Hommikutundidel, peale mõne tunnist hilinemist, saabume Hoi An'i. Bussi peatuspaigas on ootamas kobaras abivalmid noormehed, kes kõik teavad soovitada linna parimat majutusasutust. Olles saanud Battambangist (Cambodia) ühelt paarikeselt soovituse siinse öömaja osas, võtame ühe suvalise takso ja palume end sinna viia. Sinna saabudes selgub, et asub teine suisas linna servas ning õnneks pole ka vabu tube. Tellime uue takso - seda saab siin lausa telefoni teel teha. Nagu päris. Laseme ennast keskusesse tagasi viia ja asume uue hotelli otsinguile. Alice võtab koos kottidega ühes puhvetis istet ning asub omletti tellima. Marko teeb kiire turuuuringu ja valib ühe neist välja.
Järgnevad 3 päeva on tihedalt sisustatud esmalt tailor shopide ehk rätsepatöökodadega tutvumisega, seejärel tellime hunniku ülikondi, kostüüme, pluuse jms ning käime neid siis proovimas ja parandamas. Kott saab 10 kg täiendavat kaalu. Viimasel päeval vahetult enne ärasõitu avaneb Markol võimalus külastada ka rõivaste tootmisüksust. Nimelt selgub viimasle proovimisel, et ülikond vajab natuke kohendamist ja aja kokkuhoiu mõttes palutakse Markol koos temast kolm korda kergema naisterahvaga rolleri seljas töökotta sõita. Oo õudust. Kleenuke naisterahvas ei mõista meie ehmunud pilke ning lubab, et oskab seda aparaati piisavalt osavalt juhtida. Kui tema seljataga hiiglane istet on võtnud ei ole ka naisuke enam nii enesekindel, sest sellist koormat ei ole tema kaherattaline sõber ilmselt veel tundnud. Teekond kulgeb äärelinna. Kurvide võtmine on päris kõhe. Töökoda asub ühes tupiktänava lõpus asuvas pisikeses majas. Majja sisenedes avaneb üllatav vaatepilt. Miskipärast oli meil ettekujutus, et õmblustööd teevad pisikesed vietnamlannad. Tegelikkuses vaatasid ruumist vastu umbes paarkümmend palja ülakehaga noormehed. Osadel keha katmas ka värvilised tatoveeringud. Noormehed on ilmselt ennegi nii suuri ülikondasid õmmelnud, kuid ühtegi nii suurt elusuuruses tegelast pole vist enne nähtud, sest elevust on ruumis palju. Tullakse ja mõõdetakse modelli pealaest jalatallani.
Paari kiire liigutusega saab valmiskujul ülikonnast lihtsalt hunnik kokkuõmmeldudu riidetükke. Ülikonda selle kogumi seest küll ära ei tunneks, kuid üks väidetavalt osavamaid rätseppoisse toimetab ilmselge enesekindlusega. Lõikab midagi ära, õmbleb natuke juurde, pressib kuuma raua all, õmbleb veel ja ....valmis. Viie minutiga on tehtud vajalikud muudatused ning ülikond passib kohe paremini. .....oh kurat nüüb peab selle rolleriga veel ka tagasi sõitma. Marko sulgeb silmad ja surub pöidlad tugevalt pihku. Sellest on kasu, sest õnnelikult jõutakse tagasi linna Alice juurde.
Siinkohal olgu siiski öeldud, et hiljem kodus riideid kandma asudes sai kiirelt selgeks, et ega need just esmaklassilise kvaliteediga 
tehtud esemed polnud. Ülikonnad vajuvad kiirelt vormist välja ja ka särkide kraed ning käiste otsad hakkasid peale esimest pesu kokku tõmbama. Ainsad esemed, millega saab hetkel veel rahul olla, on lipsud. Neid ostis Marko kohe 10 tk, a' 5 USD. Hea siidine materjal ja kaunid värvid.
tehtud esemed polnud. Ülikonnad vajuvad kiirelt vormist välja ja ka särkide kraed ning käiste otsad hakkasid peale esimest pesu kokku tõmbama. Ainsad esemed, millega saab hetkel veel rahul olla, on lipsud. Neid ostis Marko kohe 10 tk, a' 5 USD. Hea siidine materjal ja kaunid värvid.Rõivadraama vahepeal naudime ka Hoi Ani kaunist vanalinna, mis on muideks ka Unesco maailmapärandi nimistus.
