida ja näitkes hõrgutavat kokteili limpsida.
Meid lastakse siiski laevale tagasi ja isegi asjad on alles. Pimuduse saabudes jõuame Cat Ba saareni, kus pooled reisijad oma hotelli poole suunduvad. Saabub ka teine laev, kuhu meid ümber suunatakse. Nagu kokku lepitud tasume ka ühe õlle eest. Saame oma kajutid ja istume uues laevas viiekesi õhtusöögilauda. Selles laevas on veel üks viiene laudkond Austraaliast ning üks hiina noorpaar, kes on laevareisi valinud oma mesinädalate reisiks. Uues laevas teeb üks meeskonna liige musta huumorit ja teatab, et õhtusööki kahjuks ei jagu. Naljavend. Muigame ja laseme hea maitsta rikkalikul õhtusöögil ning mandrilt kaasa ostetud veinidel. Enne õhtusööki antakse noorpaarile meeskonna poolt üle ka lillekorv ning ka meie soovime neile omaltpoolt õnne. Hiljem tuleb noorpaar meie laua juurde ning lööb klaase kokku ning tänavad õnnesoovide eest.
Kuna selgub, et igaüks meist on laevale kaasa ostnud pudeli veini kujuneb õhtu pikaks ja lõbusaks. Kajutitesse jõudmine ning seal toimetamine osutub omaette katsumuseks, sest laeva generaator on välja lülitatud ning seega on ka valgustus väljalülitatud. Saame hakkama, sest natukese kotis tuhnimise peale leiame üles kaasapakitud taskulambi. Hea, kui oled ettenägelik.

Neljapäev 25.01.2007 (Hanoi - Halong city, Vietnam)

Magame vaidlustest ning pikast teest väsinud keha ja vaimu virgemaks lõunaks. Võtame iseseisvalt suuna bussijaamani, et sealt leida mõni liinibuss Halongi. Enne tuleb leida ka takso Gia Lam bussijaama saamiseks. Muuseas teadmiseks, et bussijaamu on siin linnas mitmeid, seega peab teadama, millisest kuhu saab. Hotellist antakse mõista, et selle otsa eest ei peaks maksma rohkem, kui 20 000 VND'd. Tundub väga odav, kuid usaldame hotellitöötajat.
Kõnnime oma suurte kottidega mööda tänavaid, kuid taksodega on ikaldus. Mõne üksiku, mille peatame, põlgame ära kuna hinnad on jaburalt kõrged. Siis avastame, et oma jalutustuhinas oleme kursilt eksinud, sest ka taksohinnad hakkavad üha tõusma võrreldes esimestega. Tõesõna, need Hanoi tänavad on kummalised. Hetkega võid olla eksinud. Peab tunnistama, et ega meil ka kõige parem kaart ole - Lonely Planeti raamatus olev kaart on väike ja paljud tänavanimed puuduvad.
Muudame suunda, et taksohinnad paraneksid. Kuna aega meil justkui on, siis tegeleme takso otsimisega juba puhtast hasardist, et kas saame soovitud hinnaga kohale.
Parimad pakkumised kukuvad 40 000 VND peale. Paneme taskusse 25 tuhat nn taksoraha, mida alati taksojuhtidele näitame, et sellest rohkem ei kavatse maksta. Viimaks leidub üks, kes heidab pilgu kaardile ja on nõus sõitma 25 tuhande eest. Inglise keelt ei mõista ta loomulikult sõnagi.
Oleme paar kilomeetrit sõitnud, kui taksojuht peatab auto keset teed. Meie arvestuste kohaselt on bussijaamani veel umbes 2,5 km. Taksomeeter näitab 19 000 VND'd. Ei saa aru. Vestleme. Ikka ei saa aru, mis toimub. Tasapisi hakkame meie aru saama. Tema väidab, et oleme Gia Lamis. Näitame uuesti kaarti, et soovisime küll Gia Lam'i, kuid siiski Gia Lami bussijaama. Sellepeale teatab tema, et see maksab veel umbes 25-30 tuhat. Jälle osav trikk. No kurat, nii ei saa. Asume jälle vaidlema. Selleks hetkeks on takso ümber kogunenud hulganiselt inimesi, näod vastu autoklaasi ja kuulamas meie vaidlust. Tunne on nagu kaladel akvaariumis. Vehime käega, et kadugu nad minema, kuid keegi ei tee liikuma. Isegi näoilme ei muutu. Jätkame vaidlust. Proovime helistada dispetserile. Seal ei räägi ka keegi inglise keelt. Viimaks helistab taksojuht ise kellelgi, kes mõistab keelt. Annab toru Markole. Sealt tuleb sõnum tasuda taksojuhile veel 40 tuhat. Marko appelleerib eelnevalt tehtud kokkuleppele, et sõit maksab sihtpunkti 25 tuhat. Seda ei tehta kuulmagi. Siis tõuseb hind juba 50 tuhande peale. Pika tulemuseta vaidluse peale lõpetab Marko kõne ning otsustame selle taksojuhiga hüvasti jätta. Anname 20 tuhat ja ootame tagasi oma ühte tuhandet. Sellise summa peale tõstab taksojuht kisa, et ainuüksi telefonikõne läks maksma üle paarikümne tuhande. Astume siiski autost välja, jätame talle selle tuhande valurahaks ning asume jalgsi bussijaama poole teele. Autojuht kirub ja vannub, kuid peab leppima ja trenn kulubki meile marjaks ära. Tagantjärgi olukorda analüüsides nendime, et hotell ilmselt eksitas meid, kuna õiglane hind oleks siiski olnud kuskil 40 tuhat VND'd.
Bussijaamas asuvad meid agressiivsed noormehed erinevate kassade poole sikutama. Segane äri. Teeme tutvust ainsate valgete inimestega bussijaamas. Kaks neiut ning noormes. Neiud Soomest (Marski ja Katriina) ja noormees Austraaliast (Ben). Ka nendel on soov suunduda Halongi. Valime ühiselt ühe kassadest ja soetame pileti Halongi citysse. Pilet 40 000 VND'd istme kohta. Hinnad natuke tõusnud võrreldes raamatus mainituga.
Buss sõidab isegi lubatud ajal välja, kuid sarnaselt eelnevatele kogemustele venib buss mööda tänavaid, kuni see on maast laeni rahvast ja pampe täis. Lubatud kolmetunnisest sõidust kujuneb seeläbi pea viietunnine kannatus.
Teepeal möödume lugematutest riisipõldudest, mis seekord on vaheldumisi surnuaedadega. Hauad on uhked. Igalühel neist suured altarimoodi ehitised peal, üks uhkem kui teine. Isegi riisipõldudele on osad hauad tehtud. See on üsna kummalin vaatepilt - keset suurt põldu askeldavad inimesed põldude ning haudade vahel. Eeldame, et ilmselt oli nende kadunukeste näol tegemist tublide tööinimestega, kes on maetud oma aastaid haritud maalapile.
Väljas on pime. Buss peatub ja meie seltskonnale teatatakse, et aeg on väljuda. Bussiuksele jõudes valdab meid arusaamatus. Kirjade järgi peaks buss peatuma bussijaamas, mis asub Halong city keskuses. Meie asume aga keset maanteed mingi suvalise tänavavalgustusposti juures. Hetkega piiravad meid ümber kümmekond kiiresti kõnelevat kuju, kes kõik teatavad, et neile kuulub hotell, kuhu nad meid lahkelt kutusvad. Kogume end hetke ning üritame selgusele jõuda, kus me üldse oleme ning miks me siin oleme. Bussiuksel olev kassiir (seekord noormees) kinnitab, et see on õige koht ning buss kihutab edasi. Väidetavalt ongi see uus bussijaam, mida on ilmselgelt raske uskuda. Mitte ühtegi ühistranspordi sarnast masinat läheduses ei pasita olevat. Asume erinevaid pakkumisi uurima ja kaaluma. Viimaks otsustame ühe noormehe kasuks, kelle viistkaardilt loeme hiljem üllatuslikult, et tegemist on hotelli direktoriga. No muidugi, direktor tolmuse tee ääres kliente otsimas. Business Vietnami moodi.
Kohe ilmuvad ka kaks taksot, kuhu end viiekesi ära mahutame ning teele asume. Meie takso teeb linnas peatuse, kuna väidetavalt ei tea ta täpset aadressi ning läheb välja teed küsima. Samal ajal saabub ka väidetav direktor rolleril ning peab taksojuhiga tulise sõnasõja ning nüüdsest sõidame rollerile järgi. Ilmselt üritas kaval taksojuht meile ise mingit hotelli sebima asuda, kuid jäi õnnetult vahele. Selline mulje jäi vähemalt meile. Taksosõit läks maksma 40 000 VND'd.
Saabume kitsale kõrvaltänavale ning asume hotelli inspekteerima. Hoone on küll üksjagu suur, kuid tundub, et oleme ainsad külalised. Direktorist saab hetkega ka vastuvõtujuht, kes majas tuled põlema paneb ning hotelli tutvustama hakkab. Noormees on kiire jutuga ning kogu aeg korrutab, et tema firma ja tema firma. Tuba maksab küll 5 dollarit, kuid on selle eest ka üks jubedamaid, mida vist oleme näinud. Seega asutame end minema, et teiste hotellidega tutvuda. Direktor teatab, et nende perekonnale kuulub ka teine ja parem hotell üsna lähedal. Teine takso meie uute tuttavatega pole ikka veel hotellini jõudnud seega nõuame ka selle kohta selgitusi. Kohmetunud noormees eeldab, et ju nemad viidigi kohe teise hotelli juurde. Mõneminutiline jalgsimatk toobki meid suure, uhke ja uue hoone juurde. Selles hotellis on direktoriks väidetavalt noormehe vend. Soome tüdrukuid ja austraallast näha pole. Kõigepealt viiakse meid tuppa, mis äärmiselt kena, avar, moderne ning puhas ja teatatakse, et hind on 25 dollarit, kuigi tolmusest teest alates on jutuks olnud hinnad vahemikus 5 - 10 dollarit. Tagasi fuajees kohtumegi viimaks oma reisikaaslastega, kes olid ka tuba vaatamas käinud ning ka käed löönud. Uurime kiirelt palju nad maksid. Hind 10 USD. Palume meile samasugust tuba näidata. Viiaksegi meid uuesti korrustele, kus tuba on samasugune nagu enne nähtud. Hinda küsitakse 12 dollarit, kuna toal on väidetavalt ka mingisugune jõe vaade. Teeme kurja nägu ning meile patsutatakse õlale ja antakse mõista, et küll meie ikka oskame käsi väänata ning saamegi toa 10 dollari eest. Ben on murelik, et sellises kaunis hotellis viibime, kuna tema näol on tegemist tõelise backpackeriga, kes veetnud palju öid sellistes tubades, kuhu meie ilmselt poleks julgenud lähedalegi minna (vaatame tema pilte). Lohutame teda, et vahel ju võib endale sellist luksust lubada.
Teeme üheskoos kiire õhtusöögi restoranis, mis väidetavalt kuulub ka samale laiahaardelisele perekonnale. Kahjuks on kõrvallauas kümmekond hiina härrasmeest, kes teevad seda, mida nad kõige paremini oskavad - karjuvad, rögisevad, lagastavad ning sülitavad. Rõve, kuidas üks rahvas end ikka üleval peab. Suudame üksteist vaevu kuulda, kuid saame siiski omavahel kõik paremini tuttavaks. Ben on veetnud juba terve viimase aasta mööda maailma rännates. Isegi Tallinnas on veetnud ühe ööpäeva, kuid külastanud ka vaatamisväärsusi, mida pole isegi meie näinud. Piinlik. Marski ja Katriina on samuti pikemal tuuril koos pikemate peatustega Inglismaal ja Austraalias. Tagasi kodumaal loodavad nad olla järgmise aasta alguseks. Nemad on Eestit korduvalt külastanud ning veetnud aega pubides, millest meil taaskord aimugi polnud. Tagasi Eestis olles asume turisti panema ning kodulinnaga tutvuma. Tunne oli nagu mingitel maakatel, kes oma kodukandist midagi ei tea. Korrektsuse mõttes olgu öeldud, et laushäbisse ei pidanud jääma, kuna ühtteist ikka teadsime ning oskasime ka teisi põnevaid kohti tulevikuks soovitada.
Peale õhtusööki veedame aega rannapromenaadil ning lahele viival muulil jalutades. Teeme tutvust ka rannaservas oleva turuga, ning viime end kurssi hindadega.
Edasine eesmärk on suunduda kaheks päevaks Halong Bay lahele ning veeta öö laevas. Hotelli jõudes palubki direktor meil istet võtta, sest nende perekonnale kuulub ka reisibüroo ning veel ka 10 laeva, mis lahel sõidavad. Kõik see tundub nii kummaline, et Marko natuke ka norib ja provotseerib noormeest - küll nendel on ikka tubli ja töökas perekond, et kogu ahela niimoodi enda kätte haaranud. Selgub - kokku on neli venda, vanemad ja tädid-onud, kes kõik on rakendatud perekonna heaolu hüvanguks tööle. Alateadvuses siiski miskit kripeldab, kuid jääme uskuma. Kiire tutvustuse järel selgub, et pakett, mis sisaldab laevasõitu, kajutit üheks ööks, nelja toitlustuskorda, koopa külastust ning tagasisõidu bussi Halongi maksab 35 USD'd. Täname noort direktorit ning lubame teda hommikul teavitada oma otsusest.

Kolmapäev 24.01.2007 (Sapa - Hanoi, Vietnam)

Seekordne öö on tänu suuremale radiaatorile eelmisest tunduvalt parem. Hotell ja tuba on korralikud, kuid restoranis asuv küttekeha jätab kõvasti soovida. Nimelt on selleks väike puiduga köetav pliit-ahi, mis ajab hirmsal kombel sinist suitsu sisse nii, et õhk on paks. Silme kissitades ning pisaraid poetades närime oma hommikusööki ning peame sõjaplaani. Kuna jeep sai renditud viieks ööks ja kuueks päevaks on auto meie käsutuses veel kaks päeva ja ühe öö. Kune eilsest matkast oli meile küllalt veendumaks, et meis ei ole veel piisavalt ainest saamaks mägironijateks, tundub mõistlik suunduda soojemaale ja siledamale maastikule. Meile sobivaks sihtkohaks oleks Halong city ning Halong Bay (laht), mis asub Vietnami idakaldal. Kahe päevaga peaks sinna sujuvalt kohale jõudma. Hea plaan - nii tundus see algul meile. Autojuhti olukorrast teavitades sulab tema lahke näoilme nagu kevadine lumi. Läheb ja mõtleb natuke omaette nurga taga. Tagasi tulles teatab, et sõit on võimalik, kuid natuke peaks juurde maksma. Uurime palju see natuke siis on. Autojuht arvab, et see ei ole palju, nii umbes 50 USD. Tavahind oleks 100 USD, tema sõnul. Selline asjade käik meile kohe mitte ei sobi. Seepärast ei hakka teda kohe rohkem traumeerima vaid anname käsu võtta suund Hanoi suunas. Lubasime täpsustada täpse sihtkoha õhtuks. Autojuht kuuletub ning sõit mägedest alla võib alata.
Teeme kiire kõne ka oma Hanoi hotelli, kust auto rentisime ning teavitame neid tekkinud olukorrast ja ootame nendepoolset abi. Vastupidiselt meie ootustele teatab hotell, et selline muudatus pole võimalik, kuna meie oleme tellinud Vietnami loode reisi, aga Halong asub Vietnami kirde osas. Järgneb pikk ja tuline vaidlus ning selgitamine, et me ei tellinud mitte reisi vaid rentisime auto ja seepärast tundub meile loogiline, et sõidame makstud päevade raames sinna, kuhu ise tahame. Oluline, et me sellega autofirmale lisakulutusi ei tekitaks. Vietnamlaste loogika sellest aru ei saa ning nemad rajuvad muudkui oma joru, et ei saa ja nii pole võimalik ja nii pole kunagi tehtud. Marko muutub toru otsas üsna valjuhäälseks ning võtab appi loomingulise käitumise ning annab mõista, et tema näol on tegemist reporteriga, kes kirjutab reisiraamtut Vietnamist ning äärmiselt kahjulik oleks hotellil sinna negatiivne reklaam saada. Sellepeale lubatakse meile, et hotell arutab olukorda autorendi firmaga ning meid teavitatakse lahendustest. Anname omaltpoolt veel vihje, et juhul kui meie marsruut osutub kilometraazilt suuremaks, siis lisanduva kütuse oleme nõus ise ostma (1L diiselit maksab 8700 VND), sest auto ja autojuhi eest oleme ju juba maksnud. Meie arvutuste kohaselt ning ka autojuhi kinnitusel on lisanduv kilomeetrite arv kuskil 300 koos tema tagasisõiduga Hanoisse. Võtame mõne aja pärast hotelliga uuesti ühendust, et uurida mis on toimunud. Järgneb tõeline ringmäng, kus telefon liigub kord Marko kätte, kord autojuhi kätte ning mõlemad esitavad oma argumente. Meile teatatakse, et kütus tuleb meil juurde osta ja see on kuskil 60 USD'd. Nad peavad meid ilmselt ikka täiesti lollideks ja kõndivateks rahaautomaatideks. Vestlus hotelliga lõpeb nende lubadusega uuesti autofirmaga vestelda ning olukord lahendada. Vajadusel lubavad tagasi helistada.
Sisetunne või alateadvus annab mõista, et kindluse mõttes tasub otse Hanoisse hotelli sõita, et seal olukorrast parema ülevaade saada.
Autojuht on sellega nõus ja nii me veedamegi 12 tundi nahkistmetel ning naudime akendest avanevaid vaateid.
Möödume paljudest küladest, kus teeäärsetes koolides on just tunnid lõppenud. Siinkohal oleks paslik mainida, et enamikes linnades ja külades on kooliõpilased äratuntavad valge-sinise dressipluusi järgi. Varrukatel olevad embleemid natuke erinevad. Kohalike hõimurahvaste lastel on muidugi oma tavapärane riietus, nemad ühtset vormi tundub, et ei tunnista. Aga õige kah.
Teepeal sirutuspeatusi tehes üritame kohalikega keelt praktiseerida, kuid Vietnami keele kirjapilt ning hääldus on kaks eri asja ja seepärast ei mõista meie lalinat mitte keegi. Vääname keelt suus üht ja teistpidi, kuid ei miskit. Appi tuleb võtta ikka käed ja jalad ning alles siis saame asjad räägitud.
Lõunasöögilauas arutame ja nendime, et riis Vietnamis ja Hiinas on maitselt täiesti erinevad. Hiina oma on aromaatne jasmiinimaitseline riis, kuid Vietnami riisiterad on justkui ümaramad ning ka kleepuvus ja maitse on kehvemad. Igaljuhul pulkadega neid taldrikul või kausis taga ajada on tüütu. Kohalikud tõstavad kausi suule ning siis pulkadega udjavad terakesed suhu. Meie jääme siiski eurooplasteks ja näeme vaeva.
Silma jääb erinevates külades kasutatav riisikülvi tehnika. Enamikes näeme põlvini mudas ja kummargil naisterahvaid, sekka ka mehi, riisitaimi ükshaaval istutamas. Tänavatel silmame ka seljast kangeid, ettepoole kaldus kõveraid vanemaid naisi, kuna selline töö tundub ikka roppraske olevat. Paaris külas, aga kohtame tehnikat, kus külvaja seisab põllu servas ning viskab osava kaarega riisitaimi ükshaaval vesisele põllule. Huvitav oleks teada erinevate lähenemiste efektiivsustulemusi. Aga see jääb kellelegi teisele avastamiseks.
Jõuma viimaks ka Hanoisse. Anname autojuhile mõista, et oleme temaga tegelikult rahul, lihtsalt meile tundub, et hotell ja rendifirma ei käitu meiega korrektselt ning me kavatseme edasi protsessida. Autojuht mõistab meid ning me lahkume kõik naeratavate nägudega. Hotellis on selleks kelleajaks tööl uus vahetus, kaks uut inimest, kuid nad on ähmaselt olukorraga kusis. Algab pikk hala sellest, kuidas nemad meie broneerigu pealt teenivad ainult 2 dollarit ning nii nagu meie teha tahame, ikka ei saa ja ei tohi. Meie ka jonni ei jäta ning jääme endale kindlaks. Vaidlus kisub inetuks ja valjuks, kuid lahendust ei tule. Nendepoolsed versioonid muutuvad iga natukese aja tagant. Küll väidetakse meile, et broneeringu tegi keegi, kes tegelikult nende hotellis ei töötagi, siis aga teatatakse, et kuna me oleme juba Hanois, siis oleme justkui annulleerinud oma kuuenda päeva jne. Vaidlus kestab terve tunni. Kell on juba üheksa õhtul. Meile soovitatakse pidevalt rääkida hommikul selle inimesega, kes meile broneeringu tegi. Seega jääb arusaamatuks, kas ta siis töötab neil või mitte. Palume endale siis ööseks tuba anda, et hommikul jätkata. Väidetavalt on hotell täis. Marko nõjatub üle leti, ning avastab, et tegelikult on enamus ruumide võtmeid alles, seega on hotell poolenisti tühi. Vahepeal tehakse meile ettepanek vormis, et meile osutatakse teene ning meile broneeritakse kohad homses bussis, mis meid Halongi viib. Meiepoolse põlguse peale, ollakse isegi nõus see meile tasuta tegema. Paraku teame me selle bussipileti hinda, mis on 35 000 VND'd ja see pole meie arust võrreldav rendiauto päevase maksumusega. Siis aga teatab naisterahvas vastuvõtust, et tal on muid tegemisi tänaseks õhtuks ja tema peab ära minema ning soovitab meil jälle hommikul naasta ja lahkubki. Sellise klienditeeninduse peale teatame vastuvõttu jäänud mehele, et meie paneme oma laagri tema leti juurde püsti ja vaatame esiteks, kas hotell täitub 100% ja teiseks ootame siiski lahendust oma probleemile, sest ka meie tahame homme oma asjadega edasi minna. Pool tundi istume niisama. Pidevalt käib vastuvõtulauas telefonikonverents. Siis naaseb üllaltuslikult ülbe olemisega naisterahvas ja teatab, et hotelli omanik on võtnud vastu otsuse meile välja maksta kompensatsioon 20 USD ning nõuab selle omakorda sisse meile reisi broneerinud töötajalt. Jääme selle pakkumisega rahule ning lahkume pimedatele Hanoi tänavatele omale uut hotelli otsima. Leiame selle kiirelt ja asume puhkama.
Moraal - ei saa ikka lasta kohalikel omavolitseda ning peab endale kindlaks jääma, siis saab ka tulemusi. Muidu harjuvad ehk liiga ära.

Teisipäev 23.01.2007 (Sapa, Vietnam)

Tänasele päevale tahaks kohe nime panna - "Sültjalgade õnnelik tagasitulek!".
Hommik algab külmas toas. Meile eraldatud aparaat siiski ei suutnud tuppa plusskraade juurde tuua. Mida võis ju arvata. Et tänane õhtu veidike meeldivamas kliimas veeta, otsustame kohe hommikul uue hotelli leida. Astume sisse kõrval asuvasse Mountain View Hotelli, mille omanikuks on üks esimesi naissoost matkajuhte Sapas. Tube pakutakse meile mitmes hinnaklassis, 8-15 USDd. Valime kesktee, 12 USD. Ka küttekeha tundub klass parem olevat kui eelmises hotellis. Tahame ju ennast peale rasket päeva ikka inimese moodi tunda.
Otsime järgmisena tänavalt putka, millest ostame lastele vihikuid-pliiatseid ning kommi. See olevat tore zest, kui neid külalastele jagame. Kuigi kommionu ja -tädina ennast tunda ei taha, võtsime siiski reisi organiseerijate nõu kuulda.
