Laupäev 31.03.2007 (Savannakhet, Laos)

Kuna Savannakhet on tuntud dinosauruste temaatika poolest (isegi linna sissesõitu on pandud 2 purakat saurust kaunistama), suundume hommikul peale ärkamist dinosauruste muuseumi. Kuigi meie raamat väidab, et laupäeviti on see suletud, õnnestub meil siiski muuseumisse sisse pääseda. Uksel küsitakse muidugi maksu, a' 5 000 kipi. Muuseum on umbes keskmise elutoa suurune ruum, tihkelt klaasvitriine täis, ühelt seinalt leiame ka elusuuruse dinosauruse kontuuri. Ei saa öelda, et siin põnev oleks. Viimase 10 aasta jooksul on siit piirkonnast leitud arheoloogiliste kaevamiste käigus mõningaid luude moodi jäänuseid, kuid kuna me prantsuse keelt pole suutnud omandada, siis ainult aimame leidude nimetusi nende kuju ja muude parameetrite järgi. Mõne leiu juures on silt hoopis tagurpidi kukkunud või auklikuks kulunud. Nii et isegi prantslased peavad siinkohal aimama.
Järgmisena jääb meil teepeale linna vanim ja suurim tempel Wat Sainyaphum oma kuldsete ja väga peenelt mõjuvate väravatega. Templihooned on Lao stiilis – muinasjutuliselt kirevad. Kuna siin on suht vaikne ning uksed kõik suletud, teeme paar klõpsu ja suundume hommikusöögikohta otsima.
Tänaval kõndides on taaskord tunne nagu oleks ajas 20 aastat tagasi rännanud. Kulunud krohvikihiga majad, omapärased reklaamplakatid, inimeste riietumisstiil ka 80-ndate stiilis. Ja siis muidugi need pidzaamad. Aru ei saa, kas see on siin moes, nende jaoks tänava kostüüm või lihtsalt käivadki oma ööriietuses ringi. Söögikohtadega pole siin ka just kiita ehk peale mõne plastiklaua ja -tooli muud silma ei hakka. Raamatust saame soovituse Hay Thieni kui excellent restorani kohta. Leiame selle ka üles, kuid siingi on tegu lihtsa puhvetiga. Nälg on suur, seega me rohkem ei pirtsuta ning asume tellima. Praetud riisid ja laimimahlad kokku 35 000 kipi. Laualt leiame soya kastme pudeli, millelt Marko üritab kohalikus keeles nimetuse maha kirjutada. Ega päris täpselt aru ei saa, milline osa on soya kaste, seega tuleb pool silti maha joonistada. Meile tundub tulemus hea. Loodame, et aitab edaspidi selgust majja tuua. Sõna soya nad ju ei mõista ja seda ei suuda ka parima näitlejameisterlikkusega käte-jalgade abil selgeks teha.
Siin linnas eksisteerib ka kristlik kirik, millele me loomulikult pilgu peale viskame. St Theresa’s kiriku hoov ja ka kirik ise on inimtühjad. Kiriku sisemus on väga lihtne - ei ole maalinguid, nikerdusi ega ka suurt altarit. Need paar-kolm kuju, mida silmame, on ka kõik linadega kinnikaetud. Tulime, nägime ja lahkusime.
Eksleme mööda tänavaid, et leida üles meie kultuuriprogrammis olev järgmine tempel. Kaardist pole suurt kasu, sest tänavanimetusi praktiliselt ei olegi. Silmitsedes inimeste hoove jääb silma nende kööki ja sööki puudutav omapära. Nimelt kuivatavad nad päikese käes liha ja vorstikesi! See ei ole üldse minig probleem, et kärbsed neil peal jalutavad (ja ilmselt muidugi ka peale s....d). Ongi ehedam delikatess.
Leiame vaikselt tänavalt üles ka oma templi, Chinese Tempel, mis mõjub tõepoolest kergelt hiinapärasena. Kuna uksed on suletud, siis suundume kohe edasi järgmisesse templisse.
Wat Rattanalangsi templit peetakse erakordseks oma klaasakende poolest, tavaliselt on siinmail templiaknad klaasimata. Leiame õuepealt isegi paar munka istumas, mis on ilmselt loomulik, kui siin asub nende põhikool. Loodame juba huvitavat vestlust keelt praktiseerida soovivate munkadega, kuid seekord ei tehta meist väljagi. Istume puu all varjus ning imetleme kirevat templit.
Ja ega sellega pole tänaseks templitega veel kõik. Meie päevakavasse kuulub ka That Ing Hang tempel, mis asub linnast veidi väljas. Ja kuna teepeale jääb ka bussijaam, siis tahame ka sinna sissepõigata, et uurida Paksesse suunduvate busside kohta infot. Asume tukkeri otsingule. Esimene juht on valgeid turiste nähes selgelt kimbatuses. Raha ju vaatab talle otsa. Ei tea, palju küsida. Peale mõningast kuklasügamist laksab tüüp 80 000 kipi. Eiii. Meil on kindel plaan, et üle 50 000 ei maksa. Härra sellega aga ei nõustu ning meie astume edasi. Järgmine tukker ütleb hoobilt hinnaks 50 000 kipi. Ahhaa. Katsume veel veidi kaubeldagi, kuid tulutult. Aga kuna esimene hindki oli meile sobiv, lööme käed. Juht inglise keelt oskab muidugi umbes samapalju, kui meie lao keelt. Sihtpunktid saame õnneks suhteliselt kergelt kokkuräägitud, sest onul tundub nutti jaguvat. Bussijaamas jällegi piletit ette ei müüda vaid kästakse pool tundi varem kohale ilmuda. Kohti kindlastii jagub, ärgu me muretsegu. Ootab taaskord varajane ärkamine, sest buss väljub kell 7. Edasi liigume templi suunas. Ooohhh, kui see õhk ainult nii paks ei oleks..... Ca kilomeeter enne templit leiame teeäärest riburadamisi neiusid-naisi-lapsi mingeid lillevaasi moodi punutisi müümas. No mida kõike nad siin välja ei mõtle. Eeldame, et neid saab siis templis Budale jätta.
Templisse jõudes tuleb lunastada pilet a' 5 000 kipi ning Alice sunnitakse miskit auklikku seelikut kandma, et paljad põlved saaks kaetud. That Ing Hang on ju riigi lõunaosa teine väga pühalik tempel (peale Wat Phu Champasaki) ja seda suuresti sellepärast, et Buda olevat siin peatunud, kui ta haige oli. Templi keskmes asub traditsiooniline Lao stiilis stuupa ja kullast vihmavari, stuupa sisemusest leiab Buda joonistused. Naisi muidugi nii pühasse kohta jälle ei lasta. Isegi mitte maani seelikuga. No küll võivad diskrimineerida. Stuupa eest leiamegi needsamad lillevaasid, mida teepeal nägime. Neid on siin ikka palju. Palju on siin ka Buda kujusid, mis kõik istuma asetatud ümber tähtsa stuupa. Täitsa meeldiv koht, ilus ja hoolitsetud. Ja püha.
Suundume tagasi hotelli poole. Kuna tukkeri juht hakkas meile sümpatiseerima, siis moosime ta homme varahommikuks kell 6:15 meile hotelli ette. Lihtsam bussipeale tormata ilma aega raiskamata.
Peale kerget puhkust ja värskendust hotellitoas suundume linnapeale sööma. Kuna hotell asub meil jõeääres ning siinne kallas on palistatud väikeste puhvetitega, siis otsustame ühes neist eksperimenteerida, et kas ka Laoses kannatab tänavapuhvetlusest osa võtta (Myanmaris oli ju kogemus superhea). Miskipärast saame me lauale ainult pudeli kohalikku õlut Beer Lao ning järgenavad pool tundi ei tehta meist väljagi. Kuna menüüga meil pole au tutvuda, siis jälgime, mida kõrvallaudades kohalikud söövad. Selle peale kaob meil ka soov midagi rohkemat sellest puhvetist teada ja tellida. Maksame 8 000 kipi oma õlle eest ning suundume päris sööki otsima. Valime õhtusöögikohaks teise raamatus soovitatud, seekord westerni stiilis restorani. No ei saa taaskord aru, mille poolest see puhvet LP tegijate südame võitis. Kastmed, riisid ja joogid kokku 28 000 kip. Söödav, kuid vajab soya kastmega täiendamist. Kasutame Marko eelnevalt joonistatud teksti, mis alguses tekitab teenindajas segadust, kuid peale mitmekordset veerimist läheb tuluke põlema. Lauda ilmubki soya kaste.
Ei saa me läbi internetita. Sinna kaovad ka täna meie ülejäänud õhtutunnid.
Hotelli poole jalutades leiame teepealt tänava poppide restoranidega, millest ühes isegi elav muusika õuepeal mängimas. No krt, miks nad sellest pole kirjutanud!? Ilmselt on jälle tegemist asjaoluga, et raamat 2 aastat vana ning elu on vahepeal edasi arenenud.