Oleme hotelli ees tagasi nii nagu kästud, 8:45. Mida pole, on buss. Kella 9 ajal see lõpuks ikka saabub. Edasi tuleb teistest hotellidest peale korjata ka ülejäänud seltskond. Kokku saab meid 7 turisti + autojuht ja giid. Giid tundub esiti veidi uimane ja tujutu. Hiljem selgub ka põhjus. Pohmell. Sõber olevat eile pulmapidu pidanud ning tema ennast sel puhul täis joonud. No ikka juhtub. Mõistame.
Esimene sihtpunkt on vaasiväli (Plain of Jars) nr 1. Kokku on neid siin oma paarkümmend, kuid turistidele on avatud ainult 3. Kuigi need kolm on maamiinidest suuremas
osas puhastatud, ei soovitata ka siin rajamärkidest kaugemale minna. Kuna Laos on teadupärast üks enim pommitatud riike maailmas, siis leidub siin teatud piirkondi, mis on maamiinide osas eriti ohtlikud. Unesco ja sponsorite abil tehakse puhastust, kuid see on vaevaline ja kallis ning maa saaks täielikult puhtaks alles 100 aasta jooksul. Teekond vaasiväljale kulgeb mööda savitolmust teed ning läbi külade. Silma jäävad lapsi hoidvad mehed. Huvitav, kus naised on?Esimesel vaasiväljal leiame eest platsi, kus kivist raiutud vaase on ca 300 t
k. Milleks neid ca 2000 aastat tagasi kasutati, täpselt ei teata. Keegi prantsuse naisteadlane tegi pikki aastaid nende kallal arheoloogilist uurimustööd ning tema leidude põhjal arvatakse, et nende vaasidega maeti siit ilmast lahkunuid. Giid esitab ka teooria (selle mõtles ta ilmselt välja täna oma pohmellis peaga), et kunagi elasid maailmas hiiglased ning need on nende kärakapitsid, millest nad lao-laod ehk siinset kodukootud viskit jõid ja siis pitsid siia maha viskasid. Põnev!Kui esimene väli oli lagede taeva all, siis teine asub madala männimetsa all ning kolmas mäe künkal põldude vahel. Sisuliselt on iga vaas ise mõõtu ja ise nägu. Osad ümaramad, teised
piklikumad. Keskmiselt kaaluvad vaasid 600 kg kuni 1 tonn, kuid suurim neist kaalub tervelt 6 tonni. Muljetavaldavad vaated panevad mõtlema kunagiste inimeste ponnistuste peale. Huvitav, et mingite asjade kohta siin maailmas kaob vahepealt info ära. Kes tegi, miks tegi, kuidas tegi? Näiteks needsamad vaasid või siis püramiidid jne. Miks see nii on? Kas võib see olla tingitud inimeste vähesest huvist neid ümbritseva suhtes ja nii ei teatagi mille keskel me elame? Ka meie käest on siin korra küsitud, et mis betoonist post teil seal Tallinna kaldal seisab. Vaju või häbi pärast maa alla, kuid ei tule meelde, kes, miks ja millal selle püstitas. Peab tunnistama, et tegelikult polegi Pirita teel seda posti ise lähedalt vaatamas käinud. Meil ongi nüüd tagasitulles plaanis ette võtta põhjalikud Tallinna ekskursioonid, et kodulinnaga paremini kursis olla.Kuna külastatavad väljad asuvad üksteisest üsna kaugel, siis teeme vahepeal ka peatuse laolao'd valmistavas külas. Meile näidatase, kuidas suures tünnis on riis käärima aetud ning kuidas sellest kuumutamise tagajärel kohalik naps kätte saadakse. Saame ka ise proovida. No 39 kraadise sooja käes sooja kanget napsi juua ei ole just kõige parem, kuid kõrist alla ta libiseb. Rohkem ei taha. Giidile see kraam vist täna sobib, sest külakesest saab ta kaasa plastpudeli kange kraamiga, mida vahepeal bussis ka rüüpab. Reisi jooksul muutub giid lõbusaks selliks. Kui jutt otsa saab, siis ta laulab. Vahepeal räägib ta meile kogu loo oma kurvast armastusest ehk murtud südamest. Siis tunneb ta huvi, palju Marko kaalub. Kuuldes, et ca 2 korda rohkem kui ta ise, saadab ta lendu imestunud hüüatuse "Oh my Buda!". See on nii armas. Isegi sellised asjad tõlgitakse ja kohandatakse oma kultuurile vastavalt.
Lõunalauas suhtleme reisikaaslastega. Noorem paarike Belgiast, noormees Jaapanist ja keskealiste paar Prantsusmaalt. Esmakordselt nähtavad elusad eestlased tekitavad furoori. Räägime riigist ja väikesest suure hingega rahvast nii kuis oskame. Sellistel hetkedel alles tunned, kui uhke sa oled oma riigi ja päritolu üle. Meid on küll vähe, aga see teebki meist nii erilised. Kurb, et kunagi ei saagi me ise ka teised eestlastest turistid uhkustada, et meil on oma raha. Hetkel see müüb. Loodetavasti säilib ka tulevikus siiski võimalus laineid lüüa eesti keelega. Ka meie õpetame laudkonnale ilusaid eestikeelseid sõnu "öö" ja loomulikult klassika "terviseks". Kogu selle vestluse juures avastame, kui vähe me teame tegelikult meie lauanaabrite riikide kohta. Näiteks Belgia. Mida sellest riigist enamus eestlasi teab, peale selle, et seal asuvad tähtsate rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterid? Ma pean silmas vaatamisväärsusi, ajalugu jne. Ja siis me imestame, et mõni pole Eestist midagi kuulnud.
Laudkonnas tekibki vestlusring teemal, mida vaatamisväärset on igast riigist esile tuua. Prantslastel on muidugi lihtne - Eiffeli torn jne. Belglased mainivad midagi pissivast poisist, mis esmapilgul meelde ei tule, kuid pikapeale meenub, et justkui oleks sellist kuju tõesti näinud. Mida Eestist esile tõsta? Pissivale poisile paneme vastu Vana Toomase. Jaapani poiss Kato ei mõista kahjuks väga inglise keelt ja seega lepime, et sushi on piisavalt hea vastus.
Päeva viimaseks vaatamisväärsuseks on vene tank. Sama hästi võiks see ka olla saksa traktor, sest alles on ainult mingi aimatav roostetanud raam. Peatus kujuneb äärmiselt lühikeseks.
Linnas tagasiolles otsustame õhtusöögiks proovida midagi Laose köögikunstist. Sanga restoranist saabki tellitud lap nimeline söök, mis osutub kanahakklihast ning köögiviljadest valmistatud vürtsiseks suutäieks. Kuna chilliga ei ole kokku hoitud saab Marko võimaluse kogu söök ise ära süüa ning Alice valib menüüst mahedama hiina sugemetaga prae.
No comments:
Post a Comment