Hommikul on transport ukse ees nagu lubatud. Küsime üle juhilt, kas piletid on ikka tema käes. Saame positiivse vastuse ja süda on rahul. Ootame veidi, kuni autokasti poeb veel üks turist.
Eelmise õhtu vihmast pole jälgegi. Jälle kuiv ja palav.
Bussijaamas autokastist välja ronides osutab juht kassa poole. Ei saa aru. Tuletame talle meelde 15 minutit tagasi esitatud küsimust piletite kohta. Väidab, et hotelliperenaine oli raha andnud vaid ühe pileti ostmiseks meie kaasreisijale autokastis. Kuid ka meie ju oleme oma piletite eest maksnud. Hea, et siin riigis juba ka mobiiltelefonid levinud on. Kiire kõne hotelli. Perenaine ei taha algul hästi mäletada, et oleksime maksnud, kuid paar krõbedat sõna tuletavad selle kiirelt meelde ning autojuhile antakse uued juhtnöörid. Bussijaamas selgub, et tegelik pileti maksumus on ~ 7 dollarit, mitte 10 nagu meie maksime. Kuid kiire arvutus näitab, et kui me oleksime ise neid eile ostma tulnud ning täna pidanud omal käel siia tulema, oleks tulemus olnud suhteliselt sarnane.
Buss on vana ja istmed kitsad, jäigad ning nahast. Meie suured reisikotid on väikestele kohalikele meestele parajaks jõuprooviks, sest kotid vajavad ju bussi katusele vinnamist. Punnitavad lausa kolmekesi - kaks alt tõukamas, üks katuselt sikutamas. Jõudu külamehed!
Rooli istub vaevalt teismeeast välja kasvanud nooruk, neoonkollakas-rohelise pluusi ning ultra-moodsate päikeseprillidega. See ei ole vist hea märk. Aga võibolla just on. Saab näha.
Huay Xaist väljasõites on tee seisukord imeline. Peegelsile värske asfalt sirab ees.
Vaevalt jõuame mägedesse, kui selgub, et meie bussijuht on ikka paberitega hull. Tema eesmärgiks paistab, et ei ole reisijate turvaline sihtpunkti toimetamine vaid bussi taluvuspiiride testimine. Normaalne inimene ei sõidaks sellise bussiga nii kiiresti ka sirgel teel, kui see hull siin mägede vahel. Loomulikult on vaja ka kõigist väiksematest ning suurematest sõidukitest mööduda ka vahetult enne pimedaid U-kurve. Nutta ja karjuda tahaks.
Peatselt saab heaolu otsa, sest jõuame järgi tee-ehitajatele, kes ei ole rohkem teed jõudnud valmis teha. Edasine sõit möödub punakas-pruunil tolmaval kuumaastikul. Usutavasti oli kosmonautide esimene vaade kuule sarnane. Bussi kiirus teeolude muutumisest ei muutu. Tolmu on nii palju, et hingata pole enam mitte midagi. Kui siis ainult tolmu. Lohutuseks pannakse bussilaes tööle pöörlevad tiivikud. Sellist imeasja polnud meie silmad bussides enne näinud. Seega keerutatakse tolmu ka bussis ringi.
Poole tee peal läheb bussi tagasosas kisaks ning buss peatub. Kolm meest koos kottidega koperdavad bussist välja. Oleme ei kuskil ja nemad väljuvad. Meie imestunud pilkude peale selgitab meie taga istuv noormees, et need kolm kohalikku ajasid bussid segamini. Nende soov oli tegelikult Luang Prabangi sõita, seega jäävad nad tee äärde õiget bussi ootama. Sellises tolmus on neid ju hästi näha. Palju õnne!
Meie sõit jätkub. Reisijatele mõeldes tehakse tee peal ka paar peatust, kus kogu kaader kohe bussikõrvale seda va metsaasja tegema asub. Naised-mehed segamini. No mis siin ikka häbeneda, kuid eurooplase põis on suur ja kannatlik.
Peale ühte sellist peatust istub rooli paarkümmend aastat vanem juht ja sõit võtab inimlikud jooned.
