Astume hommikul uudishimulike pilkudega hotellist välja, et millise taksorüsa siis seekord saime. Auto on kohe ukse all ning kõhukas punasuu istub kastis. Kus siis teine poiss on? Tema ei tule. Mmm. Selge. Auto on loomulikult üsna vana väljalase. Kast on katusega, kuid külgede ja katusevahel mingeid kaitsvaid raudu ei ole. Lubatud paksu ja pehmet istumisalust muidugi ka ei ole. On mingi liistakas poroloon ja õlgmatt. Otsustame jonnida ja vajadusel kasvõi teenusest loobuda. Kui sama raha eest, 45 USD, saab ka korraliku takso, milleks ennast piinata sellises loomavagunis. Härra palub meil aga veidi oodata, kuni ta kastis istumisalust paksemaks vooderdab. 10 min pärast on ta tagasi ning nüüd on pilt suisa luksuslik. Istume rahulolevalt oma kohtadele ning alustame sõitu. Kõigepealt Popa suunas, et külastada sealset tuntud mäge koos templitega. Sõit sujub mugavalt ja tunne on ka nii ülev, et kisub laulu lahti. Aga nagu ikka, ühtegi laulu otsast lõpuni ei tea. Kui on meri .... Halloou! See käib laulu sekka. Sest kõik inimesed, kellest teepeal möödume tervitavad meid. Halloou! Endal raske kandam õlal, aga ikka ta keerab ennast ringi, naeratab ja tervitab. Selline see birmakas juba on, sõbralik ja rõõmsameelne.
Naudime mööda vuhisevaid vaateid ja tuult. Maa on pragunenud ja kuivanud. Taimestik kidur. Kaktused, palmid. Pambushütid. Liivahunnik. Fuuh. Suu ja silmad tolmu täis. 1,5 tundi sõitu ja olemegi kohal. Seisame Mt Popa tippu viiva trepi ees. Mägi ulatub 737m kõrgusele ning on väidetavalt kunagise vulkaani kest. Mõnikord nimetatud Myanmari Olympose mäeks, on see kõige tähtsam vaimude kummardamise keskusi kogu riigis. Mäejalamil asuvas Mahagiri templis asuvad 37 vaimu kujukesed, mis on siin siis erilisemaid tõmbenumbreid. Mäetipus asub kompleks erinevatest templitest ja altaritest. Vaated tipust on muidugi imelised. Terve ümbrus justkui peopeal.
Kui nüüd mäe tippu saamise juurde tagasi minna, siis see oli vast suurem elamus, kui miski muu. Ei tea ja ei mäleta midagi rõvedamat. Mäkke viivate treppide peal ja ümbruses kalpsavad ringi kärnas ja jultunud ahvid, kes on endast loomulikult igasugu väljaheiteid maha jätnud. Ja nagu templites kohane, pead sina selle maa jalamilt tippu ju paljajalu käima. Oi see on jube. Ja siis kohalikud muidugi toidavad neid, et ahvidele rohkem ainest anda ja neid veel julgemaks muuta. Vahepeal näeme ka ahvipoksi, sest kus on toit, seal peab ju võitlema. Päris kõhe tunne on, kui see kõik su jalgeümber toimub. Mäest alla tuleme teist teed pidi, lootes sealt ahve mitte leida. Turiste siin näha ei ole, ahve ka eriti mitte. Ainult üks istub keset treppi. Alice astub temast rahulikult ja ilma intsidentideta mööda, kuid Markol nii hästi ei lähe. Mingil imelikul põhjusel hüppab ahv tema suunas, kriimustades ilmselt oma küünega Marko kätt. Suure mehe möirgamine ja kiired jalad ahvi teistkordsele rünnakule ei ahvatle. Ei vea meil ikka nende loomadega. Kirume ahve ja kohalikke ning laseme kiirelt siit jalga. Treppidel iga 20m tagant küsib mõni luuaga seisev noormees annetust trepi koristamiseks. Ei katsu pahameelt varjatagi ning viipame ahvi junnile. Kas see on puhas trepp? Oi oleme vihased.
Siin külas meil midagi muud enam vaadata ei ole, seega sõidame edasi Salaysse. Salay oma 7000 elaniku ja 50 kloostriga on palju aktiivsem religioosne keskus kui Bagan. Meie suundume esmalt Youqson Kyaung'i, suurde puidust kloostrisse. Ehitis valmis 19 saj lõpus ning on sajand hiljem paaril korral renoveerimiskätt tundnud. Maja fassaadilt leiame originaal nikerdatud pildikesed jutustustega Buda eelmistest eludest. Sisemusest leiame ka muuseumi, kus hoitakse erinevaid 17-19 sajandist pärinevaid esemeid. Edasi suundume kaasaegsemasse templisse Nan Paya, kus 6-meetrine õlgedest ja lakist valmistatud kuldne Buda. Siin saame ka Buda sisse piiluda, sest kujul on seljas uks. Jalutame veidi Nan Paya läheduses omalkäel ringi ja leiame selle vastast kloostri, kus parasjagu munk annab lastele koolitundi. Kuna lapsed lähevad meid nähes väga elevile, siis hiilime kiirelt minema. Salay on tuntud ka oma mitmete koloniaalajast säilinud ehitistega. Tahame minna ühte neist lähemalt ka silmitsema, kuid põõsast lagedale ilmuv koll (väga räpane ja karvakasvand mees) tundub sellises üksikus nurgakeses veidike õõvastav ning loobume sellest mõttest.
Taksist tahaks meid nüüd Bagani tagasi toimetada, kuid meie pole selle mõttega päri. Anname veel 2 kohta, mida oma raamatu põhjal näha sooviksime. Podisedes asub too siis uurima, kus need täpsemalt paikneda võiks. Info külanaistelt käes, suundume väikeste kolmiktemplite poole, millel nimeks Payathonzu. Templite sisemuses on veel uduselt näha seinamaalinguid. Päevakava viimane punkt on klooster ja mediteerimiskeskus Sasanayaunggyi Kyaung. Sisseastudes on tunne nagu oleks kellegi koju luba küsimata astunud. Keegi magab põrandal, keegi sööb parasjagu. Astume vaikselt edasi, et imetleda erilisi ajaloolisi maalitud Jataka jutustusega klaaspaneele, kui meile läheneb üks munkadest. Ta hakkab rääkima nii pildikestest kui ka avab kapikese, kust ilmuvad nii öelda raamatud Pali keelsete jutustustega Budast. Need pidavat olema suisa 400 aastat vanad. Aukartustäratav küll. Samuti tutvustatakse meile ka kloostrit kui kooli, mis vajaks meie annetust. Kuna me siia niimoodi sissetormasime, siis on naljakas ka niisama ära astuda. Toetame siis laste haridust.
Tagasi Bagani jõudes teeb Marko väidetavalt asja golfiväljakule ning saadab Alice hotellituppa puhkama. Tegelikkuses Marko golfiväljakule ei jõua ja Alice hotellitoas ei maga. Käivad ettevalmistused lähenevaks tähtpäevaks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment