Olude sunnil peame hommikupooliku kulutama Alice Visa kaardile. Hoolimata faktist, et Visa poolt on meile antud DHL'i aadress, otsustame enne kindluse mõttes uurida telefonitsi, kus see koht täpselt asub, kuidas sinna saab ja mis peamine - kas kaart on ikka juba kohal. Kõike kahtlustava ja enam mitte kedagi usaldava eestlasena närib hinges kahtlus, kuidas nad alles eile lõunast teatasid, et kaart pandi teele ja juba hommikul võime järgi minna. Kui muidu on transport siinpool maakera kohati väga juhuslik ja omas tempos, siis DHL'i pakke toimetatakse vist helikopteriga. Igaljuhul toksime numbrid telefoni ja esimeseks vastuseks saame, et aadress, mida meie soovime külastada on olemas ja seal tõesti asub ka DHL (mis on ju hea uudis), kuid seal on nende peakontor ja pakke sealt ei väljastata (ning see juba hea uudis ei ole). Enne, kui jõuame ah või möh öelda suunatakse meid sujuvalt kõnekeskusesse, kust saame teada, et linnas on kaks väljastuskohta, kuid kummaski meie pakikest ei ole. Loomulikult ei ole meil ka paki koodi, mille järgi uurida ja nime järgi ei leita. Kiire kõne Visa'sse (mis tegelikult ei olegi väga kiire, sest enne asjani jõudmist küsitakse Sinult kõike alates kinganumbrist kuni eilse õhtusöögini) ja paki number olemas. Järelikult on siiski pakk õnneks ka reaalselt olemas, millesse vahepeal usk kaduma hakkas. Järjekordne kõne DHL'i annab üllatava tulemuse. Pakk nimetud koodiga on täitsa olemas ning tõepoolest on see saadetud DHL'i peakontorisse, kus arvuti järgi on Alice selle ka kell 9.55 juba kätte saanud. ????? Mida ????? Pikemalt me enam ei oota ja rabame tänavalt takso, et asja kohapeale uurima minna. Taksohinnad hoolimata aknal olevast hinnakirjast ning taksomeetrist on puhtalt loome ja läbirääkimiste küsimus. Alustame kahekümnest, kuni jõuame kümne RM juurde. Teadmata täpset marsruudi pikkust sai hind umbes pakutud. Alateadvus aimas ja eeldas, et peab kauplema. Teekond osutub parajalt pikaks, et näeme üksiti ka natuke linna. Eemalt hakkab silma kõrge ja omapärase arhitektuuriga pilvelõhkuja. Imetleme seda tee pealt mitmest küljest, kuni ükshetk avastame, et olemegi jõudnud selle ette. Siin asubki DHL peakontor. Siseneme uhkesse hoonesse nagu suvitajad ikka, lühikeste pükste ja T-särgi väel. Teeme ametlikku nägu sekretäride lauas, kus kaetud peadega moslemineiud meile kahtlustavate pilkudega siiski sisenemisload annavad. Pandiks tahavad passe. Kuna Alice passi võib eeldatavasti üleval vaja minna, lepivad nad Marko omaga. Lifte on majas ilmselt samapalju kui korruseid, õige leidmine on paras trikk. Iga lift peatub ainult teatud korrustel. Meile vajalik 26 korrusel peatuv lift väljub keldrikorruselt nurga tagant. Kummaline. Saabume DHL peakontorisse, kus sekretär meie juttu algul kahtlaseks peab ning selgitab veelkord, et sellest kohast pakke ei väljastata. Lahke neiuna asub ta siiski paki jälgi ajama ning ka tema suureks üllatuseks on pakk sellesse majja saabunud ning Alice oleks selle justkui kätte saanud. Neiu lappab ka oma laual oleva kultuurkihi läbi, kuid pakki seal pole. Algab helistamine. Ilmselt teistele majas töötavatele inimestele, sest umbes kümne minutilise ootamise järel saabub teine neiu kiirel sammul ning ulatab meile pakikese. Sees on kauaoodatud kaardike. Kus, miks ja kuidas kõik nii keeruliseks läks jääb teadmatuseks. Hea, et niigi läks. Siinkohal "aitäh" ka Hansapangale, kes lubab hädakaardi teha ainult 1 kuulise kehtivusajaga ning kasseerib selle teenuse eest 200 eeku. Mis sest, et kaardi teeb Visa. Ja mis sest, et meie reis kestab veel ca 3 kuud. Meil on iga kuu võimalik kogu protseduur otsast peale läbi teha ja tasuda vastav teenustasu. Aitäh-aitäh!!
Kiirustame tagasi hotelli, et kolida teise hotelli, kuhu on meile kohad broneeritud sõprade poolt, et nendega koos kahenädalane puhkus veeta. Jätame takso ootama, toome oma kotid ning sõidame uude hotelli. Selline kombineeritud reis maksab kokku 17 ringitit. Hotelliks Radius International. Sisenedes fuajeesse tunneme end nagu lapsed suures mänguasjapoes. Nii luksuslikust ja uhkest hotellist oleme meie seni ainult umbes kilomeetri kauguselt möödunud. Vastuvõtt on suures avatud fuajees pool korrust ülevalpool, kuhu viib ka mugav eskalaator. Vastuvõtus saame teada veelkord ka toa hinna, mille oleme vahepeal juba unustanud. Selle raha eest saaksime eelmises kohas neli ööd ööbida ehk hinnaks 140 RM. Tuba, 14 korrusel vaatega Petronas kaksiktornidele, on suur ja lai nagu voodigi. Selles voodis võib hea tahtmise korral isegi ära eksida võrreldes nende vooditega, mida seni testinud oleme. Kuigi üks puhtavereline seljakoti rändur peaks seda ilmselt andestamatuks patuks, nendime et vahelduseks on ju tore ka ennast natuke poputada. Kell läheneb kolmele, seega otsustame leida kohad hotelli fuajees, et sõbrad rõõmuga vastu võtta. Selgub, et lennujaamast hotellini on teekonda umbes tund aega. Seega sisustame aega fuajee kohvikus kohvi joomise ning koogi söömisega. Söömisest väga midagi välja ei tule, sest ahvatleva nimega kook osutub tohutuks kreemikoogiks suhtega kaks ühele kreemi kasuks. Süda läigib (väga naljakas sõna, kuid tundub, et nii vist öeldakse antud hinge, vaimu ning füüsise seisundi kohta).
Ootame...ootame....peale nelja saame SMS'i, et nemad asusid hotelli poole teele. Seega tund ootamist veel. Tund möödas ja sealt nad tulevad - Eesti turistid - Mait, Kerli, Janek, Irina, Ando ja Katrin. Miskipärast olid nad kõik kaasa võtnud ka kummist täispuhutavad ujumisrõngad. Ilmselt mingi turisti värk. Kiire check-in ja dush ning kohtume uuesti fuajees poole tunni pärast, et minna linnaga tutvust
tegema ning einestama. Esimeseks vaatamisväärsuseks valime teletorni. Sinna on ka lihtne kohale minna. Viskad pea kuklasse ja otsid ehitise üles ning jalg-jala ette tõstes oledki kohal. Tänavanurk, mis ilmselt peaks viima tornini, on vaikne. Inimesi pole. Tänavanurgal olevast valvuriputkast küsime teed. Noormees palub meil natuke oodata, sest kohe peaks saabuma minibuss, mis meid tornini viib. Natuke ootamist ja lubadus saab täidetud. Pilet torni maksab 20 RMB'd. Torni kõrgus 421 meetrit ja vaade imeline.
Kogu linn on peopeal. Kuna torn asub merepinnast 94 meetrit kõrgemal on ka Petronase kaksiktornid vaadeldavad ülevalt alla. Vaateplatvormi iga akna juures saab infot sealt paistvate pilvelõhkujate ja teiste oluliste hoonete kohta. Tallinna teletorni müügiosakonnal (kui selline üldse olemas on) oleks siit palju õppida. Peab tunnistama, et meie pikast lennust kurnatud turistid on ilmselt üsna väsinud ja peagi avastame nad pinglit istumas. Tõmbame otsad kokku ja asume tagasiteele, et otsida mõni söögikoht. Valik langeb Hiinalinna kasuks. Lühike tutvus kaubandusega ning kihava kaubatänava servalt saab valitud üks söögikoht, kuhu maandume. Kohalik teenindaja üritab meid meelitada algul Soome keelsete sõnadega, kuid selle vea üritame kiirelt parandada. Härra on üsna kiire võõrkeelte omandamises ning peagi on tal selged "tere" ja "väga hea". Loodetavasti on tulevastel eestlastel selle võrra kodusem tunne. Esimesed õlled kaovad nagu vesi kõrbes. Kerli ja Mait söövad eine kõrvale umbes samapalju igasuguseid tablette, mis peaks neid moskiitoimmuunsaks muutma ning seedimise, s****mise, ja muud elutähtsad funktsioonid korras hoidma. Kui mõni päev süüa ei leia, siis nemad küll nälga ei pea kartma - farmaatsiatehaste kuldkliendid. Peale sööki jätkame tutvumist kaubandusega. Kardame, et nüüd peame pikalt ootama, sest meie turistid sukelduvad põlevate silmadega shoppama. Kuid paraku oleme just meie need, kes pidevalt neist maha jäävad. Ilmselt ei ole meist senine reis veel tarbimisühiskonna pisikut väljaravinud. Nendime, et ilmselt ei ole nad aktiivsed shoppajad, sest nad ei tea veel asjade õigeid hindu. Olles kuulnud, näinud siinsete asjade hindu, tekib pidev tung midagi osta. Laseme neil kohaneda.Tagasiteel hotelli valdab Janekit kiusatus proovida ka tänavasööki, mida peab ise küpsetama. Maitse tundub maitsetu.
Hotelli jõudes ummistame algul Maidu ja Kerli ning siis ka Janeki ning Irina toa, et minibaarist coca colad koos viskidega naha vahele keerata. Olles piisavalt julgust kogunud, suundume hotelli all olevasse klubisse, kus kirjade järgi esineb ansambel "Perfekt combination". Saal on peaaegu tühi, laval on kaks neiut ja noormees klahvpillidel. Saame laua suisa lava ees. Vaevalt jõuavad kokteilid lauda, kui selgub, et bändilt on tulemas viimane laul. Kell alles 00.45 ja plakatil suur lubadus, et kontset kestab peaaegu kaheni. Nuriseme natuke, kuid peame olukorraga leppima. Reis ja pikk päev on olnud väsitavad ning osad meist suunduvad puhkama. Allesjäänud vaprad ja näljased otsivad tänavalt viimase lahtioleva söögikoha ning maitsvad tai söögid leiavad endale uue kodu meie kõhus. Täiskõhuga seame sammud tagasi hotelli, et järgnevateks seiklusteks välja puhata.
No comments:
Post a Comment