Peale kolimist ja kiiret shopingut on kohal ka meie tänane reisijuht Cao, kes on väga väikest kasvu vietnamlane, tegelikult pärit Hanoist ning Sapas olnud aasta. Peale kiiret tutvumist surutakse meid logusse ja mudasesse vene jeepi - vana hea villis. Sõit mägiküladesse alga. Juht osutub rallimeheks ning teeme savi-mudasegusel teel nii mõnegi kaabeka. Kaljuservalt alla ei tahaks küll käia, käib peast läbi. Kuna vaated riisiväljadele on tõeliselt kenad, tehakse meile teepeal mõned peatused. Sellist maalilist pilti me veel näinud ei ole. Riisiväljad on siin eriti võimsad, rohelised ning osavalt kujundatud. Vot see on klass! Kui oleme Markoga pildistamise lõpetanud, astuvad meie juurde 3 aasiapäritolu naisterahvast, kes esitavad palve koos pilti teha. Marko selle mõttega muidugi kohe nõus. Aga naised siis naeratavad häbelikult, et ei, nad tahavad hoopis Alicega koos pilti teha. Marko on kurb. Kuid mitte kauaks.
Teel küla poole üritasime vestlust arendada meie giidiga, keda kiideti ju väga hea inglise keele oskuse poolest. Kahjuks ei mõistnud ta eriti meie küsimusi ja veel vähem oskas ta neile ka vastata. Tundsime juba kerget kibestumust, et oleks ikka pidanud teise büroo ja giidi valima. Ei saa ikka vietnamimehi uskuda. Aga ega meil muud üle ei jää, kui kannatlikult ja käte-jalgade abil ennast oma giidile arusaadavaks teha. Koera tunneb ta näiteks auh-auh järgi edukalt ära. Nagu lasteaias oleks.
Peagi kästakse meil autost välja kobida, et siit algabki jalgsimatk. Meie ees laiutab savi-mudaväli, mis on traktoriga veel ka ülesküntud. Meid lohutatakse, et sellist teed on ca 0,5 km. Uurime siis, et kui pikk meie matk kilomeetrite poolest kokku ka on. Saame vastuseks - ca 15km. Okei. No vaatame seda asja. Eeldame, et oleme ju nüüd trenni ka teinud, ei tohiks nii raske olla. Eelmine matk oli küll ainult 7 km, aga siiski. Ronime üle mudavallide ning peagi algab tõesti veidi rohusem tee. Tee viib mäest alla orgu. Giid viipab ühele väga kaugele majakesele, et sinna peamegi jõudma. Muutume Markoga murelikuks, see on ju niii kaugel. Aga siis ikka meenutame, et tulimegi ju siia loodust nautima. Naudime siis.
Mäest laskumine osutub üsna libedaks ning seejuures ka kiviseks. Marko korra libastub, kuid saab õnneks käe maha ning hullem jääb juhtumata. Järgmisena libastub kivide peal giid, kuid teda päästavad kiired jalad. Ja need on tal tõesti kiired. Meil on tegu, et tema tempoga sammu pidada. Teepeal saame näha, kuidas kohalikud pühvlitega põldu künnavad. Siin kõplaga nalja ei tehta. Kuna pühvlid tuuakse mäkke külast, siis on terve meie teekond palistatud pühvlikookidega.
Ban Ho'sse, taide külla jõudes oleme kergelt üllatunud - mitte keegi ei kanna rahvuslikke rõivaid. Cao teatab, et ega neil jah seda kalduvust ei ole. Nemad eelistavat kaasaegset riietust. Tekib küsimus - mida me siia siis vaatama tulime!? Majad on klassikalised külamajakesed, mõned bambusest, mõned kivist, mõned savist. Palju lapsi, loomi ja linde. Meile näidatakse ka koolimaja, milles õppimist meie lapsed ei oskaks vist uneski näha. Katus on, poolikud seinadki on ja mingisugused toolid-lauadki. Ka koolimaja õuel jalutavad loomad. Liigume edasi järgmise küla poole. Lapsed jooksevad meil karjas järgi ja korrutavad vist nii 1000 korda hello-hello-hello..... Vaesekesed tõesti üritasid märku anda, et nüüd on kommijagamise koht, aga meile ei tulnud oma kommivaru meeldegi. Kui lapsed sabast maha raputatud, algab tõeline südame proovilepanek. Mäkketõus. Meie hingeldame ja teeme muudkui peatusi, kuid Cao'l pole higipiiskagi näol. Aga me ei lase sellest ennast eriti häirida, lihtsalt imestame. Ja pauside ajal vaatleme ümbrust, mis on ikka tõeliselt fantastiline.