Bussi aknast avanevad vaated on õõvastavad ja nukrad. Need oleks nagu kaadrid mõnest katastrooffilmist. Kogu maastik on mägine. Tasast maad ei olegi näha. Suurem osa mäenõlvadest on maha raiutud ning ära põletatud. Igal pool on näha suitsevaid kände ja õhus on peale tolmu tunda ka suitsuhaisu. See on karm vaatepilt. Michael Jacksonil vist on üks muusikavideo, kus taustaks on põlenud maastik. Just täpselt sellised on ka meie vaated. Tulevad meelde veel ka Sõrmuste Isanda kaadrid, kus kurjus on üle maa käinud. Kole pilt. Võib-olla on see mingi maaharimise imevõte, kuid kõrvaltvaatajana tundub, et see on karjuv vägivald looduse vastu. Kõiki neid laastamisi ning põletamisi teostavad seal kõrval elavad kohalikud külainimesed. Hiljem kuuleme ning ka näeme, et nendele põletatud nõlvadele istutatakse kummipuud. See on nimelt Laose ja Hiina valitsuste vaheline koostöö. Kohalikud viskavad nalja, et hiinlastel on kõvasti kummi vaja, et kondoome teha. Tegelikkus on muidugi ahastama panev.
Peale seitsmetunnist bussisõitu saabume tolmusesse bussijaama. Oleme Luang Nam Tha's. Uurime bussijaamast kohe ka edasisõidu võimalusi Luang Prabangi. Pileteid ette osta ei saa. Lubavad, et kohti kindlasti jagub.
Tavapäraselt piirvad meid sisse mõned agarad tuk-tuki juhid, kelle seast endale soodsaima välja valime ning Palanh guesthousi viia laseme.
Vaatame toa üle ja kaubeldes hinna 5,5 dollari peale ei hakka me teisi alternatiive otsimagi. Mis siin ikka valida, see ju ainult koht kus magada. Oma andmeid hotelli vastuvõtulauas kaustikusse kirjutades saame ka aru, miks hind nii soodsaks kujunes. Viimased külalised peatusid siin neljateistkümnendal märtsil.
Suundume linna peale. See tähendab siinses kontekstis, et kõnnime mööda peatänavat, kus on mõni söögi-joogi koht, kaks reisibürood, internetiurkad, paar pudipadi poodi ning juba suletud postkontor ning pank. Mingi elu toimub ka kõrvaltänavates, kuid sinna me uitama ei raatsi minna.
Peale õhtusööki Many Chan restoran-hotellis suundume ühte reisibüroodest info hankimiseks, mida siinkandis ka teha võiks. Valikuid oleks palju, kuid turistide vähesuse tõttu hooaja lõpus ei usu reisibüroo, et nemad oleks suutelised vajalikku arvu inimesi kokku saama, et asjal majanduslikku mõtet oleks. Loomulikult pakuvad nad meile võimalust võtta privaatprogramm, kuid selle hind on jaburalt kallis. Seega peame oma homse päeva ise sisustama.
Lahkudes silmame teadete tahvlil kahte kuulutust. Alicele, kes on end suutnud niigi ära hirmutada LP'st loetust, et siin riigis toimuvad pidevad tulistamised ning röövimised, ei ole see just parim järjekordne lugemisvara. Nimelt on siinkandis hiljuti kaduma läinud kaks inimest. Üks on linnakese uhkeima hotelli ning ka antud reisibüroo noorest ärimehest omanik. Jutukas turismibüroo noormees selgitab olukorda. Omaniku maja üritati ühel öösel põlema panna. See ei õnnestunud, kuna turvamehed said õigel ajal jaole. Järgemisel päeval kutsuti ärimees politseisse avaldust kirjutama, et saaks alustada uurimisega. Teel kontorist politseisse tõmmati ärimees päise päeva ajal suurde jeepi, mis kihutas teadamata suunas. Ühtegi motiivi, jälge ega ka ärimeest ennast pole seni leitud.
Teiseks kadunuks on USA noormees, kes läks hilisõhtul linna peale ning enam hotelli tagasi ei ilmunud. Ka sellele juhtimile pole mingit selgitust suudetud leida.
Turismibüroost lohutatakse meid, et tegelikult on siin ikka väga turvaline. Sellest hoolimata kiirustame hotelli poole ja vaatame igaks juhuks ka üle õla pimedusse. Tänavavalgustusest pole siin ilmselt veel keegi midagi kuulnud.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment