Laupäev 31.03.2007 (Savannakhet, Laos)

Kuna Savannakhet on tuntud dinosauruste temaatika poolest (isegi linna sissesõitu on pandud 2 purakat saurust kaunistama), suundume hommikul peale ärkamist dinosauruste muuseumi. Kuigi meie raamat väidab, et laupäeviti on see suletud, õnnestub meil siiski muuseumisse sisse pääseda. Uksel küsitakse muidugi maksu, a' 5 000 kipi. Muuseum on umbes keskmise elutoa suurune ruum, tihkelt klaasvitriine täis, ühelt seinalt leiame ka elusuuruse dinosauruse kontuuri. Ei saa öelda, et siin põnev oleks. Viimase 10 aasta jooksul on siit piirkonnast leitud arheoloogiliste kaevamiste käigus mõningaid luude moodi jäänuseid, kuid kuna me prantsuse keelt pole suutnud omandada, siis ainult aimame leidude nimetusi nende kuju ja muude parameetrite järgi. Mõne leiu juures on silt hoopis tagurpidi kukkunud või auklikuks kulunud. Nii et isegi prantslased peavad siinkohal aimama.
Järgmisena jääb meil teepeale linna vanim ja suurim tempel Wat Sainyaphum oma kuldsete ja väga peenelt mõjuvate väravatega. Templihooned on Lao stiilis – muinasjutuliselt kirevad. Kuna siin on suht vaikne ning uksed kõik suletud, teeme paar klõpsu ja suundume hommikusöögikohta otsima.
Tänaval kõndides on taaskord tunne nagu oleks ajas 20 aastat tagasi rännanud. Kulunud krohvikihiga majad, omapärased reklaamplakatid, inimeste riietumisstiil ka 80-ndate stiilis. Ja siis muidugi need pidzaamad. Aru ei saa, kas see on siin moes, nende jaoks tänava kostüüm või lihtsalt käivadki oma ööriietuses ringi. Söögikohtadega pole siin ka just kiita ehk peale mõne plastiklaua ja -tooli muud silma ei hakka. Raamatust saame soovituse Hay Thieni kui excellent restorani kohta. Leiame selle ka üles, kuid siingi on tegu lihtsa puhvetiga. Nälg on suur, seega me rohkem ei pirtsuta ning asume tellima. Praetud riisid ja laimimahlad kokku 35 000 kipi. Laualt leiame soya kastme pudeli, millelt Marko üritab kohalikus keeles nimetuse maha kirjutada. Ega päris täpselt aru ei saa, milline osa on soya kaste, seega tuleb pool silti maha joonistada. Meile tundub tulemus hea. Loodame, et aitab edaspidi selgust majja tuua. Sõna soya nad ju ei mõista ja seda ei suuda ka parima näitlejameisterlikkusega käte-jalgade abil selgeks teha.
Siin linnas eksisteerib ka kristlik kirik, millele me loomulikult pilgu peale viskame. St Theresa’s kiriku hoov ja ka kirik ise on inimtühjad. Kiriku sisemus on väga lihtne - ei ole maalinguid, nikerdusi ega ka suurt altarit. Need paar-kolm kuju, mida silmame, on ka kõik linadega kinnikaetud. Tulime, nägime ja lahkusime.
Eksleme mööda tänavaid, et leida üles meie kultuuriprogrammis olev järgmine tempel. Kaardist pole suurt kasu, sest tänavanimetusi praktiliselt ei olegi. Silmitsedes inimeste hoove jääb silma nende kööki ja sööki puudutav omapära. Nimelt kuivatavad nad päikese käes liha ja vorstikesi! See ei ole üldse minig probleem, et kärbsed neil peal jalutavad (ja ilmselt muidugi ka peale s....d). Ongi ehedam delikatess.
Leiame vaikselt tänavalt üles ka oma templi, Chinese Tempel, mis mõjub tõepoolest kergelt hiinapärasena. Kuna uksed on suletud, siis suundume kohe edasi järgmisesse templisse.
Wat Rattanalangsi templit peetakse erakordseks oma klaasakende poolest, tavaliselt on siinmail templiaknad klaasimata. Leiame õuepealt isegi paar munka istumas, mis on ilmselt loomulik, kui siin asub nende põhikool. Loodame juba huvitavat vestlust keelt praktiseerida soovivate munkadega, kuid seekord ei tehta meist väljagi. Istume puu all varjus ning imetleme kirevat templit.
Ja ega sellega pole tänaseks templitega veel kõik. Meie päevakavasse kuulub ka That Ing Hang tempel, mis asub linnast veidi väljas. Ja kuna teepeale jääb ka bussijaam, siis tahame ka sinna sissepõigata, et uurida Paksesse suunduvate busside kohta infot. Asume tukkeri otsingule. Esimene juht on valgeid turiste nähes selgelt kimbatuses. Raha ju vaatab talle otsa. Ei tea, palju küsida. Peale mõningast kuklasügamist laksab tüüp 80 000 kipi. Eiii. Meil on kindel plaan, et üle 50 000 ei maksa. Härra sellega aga ei nõustu ning meie astume edasi. Järgmine tukker ütleb hoobilt hinnaks 50 000 kipi. Ahhaa. Katsume veel veidi kaubeldagi, kuid tulutult. Aga kuna esimene hindki oli meile sobiv, lööme käed. Juht inglise keelt oskab muidugi umbes samapalju, kui meie lao keelt. Sihtpunktid saame õnneks suhteliselt kergelt kokkuräägitud, sest onul tundub nutti jaguvat. Bussijaamas jällegi piletit ette ei müüda vaid kästakse pool tundi varem kohale ilmuda. Kohti kindlastii jagub, ärgu me muretsegu. Ootab taaskord varajane ärkamine, sest buss väljub kell 7. Edasi liigume templi suunas. Ooohhh, kui see õhk ainult nii paks ei oleks..... Ca kilomeeter enne templit leiame teeäärest riburadamisi neiusid-naisi-lapsi mingeid lillevaasi moodi punutisi müümas. No mida kõike nad siin välja ei mõtle. Eeldame, et neid saab siis templis Budale jätta.
Templisse jõudes tuleb lunastada pilet a' 5 000 kipi ning Alice sunnitakse miskit auklikku seelikut kandma, et paljad põlved saaks kaetud. That Ing Hang on ju riigi lõunaosa teine väga pühalik tempel (peale Wat Phu Champasaki) ja seda suuresti sellepärast, et Buda olevat siin peatunud, kui ta haige oli. Templi keskmes asub traditsiooniline Lao stiilis stuupa ja kullast vihmavari, stuupa sisemusest leiab Buda joonistused. Naisi muidugi nii pühasse kohta jälle ei lasta. Isegi mitte maani seelikuga. No küll võivad diskrimineerida. Stuupa eest leiamegi needsamad lillevaasid, mida teepeal nägime. Neid on siin ikka palju. Palju on siin ka Buda kujusid, mis kõik istuma asetatud ümber tähtsa stuupa. Täitsa meeldiv koht, ilus ja hoolitsetud. Ja püha.
Suundume tagasi hotelli poole. Kuna tukkeri juht hakkas meile sümpatiseerima, siis moosime ta homme varahommikuks kell 6:15 meile hotelli ette. Lihtsam bussipeale tormata ilma aega raiskamata.
Peale kerget puhkust ja värskendust hotellitoas suundume linnapeale sööma. Kuna hotell asub meil jõeääres ning siinne kallas on palistatud väikeste puhvetitega, siis otsustame ühes neist eksperimenteerida, et kas ka Laoses kannatab tänavapuhvetlusest osa võtta (Myanmaris oli ju kogemus superhea). Miskipärast saame me lauale ainult pudeli kohalikku õlut Beer Lao ning järgenavad pool tundi ei tehta meist väljagi. Kuna menüüga meil pole au tutvuda, siis jälgime, mida kõrvallaudades kohalikud söövad. Selle peale kaob meil ka soov midagi rohkemat sellest puhvetist teada ja tellida. Maksame 8 000 kipi oma õlle eest ning suundume päris sööki otsima. Valime õhtusöögikohaks teise raamatus soovitatud, seekord westerni stiilis restorani. No ei saa taaskord aru, mille poolest see puhvet LP tegijate südame võitis. Kastmed, riisid ja joogid kokku 28 000 kip. Söödav, kuid vajab soya kastmega täiendamist. Kasutame Marko eelnevalt joonistatud teksti, mis alguses tekitab teenindajas segadust, kuid peale mitmekordset veerimist läheb tuluke põlema. Lauda ilmubki soya kaste.
Ei saa me läbi internetita. Sinna kaovad ka täna meie ülejäänud õhtutunnid.
Hotelli poole jalutades leiame teepealt tänava poppide restoranidega, millest ühes isegi elav muusika õuepeal mängimas. No krt, miks nad sellest pole kirjutanud!? Ilmselt on jälle tegemist asjaoluga, et raamat 2 aastat vana ning elu on vahepeal edasi arenenud.

Reede 30.03.2007 (Vientiane - Savannakhet, Laos)

Marko närv ei pidanud enam vastu. Tulenes see viimastel nädalatel sagedasteks osutunud golfiunenägudest või asjaolust, et Eestis on sel aastal alanud varajane golfihooaeg ja teised asuvad juba harjutama, kuid Marko otsustab teha oma selleaastase esimese golfi.
Selleks puhuks on kell puhkusel olevate inimeste jaoks ebainimlikult varajaseks äratama pandud. Põhjus peitub lootuses, et hommikuti ei ole veel nii tapvalt palav. Loota ju võib.
Eelnevalt on Marko välja uurinud, et linna lähistel peaks olema lausa kaks väljakut. Hotelli vastuvõtust ei ole kahjuks juhtnööride saamisel abi. Need suunavad Marko tuk-tuki juhtide jutule. Hotellist väljudes märkab Marko veel veidi unine kuid terav silm kõrvalmaja ees auto juures askeldavat härrasmeest. Mees tõstab parajasti spordikotti pagasnikusse, kust paistab ka golfikomplekt. Sellist infoallikat ei saa käest lasta ning Marko suundub härraga juttu tegema. Härra soovitab külastada Youth Garden Golfclub'i nimelist kohta. Marko tänab ning asutab minekule, kui härra teatab, et tema on muuseas just sinna minemas ning oleks valmis küüti pakkuma. Vow. See peab olema saatus. Autos selgub, et tegemist on siin pool maakera suurt äri ajava jaapani ärimehega, kellele kuuluvad kingatehased Myanmaris, Laoses ning Tais. Realiseeritakse enamus toodangust Jaapanis. Meestel on terveks teekonnaks põnevat juttu ärist, maksudest, sushist ja isegi perekonnast. Kingaärimehe perekond on killustatud erinevate riikide vahel, igaüks juhtimas mingit haru kontsernist. Naine Tais, üks poeg Jaapanis, teine Myanmaris.
Golfikeskuses muutuvad jutud golfikeskseteks. 58 aastane härra on golfi mänginud viimased 40 aastat. Enda sõnul mängib ta golfi suisa iga päev ja on hetkel HCP 7. Golfisõpradele ka natuke hinnainfot. Driving range (~30 palli) 5 000 kipi, greenfee 120 000 kipi, lisaks tuleb võtta kohustuslikus korras ka caddy 40 000 kipi. Varustuse rent on võrreldes teiste hindadega natuke kalli võitu - 200 000 kipi. Marko on sunnitud endale ka uued golfikingad ostma, sest laenutuses nii suuri numbreid ei leidu. Kingad on samas kaks korda odavamad kui Eestis. Hoolimata hommikusest alustamisest on temperatuurid täna kuidagi eriti kõrged. Isegi kogenud jaapanlane mängib tulemuseks ainult 89. Marko tulemustest konkurentide luure hirmus ei mainiks midagi, kui siis ainult seda, et kohe esimesel L-kujulisel par-4 läks Marko birdie putti sooritama. :)
Tagasiteel saab Marko kingatehases põgusa ekskursiooni osaliseks, kus oli näha sadu naisi nahast kingi kokku õmblemas. Huvitav kogemus. Enne hüvastijättu vahetavad mehed kontakte ning kutseid omal maal golfimängimiseks. Tagasi hotellisõiduks antakse Markole autojuht. Jaapani lahkus missugune.
Hotelli jõudes on viimane aeg ennast sealt välja registreerida, sest oleme plaaninud täna Savannakheti poole sõita. Jõuame linnas teha veel lõunasöögid ning natuke internetis klõbistada, enne kui bussijaama suundume.
Bussijaamas tahaks kõvasti karjuda (mitte, et me seda ka ei teinud) ning kellelegi kätega kallale minna, sest kohapeal selgub, et lubatud piletid on siiski otsas. Suure suuga lubadusi jaganud poiss on ka täna tööl, seega saame süüdlast ohtralt süüdistada ning nõuda olukorra lahendamist. Niipalju peab noormehele tunnustust jagama, et ta tõesti asub mööda bussijaama edasi-tagasi jooksma ning justkui probleemile lahendust otsima. Samas oleks ta võinud meid ju lihtsalt pikalt saata, sest mida me ikka teha saaksime. Aga võibolla jooksis poiss lihtsalt meie eest ära, sest Marko on ikka päris vihase ja kurja olemisega. Markole tehakse mingi hetk ekskursioon erinevatesse bussidesse ning üritatakse selgitada, et sealsed istmed meile ei sobi ning kui me võtaksime piletid homseks, siis nende busside istmed oleks paremad. Jutt või asi. Selline lambajutt ajab Markot ainult vihasemaks ning ta teatab, et viimases hädas oleme nõus kasvõi bussi ukse juures treppidel istuma. Loomulikult ei meeldi selline lahendus bussijuhtidele. Meile sobivas suunas on siit bussijaamast minemas veel oma viis-kuus bussi, mille sihtpunktiks on küll Pakse, kuid teeme omapoolse ettepaneku, et poiss leiaks mõne, kes oleks nõus ka Savannakheti sisse põikama. Paraku ei leidu ühtegi bussijuhti, kes selle teekonna ettevõtaks, sest see oleks 25 km ring neile. Isegi pakutav lisaraha ei motiveeri. Ainsa lahendusena pakutakse meile võimalust sõita Pakse bussiga kuni Seno'ni, mis on Savannakheti teeots ja seal maha minna. See peatus peaks toimuma eelduste kohaselt öösel kell kolm. Küsimuse peale, kas sellisel kellaajal sealt ka mõni buss Savannakheti sõidab, saame loomulikult jaatava vastuse. Järgmine täpsustav küsimus sõiduaja pikkuse kohta ristmikust linna külvab meisse aga kahtlust, sest kassas olevad mehed vastavad üheaegselt, kuid igaüks erinevalt. 15 minutist tunnini. Olukord on rohkem kui kahtlane. Ilmselt on nende ainsaks sooviks meiesugused vihast punetavad tegelased siit bussijaamast lihtsalt eemale saada. Jääme siiski selle variandiga nõusse ning kaalume võimalust ka otse Paksesse sõita juhul, kui öisel teeristil ikka ühtegi bussi edasisõiduks ootamas ei ole.
Bussiks on kirjade järgi VIP buss, millel on suisa kaks korrust. Buss on rahvast pungil täis, kuid meil õnnestub saada jällegi kohad esimesse ritta. Ilmselt neid kohti hoitaksegi närviliste turistide tarvis nii igaks-juhuks. Reisisaataja jagab kätte tasuta veepudelid, pakitud keeksilõigud ning salvrätikud ja sõit võib alata. Koha eest VIP bussis meid huvitavasse teeristi pidime välja käima 90 000 kipi. Otse Savannakehti sõitva bussi pilet oleks maksnud 77 000 kipi, aga meie peame ju ristmikult kuidagi ka edasi saama. Vihale ajab!
Bussi väljumisajaks on 20.30, seega on väljas juba kottpime. Peale natukest sõitmist kustutatakse bussi salongis tuled. Istmete kohal olevad kohtvalgustid ka ei põle. Meie pretensiooni peale saame vastuse, et see süsteem on natuke rikkis. Bussijuht küll käpib igasuguseid nuppe, pannes vahepeal kogu salgoni tuled põlema, nii et juba uinunud reisijad ka üles ärkavad, kuid sama kiirelt need tuled uuesti ka kustuvad. Raamatu lugemise võib seega unustada. Bussisõidud on reeglina need hetked, kus Marko raamatust järgmise sihtpunkti kohta infot hangib, mida praegust öist saabumist arvestades oleks hädasti vaja.
Meie silme ees ilutseb suur ja uhke telekas. Kuna lugeda ei saa, teeme bussipersonalile ettepaneku käivitada mõni film. Olgu selleks kasvõi kohalik amatöörvideo, sest tuimalt pimeduses istuda on ju veel nõmedam. Paraku tuleb meil just selle viimasega harjuma hakata, sest ka telekas on töölepingu üles öelnud. Peale sellist infot ei suuda me ennast tagasi hoida ning jätta avaldamata oma arvamust personalile VIP bussist.
Üritame magada, kuid konditsioneer on nii kõvasti tööle pandud, et tahab aluspesu ka seljast puhuda. Laes olevaid õhuauke loomulikult reguleerida ei saa, sest need on kinni kiilunud. Ettenägelikult on igale reisijale õnneks ka tekk ettenähtud, mis antud olukorras kulub marjaks ära.
Peale umbes nelja ja poole tunnist sõitu teeb buss peatuse ilmselt Tha Khaekis. Samal hetkel on siia peatuma tulnud veel umbes kümmekond VIP bussi. Pooled ilmselt teel Paksesse, teised teel Vientiane poole. Sellisel öisel kellaajal (~ 01.00) siin bussijaamas elu täiega keeb. Kaubandust on rohkem kui mõnes linnas kokku. Süüa-juua saaks kuhjaga ning ka peldik on täiesti olemas. Marko teeb ringi peale teistes bussides, et uurida, kas mõni neist plaanib teha põike Savannakhetis, et siis sinna kohe ümber kolida. Paraku ei leidu meile ühtegi sobilikku bussi ning peame jääme esialgse kava juurde.
Peale peatust tuleb külmkapis uni üllatavalt kiirelt. Tundub, et oleme vaevalt suutnud uinuda, kui jälle on peatus. Seekord keset pimedat maanteed. Tee servas on näha siiski ka mõned puidust lobudikud, mis päevasel ajal ilmselt kaubanuspindadeks moonduvad. Bussijuhid ning muu bussipersonal jookseb ja askeldab agaralt ümber bussi. Vaatama oma teise korrus aknast uniste pilkudega ning üritame mõistatada, milles probleem. See selgub kiirelt - probleemiks oleme meie ise. Üks bussijuhtidest tuleb ja annab meile mõista, et meie aeg on bussist lahkuda. Segane oled mees või???? Siin kesest pimedat ööd ja maanteed. Vaatame kella ja see on juba kolm. Keeleoskus on bussipersonalil paraku null, seega arupärimised, kas tegemist on ikka õige kohaga, jooksevad liiva. Marko astub siiski bussist välja, et olukorraga tutvuda. Bussi taga seisab mingi lahtise kastiga jeep. Marko suureks üllatuseks sikutavad bussijuhid meie kotte pagasiruumist välja ning üks on juba jeebi kasti visatud. Mis toimub? Marko jookseb nende juurde ning palub selgitusi. Kuskilt pimedusest ilmub mingi tütarlaps, kes teatab, et meie sõidame nüüd Savannakheti. Seda teame me isegi, kuid kus on buss või äärmisel juhul bussijaam ja mis jeep see veel on. Küsimusi on palju, kuid vastuseid ei tule. Kogu selle aja jätkub aga kottide sikutamine, hoolimata keeldudest ja käskudest hetkeks tegevused peatada. Kuidas küll keeleoskamatutele jagada käske, mis mõjuksid? Lõpuks tuleb ühelt bussijuhilt konkreetne vastus - NO bus to Savannakhet. Soh! Marko läheb jeebi juurde lootuses sealt selgtusi saada. Roolis on vaevalt puberteedist väljakasvanud noormees ning kõrvalistmel vanemas keskeas olev naisterahvas, kes kumbki sõnakestki inglise keelt ei mõista. Sõna Savannakheti tunnevad siiski ära ja noogutavad. Küsimuse peale, kui palju ja kellele me maksma peame ei saa Marko isegi mitte sooja auru vastuseks. Taaskord tuleb appi pimedusest tuttav neiu, kes seekord teatab naeratades, et see on tema ema ja vend ning nemad viivad meid tasuta Savannakheti. Ah soo.....ok. Marko läheb ja teeb kiire kokkuvõtte ka bussis ootusärevalt istuvale Alicele. Olgem ausad, esmapilgul on Alice silmad imestusest ja kahtlustest-kõhklustest suured nagu tõllarattad. Marko peab lausa kaks korda paluma, et Alice oma asjad võtaks ning siiski bussist välja tuleks. Pimeduse neiu astub aga ise bussi ning võtab meie kohad endale. Nüüd hakkame olukorrale pihta saama. Perekond on neiu bussi peale toonud ning nüüd on nad lahkelt nõus meid Savannakheti viima, sest suund on sama. Ilmselt vähetähtis polnud siiski ka asjaolu, et meie istekohti oli neiul endal vaja Paksesse sõitmiseks. Seega aus kaup. Loobime oma viimasedki asjad jeebi kasti ning võtame istet kabiinis. Nüüd on aega ka autot uurida. Tegemist uue ja vinge Toyota jeebiga. Polegi nii uhkega tükil ajal sõita saanud.
Perekond viib meid lausa soovitud hotelli ukse ette, milleks on Nong Soda guesthouse. Unised hotellitöötajad avavad suletud väravad ning juhatavad meid tuppa teisel korrusel. Tuba on väike ja voodi reformpõhjaga, aga selle eest on toas suur roheline külmik. Uinume selle põrina saatel.

Neljapäev 29.03.2007 (Vientiane, Laos)

Peale hommikusööki saame personalilt teada, et hommikusöök tõesti meie toa hinnas ei ole, kuigi tuba võttes, meile seda lubati. Vaidleme ja meenutame neile paari päeva taguseid lubadusi, kuid erilist kompromissi me ei saavuta. Lõpuks nõustume maksma 15 dollarit toa ja hommikusöögi eest kokku. Kogu selle jama peale ning arvestades hotellipersonali ebasõbralikku suhtlemist otsustame hotelli vahetada. Suundume eelmisel päeal silma jäänud Riverside hotelli. Tuba küll 16 dollarit ja ilma hommikusöögita, kuid selle eest kena ja puhas ning ka telekast tuleb korralik pilt, mitte sahinad nagu eelmises. Hotellis on isegi kena kaasaegne hõbedabe lift.
Peale hotellivahetust võtame suuna Southern bussijaama, et uurida Savannakheti sõitmise võimalusi. Hotelli ees küsivad tukkerid selle otsa eest 50 000 kipi. Meie pakutud 20 000 põlatakse ära. Ümber nurga leidub viimaks ka juht, kes selle summaga koheselt ka lepib. Keelt ta väga ei mõista ning Alice kahtlustab, et juht ei saanud sihtpunktist õigesti aru, et nii kiirelt nõusse jäi. Kaardi järgi vaadates eeldame 10-15 minutilist sõitu, kuid peale paari ristmikku peatab juht sõiduki mingite vanaraua kandidaatideks sobivate busside juures. Meie teada peaksid riigi lõuna ossa sõitma uhked turismibussid mitte vanad loksud. Seega üritame talle selgeks teha, et me ei saa õiges kohas olla. Kaardi näitamisest pole kasu, sest sellist joonitud pildiga paberit pole tema silmad ilmselt enne näinud. Appi tulevad tänava ääres seisvad teised tukkeri juhid. Selgub, et selle nn. bussijaama nimi on oma häälduselt sarnane "Southern busstation"ile. Juht mõistab oma viga, kuid edasisõiduks nuiab raha juurde. Keeldume, sest kokkulepe on kokkulepe. Peale mõningast juhipoolset jonnimist astume sõidukist lihtsalt välja ning keeldume ka selle lühikese otsa eest midagi maksmast. Juht lepib sellega. Üks abivalmitest tõlk-tuk-tuk juhtidest pakub meile oma teenuseid ning on 20 000 nõus. Sobib ka meile.
Bussijaama infoletist saame kiirelt ka hinna ja sõidugraafiku meid huvitava sihtpunti osas. Leidub nii hommikusi kui ka õhtuseid busse. Piletit ette osta ei soovitata, sest neid on kindlasti saada ka vahetult enne sõitu. Selle peale lunime ühelt noormehelt lausa ausõna välja.
Bussijaama platsi ühes servas on üles rivistunud terve rida kõikvõimalikes suurustes tuk-tuk'e. Oleme plaaninud tänase pärastlõunaga külastada mitmeid vaatamisväärsusi, mis vajaksid kiireid rattaid. Eelistaksime lausa kastiga autot kastiga mootorrattale. Üks selline ka platsilt leidub. Meie ümber koguneb kohe terve kari juhte, kes kõik tahavad vestluses kaasa lüüa. Kirjeldame soovitud teekonda - Pha That Luang, Buda park ja Wat Sok Pa Luang. Keskmine neist peaks asume oma paarkümmend kilomeetrit linnast väljas, teised aga linna piires. Meile tuuakse esmalt trükitud hinnakiri, mida me olema ka eelnevalt juba näinud, kus hinnad on kolossaalsed. Marko nimetad selle hinnakirja "lollide turistide hinnakirjaks" ja palub selle kiirelt ära peita. Juhtidel nalja kui palju. Ilmselt pole keegi nende hoolega meisterdatud hinnakirja selliselt nimetanud. Edasi jätkame kauplemist suuliselt. Esimese hinna 35 dollarit lükkame naeratades tagasi. Meie 10 dollarit toob endaga kaasa juhtide demonstratiivse lahkumise vestlusringist. Lahkume ka meie, tänava poole, et sealt sõiduvahendit edasi otsida. Vaevalt saame bussijaamast väljuda, kui auto meile siiski järgi sõidab ning peale taaskordset mõningast kauplemist lepime kokku hinnas 13 dollarit.
Esimene peatus Pha That Luang templi juures. Tegemist on Laose tähtsaima budistliku templiga. Trotsime kuumust ning teeme kompleksis ringi peale. Ronime ka kompleksi keskmes asuva stuupa ülemisele terrassile, et piiluda sealt avanevat vaadet ümbruskonnale. Stuupat ümbritseval müüril on mingi kunstniku maalinäitus. Tegemist on kas väga mitmekülgse ja andeka kunstnikuga või totaalse harrastajaga, sest iga maal on ise stiilis ja erineva käekirjaga. Suur osa piltidest keskendub imetavatele naistele. Templis. Hmm.
Maalide nautimisel astub meie juurde ka üks munk, kes palub luba natuke oma inglise keelt harjutada. Vestleme meeleldi. Tegemist on Myanmarist pärit kuid Tais pesitseva ringreisile saabunud mungaga. Peale põgusat vestlust lähevad meie teed lahku.
Vaevu veame end kompleksi väravateni, et sealt ühele putkale ilmselt päeva suurim käive teha vee ostu näol. Seame end mugavalt autokastis sisse, et ette võtta teekond Buda parki. Sarnaselt Yangoni tänavatele õhkub ka Vientiane tänavatelt isegi autokastis sõites kuuma õhku vastu vahtimist. Naljaks. Tegelikult valus ja kurb.
Teekond osutub oodatust pikemaks ning vaevalisemaks, sest mingi hetk lõppesid otsa normaalsed teeolud. Augud on kohati ikka nii sügavad, et auto esimene ots pole august väljagi jõudnud, kui tagumine juba tervenisti augus on. Kahtlustame autojuhi kavalust, et valis teine äkki lühema tee, kuid hiljem selgub, et see on ikka ainus võimalik teekond siia. Seega saame seda mõnu nautida topelt.
Buda park on seda vaeva aga väärt. Pilet 5000 kipi. Templitele vahelduseks on päris ergastav külastada sellist kohta. Plats ei ole suur, kuid selle eest tihedalt erinevaid kujusid täis. Kõik kujud on hallikast betoonist ega ole kaetud kuldse kihiga. Sellised ehedad ja naturaalsed skultpuurid on kohe balsam silmadele. Kuna osadesse ehitistesse saab ka sisse ja peale ronida, ei lase poisikese hingega Marko seda endale kaks korda pakkuda ning turnib igale poole, kuhu vähegi kannatab ronida. Lusti kui palju. Lisaks silmailule saime siit ka pisiteenuse. Nimelt oli meie kaasa ostetud vesi autosõiduga sisuliselt keema läinud ning seega üpris joogikõlbamatuks muutunud. Palusime luba kasutada kassade juures olevat külmkappi, kust nüüd enne lahkumist ka oma jahedad veed kaasa haarame.
Tagasiteel otsustame teha peatuse Wat Sok Pa Luang templi juures. Tempel asub küll linna piires, kuid siiski metsiku looduse keskel. Suure tee pealt viib templini kõrgete puudega palistatud liivane teerada. Puude vahelt vilksatavad üksikud oraanzide hõlstidega mungad ning valgete hõlstidega nunnad. Ühtegi meiesugust turisti näha pole. Ühtäkki tõmbab taevas pilviseks, vist on vihma oodata. Päris niisama me siia luusima ka ei tulnud. Olime lugenud, et selle templi territooriumil peaksid elama ka mingid lihtinimesed, kes pakuvad herbal-sauna ning massaazi teenust. Peale mõningast kõndimist templi territooriumil ei suuda me leida kohta, mis võiks sobida sellise teenuse pakkumiseks. Mõnes hoones loevad mungad palveid, teistes tegelevad mediteerimisega. Kahtlustame juba, et oleme ilmselt millestki valesti aru saanud, sest vaevalt meid munkade keskel mudima hakatakse. Mingil imelikul põhjusel veavad aga jalad meid nn. peateelt metsa vahele, kust paistavad ka mingid puidust osmikud. Ühest sellisest vaiadel katusega, kuid külgedelt lahtiste seintega "majast" hõikab meile keegi vaiksel ja mahedal häälel, et tulgu me sinna. Väga kahtlane. Lähemale jõudes saame aru, et koht on õige. Vaiade vahel alumisel korrusel keeb suur katel, millest läheb toru teisel korrusel asuvasse puidust seintega ruumi - sauna. Igast august on tunda intensiivselt lõhnavaid herbe. Kuna ümbrus on enam, kui kõhedust tekitav, lepime kokku, et viskame pilgu teisele korrusele, kuid selgitame, et me tulime ainult maad kuulama, mitte kohe teenust tarbima. Ülesse jõudes võetakse meid lahkelt vastu ning meelitatakse kohe ikka ka sauna- ja massaazimõnusid nautima. Vaatame üksteisele otsa ning kuna see kõik tundub nii sürreaalne, siis tekib ka väike uudishimu ja jääme nõusse. Meile antakse pikad kirjud linad ning suunatakse riietuma sirmi taha. Kas peaks täiesti alasti võtma ja ainult selle linaga olema või peaks siiski aluspesu alla jätma. Otsustame seekord alastuse kasuks koos linadega. Edasi suunatakse meid pimedasse ja aurust pungil pisikesse ruumi. Põrandal on kaks tagurpidi punutud korvi taolist asja, mille alt tulist lõhnavat auru immitseb. Võtame puidust pinkidel istet ning leiame auru sest ka kaks kohalikku noormeest. Üks neist teeb meiega juttu. Nimeks tal Sai ning leiba teenib graafilise disainerina reklaami alal. Meilegi tuttava valdkonna tõttu arutame erinevate riikide hetkeolukorda ning suundasid. Vestluspartner siunab Vietnami ärimehi, kes tahavad häid reklaame, aga maksta ei raatsi. Lohutame, et ka meil on sarnaseid olukordi kuhjaga. Selgub, et tema käib siin saunamõnusid nautimas üsna tihti ja on väga rahul. Auru seest välja jahtuma minnes pakutakse meile kuuma teed. Vahepeal on natuke rahvast juurde tulnud. Seekord liituvad meiega auru nautima esmapilgul välimuse järgi hinnates siis kolm neiut. Sauna sisenevad nad aga ilma ülakeha katva linata, seega paljastub nende lame rind. Tegemist on siiski peenikest häält tegevate ning värvitud küüntega kolme noormehega. On nad siis transvestiidid või transseksuaalid. Võta sa kinni. Igaks juhuks kuskilt kontrolli mõttes kinni ei haara.
Peale mõningast aurutamist palutakse meil kohad sisse võtta lamamislaudadel ning meile ronivad massöörid nelja jalaga selga. Markole noorem meesterahvas ning Alicele vanem naisterahvas. Kokku on siin lamamiskohti ainult kuus. Selline väike ja privaatne. Meie saame äärmised kohad, mis asuvad selle platvormi piirete kõrval. Katuse servast ripuvad alla poolikud kookosekoored, millest kasvavad välja rohelised ronitaimed. Piirete vahelt avaneb vaade ümbruses olevale troopilisele loodusele. Tihedalt kasvavad palmid ja muud meile tundmatud ilusad taimed. Mingi hetk hakkab välku lööma ning ka vihma sadama. Väljas on pime, kuid meie katuse all põleb hämar valgus. NIIII sürr ja kaif ja mõnu kogu raha eest. Ah jaa, kogu see lõbu maksab ühele 40 000 kipi (ehk ca 50 eeku).
Meie suureks rõõmuks leiame selle justkui tsivilisatsiooni selja taga oleva templi väravate juurest ka ühe tingitava tuk-tuki, kes meid hotellini viib. Tänaseks õhtuse programmina oleme otsustanud jätkata oma erinevate meelte meelitamist. Keha ja vaim said ju turgutust, kuid maitsemeeled vajavad ka hellitamist. Seega suundume juba eelnevalt leitud poodi, kust hangime veini ning mitut sorti juustusid, mida siinkandis näeb ikka väga harva. Veini ning juustud loputame alla vaadates hotellitoas telekast dinosauruste seikluseid Jurassic pargis.

Kolmapäev 28.03.2007 (Vientiane, Laos)

Hommikusöök hotellis. Hakkame kahtlustama, et meie toa hind siiski hommikusööki ei sisalda, sest restoranipersonal jääb meid väga nõutud nägudega saatma, kui me maksmata püsti tõuseme ning lahkume. Eks saame hiljem toa eest makstes selguse.
Asume otsima tukkerit, kes meid tänase iseseisva Vientiane linnaekskursiooni alguspuntki toimetaks. See on juba nagu traditsioon - esimesed juhid küsivad uskumatuid summasid. Naerame kõva häälega ning suundume järgmiste otsinguile. Tundub, et raha on tuk'i juhtidel piisavalt, et pakutavast nii lihtsalt ära ütlevad, kuigi ise väidavad nad, et meie pakutud hinnaga ei ole keegi nõus sõitma. Kuid juba järgmiselt tänavanurgalt saame sõiduvahendi loodetud hinnaga. Möödudes eelnevatest üleolevatest juhtidest lehvitame neile rahatähed sõrmede vahel. Loodetavasti on nad siis järgmiste turistide suhtes ausamad.
Linnaekskursiooni alustame suure monumendi Patuxai juurest, milleks on neljas küljes avanevad trjumfikaared, mille tipus on vaateplatvorme mitmel tasandil. Tipust avanevad kaunid vaated kogu linnale. Pilet tippu maksab 3000 kipi. Natuke kummaline on lugeda monumendi küljes olevat silti, kus on kirjas, et lähedalt vaadetes on antud monument veelgi inetum justkui betoon monstrum. Hmm....huvitav lähenemine vaatamisväärsuste tutvustamisel.
Võtame suuna tagasi kesklinna poole. Teepeal põikame sisse kohalikule turule, kus müüakse kõikvõimalikke vidinaid ja riideid nagu me juba ka mujal turgule näinud oleme. Seega nendesse palavatesse ja õhutamata ruumidesse kauaks peatuma ei jää.
Põikame sisse postkontorisse, et Marko isale sünnipäevaks õnnitluskaart teele panna. Eestisse kaardi saatmine 7000 kipi. Loodame, et jõuab ikka ka kohale, sest emale saadetud kaart pole ikka veel kohale jõudnud, kuigi lubati 7 päeva.
Kaardi järgi peaks meie läheduses oleme must stuupa That Dam. Must seepärast, et kunagised siiami rüüstajad olla sealt kulla kihi maha kraapinud. Nii jäetigi stuupa ilma kuldse kihita meenutamaks seda alatut tegu. Leiame enda arust üles õige tänavaotsa, mis peaks stuupani viima, sest stuupa ka paistab teisel pool tänava otsa. Esmalt tundub, et siit saab ka hea pildi. Marko seab fotoga palgesse ning jõuab ka ühe klõpsu teha, kui stuupa poolses tänavaotsas olevate betoonaedade vahel kargavad välja mundris mehed ning karjuvad meile midagi. Kuna meie poole sõidab ka üks auto, siis esmalt kahtlustame, et nad paluvad meil tee pealt eest ära tulla. Siis aga peatub auto meie juures, mille juht teatab meile, et tegemist on USA saatkonna hoonega, mis asub sellel tänaval ja igasugune pildistamine on keelatud. Vot nii!
Lähme siis ringiga (aga tehtud pilti fotokast ära ei kustuta :)) Stuupa ongi üsna must ja vana ilmega. Nii ongi ilusam. Need kuldsed stuupad ei olegi nii ilusad ja isikupärased.
Teeme siin stuupa kõrval ühes kohalikus puhvetis ka lõuna ning suundume edasi Wat Si Saket'i poole. Tegemist on Vientiane vanima templiga, kus on ka kõrge Buda kujude kontsentratsioon. Pilet 5 000 kipi. Templi ümber olevas müüris on tohutu kogus nishe pisikeste Buda kujudega. Väidetavalt on neid kokku 2 000. Müüri ees on omakorda istuvate ja seisvate Buda kujude rivi. Neid peaks olema oma 300. Ka templi seest avastame nishide ja Buda kujudega seinad. Kokku peaks siin kompleksis olema umbes 6 840 Buda kuju. Me ei hakka neid ise üle lugema ja usaldame fakte. Igaljuhul on neid siin palju ja see avaldab muljet.
Üle tee asub nii presidendi palee, kui ka Haw Pha Kaew tempel. Esimest saame kahjuks ainult aia tagant imetleda. Teise saame traditsioonilise 5 000 kipi suuruse annetuse peale ka sisse. Väliselt on hoone uhke, kuid sees olev muuseum meile liigset muljet ei avalda. Meeldivaks teeb selle külastuse ka hoolitsetud templi territoorium.
Edasi suundume mööda Mekongi jõe kalda pealset väidetavat promenaadi. Tegemist on kahjuks siiski vaid pisikese sissekäidud muruteega, mille ääres on ohtralt prügi. Jõe kaldale on püstitatud ka mõned söögi-joogi kohad. Osaliselt ajutised, osaliselt kapitaalehitised. Võtame ühes ajutises kaldapealses kohas istet ning palume endale värsked mahlad tuua. Puhkame ja jahtume, sest kuuma on siin täna vist oma 39 kraadi.
Linnaekskursiooni lõpetavad neli lähestikku asuvat templitekompleksi - Wat Mixay, Wat Ong Teu Mahawihan, Wat Hai Sok ja Wat In Paeng. Igaüks neist omamoodi eriline ja huvitav. Viimases neist saab Marko jutule kohaliku mungaga. Üle poole tunni kestva jutuajamise teemaks võib tinglikult nimetada "õiged valikud elus ning südame hääl". Seekord on kuulavaks pooleks üllatuslikult munk, kes on varsti, peale 15 aastast mungaelu, suundumas tsiviilellu ning tahtis nõu, kuidas seal väljas toime tulla. Vestlus on elufilosoofiline ja huvitav kõikidele osapooltele.
Siinsete templite külastuse teeb meeldivaks asjaolu, et puuduvad kerjavad või suveniire müüvad tänavalapsed ning ka mungad ei himusta Sinu raha vaid tahavad oma keeleoskust praktiseerida ja lihtsalt suhelda. Selliseid emotsioone me ju tahamegi siit reisilt. Siirad ja soojad kontaktid.
Soojadest kontaktidest, kuumusest ­või lihtsalt pikast teekonnast väsinuna laseme end ühel tukkeril hotelli viia. Marko otsustab siiski minna kohe linna peale, sest meil on pisike probleem. Tegelikult on probleem ikka tõsine. Nimelt on meie fotoka mälukaardile kuskilt internetitoast mingi viirus pugenud ning enam ei suuda me oma piltidele ligi saada. Justkui neid enam poleks. Fotod aga on ju sellise reisi ühed suurimad suveniirid, seega vajab päästeoperatsioon käivitamist. Teiseks mureks on üks meie fotoka objektiividest, mis kiilub pidevalt kinni. Enne linnas sõites jäi Markole silma Canoni hoolduskeskus. Sinna ta ka suundub.
Kohapeal selgub, et digitaalsetest fotokatest ei tea nemad siin midagi. Vot printeri ja koopiamasinaga saaks nad hakkama, aga neid meil parandada pole vaja. Nende arvates pole meil abi loota ka mujalt. Nukralt sammub Marko tagasi hotelli poole. Tee peal tekib siiski trots ning Marko asub esmalt otsima arvutitega tegelevaid firmasid, et lahendada mure mälukaartidega. Ühes sellises juhatatakse ta taharuumi, kus on "patsiga poiss", kellel siin riigis patsi pole ning kes on lahkelt nõus süvenema probleemi olemusse. Natuke mässamist ning viirused on tapetud ning pildid päästetud. Igasugusest tasust noormees kategooriliselt keeldub. Marko paneb käed näo ees kokku ning kummardab. Siin kultuuris peaks selline tänamine olema väga austav.
Hea, et vähemalt üks probleem sai lahendatud. Plaan oli kohe hotelli minna, kuid silma hakkas üks fotoateljee. Sealsetelt fotograafidelt püüab Marko uurida, kust saaks abi objektiivi osas. Mehed paluvad objektiivi näidata. Jaapanlase välimusega vanem härrasmees puhub ja puhastab objektiivi, mis paneb selle ka paremini tööle. Ilmselt on siinsed tolmuteed avaldanud oma mõju objektiivile. Päris lahti probleemist ei saanud, kuid paremini hakkas tööle küll. Tasu osutatud teene eest jällegi ei võeta. Need Laose inimesed on ikka lahedad.
Programm näeb õhtuks ette lõõgastust väikese napsiga. Esmalt naudime õhtusööki prantsuse köögiga Le Cote d'Azur restoranis ning meenutame oma suvist Prantsuse reisi koos kallite sõpradega, kelle järgi me väga-väga igatseme. Nostalgia missugune. Söögid on muidugi maitsvad, kuid võrreldes meie tavapäraste einetaga kallid (arve kokku 210 000 kipi).
Napsud võtame live-muusikaga rokiklubis Music house. Piletit pole, kuid selle eest on õlu kallim, kui mujal. Purk õlut maksab 18 000 kipi. Jack Daniels koolaga on aga meeldivalt 25 000 kipi. Laval on kaks solisti, viis kitarristi, trummar ja sündimees. Mürtsu mitmeks tunniks. Kuuleme nii ingliskeelseid, kui ka kohalikke lugusid. Bänd esitab rohkem teiste loomingut, kui enda oma.
Jällegi tegeleme ka meenutamisega. Seekord tulevad meelde kodumaised rokkimised The Sun'i muusika taktis. Tahaks kohe Taneli ja co kontserdile minna, kuid peame siiski ootama kuniks kodus tagasi oleme ja suvised kontserdid lahti lähevad. Näpud püsti!

Teisipäev 27.03.2007 (Phonsavan - Vientiane, Laos)

Hommik algab taaskord vara, sest ees ootab jällegi bussisõit. Seekord pealinna Vientianesse.
Kell on 6:30, kuid kohalike jaoks on see igati normaalne aeg ärkamiseks. Tänaval sagivad ringi inimesed ja isegi paar tukkerit hakkab silma. Tellime üle tee asuvast sööklast omale maitsvad kanasandwichid ja kuuma laimimahla teepeale kaasa. Kuniks kokk toimetab, kaupleme tukkeri bussijaama sõiduks. Saame diili 10 000 kipiga. Avastame ka, et kui bussipiletid ostetud saame, on kipid meil otsakorral. Saame sööklas õnneks dollarites maksta ning veidi kippe veel tagasigi.
Mõned minutid peale seitset oleme bussijaamas. Buss väljub 7:30 ning kohti õnneks veel jagub.
Pilet 100 000 kipi nägu. Istmed on taaskord nahksed (oh seda "rõõmu"), kuid üsna hea mahutavusega. Kuna konditsioneeri ei ole, on oluline faktor aken. See on õnneks avatav.
Ilma naljata võib öelda, et üle kahe bussi pikkust sirget teelõiku meie teel esimesed neli tundi ei leia. Miks on lõbustusparkides atraktsioon Ameerika mäed!? Me pole küll Ameerikas mägedes käinud, kuid atraktsiooni nimeks võiks vabalt olla ka Laose mäed. Meist paar rida eespool kohalik naisterahvas koos oma lastega panevad hiinlast. Enamus teest. Vaesekesed. Alice, kellel on ka oht hiinlaseks hakata, täiendas Tais oma reisitablettide varusid ning on ettenägelikult ennast vastava tabletiga tuimestanud. Just nii need mõjuvad, sest enamus teekonnast möödub tal pool-unesegases olekus. Aga vähemalt hiinlaseks ei hakka! :)
Mingis külakeses teeb buss lõunapeatuse. Marko julgeb kohalikus einelas võtta riisi
koos erinevate kastmetega, makstes selle eest kokku 8 000 kipi. Pole paha! Alice on
loksutamisest näljatunde juba kaotanud ning maiustab hoopis ühe värske mangoga, mis maksis
3 000 kipi.
Meie ülejäänud teekond kulgeb õnneks veidi laugemat teedpidi ning loksumist on seega veidi vähem. Käes on aga keskpäev ning bussiaknast visatakse pangetäite kaupa kuuma auru. Oo mõnus saun! Riided taas läbimärjad.
Vientianesse jõudes tundub esialgu, et kuidagi väikese võitu linn oleks. Ei ole suuri
maju, autosid ... Peab muidugi mainima, et bussijaam asub keskusest ca 7 km eemal.
Bussijaamas üritame uurida ka VIP bussiga meie järgmisesse sihtpunkti liikumise võimalusi,
kuid meid suunatakse hoopis teises linna otsas asuvasse Southern bussijaama. Platsil seisvaid vingeid VIP busse silmates kujutame siiski seda tulevast luksuslikku reisi juba ette.
Takso kauplemine läheb kindlameelselt 10 000 kipist arvet ennustades. Peale mõningasi
põlglikke pilke meiesuguste koonrite turistide suunas, leiame siiski taksisti, kelle jaoks
on see summa piisav. Lähenedes kesklinnale hakkab pilt juba ka linna ilmet võtma. Teed ei ole
küll just kõige paremad (nagu Tallinnaski), kuid kohvikuid-restorane, internetipunkte hakkab
silma ohtralt. Meie esimene raamatust valitud hotell osutub hinna-kvaliteedi suhet arvestades
sobimatuks. Jätkame otsingut omal jalal, sest takso sai minema saadetud ja peale 8-tunnist bussisõitu kulubki jalutuskäik ära. Sellises kuumuses 20 kg kotiga on see muidugi ka kerge enese karistamine, aga pole viga. Raskused on selleks, et neid võita! Järgmine hotell on täis, kuid selle kõrval olevas Phonepaseuth Guest Houses kaupleme air-coni ja TVga toa 12 dollari peale. Keskpärane hind, aga rohkem ei viitsi teemaga tegeleda. Hinna sees ka hommikusöök, seega jääme siia.
Kui õhtusöögiks linnatänavatele suundume, on väljas juba pime. Jalutame hotellist veidi kaugemale ning astume sisse Khop Chai Deu nimelisse restorani. Leiame eest aukartustäratavalt pika menüü nii aasiapäraste kui ka läänelike toitudega. Tellimust esitades saabub ka üllatusmoment. Kana- ega munatoite tellida ei saa, sest valitseb linnugripi oht. Tohho-tonti! Ei tea kas peaks edaspidi suisa ise linde toidulaual vältima hakkama!?
Kuna kohalikud ümberringi kaanivad õlut, siis tekib meilgi sellejärgi janu. Siinkandis on kombeks muidugi õlut serveerida koos jääkuubikutega, mis kuuma kliimat arvestades ei olegi paha mõte. Muus olukorras on see loomulikult hea joogi solkimine. Arve koos söökide-jookide ja õllega kujuneb selles peenes asutuses 10.3 dollari suuruseks.
Kohe restorani kõrvalt leiame internetitoa (100 kipi/min) ning asume otsejoones blogistama.

Esmaspäev 26.03.2007 (Phonsavan, Laos)

Ei ole kerge see reisiselli elu. Täna taas äratus veidi varajasemat sorti, kell 7:30. Teeme enne oma reisikest hotelli vastas sööklas hommikusöögi. Alice avastab kuuma laimimahla, mis on palju parem kui tee või kohvi. Kanasaiad on ka nii toitvad, et tervet ei jaksa ära süüagi. Kahepeale kokku arve 32 000 kipi.
Oleme hotelli ees tagasi nii nagu kästud, 8:45. Mida pole, on buss. Kella 9 ajal see lõpuks ikka saabub. Edasi tuleb teistest hotellidest peale korjata ka ülejäänud seltskond. Kokku saab meid 7 turisti + autojuht ja giid. Giid tundub esiti veidi uimane ja tujutu. Hiljem selgub ka põhjus. Pohmell. Sõber olevat eile pulmapidu pidanud ning tema ennast sel puhul täis joonud. No ikka juhtub. Mõistame.
Esimene sihtpunkt on vaasiväli (Plain of Jars) nr 1. Kokku on neid siin oma paarkümmend, kuid turistidele on avatud ainult 3. Kuigi need kolm on maamiinidest suuremas osas puhastatud, ei soovitata ka siin rajamärkidest kaugemale minna. Kuna Laos on teadupärast üks enim pommitatud riike maailmas, siis leidub siin teatud piirkondi, mis on maamiinide osas eriti ohtlikud. Unesco ja sponsorite abil tehakse puhastust, kuid see on vaevaline ja kallis ning maa saaks täielikult puhtaks alles 100 aasta jooksul. Teekond vaasiväljale kulgeb mööda savitolmust teed ning läbi külade. Silma jäävad lapsi hoidvad mehed. Huvitav, kus naised on?
Esimesel vaasiväljal leiame eest platsi, kus kivist raiutud vaase on ca 300 tk. Milleks neid ca 2000 aastat tagasi kasutati, täpselt ei teata. Keegi prantsuse naisteadlane tegi pikki aastaid nende kallal arheoloogilist uurimustööd ning tema leidude põhjal arvatakse, et nende vaasidega maeti siit ilmast lahkunuid. Giid esitab ka teooria (selle mõtles ta ilmselt välja täna oma pohmellis peaga), et kunagi elasid maailmas hiiglased ning need on nende kärakapitsid, millest nad lao-laod ehk siinset kodukootud viskit jõid ja siis pitsid siia maha viskasid. Põnev!
Kui esimene väli oli lagede taeva all, siis teine asub madala männimetsa all ning kolmas mäe künkal põldude vahel. Sisuliselt on iga vaas ise mõõtu ja ise nägu. Osad ümaramad, teised piklikumad. Keskmiselt kaaluvad vaasid 600 kg kuni 1 tonn, kuid suurim neist kaalub tervelt 6 tonni. Muljetavaldavad vaated panevad mõtlema kunagiste inimeste ponnistuste peale. Huvitav, et mingite asjade kohta siin maailmas kaob vahepealt info ära. Kes tegi, miks tegi, kuidas tegi? Näiteks needsamad vaasid või siis püramiidid jne. Miks see nii on? Kas võib see olla tingitud inimeste vähesest huvist neid ümbritseva suhtes ja nii ei teatagi mille keskel me elame? Ka meie käest on siin korra küsitud, et mis betoonist post teil seal Tallinna kaldal seisab. Vaju või häbi pärast maa alla, kuid ei tule meelde, kes, miks ja millal selle püstitas. Peab tunnistama, et tegelikult polegi Pirita teel seda posti ise lähedalt vaatamas käinud. Meil ongi nüüd tagasitulles plaanis ette võtta põhjalikud Tallinna ekskursioonid, et kodulinnaga paremini kursis olla.
Kuna külastatavad väljad asuvad üksteisest üsna kaugel, siis teeme vahepeal ka peatuse laolao'd valmistavas külas. Meile näidatase, kuidas suures tünnis on riis käärima aetud ning kuidas sellest kuumutamise tagajärel kohalik naps kätte saadakse. Saame ka ise proovida. No 39 kraadise sooja käes sooja kanget napsi juua ei ole just kõige parem, kuid kõrist alla ta libiseb. Rohkem ei taha. Giidile see kraam vist täna sobib, sest külakesest saab ta kaasa plastpudeli kange kraamiga, mida vahepeal bussis ka rüüpab. Reisi jooksul muutub giid lõbusaks selliks. Kui jutt otsa saab, siis ta laulab. Vahepeal räägib ta meile kogu loo oma kurvast armastusest ehk murtud südamest. Siis tunneb ta huvi, palju Marko kaalub. Kuuldes, et ca 2 korda rohkem kui ta ise, saadab ta lendu imestunud hüüatuse "Oh my Buda!". See on nii armas. Isegi sellised asjad tõlgitakse ja kohandatakse oma kultuurile vastavalt.
Lõunalauas suhtleme reisikaaslastega. Noorem paarike Belgiast, noormees Jaapanist ja keskealiste paar Prantsusmaalt. Esmakordselt nähtavad elusad eestlased tekitavad furoori. Räägime riigist ja väikesest suure hingega rahvast nii kuis oskame. Sellistel hetkedel alles tunned, kui uhke sa oled oma riigi ja päritolu üle. Meid on küll vähe, aga see teebki meist nii erilised. Kurb, et kunagi ei saagi me ise ka teised eestlastest turistid uhkustada, et meil on oma raha. Hetkel see müüb. Loodetavasti säilib ka tulevikus siiski võimalus laineid lüüa eesti keelega. Ka meie õpetame laudkonnale ilusaid eestikeelseid sõnu "öö" ja loomulikult klassika "terviseks". Kogu selle vestluse juures avastame, kui vähe me teame tegelikult meie lauanaabrite riikide kohta. Näiteks Belgia. Mida sellest riigist enamus eestlasi teab, peale selle, et seal asuvad tähtsate rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterid? Ma pean silmas vaatamisväärsusi, ajalugu jne. Ja siis me imestame, et mõni pole Eestist midagi kuulnud.
Laudkonnas tekibki vestlusring teemal, mida vaatamisväärset on igast riigist esile tuua. Prantslastel on muidugi lihtne - Eiffeli torn jne. Belglased mainivad midagi pissivast poisist, mis esmapilgul meelde ei tule, kuid pikapeale meenub, et justkui oleks sellist kuju tõesti näinud. Mida Eestist esile tõsta? Pissivale poisile paneme vastu Vana Toomase. Jaapani poiss Kato ei mõista kahjuks väga inglise keelt ja seega lepime, et sushi on piisavalt hea vastus.
Päeva viimaseks vaatamisväärsuseks on vene tank. Sama hästi võiks see ka olla saksa traktor, sest alles on ainult mingi aimatav roostetanud raam. Peatus kujuneb äärmiselt lühikeseks.
Linnas tagasiolles otsustame õhtusöögiks proovida midagi Laose köögikunstist. Sanga restoranist saabki tellitud lap nimeline söök, mis osutub kanahakklihast ning köögiviljadest valmistatud vürtsiseks suutäieks. Kuna chilliga ei ole kokku hoitud saab Marko võimaluse kogu söök ise ära süüa ning Alice valib menüüst mahedama hiina sugemetaga prae.

Pühapäev 25.03.2007 (Luang Prabang - Phonsavan, Laos)

Ees seisab teekond Phonsavani.
Olles võtnud õppust eelmistest kordadest, et pileteid ei tasu alati turismifirmadest osta, sest hindadele on lisatud mõõdukas vahendustasu, võtame täna riski ja suundume ise bussijaama. Loodame, et kohti jagub ning hinnad on soodsamad kui linnas turismifirmades. Viimastest saime hinnad vahemikus 95 000 - 110 000 kipi. Selline hindade kõikumine viiski mõttele teha täna ise proovi, kuigi firmad väitsid meile, et hommikul sama päeva bussile pileteid bussijaamast ei müüda. Kui ei müüda, siis ei müüda. Meile ju meeldibki Luang Prabang. Väikesest randevuust veiniga ei ütleks ju ometi ära.
Muretseme asjatult, et varahommikul äkki mõnda tuk-tuk'i ei leia. Tänavale jõudes saame lausa valida, millist võtta, millist jätta. Võtame loomulikult selle, kes on nõus jagama meie nägemust teekonna maksumuse osas. Teekond linna servas asuvasse bussijaama maksab 20 000 kipi.
Bussijaamas selgub, et kohti on loomulikult piisavalt ning piletki maksab vaid 85 000 kipi. Taaskord tuleb bussipoisse aidata meie kottide katusele vinnamises. Poisid, poisid - trenni peab ikka ka tegema.
Siinses bussijaamas on hästi organiseeritud reisijasõbralik ­kaubandus. Enamus lettide ees ilutsevad suured inglise keelsed sildid, et siit saab sandwich'e. Loomulikult saaks mõnest osta ka liivanõidasid, kuid neid me ostma ei lähe. Siin linnas on üsna palju tunda prantslaste mõjutusi, nii ka võileibade osas. Baquettide vahele kuhjatakse rohelist ning sinki ja juustu kokku 10 000 kipi eest. Üsna pirakas ja soliidne suutäis hommikuks.
Kui eile oleks võinud kirjutada oodi veinile, siis täna tahaks kirjutada oodi kurvidele. Teekond joonistaks justkui bussiratastega kaheksaid. Kopsu ja maksa ristumisest ei pea vist rääkimagi. Pole siis ime, et prantslased omalajal kergekäeliselt olid nõus oma koloniaalvaldustest siin loobuma, sest maaharimisega on ikka täielik ikaldus sellistel mägedel.
Kuskil poole maa peal (ca 4 tundi sõidetud) tehakse peatus mingis külas, kus ideeliselt saaks lõunat süüa, kuid äärmiselt ebasanitaarne ning tegelikult olematu köök ei ahvatle. Näksime kaasaostetud mahlaseid küpsiseid. Markol kasvab süües isu ning ta otsustab riskida tänavanurgal pakutava küpsetatud lihaga. Reeglina Eestis shashlõkki ostes ei kipu lihavarrast eelnevalt katsuma ning veel vähem proovima. Siin oleks pidanud. Bambuskepikeste vahele surutud lihatükid on kuulunud ühele väga vintskele olendile ning küpsetatud oli seda liha ilmselt ammu, sest liha on täiesti külm. 5 000 kipi nagu prügikasti visatud, sest sinna see varras lendab ja nälg ongi kadunud.
Enne Phonsavani maastik vahetub. Meenuvad Eesti lõunapoolsete osariikide kuppelmaastikud. Harvad männipuud. Künkad ja puudealused on väga madala rohuga nagu oleks siin keegi niitmas käinud. Markole kangastuvad silme ette kohe ka golfiväljakud. Küll tahaks siin kohe ühe löögi teha.
Phonsavani jõudes (kokku ~ 8 tundi) ootavad bussiukse juures agarad agendid juba kobaras, kõik oma hotelli kiitmas. Valime neist ühe välja, kes lubab ka tasuta transporti kesklinna ilma midagi eeldamata. Mugava minibussiga olemegi tema hotelli ees. Toad maksavad küll 5 dollarit, kuid kuidagi spartalik on see olemine siin. Alice jääb kottidega hotelli ootama ja Marko suundub linna peale turuolukorraga tutvuma. Leidub hotelle, kes sooviks küsida ka 20 dollarit, kuid Markole hakkab meeldima Nice hotell. Tuba 6.5 dollarit. Puhta ja värske välimusega toad.
Turisti jaoks asub linn valdavalt kahel pool peatänavat, kust hargnevad küll ka mõned kõrvaltänavad, kuhu meie oma nina ei jõuagi pista. Enamus hotelle, restorane ja ka turugusid asuvad peatänava ääres. Linn on väike, aga peatee on lai ja tolmune.
Peale väikest värskenduskuuri hotellis suundume einestama. Valime koha, kus sissekäigu ees ilutsevad suured pommikestad, mis on ümbruskaudsetelt põldudelt välja kaevatud. Seniks on kõik kena, kuni kuskilt saabub suurem seltskonda USA noori. Söögikohas palutakse peale panna nende CD'd ning volüüm keeratakse ikka põhja ning laudadele tellitakse friikartulid ja burgerid. Lärmi ja kisa on ilmselt kuulda poole linna peale. Vastik. Lõpetame kiirelt oma söögid ning kaome siit kiirelt ja kaugele. Miks peab võõras riigis nii käituma nagu need noored? Vaesed teenindajad.
Meie tegeleme oma homse päevakava paika panemisega. Plaan on külastada kuulsat vaaside välja (Plain of jars). Erinevatest hotellidest ning reisibüroodest osutub meie enda hotelli pakutav pakett olevat parim ning usaldusväärseim. Kahepeale kokku 24 dollarit ning homne päev koos minibussi ning giidiga on sisustatud. Antud hinna juures võib juhtuda, et bussis on peale meie veel reisijaid, kui neil õnnestub neid õhtu jooksul leida. Privaatne auto oleks maksnud 40-50 dollarit, kuid meil pole pisikese seltskonna vastu midagi.
Tuppa jõudes peame paluma suurel ja koledal prussakal siit ilmast lahkuda. Head teed talle! Head rahulikku und meile.

Laupäev 24.03.2007 (Luang Prabang, Laos)

Teeme tutvust Luang Prabangiga. Tegemist on Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluva linnaga ning ka meie kiidame selle otsuse heaks. Esimestest hetkedest jätab linn meile sümpaatse mulje. Ajaloohõnguline, vaikne, puhas ja kaunis.
Alice on endale kuskilt nohu hankinud ja nüüd peame talle ka nohurohtu hankima. Mingi pihusti, väidetavalt raviva lahusega, isegi saame. No on alles hobid sel naisel. Kord sõrm, siis nohu - mida veel? hi-hi (selle kommentaari eest ma veel saan).
Peale hommikusööki alustame omalkäel linnaekskursiooniga. Abiks ikka LP raamat.
Hommikuse turukülastuse, mis programmis esimeks on märgitud, jätame vahele. Suundume hoopis linna vanima tegutseva templi Wat Wisunarat juurde. Templi ees seisab 34,5 meetrine That Pathum stuupa, rahvasuus ka arbuusi stuupa, kuna kuju on tal selline ümarik. Stuupal pole mingit kulda ja karda. Meile väga meeldib. Templisse sisse ei astu, sest buda kujusid oleme juba piisavalt näinud ja ilmselt näeme veel. Vähetähtis pole ka asjaolu, et nõutakse pileti ostmist. Ei aitäh.
Kohe kõrvalaias on ka teine vana tempel Wat Aham, kus kunagi Lao budismi kõrgeim vaimulik resideerus. Templi territooriumil kõrguvad ka kaks hiiglaslikku bengali viigipuud. Võimas.
Edasi suundume linna kõrgema punkti, 100 meetrise Phu Si mäe poole, mille nõlvadel on mitmeid templeid ning tipus 24 meetrine That Chomsi stuupa. Inimesed, kes on siin maailma servas justkui juba piisavalt reisinud peaks teadma, et keskpäeval on kurjalt palav. Kuid ei, meie oleme suutnud oma päevakavas kõige väsitavama osa just lõunaseks ajaks sättida. Oh seda mäkkeronimise mõnu. Särgil enam kuiva kohta pole. Mõnna. Naudingut kogu raha eest. Ah jaa, pilet mäkke maksab 20 000 kipi. Tipus tõmbame hinge ja naudime vaadet kogu linnale. Ronimine oli seda väärt. Lisaks linnavaadetele imetleme ka põnevate tiibadega liblikaid, kes kaljunukkidel peesitavad. Meiesuguste januste peale on õnneks ka mõeldud ning stuupa kõrval müüb vanaproua jahutavaid jooke. Sellistel hetkedel tunned, et veest paremat jooki pole ikka olemas. Tänud tootjatele.
Laskume mäe teist nõlvapidi alla ja jõuame kuningliku palee-muuseumi juurde. Territooriumi paremas nurgas on kirevate värvidega Sala Pha Bang tempel, mis on alles viimaste aastate ehitis. Suur ja ilus. Laoses on silma hakanud, et templid on värvikirevamad kui näiteks Myanmaris ning templite territooriumid on hoolitsetumad ning oskuslikult haljastatud. Kuna palees on lõuna vaheaaeg, siis võtame sisse koha palee kõrval oleva Lootuse tiigi serval. Loodame, et kaua ootama ei pea. Väga ei peagi.
Palees peab liikuma ilma jalatsiteta ning fotode tegemine rangelt keelatud. Vaatame siis tube, kus kuningad on istunud-astunud-söönud-ja-maganud. Sellistes paleedes, mis väidetavalt on olnud tähtsate ninade eluruumid, painab tihti küsimus, et kus on siin kasutuses olnud tualetid ning pesemisruumid. Neid miskipärast ei näidata. Või ei kasuta kõrgest soost või kõrgel positsioonil olevad inimesed selliseid kohti. Huvitav oleks ju näha ja ette kujutada karukäppade juures, et siin see kuningas siis kükitas. Muuseumid peab tunnistama ei ole meie lemmik asutused, seega jätab ka siinne väljapanek meid natuke külmaks. Selle kompenseerib muidugi konditsioneeri puudumine. Pilet maksis 30 000 kipi ja Alicel paluti veel ka pikkade varrukatega särk 4 000 kipi eest rentida. Teeme küll ettepaneku, et kui turvamehed tahavad näha moedemonstratsiooni valge naisega, siis peaksid ju nemad meile maksma, kuid see ei mõju.
Palavus nüristab ja nõrgestab, kuid jätkame vapralt teekonda mööda kitsaid tänavaid ning Mekongi jõe kallast. Teeme peatused ühe pisikese kõrvaltänava kolmes kõrvuti asuvas templis - Wat Chum Khong, Wat Xieng Muan ja Wat Pa Phai. Siinsete templite külastuse teeb meeldivaks inimeste puudumine. Pole ei turiste ega ka munkasid. Viimaseid võiks ju siiski olla, saaks suhelda. Kuid sedakorda istume kahekesi lihtsalt templitreppidel ning naudime templikompleksi rahustavat vaikust. Väga mõnus on vahest ikka lihtsalt niisama istuda. Eriti veel, kui ümbrus on lummavalt ajaloohõnguline ja troopiliselt haljastatud.
Linna kirdenurk on ümbritsetud jõgedega, moodustades sellest justkui poolsaare. Peaaegu poolsaare tipus asub ka Wat Xieng Thongh templikompleks, kuhu me ka järgmiseks suudnume. Kalda ääres seisvad paadimehed üritavad meid nõusse rääkida, et teha väike reis jõel või aidata meil jõge ületada, kuid kumbki, kahtlemata hea, plaan ei mahu meie tänasesse päevakavasse. Templis palutakse taaskord lunastada pääse 20 000 kipi eest. Tegemist on ühega kahest templist linnas, mis on säilinud orginaalsel kujul alates selle ehitamisest 1560 aastal. Uudistame trummitorni, matusekaarikule ehitatud eraldi uhket hoonet ning mitmeid templeid ja stuupasid, mis siia kompleksi kuuluvad.
Väsimus kipub peale, seega võtame suuna oma hotelli poole. Sellest pole ka väga abi, sest teele jäävad veel kolm templit, millest kohusetunne (tegelikult ikka siiras sisetunne) ei luba lihtsalt mööda jalutada. Wat Si Bun Heuang, Wat Sirimungkum, Wat Sop ja Wat Saen on kõik omamoodi erilised ja kaunid. Imetleme neid siiski väljastpoolt, sest sisemus oma Budakujudega meile enam tõesti suurt huvi ei paku. Arhitektuuriliselt on aga imetlemist küllaga. Teeme paaris neist juttu ka munkadega. Ühed istuvad puuvarjus laua taga ning kuulavad mobiiltelefonist Celine Dioni nukrusest nõretavaid laulukesi. Uurime, et kuidas selle muusika kuulamisega lood on, sest Myanmaris oli munkadel see keelatud. Selgub, et nendel on reeglid veidi leebemad. Kuulata tohib, aga laulda ei tohi. Jätame noormehed lembelaulude juurde edasi unistama ning suundume hotellituppa ennast värskendama.
Hoolimata arvukatest templikülastustest jäid meil samapaljud, kui mitte enam, nägemata. Siin linnas oleks tegemist üsna mõneks ajaks. Luang Prabang sobiks hästi neile, kes tahavad päeval vaikselt oma mõtteid mõelda ning õhtul kuskil seltskondlikult chillida. Siiralt kaif linn.
Teeme kerge õhtusöögi ning leiame seejärel peatänavalt Packluck nimelise vinoteegi. Uskumatu - vinoteek ja veel üsna laia veinivalikuga. Suupisteid siin pole, kuid selle probleemi lahendame kõrvaloleva restorani abiga, kust saame ka mõned juustud tellitud, mis meile lauda tuuakse. See on fantastiline punkt meie päevale. Veedame siin äärmiselt romantilise ning hubase õhtu. Istume kuni keskööni tänavapoolsel terrassil ning naudime Tsiili veini taustaks mängimas vaikne jazz. Grande feeling!

Reede 23.03.2007 (Luang Nam Tha - Luang Prabang, Laos)

Hotelli organiseeritud takso, mis meid Luang Prabangi suunduva bussipeale viib, on 8:15 asemel ukse ees juba 7:30. Uksele käiakse lausa kaks korda koputamas. No nii kiirelt me ka ei jõua.
Bussijaamas saame piletid Luang Prabangi bussis kohtadele 7 ja 8. Hind a' 70 000 kipi. Pole paha. Ostame teepeale turult saiakesi, mandariine ja joodavat. Turg näeb välja nagu meie kunagine keskturg. Varikatused ja lauakesed risti-rästi. Vahekäikude kohale on tõmmatud mingid võrgud või kiled. Võibolla on need päikese-, vihma- või putukavarjud, kuid nende kõrgus on arvesatud kohalike järgi. Hea, et lausa roomama ei pea. Marko proovib ka mingeid rupskeid, millest pool lendab prügi sekka. Mis need täpselt olid ei tea. Ühed olid saia ja vetikate segu ning teine miski lihalaadne vorstike, mis kippus rohkem alluma tohutule gravitatsioonile ning maa poole kiskuma, kui suhu jõudma.
Turul näeme ka natuke üllatavat vaatepilti. Ühe turuleti taga on kohalikul naisel süles valge blondide juustega laps. Euroopas valgel naisel musta last või mustal naisel valget last ei peaks keegi imelikuks, kuid siin tundub see natuke kahtlane. Laps nutab ja on närviline. Vaevalt, et mõni turist jättis ta kohaliku hoolde. Valge lapse lapsendamine turunaise poolt ei tundu ka väga usutav. Seega otsustame kuskil interneti juures kadunud laste kuulutusi vaadata.
Buss on üsna korralik. Kohalikke olusid arvestades. Istmed isegi on liigutatavad ja vahekäiku ei panda kedagi istuma. Ikkagi inimesed.
Selle eest on teekond jälle karm. Pidev kurv ja põlenud mäenõlvad. Tee-ehitajate jõu ja ilunumbrite ees võtaks mütsi maha. Vennikesed närivad sisuliselt käsitsi end läbi mägede. Tee kõrvalt on mäge terrassiliselt näksitud kohati suisa 10 astmeliselt üles poole. Iga aste on oma kolm meetrit kõrge. Talupoja mõistus eeldab, et ilmselt takistab selline tegevus mäenõlva varinguid. Mehed piikidega muudkui aga murravad uusi kilde mäe küljest, mis veeravad üsna bussi kõrvale. Ei ole meeldiv tunne.
Lõunasöögiks peatutakse Udomxai linnas. Linnas on palju hiinlastest töölisi ning ka söögikohas pakutavad kaubad on kõik Hiinast. Isegi menüü on hiina keeles, mida kahjuks ka teenindaja ei mõista. Mitme peale mõistatades saame siiski riisid köögiviljade ning kanaga kätte ning võime teekonda jätkata. Söögid-joogid 23 000 kipi.
Kaheksa tundi selja taga nagu naksti. Või oli see tagumik, mis naksuga nahkistmelt lahti tuli. Luang Prabangi bussijaam on kesklinnast umbes 4 km kaugusel. Lahked tukkerid on rivis ootamas. Esimesed shaakalid saadame kiirelt teisi lolle otsima. Pakutakse kohta ühes suuremas autokastis, mille hind oleks 10 000 nägu. Meie poolset 15 000 kahe eest peetakse naeruväärselt väheseks. Teeme vana hea seljakotid selga triki, mis reeglina aitab. Ka seekord. Ollakse kohe nõus, kuid raha palutakse maksta sõiduki nurga taga, et mitte kaasreisijaid traumeerida. Aga võibolla meid. Keegi võis ju veel soodsama diili saada. Siin ei tea seda kunagi, kuid meile see tehing sobis.
Tukker poetab meid maha linna peamisel (turistide seisukohast) tuiksoonel Sisavangvong tänaval. Siit äärest leiab ohtralt majutusasutusi, restorane ning ka templeid.
Esimestes, kuhu astume, tahab südamerabandus kergelt tulla, sest tubade eest küsitakse ka 35 dollarit. Oleme lausa natuke iroonilised nende pooltühjalt seisvate hotellide suhtes. Oodake edasi.
Meie satume aga ühte sisehoovi, kus äärmiselt soliidses Xang Keo külalistemajas on kenad ja puhtad toad 10 USD eest. Siia jääme. Toas on gekod, kuid need tõmbavad koomale.
Kui oleme end bussisõidust ja hotelliotsinguist värskendanud ning tänavatele jõuame, on seal juba pime. Niipaju siis selle linna nägemisest. Esimese asjana täheldame kõrget turistide kontsentratsiooni. Ilmselt seepärast, et kõik on õhtuks end peatänavale sättinud. Tänava ühes otsas on punaste varikatustega ööturg. Erinevalt seninähtuist on siin kuidagi vaikne. Müüjad istuvad kõik maas oma vaipade ees, kus pakutav kraam laiali on laotatud ning keegi neist ei ole pealetükkiv. Lausuvad vaid vaiksel häälel tervituseks "sabadii" ja naeratavad malbelt. Lausa meeldiv. Sellises õhkkonnas saab isegi rahulikult pakutava kraamiga tutvuda.
Otsime hubase küünaldega restorani ning õhtusöök 95 000 kipi eest haihtub kiirelt kõhtu. Küünlad õhtusel ajal on turistidele ikka nagu kärbsepaber tiivulistele. Huvitav, et ainult mõned restoranid on selle kavaluse läbi näinud.
Internetitoad pakuvad teenust 100 kipi/minut. Lõbustame end õhtu lõpetuseks seal.

Neljapäev 22.03.2007 (Luang Nam Tha, Laos)

PALJU õNNE Marko emale!
Hommikusöögiks valitud praekartulid muna ja sibulaga tekitavad ovatsioone. Eesti tuleb meelde. Alice meelest maailma parim hommikusöök.
Tänaseks on meil ka plaan küps. Jälle jalgrattad. Baganis oli nendega päris meeldiv ringi sõita. Kuniks kummid terved olid.
Suundume veelkord eilsesse reisibüroose vihjete saamiseks, mida ümbruskonnas vaadata. Ületee asuvast internetisaalist saame 2000 kipi eest kohalike itipoiste poolt kujundatud kaardi, kuhu on tähtsamad sihtpunktid peale märgitud. Reisibüroo sõnul on pakutav ring piisavalt lihtne ja lühike, et ise hakkama saada.
Peatänavalt valime ühe rattalaenutuse, kust üsna värske olemisega maastikurattad saame. Üks ratas päevaks 20 000 kipi. Kontrollime kumme, pidureid ja vaatame raami. Kõik paistab töökorras olevat. Rattal on isegi igavene ports erinevaid käike, seega nende tundmaõppimine ning nendega kohanemine võtab hetke aega.
Esimeseks sihtpunktiks on Ban Nam Di küla kõrval kosk, mille kohta oleme kuulnud kiitvaid sõnu. Koseni on linnast ca 6 kilomeetrit. Peale natukest asfaldil sõitu pöörame tolmusele ning väga auklikule teele. Raputab nii mis kole. Peab tuure vähemaks võtma. Tee viib läbi bambusmajadest küla ning möödub rohetavatest riisiväljadest. Peatudes pildistamiseks tuleb meie juurde üks noormees, kes palub luba inglise keelt praktiseerida. Vestleme nende külast, kosest ning Eestist ja lumest. Viimasest kahest olid tema teadmised muidugi olematud. Täitsime need lüngad kiirelt nii hästi kui oskasime. Noormees tänab ja suunab meid õigele tolmuteele. Üllatav, see noormees ei tahtnudki meile midagi müüa või lihtsalt raha küsida. Tahtiski niisama rääkida. Kas sellised ongi laod? Loodame, et see tõesti on nii, sest see kohtumine jättis küll väga sooja ja mõnusa tunde.
Jõuame küladesse, kus liiguvad ringi traditsioonilistes rõivastes inimesed. Tegemist on Lao Huay (vahel nimetatud ka Lanna) hõimuga, kelle omapäraks on kulmude puudumine. Vastu jalutavadki meile sileda näolapiga naeratavad inimesed.
Marko rattal vajub sadul ära. Mutter on lahti, kuid millegagi keerata ka pole. Sõidaks nagu ilma sadulata ja tunne ei ole hea. No seda tõesti ei osanud kontrollida. Järgmine kord vaatame ka sirduri-surve-laagri-väntvõlli-tihendi üle, et selliseid jamasid ei tuleks. T*** ma ei või!!!
Küla hakkab otsa saama ning tunne oleks nagu tungiks kellegi tagahoovi, kuid koske pole kuskil. Jätkame sõitu ning viimase maja tagante leiame pisikese silla mis viib üle väikse oja. Seal kõrval seisab puidust varjualune, kuhu külast kohe ka üks meesterahvas saabub. Temal soov ja käsk meilt piletiraha küsida. Kose kohinat me veel küll ei kuule, kuid kuuletume raha maksma, 3000 kipi näost. Vana osutab mäe taha, et sealt me oma ihaldatud kose leiame. Lühike metsatee toobki meid koseni. No jah. See pigem nagu nire. Alles nüüd hakkame aru saame ja mõistma koduste koskede / jugade väärtust ja ilu. See siin ei kannata isegi mitte võrdlust meie Jägala või Keila joaga. Julgeme siiralt soovitada turismibüroodel koduste jugadega reklaame jagada. Küll turistid tulevad ja kiidavad.
Kirjade järgi peaks siin kose juures ka ujuda saama, kuid põlvini lombis tundub seda nagu natuke naljaks teha, seega väntame tagasi linna poole. Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab arvestama ka asjaoluga, et tegemist on siiski kuiva perioodi lõpuga.
Teeme linnakeses peatuse, et Marko sadul korda teha. Rattalaenutuses töötavad turske olemisega vanemad naisterahvad toovad lagedale number 13 mutrivõtme ning keeravad sadula kinni. Mutrivõtme palume kaasa anda. Nii igaks juhuks. Profülaktika mõttes.
Teeme kiirelt kosutava värske laimimahla. 0.5L - 5000 kipi. Aaah......see on kindel sõltuvus.
Kaardi järgi jääb linnakeskusest teisele poole nii umbes 3 kilomeetri kaugusele piirkonna tähtsaim tempel That Phum Phuk. Sinna saaks minna nii ringiga mööda suurt teed, kui ka otse läbi külade. Turismibüroo soovituste kohaselt suundume külateele. Esimestest meetritest saame aru, et itipoiste kaart on väga illustratiivne, sest oleme hetkega eksinud. Asume külakestes teed küsima. Iga mats näitab eri suunas. Korrutame muudkui auväärt stuupa nime, kuid ikka on juhised lahknevad. Kas ei tea nad, kus asub nende tähtsaim pühakoda või on meie hääldus nii halb, et võib tähendada mida-iganes? Peame kedagi siiski usaldama ning kuskile poole pedaalima. Haukuvatest ja mitte just sõbraliku olemisega veel neljal jalal liikuvatest söökidest ja olematutest teedest ei taha mitte rääkidagi. Karm on. Vahelduseks jookseb kett rattal maha. Hea, et mutrivõti sai kaasa võetud. Putitame ja sõidame edasi.
Külad said otsa, kuid tee servas olevatel üksikutelt inimestelt saame jätkuvalt juhiseid, et justkui peaksime edasi sõitma. No teate, see teekond enam küll 3 km ei ole. Oleme vändanud juba pea kaks tundi jutti. Teed on tumepunasest tolmavast savist. Kui ei teaks, võiks arvata, et oleme Marsile jõudnud. Muutume murelikuks, sest päike hakkab varsti loojuma ning pimedas siia ei-kuskile pedaalima ei tahaks jääda.
Raamatu põhjal teame, et stuupa peaks asuma mäe otsas, seega kiikame iga mäe tipu poole, et midagi sarnast silmata. No mida ei ole, seda ei ole. Pedaalime edasi.
Kuskilt puude vahelt oleks justkui midagi kollakat paistnud. Ongi stuupa! Jõuame mäe jalami juurde, kus asuvad ka kogu pikkuses draakonitega palistatud trepid. Mäe vastas on ka küla, kust terve kari lapsi kohe meie poole tormavad. Elevust kui palju - higist leemendavad valged on ilmunud metsa vahelt ratastega. Poisikesed huvituvad meie ratastest. Kohe näppupidi kodaraid näppima. Sellise agressiivse seltskonna juures ei julge väga rattaid mäe jalamile jättagi. Tagasi peame siis ehk jala minema. Meile meenub, et justkui oleksime mäe teisel küljel silmanud kitsast metsateed, mis loodetavasti viib ka mäkke. Teeme näo, et lahkume, lootes poistest lahti saada. Teekond mäkke on järsk. Viimase otsa peab ratast suisa käe kõrval mäkke lükkama. Keel on läbimärjal vestil.
Oh ebaõnne - poisikesed on meie plaani läbi näinud ning ootavad meid naerul nägudega stuupa kõrval. See meid enam ei häiri, sest rattad on ikkagi enda silme all. Üks kavalpea koogib taskust mingi paberilipiku ning väidab, et see on pilet, mille peame ostma. No otsi lolli.
Stuupa ise ei ole kahjuks jällegi midagi sellist, mille nimelt oleks pidanud sellise teekonna läbima. Väsinud ja kulunud ilmega.
Parandame jälle rattaketti. Nüüd juba mõlemal rattal. Need rattad vist küll ühes tükis tagasi ei jõua. Sõtkume mäest alla ning valime seekord suurema tee tagasisõiduks. Ehk on kindlam.
Teekond tolmuteel osutub ise oma kolme kilomeetri pikkuseks enne kui jõuame asfaldile. Sealt loeme, et meie külakeseni on veel 6 kilomeetrit. Kann on kuri.
Linnas on juba kottpime, kui meie sinna saabume. Tänast marsruuti tuli siis kokku oma 25 kilomeetrit. Oleme väsinud aga rõõmsad. Hea trenn kulus ära.
Võtame istet hotelli kõrval olevas india köögiga restoranis ning avastame, et me naudime india kööki täie rauaga. Kogu gurmeelaks 50 000 kipi, milles on ka imelised laimimahlad. Marko lemmikuks on kujunenud kana tikka masala ning meie ühisteks lemmikuteks on igat sorti naanind ja muud india leivalised. India reis oleks vist kulinaarselt fantastiline. Kas peaks äkki tegema reisiplaanis korrektuurte?

Kolmapäev 21.03.2007 (Huay Xai - Luang Nam Tha, Laos)

Hommikul on transport ukse ees nagu lubatud. Küsime üle juhilt, kas piletid on ikka tema käes. Saame positiivse vastuse ja süda on rahul. Ootame veidi, kuni autokasti poeb veel üks turist.
Eelmise õhtu vihmast pole jälgegi. Jälle kuiv ja palav.
Bussijaamas autokastist välja ronides osutab juht kassa poole. Ei saa aru. Tuletame talle meelde 15 minutit tagasi esitatud küsimust piletite kohta. Väidab, et hotelliperenaine oli raha andnud vaid ühe pileti ostmiseks meie kaasreisijale autokastis. Kuid ka meie ju oleme oma piletite eest maksnud. Hea, et siin riigis juba ka mobiiltelefonid levinud on. Kiire kõne hotelli. Perenaine ei taha algul hästi mäletada, et oleksime maksnud, kuid paar krõbedat sõna tuletavad selle kiirelt meelde ning autojuhile antakse uued juhtnöörid. Bussijaamas selgub, et tegelik pileti maksumus on ~ 7 dollarit, mitte 10 nagu meie maksime. Kuid kiire arvutus näitab, et kui me oleksime ise neid eile ostma tulnud ning täna pidanud omal käel siia tulema, oleks tulemus olnud suhteliselt sarnane.
Buss on vana ja istmed kitsad, jäigad ning nahast. Meie suured reisikotid on väikestele kohalikele meestele parajaks jõuprooviks, sest kotid vajavad ju bussi katusele vinnamist. Punnitavad lausa kolmekesi - kaks alt tõukamas, üks katuselt sikutamas. Jõudu külamehed!
Rooli istub vaevalt teismeeast välja kasvanud nooruk, neoonkollakas-rohelise pluusi ning ultra-moodsate päikeseprillidega. See ei ole vist hea märk. Aga võibolla just on. Saab näha.
Huay Xaist väljasõites on tee seisukord imeline. Peegelsile värske asfalt sirab ees.
Vaevalt jõuame mägedesse, kui selgub, et meie bussijuht on ikka paberitega hull. Tema eesmärgiks paistab, et ei ole reisijate turvaline sihtpunkti toimetamine vaid bussi taluvuspiiride testimine. Normaalne inimene ei sõidaks sellise bussiga nii kiiresti ka sirgel teel, kui see hull siin mägede vahel. Loomulikult on vaja ka kõigist väiksematest ning suurematest sõidukitest mööduda ka vahetult enne pimedaid U-kurve. Nutta ja karjuda tahaks.
Peatselt saab heaolu otsa, sest jõuame järgi tee-ehitajatele, kes ei ole rohkem teed jõudnud valmis teha. Edasine sõit möödub punakas-pruunil tolmaval kuumaastikul. Usutavasti oli kosmonautide esimene vaade kuule sarnane. Bussi kiirus teeolude muutumisest ei muutu. Tolmu on nii palju, et hingata pole enam mitte midagi. Kui siis ainult tolmu. Lohutuseks pannakse bussilaes tööle pöörlevad tiivikud. Sellist imeasja polnud meie silmad bussides enne näinud. Seega keerutatakse tolmu ka bussis ringi.
Poole tee peal läheb bussi tagasosas kisaks ning buss peatub. Kolm meest koos kottidega koperdavad bussist välja. Oleme ei kuskil ja nemad väljuvad. Meie imestunud pilkude peale selgitab meie taga istuv noormees, et need kolm kohalikku ajasid bussid segamini. Nende soov oli tegelikult Luang Prabangi sõita, seega jäävad nad tee äärde õiget bussi ootama. Sellises tolmus on neid ju hästi näha. Palju õnne!
Meie sõit jätkub. Reisijatele mõeldes tehakse tee peal ka paar peatust, kus kogu kaader kohe bussikõrvale seda va metsaasja tegema asub. Naised-mehed segamini. No mis siin ikka häbeneda, kuid eurooplase põis on suur ja kannatlik.
Peale ühte sellist peatust istub rooli paarkümmend aastat vanem juht ja sõit võtab inimlikud jooned.
Bussi aknast avanevad vaated on õõvastavad ja nukrad. Need oleks nagu kaadrid mõnest katastrooffilmist. Kogu maastik on mägine. Tasast maad ei olegi näha. Suurem osa mäenõlvadest on maha raiutud ning ära põletatud. Igal pool on näha suitsevaid kände ja õhus on peale tolmu tunda ka suitsuhaisu. See on karm vaatepilt. Michael Jacksonil vist on üks muusikavideo, kus taustaks on põlenud maastik. Just täpselt sellised on ka meie vaated. Tulevad meelde veel ka Sõrmuste Isanda kaadrid, kus kurjus on üle maa käinud. Kole pilt. Võib-olla on see mingi maaharimise imevõte, kuid kõrvaltvaatajana tundub, et see on karjuv vägivald looduse vastu. Kõiki neid laastamisi ning põletamisi teostavad seal kõrval elavad kohalikud külainimesed. Hiljem kuuleme ning ka näeme, et nendele põletatud nõlvadele istutatakse kummipuud. See on nimelt Laose ja Hiina valitsuste vaheline koostöö. Kohalikud viskavad nalja, et hiinlastel on kõvasti kummi vaja, et kondoome teha. Tegelikkus on muidugi ahastama panev.
Peale seitsmetunnist bussisõitu saabume tolmusesse bussijaama. Oleme Luang Nam Tha's. Uurime bussijaamast kohe ka edasisõidu võimalusi Luang Prabangi. Pileteid ette osta ei saa. Lubavad, et kohti kindlasti jagub.
Tavapäraselt piirvad meid sisse mõned agarad tuk-tuki juhid, kelle seast endale soodsaima välja valime ning Palanh guesthousi viia laseme.
Vaatame toa üle ja kaubeldes hinna 5,5 dollari peale ei hakka me teisi alternatiive otsimagi. Mis siin ikka valida, see ju ainult koht kus magada. Oma andmeid hotelli vastuvõtulauas kaustikusse kirjutades saame ka aru, miks hind nii soodsaks kujunes. Viimased külalised peatusid siin neljateistkümnendal märtsil.
Suundume linna peale. See tähendab siinses kontekstis, et kõnnime mööda peatänavat, kus on mõni söögi-joogi koht, kaks reisibürood, internetiurkad, paar pudipadi poodi ning juba suletud postkontor ning pank. Mingi elu toimub ka kõrvaltänavates, kuid sinna me uitama ei raatsi minna.
Peale õhtusööki Many Chan restoran-hotellis suundume ühte reisibüroodest info hankimiseks, mida siinkandis ka teha võiks. Valikuid oleks palju, kuid turistide vähesuse tõttu hooaja lõpus ei usu reisibüroo, et nemad oleks suutelised vajalikku arvu inimesi kokku saama, et asjal majanduslikku mõtet oleks. Loomulikult pakuvad nad meile võimalust võtta privaatprogramm, kuid selle hind on jaburalt kallis. Seega peame oma homse päeva ise sisustama.
Lahkudes silmame teadete tahvlil kahte kuulutust. Alicele, kes on end suutnud niigi ära hirmutada LP'st loetust, et siin riigis toimuvad pidevad tulistamised ning röövimised, ei ole see just parim järjekordne lugemisvara. Nimelt on siinkandis hiljuti kaduma läinud kaks inimest. Üks on linnakese uhkeima hotelli ning ka antud reisibüroo noorest ärimehest omanik. Jutukas turismibüroo noormees selgitab olukorda. Omaniku maja üritati ühel öösel põlema panna. See ei õnnestunud, kuna turvamehed said õigel ajal jaole. Järgemisel päeval kutsuti ärimees politseisse avaldust kirjutama, et saaks alustada uurimisega. Teel kontorist politseisse tõmmati ärimees päise päeva ajal suurde jeepi, mis kihutas teadamata suunas. Ühtegi motiivi, jälge ega ka ärimeest ennast pole seni leitud.
Teiseks kadunuks on USA noormees, kes läks hilisõhtul linna peale ning enam hotelli tagasi ei ilmunud. Ka sellele juhtimile pole mingit selgitust suudetud leida.
Turismibüroost lohutatakse meid, et tegelikult on siin ikka väga turvaline. Sellest hoolimata kiirustame hotelli poole ja vaatame igaks juhuks ka üle õla pimedusse. Tänavavalgustusest pole siin ilmselt veel keegi midagi kuulnud.

Teisipäev 20.03.2007 (Chiang Mai, Tai - Huay Xai, Laos)

Hommikusöök jääb täna vahele. Peale ärkamist võtame tänavalt takso ja sõidame bussijaama. Bussi väljumist oodates üritab Alice lihtsalt elus püsida ning Marko julgeb isegi bussijaama kioskist ühe piruka ampsata. Buss on väga normaalne, aircon ja laia istmevahega. Sõit kestab 6 tundi ning vahepeal on mitu peatust. Chiang Khongis oleme ca 14:30. Bussijaamas haarame kohe ka tuk-tuki, et kiirelt sadamasse jõuda. Siin on need oluliselt väiksemad, kui harjunud oleme, kuid probleemi siiski ei teki. Meie kotid seotakse osavalt kasti külge ning mahume meiegi kuidagimoodi ära.
Taist välja tshekkimine läheb kiirelt. Edasi liigume sadamasse, kus on rivis .... puidust lootsikud. Aaa... Ahah. Et siis sellega sõidamegi. Paat 20 bahti inimene + 10 bahti kott. Ega teist valikut ei ole. Lisaks meile laetakse paati veel 4 valget ning mootor tõmmatakse käima. Sõit õnneks vaid paar minutit, kuid lõpp kaldale sööstva paadiga on päris omapärane. Kui mitte öelda hirmus.
Ja nii olemegi Laoses, Huay Xai's. Tuleb täita veel viisaformaalsused (avaldus, 1 foto, annetus 30 USD) ja õigus siin riigis 30 päeva veeta ongi olemas. Meile teadaolevalt peaks eestlastele lubatud olema riigis viibimise ajaks 15 päeva. Kuna ametnikud oma nimekirjadest Eestit ei leia, siis saamegi passi 30 päeva. Oli see nüüd erand või ongi see nüüd nii, ei tea. Suundume kohe öömaja otsingule, sest siit me täna edasi ei liigu. Alice pole selleks vormis ja ega tegelikult poleks ka transpordi võimalust. Esimene hotell on täis, kuid teisega läheb meil õnneks. Hind on toa konditsiooni arvestades veidi kõrge, 10 USDi, kuid pole jaksu alternatiividega tegeleda. Jääme siia. Alice kukub voodisse ja otsustab siit enam mitte liikuda. Marko asub uurima homseks edasiseid transpordivõimalusi. Neid palju ei ole. On 1 buss, mis väljub hommikul kell 9 Luang Nam Tha'sse. Hinnad 350-400 Tai bahti. Kuna meie hotell andis soodsaima hinna ja lubab tasuta transporti bussijaama, siis valib Marko selle ka sobivaimaks.
Kuna söögiga on täna halvasti läinud, õigemini, seda pole saanud, siis otsustame oma hotellis olevas restos õhtustada. Et ei kuluta aega otsimisele. Tellime oma riisi ja kastme ära ning ootame. Ikka veel ootame. Ca poole tunni pärast juba saamegi päeva esimese korraliku eine. Alice kõhtu kadunud ports on muidugi metsik, veerand taldrikut paljast riisi. Kõrvale vett. Teenindaja teatab, et Lao õlu (Beerlao 10 000 kipi) (1 eek = 850 kip) on parem kui vesi. Hahaha. Naljatilgad.
Edasine kava - Alice puhkab ja Marko otsib internetti. Kauaks seda viimast ei ole, sest väljas hakkab meie reisi jooksul esimest korda vihma sadama ja välkuma. Elekter kaob korraks, kuid koos sellega kadus jäädavalt ka internet. Kogu Marko vaev kirjatüki kallal osutus asjatuks. Saabub temagi hotelli puhkama. Ei mäletagi millal viimati nii intensiivset välku ja müristamist oleks näinud/kuulnud. Silmad kinni, tropid kõrva ja olukord on lahendatud.

Esmaspäev 19.03.2007 (Chiang Mai, Tai)

Enesetunne on veidi parem. Markol lausa väga hea. Kuna õhk ikka paks ja ving ei tee ka head, ostame Alicele maski 20 bahti eest. Kasu sellest eriti pole. Peaks omama gaasimaski, et ennast selle saasta eest kaitsta.
Kuna siin vinguses linnas me hetkel enam olla ei taha, siis ostame homseks bussipiletid piirilinna Chiang Khongi. Pileti hind 272 bahti.
Selleks, et mitte avastada ennast jälle ei-tea-kust ja ilma rahata, varume kõvasti dollareid.
Meie õhtune programm sisaldab internetitoas blogistamist ja viimast korda turu reisi. Saame oma tellitud albumi lõpuks kätte. Mitte muidugi täpselt sellisena nagu tellisime. Aga ajab asja ära.
Natuke on ka kurb, et siinne ümbrus nägemata jäi, sest loodus on ümbruskonnas ilus ning külades elab ka palju kohalikke hõimusid. Eelkõige oleks tahtnud külastada Karenite (pika kaelalised) hõimu. Hea, et me Inle ääres siiski sealset väikest kogukonda külastasime, muidu peaks kasvõi vägisi ja vinguga võideldes neid vaatama minema.
Hoolimata meid vaevavatest hädadest on Chiang Mai meeldiva ja nauditava atmosfääriga linnake. Siia tuleks tagasi, kui õhk on puhas.

Pühapäev 18.03.2007 (Chiang Mai, Tai)

Tundub, et eilne päev tekitas meie kehades mingi reaktsiooni. Oli see siis nüüd toidust, vingust või millegist muust, seda ei saagi teada. Mõlemal on öö olnud äärmiselt raske. Võitlesime kehast igast august lahkuda sooviva sisemusega.
Hommikuks oleme igal-juhul täielikud zombid ja vedeleme päev otsa voodis. Kahtlustame juba ka malaariat, kuid täna ei saa ka teste tegema minna, sest malaariakeskus on kinni. Seega kannatame niisama ja loodame, et ehk läheb enestunne siiski pikka mööda paremaks.
See on meie reisil esimene päev, kus pähe tulevad mõtted soovist kodu poole suunduda, sest enestunne on ikka väga sant.

Laupäev 17.03.2007 (Chiang Mai, Tai)

Hotellituba on ikka sedavõrd hea, et naudime selles olemist täna hommikul kuidagi eriti kaua. Vaatame taevakanalitest uudiseid ja loeme LP raamatuid, et oma edasiseid plaane teha.
Tänavatele minnas näeme, et õhk on täna sinisem ning paksem, kui eile. Tunda on ka kerget suitsuhaisu.
Peale kosutavat hommikusööki suundume auto otsinguile, sest kavas on vaadata põhja Tai tähtsaimat pühakoda Wat Phrathat Doi Suthep ning seejärel uudistada ringi ka kuninglikus talveresidentsis. Mõlemad asuvad Doi Suthep mäel. Teekonda kesklinnast ca 15 km. Oleme lugenud, et templi juurde käivad ka regulaarsed kastiga inimveokid, kuid selleks, et ka talveresidentsi külastada otsustame endale siiski juhiga auto rentida. Kaupleme hinna 800 bahti pealt 350 bahtile.
Tee mäkke on kaetud parima asfaltiga, mida silmad on eales näinud, kuid sellest hoolimata võiks teekonda nimetada üheks raskemeni talutavaks. Sisuliselt on tegemist veidi järsema Tabasalu tõusuga ja seda 15 kilomeetrit ühte jutti, kus lisaks vasakule-paremale keeravatele kurvidele on ka tee ise erinevas suunas kaldu. Sellist sõitu ei pea kaua taluma, enne kui kops üle maksa hüppab ning hommikusöök metsapeatust paluma hakkab. Lahtises autokastis sõites annavad oma panuse heale enesetundele ka näkku paiskuvad ränka tööd tegeva mootori väljaheitegaasid ning õhus olev suitsuvine. Vägisi tahaks "hiinlast" teha.
Peale 20 minutilist piinarikast sõitu oleme kohal. Toibudes võtame ette 309 trepiastet, mis viivad mäetipus olevasse templisse. Esimeste astmete juurest algab kogu trepi pikkuses lookleva seitsmepealise draakoni värviline ning võimas kuju. Tipus maksame turistidele mõeldud maksu 60 bahti ning loobume ajutiselt jalatsitest. Loodame, et siin ahve pole.
Peame kahjuks tunnistama, et peale Myanmari templeid ja suuri ning võimsaid stuupasid, jätab see tsentraalne stuupa väga mannetu mulje. Stuupat oleks keegi justkui klohmimas käinud, sest on teine kuidagi mölkis ja igas küljest lapergune. Kompleks ise on kena, puhas ja hoolitsetud. Vaateplatvormilt peaks kirjade järgi avanema imeline vaade linnale, kuid täna tänu paksule suitsule ei ole linna mitte nähagi. Tiirutame seal natuke ringi, kuid erilisi ovatsioone me ei vallanda. Võibolla on selles oma osa ka eelneval kurviderohkel teel.
Suundume treppidest tagasi alla, et sõita edasi talveresidentsi juurde. Veel ca 4 kilomeetrit kurvide kaskaade. Oo naudingut. Kohale jõudes selgub, et tänaseks on residents juba suletud. Soh. Niipalju siis sellest. Egas midagi - tagasi linna. Ei pea vist mainimagi, kuidas me naudime seda teekonda.
Einestame Rock & Kebab nimelises kohas, kus kebabi saab, kuid peale seintel olevate AC-DC ja Alice Cooperi plakatite sel kohal rockiga pistmist pole. Söök on indiapärane ning taustaks mängib imal Tai-pop.
Suundume taaskord internetti nautima. Ükshetk hakkab Alice kurtma, et pilt tahab taskusse joosta ning enestunne on sant. Suundume hotelli.
Marko teeb juba traditsiooniks saava turu külastuse, kuid ka seekord pole album veel valmis. Vot on produktiivsus. Lausa huumor.

Reede 16.03.2007 (Chiang Mai, Tai)

Uni oli sellises hotellitoas kohe väga hea. Meid rõõmustab ka hotelli adminn, kuna hommikul on vabanenud üks tuba. Meie saame jääda oma endisesse tuppa, sest hotell majutab broneeringuga tulijad vabanenud tuppa.
Hommikusöögi võtame üle tee asuvas kohas, millel nimeks Local English Pub, kus hommikused kaks teenindajannat kahjuks peale hello enamat inglise keelest ei osanud. Tegelikult olid nad rohkem huvitatud hommikuse seebiseriaali vaatamisest, kui meie teenindamisest. Isegi tellimust vastuvõttes tuli mõnda artiklit kaks korda korrata, sest teenindaja oli ennast unustanud suu lahti ekraani vaatama.
Kuna peatselt on tulemas Marko emal sünnipäev, siis otsustame talle saata postkaardi õnnesoovidega. Linnakaardilt vaadates asub postkontor linna servas, seega kalkuleerime summasid, mida oleksime valmis tuk-tuki juhile selle sõidu eest maksma. Soovimata pikalt kaubelda esitame kohe oma sihtpunkti (postkontor) ning pakutava summa. Juht on kohe nõus. Kahtlane. Kas ta ikka mõistis, kuhu sõitma peab? Vastuse saame mõne minutiga, kui peatume paar tänavat edasi, kus asub ka pisike postkontor. Kuna teenused on samad, mis peapostkontoris, siis pole tõesti mõtet edasi sõita. Oleme ausad ning maksame summa, mille ise juhile pakkusime. Seega tasub omad summad valmis mõelda, kuid esmalt tasuks ära kuulata ka juhtide pakkumised. Paha ei teeks muidugi ka sihtpunkti osas juhiga ühisele arusaamale jõudmine.
Järgmistes sihtriikides Laoses ja Cambodias on kuuldavasti meditsiinitase madalam, kui Tais, seepärast suundume kohalikku haiglasse, et Alice lahases sõrmest uus pilt teha. Tahaks juba kuulda, et näpp on terve.
Peale pikka paberitööd juhatatakse meid dr. Sitachita ukse taha. Huvitav, mis valdkonna arstiga ka tegemist on, sest keegi ei küsinud meilt miks või kuhu me minna tahame. Muudkui aga kohalikus keeles kädistades meid doktori ukse poole juhatati. Sisenedes Alice natuke ehmatab, sest kabineti seintel on suured ja värvilised pildid paistes pärakutest ning sellest millised haigused seda piirkonda kõik tabada võivad. No enam paremat valdkonda oleks Teil dr. Sitachit ikka andnud valida. Küsime kiirelt kas me ikka õiges kohas oleme, sest soovime siiski vaid röntgenit, mitte süvauuringuid. Saame jaatava vastuse ning ka saatekirja röntgenisse. Igal pool peab ka üsna pikalt ootama, seega tunnid muudkui kuluvad. Peale pildistamist peame doktori juurde konsultatsioonile tagasi minema. Selgub, et paranemine on toimunud, kuid siiski mitte veel lõplikult. Alice saab uue, puhta ja suurema lahase oma sõrmele ning me võime lõpuks lahkuda. Seekord kogu lõbu 450 bahti.
Linnas naudime hõrgutisi Mehhiko köögist ning kiiret internetiühendust maailmaga suhtlemisel.
Hilisõhtul suundume tagasi turule, et kätte saada oma tellimustöö. Nukra näoga müügipoiss teatab, et album pole veel valmis. Tulgu me homme uuesti. No tead mees.....vaata ette!

Neljapäev 15.03.07 (Yangon, Myanmar - Chiang Mai, Tai)

Kuna lennujaamas peame olema alles kell 11:30, siis saame hommikut rahulikus tempos alustada. Kui hommikukohvi ja praemuna kõhus, asume hotelli eest maksma. Kuna eile sai igaks-juhuks kyat'e vahetatud, mida meil tegelikult nii palju vaja ei läinud, siis tahame need nüüd hotellile tagasi anda. Admin on muidugi shaakal ja tahab kursiga meid tõmmata. Teeme kõva kisa ning saame veidike parema kursi. Kyatidest saame lahti, aga takso jaoks ei jää suurt midagi, veidi alla 3 000 kyati. Hotelli ees laome taksistidele oma viimase raha letti ja esitame väljakutse. Kes meid lennujaama viia tahaks!? Kui 1 dollari veel paneme, siis on üks neist nõus selle otsa ära tegema. Kuna diil pole paha, siis jääme nõusse. Teel lennujaama saame kuulda nii Myanmari popimaid artiste kui ka lääne imalahäälseid poistebände. Kuna taksist on üsna nooruke, siis teeme temaga juttu kohaliku popmuusika vallas. Kahetseme, et ühtegi plaati ei ostnud.
Lennujaama jõudes kahtlustame esialgu, et see ei saa õige koht olla. Saabudes oli pilt nagu kaasaegsem. Uksepeal juba ootavad meid abivalmid lennujaama töötajad, et meid õigesse kohta edasi suunata. Satume muidugi kahe targa vahele, kus üks käsib meil eemal Chiang Mai lennu check-ini oodata ning teine saadab Taipei lennu check-ini järjekorda maalt lahkumise maksu tasuma. Usume esimest ja palume neil omavahel ise asjad selgeks klaarida. Võtame saalis plastiktoolidel istet. Kuna infot lendude osas kusagil väljas ei ole ning kell ka juba 12, muutume kergelt närviliseks. Läbi klaasseina näeme teises saalis Air Mandalay silti ja meie lennu sarnast viitenumbrit. Arutleme, et peaks vist sealt üle küsima. Kohalikud tunkedes lennujaamapoisid aduvad meie plaani sisu ning mainivad, et see on siselend. Ja, et meie Chiang Mai lend hilineb. Ah soo. Kuna raamat kirjeldab Myanmari lennuliiklust, kui pidevat muutmismängu (lisaks lennuaegade pidevale muutmisele võib juhtuda, et ka marsruut muutub õhus olles), siis üritame mitte väga üllatunud olla. Peaasi, et Chiang Maisse lendab.
Mingi hetk märkab Marko, et meie lennule registreerimine on alanud. Sellest annab mõista Air Mandalay plangule ilmunud imepisike lennunumber. Asume ka sappa. Saame rinda lennufirma kleepsud!? Tasume maalt lahkumise maksu kahepeale kokku 20 USD. Kotte keegi ei kaalu ja mingit lindisüsteemi ka ei ole. Kotid kuhjatakse leti kõrvale hunnikusse, laetakse kärusse ning toimetatakse meie silma alt minema. Loodame, et see ei olnud meil viimane kord neid näha.
Lennu ootesaalis saame veel tunni oodata. Seniks jälgime televiisorist Aasia uudiseid. Chiang Mais läbi aegade kõrgeim õhusaastatus, 2 korda üle lubatud normi. Agar metsa- ja kulupõletamine on linna matnud vingupilve alla, inimestel silmad kipitavad ja hingamisraskused. Toho tonti! Oli seda veel nüüd vaja.
Kell 13:30 on lennuk väljumiseks valmis. Kuigi lennukini on ca 100m, on sinna transpordiks isegi buss. Lennukisse astudes on tunne, et sattusime sauna. Ja see tunne kestab reisi lõpuni. Kui nüüd viha ka saaks ..... Vaatamata konditsioneeri puudumisele on teenindus meeldiv ja toitev. Saame topsitäie karastusjooki, lõuna ja kohvi. See ja pardaajakiri aitavad ka mõtted mujale viia. Alice hoiab kramplikult käetugedest, sest lennuki rappumine ja tiivikumüra ei tõota head.
Lennuk maandub justnagu helikopter. Müraki ja otse vastu maad. Siiski õnnelikult. Teeme siit kiirelt minekut. Väljas on ka jahedam, kui lennukis. Tere Chiang Mai!
Esimese asjana vaatame taevast ning tõmbame ninaga tuule suunas. Mida pole, see on suits. Tundub värske õhk olevat.
Lennujaama ees on taksod, mis küsivad linna sõidu eest 120 bahti. Pakume 70. Meile selgitatakse, et lennujaam tahab saada 50 bahti endale, muidu oleks mõeldav. Teeme ettepaneku kohtuda siis lennujaama territooriumist väljaspool. Kogu summat ihalevad taksojuhid ei taha sellega siiski leppida ning taaskord kuuleme repliiki, et meie jaoks on see summa odav. Vale vastus, härra. Sellise suhtumisega ajad meil ainult harja punaseks. Seega jalutame minema. Nagu plaanitud, siis tänava äärest saamegi takso natukese kauplemise peale 70 bahti eest.
Laseme ennast viia linna südames olevale kunagiste kaitsekraavidega ümbritsetud territooriumile, kus kaardi järgi peaks ohtralt hotelle leiduma. Kaarti vaadates meenub kohe ka Mandalay, kus kaardilt samasugune nelinurkne "saareke" vastu vaatas.
Esimeses hotellis Bow Chiang Mai House on pakkuda tuba ainult ühes ööks. Vaatame toa siiski üle. Hind 400 bahti ning tuba on üks kenamaid, mida meie silmad seni reisil näinud on. Kuna soov oleks leida koht siiski mitmeks ööks vaatame sisse ka teistesse sel tänaval asuvatesse hotellidesse. Toad tunduvalt kehvemas seisukorras ning hinnad tunduvalt kallimad. Kahene tuba 700 bahti. Kauem enam ei mõtle ning võtame esimesena nähtud toa ära. Vastuvõtus antakse lootust, et ehk kolib keegi hommikul välja ja meile tekib vaba tuba.
Tutvume linnaga. Chiang Mai hakkab meile esimestest hetkedest meeldima. Julgeks seda võrrelda suvise Pärnuga. Selline rahulik, kuid samas aktiivne keskkond. Söögi-joogi kohti on ohtralt ning tunneme, et vahelduseks on ikka tore olla tagasi tsivilisatsioonis. Tänavatel seisavad ju suisa ATM'd ning internetikohvikuid on mitme nurga peal. Kuna teepeale jäävad mitmed raamatupoed siis külastame ka neid. Selleks, et Budismist rohkem aru saada, soetame endale raamatu, mis lubab meile teemasse valgust tuua.
Peamiseks sihtpunktiks oleme valinud Chiang Mai ööturu. Nagu paljudes teisteski linnades, siis ööturuks maskeeruvad ka siin üsna mitmed tänavad. Kuna eesmärk ei ole shopata, siis vaatame niisama ringi. Kaupa on palju - käsitööst kuni koopia Rolexiteni, nagu alati. Meile jääb silma bambuspaberist album, kuhu oleks hiljem hea oma blogi tekstid kokku köita. Kuna kiri Thailand ei avalda meile muljet, sest meie reis möödub ju valdavalt mujal, siis pakume ühele müüjatest võimalust teha homseks meile eritööna meelepärane album. Kuna noormes on nõus, siis esitame omad nõudmised ning lepime homseks õhtuks uue kohtumise.

Kolmapäev 14.03.2007 (Yangon, Myanmar)

Yangoni bussijaamas oleme veidi enne kella kaheksat hommikul. Kuna päev tõotab tulla tihe, siis aega ei raiska ja suundume taksoga kõigepealt linna raha otsingule. Astume sisse Grand Plaza Park Royal Hotelli. Uurime rahasaamise võimalusi. Selgub, et krediitkaardilt saaks raha võtta 8% intressiga. Rõõmu kui palju. Palume siiski teha telefonikõne reisibüroosse, kellega meie Inle hotelli administraator pidi rääkima ning meile lennupiletid Yangonist Chiang Maisse broneerima. Kõneminut sigakallis. Loeme kiivalt viimaseid rahatähti. Reisibüroos on keeleoskusega halvasti, kuid pikalt nämmutades saame vastuseks, et piletid on olemas ning tulgu me kella kaheks nende kontorisse. Aina paremaks läheb.
Suundume tagasi kassiiri juurde ning palume väljastada meile raha. Seekord on laua taga uus töötaja, kes esimese asjana küsib meie toanumbrit. Kuuldes, et me ei olegi hotelli kliendid, keeldub ta meile raha väljastamast. Väidab, et selline on maja sisekorra eeskiri. Palume teha meile erand, sest vastasel korral oleme sunnitud oma edasise elu veetma nende hotelli esisel platsil. Ka selline nutt ja hala ei too kaastunde puhanguid. Palume end lasta hotelli direktori jutule, kes ehk oleks nõus reegleid seekord muutma. Viimaks ühendatakse meid mingi ülemusega, kuid ka tema ei leebu. Soovitab võtta tuba üheks ööks. Üks öö maksab 100 USD. Seega 200 dollari saamiseks peaksime maksma justkui teenustasu 50%. Natuke valus. Meie nutumaiguse hääle peale on telefoni teises otsas olev ülemus nõus meile allahindlust tegema, et öö maksaks 80 dollarit. Ei ole just palju abi. Istume ning mõlgutame nukralt mõtteid, mida siis edasi teha. Tärkab ka versioon osta lennupiletid interneti kaudu, kuid ööbimise eest oleks ikkagi raskusi maksmisega. Hinge ronib ka kahtlus reisifirma piletite olemasolus. Seega investeerime oma eelviimased rahad uude telefonikõnesse ning saamegi seekord teada, et tegelikult neil ikkagi pileteid ei ole. Nad lootsid, et selleks ajaks, kui meie nendeni jõuame, on neil piletid hangitud, kuid selgus, et lend on täis. Lohutuseks saame "sorry". Tore lugu küll. Näod vajuvad veelgi pikemaks ning nukramaks. Vastuvõtulauast sositab meile üks noormees, et ta on kuulnud veel ühest hotellist, kes raha väljastab. Ikkagi inimene! Tärkab uus lootus. Enne raha hankimist meenub Markole üks reisibüroo Myanmari esimesest päevast. Vaja uurida, kas nemad saavad meile pileteid hankida, sest interneti kaudu ostes saaksime sõita ainult Bangkoki, kuid meie tahaks siiski põhja Taisse saada.
Reisibüroo uurib lennufirmast kohti, kuid vastus on sama - lennuk on täis. Saame kohad siiski ootelehele, mille saatus selgub kell 16.00. Teise alternatiivina saaksime kohad kas tänasele Yangon Airways või AirAsia homsele Bangkoki lennule. Esimesel juhul oleks plaan Bangkokist kohe öise bussiga Chiang Maisse edasi sõita. See oleks karm stsenaarium, sest seljataga on just 19 tundi sõitu.
Koostame plaani, et läheme üritame siiski raha võtta, sest tõenäoliselt tuleb meil siin ikkagi veel üks öö veeta.
Paneme hakkama sõna otses mõttes oma viimased rahad ning võtame takso Sedona hotelli. Kui see lootus peaks ka liiva jooksma, oleme pehmelt öeldes p****s. Meie suureks õnneks ollakse siin lahked ning abivalmid ja 7,3% teenustasu eest saame kätte soovitud rahasummad.
Teeme kerge lõunasöögi ning ootame, et kell saaks neli, kui selgub meie saatus. Reisibüroosse naastes on teenindajate näod naeru ja rõõmu täis, sest neil õnnestus meile ootelehelt siiski kohad homsele Chiang Mai lennule saada. Ka meie rõkkame rõõmust. Pilet Air Mandalay lennul maksab 79 USD. Lubame neile esmaklassile teeninduse eest kõvasti reklaami teha, seega siit see tuleb. Parim reisibüroo Myanmaris on Peace Travel. Kuid ilma naljata, tegemist on väga abivalmite inimestega, kes siiralt üritavad anda endast parimat.
Saame rahuliku südamega minna hotelli otsingule. Valime seekord oma raamatust majutusasutuse Motherland Inn 2. Natuke naljaka nimega on teine, kuid raamat kiidab hoolimata asukohast linna servas. Kohalejõudes avastame eest palju meeldivama atmosfääriga koha, kui seni oleme Yangonis kasutanud ning ka hind on soodsam, 15 USD / öö. Pakime end lahti ning saame end viimaks dushi all värskendada peale pikka ja väsitavat teekonda. Hea, et niigi läks.
Teeme viimase ringkäigu Myanmari öistel tänavatel ja jätame selle riigiga hüvasti õhtusööki nautides.