Meie järgmine küla on Nam Tong, kus elavad red zao'd. Kui tai'd elasid orus, siis red zao'd valivad elupaigaks peaaegu alati mäe kõrgema koha. Sellest tulenevalt on suremus neil suur, sest külmas kliimas ei pea laste tervis vastu. Elatist-lauapealset teenitakse põllul kasvava saadusega - riisi ning köögiviljadega ja metsaga. Ilmselt ajavad riisist ka puskarit. Kuigi koolimaja näeb väliselt välja suht kena ja uus, on inimesed külas väga vaesed. Siinne rahvas kannab ka oma hõimule kohaseid riideid. Need on küll mustad ja suht räbalad, aga mingi aimduse saame. Lapsed on mustad ja kärnas, jooksevad pool-alasti ringi, jalanõud on vähestel. Meid lubatakse ka üht onnikest seest vaatama. See on tõeliselt vaene, ilma mööblita, must, külm, tossu täis (viljast putukate tõrjumiseks) elamine. Pereema toidab vahepeal last rinnaga. Pereisa võlub kusagilt kaks tooli välja. Cao korrutab muudkui, et need inimesed on väga-väga vaesed. Usume. Kuigi pereisal on suus terve ülemine sahtel kulda täis. See jääb mõistatuseks. Siis meenuvad meile kommid ja vihikud ning jagame siin peres siis esimese noosi laiali. Tegelikult on kuidagi nadi tunne endil seejuures (et tuled vaeseid peotäie kommidega narrima), aga parem ikka, kui niisama tühjade kätega sisse astuda.
Jalutame veel paari maja vahel ringi ning jagame lastele komme. Kohale sätib ennast ka üks vanem tädike, kes komme meil peost rabab. Hmm. Aga ok, meil kahju ei ole.
Asutame ennast juba ka tagasiteele, sest kell palju. Esimene ots läheb hästi, sest see on allamäge. Jõudes tagasi Ban Ho'sse, hakkab giid Cao, koos meid võõrustava perenaisega süüa valmistama. Supp saab väga maistev. Lõunalauas uurime veidi ka giidi tausta. Saame teada üllatava fakti, et varem töötas Cao inglise keele õpetajana (sealt siis reisibüroo arvamus heast tasemest). No sellise õpetaja käe all on vaestel vietnami lastel ikka väga raske keelt õppida. Kui ta muidugi ikka oli seda ametit kunagi üldse pidanud. Neid ei saa siin ju uskuda.
Kõht täis, algab viimane osa matkast - mäkketõus meid ootava jeebi juurde. See ca 2 tunnine osa on matka raskeim. Oleme näost nagu peedid, süda tahab seest välja põksuda, jalad ei kuula enam sõna. Vahepeal valdab meid tunne, et siia ma ka jääme, sest lihtsalt ei jõua. Aga läbi ime me kohale kuidagi jõudsime. Kuigi matk oli tõeliselt raske, giidist erilist tolku ei olnud ning kohalike hõimurahvaste uhkeid kostüüme me ei kohanud, jäime oma matkaga siiski rahule. Mõnus oli sellise maalilise looduspildi keskel veeta päev.
Kui sültjalad õnnelikult hotelli jõudsid, oli tuba juba soe. Kiire pesu ja nagu kaks kotti vajume kiirelt unne, kuigi kell on alles seitse. Mõne tunni pärast ärkame, läheme teeme õhtusöögi ning õnnitleme teineteist eduka päeva eest ja suundume uuesti magama.