Esmaspäev 12.03.2007 (Inle järv, Myanmar)

Hotellitoa hinnas on taaskord ka hommikusöök. Erinevalt tavapärasest valikust saab siin ka pannkooki omleti asemel tellida. Pannkook on suur ja paks. Maitse lausa oivaline.
Kiirustame kokkulepitud kohtumisele turismifirmaga. Eeldame, et kuna kohtumispaigaks määrati nende kontoriesine, et sealt viib meid mingi transport siis paadi juurde. Kohapeal selgub, et sealt haagivad meile sappa paadijuht ning giid, mõlemad verinoored poisid. Sammume üheskoos mööda linnatänavaid jõe poole, kus asub meie tänane paat.
Jõekaldalt leiame pika ja kitsa paadi, kus istumiseks on midagi puidust tugitoolide sarnast. Meie kondiste :) tagumike tarvis vooderdatakse toolid pehmete patjadega ning seljatoed päästevestidega. Veste selga panna meil ei kästa. Ilmselt igaühe sisetunde küsimus. Paati astudes tahab see kiitsakas alus kohe esimese raksuga ümber käia. Hea, et üks poistest saab paadininast kinnihaarata ja soovimatu suplus jääb ära. Sellises paadis liikumine vajab harjutamist. Hiljem endale piinlikust valmistama selles osas ei pea, sest omandame vajalikud võtted turvaliseks liiklemiseks.
Mootor on vesiliikuril üpris võimas, sest sõitma asudes tõusevad nii kiirused kui ka paadinina üpris kõrgele. Teekond viib peale põgusat jõe peal liikumist kitsastele labürindi laadsetele kanalitele. Sõit on põnev. Kanalite servades kasvavad kõrged rohelised taimed, mis kohati kohtuvad kanali kohal, moodustades suisa rohelise tunneli. Kanalid on kohati ikka väga kitsad. Tundub, et meie paat mahub niigi siin vaevalt liikuma, kuid aeg-ajalt ilmuvad roheliste seinte vahel meie teele lamedapõhjaliste tiigipuust paatidega sõudvad kohalikud, kellele jääb ka kanalis siiski ruumi liikumiseks. Seal, kus taimestik on madalam, saame näha avaraid rohetavaid välju. Pilt on petlik, kui arvata, et tegemist on maismaaga. Järvepealsed ja -äärsed elanikud on tõelised maastikuarhitektid, olles ehitanud siia kilomeetrite kaupa ujuvaedasid, kus kasvatatakse nii riisi, tomateid kui ka lilli. Näeme ka ise ujuvaedade ehitust, kuidas vetikatest ning mudast moodustatakse viljakas pinnas, mis pisikeste saarekestena järve põhja pikkade bambusvaiadega kinnitatakse. Seega on raske aru saada, kus see järv täpselt algab või lõpeb. Teada on fakt, et järvel peaks pikkust olema 22 ja laiust 11 kilomeetrit ning siin elab kokku umbes 70 000 inimest.
Iga viie päeva tagant leiab järvel aset ujuvturg, mis kirjade järgi on muidugi kaotanud oma isikupära, sest enamasti on seal turistidega paate rohkem kui kaubitsejaid. Viimaste seas muidugi domineerivad ka suveniiride müüjad ning kohalikele elanikele eluks vajalikku müüvad kaupmehed on jäänud vähemusse. Kuna täna ei juhtu olema ujuvturupäev siis viiakse meid Kaung Daing kaldakülla (mis asub maismaal), kus täna on turupäev. Turg ei ole väga suur, aga on selle eest väga kohalik. Oleme ainsad valged inimesed seal. Müügil on kõiksugu aiasaadusi ning muid eluks vajalikke vahendeid. Eelistame jääda siiski vaid uudistajateks ning oste ei soorita.
Edasi suundume tutvuma ujuvkülade eluga. Selleks läbime osa teest ka avaral järvel, kus kohtame kohalikke kalamehi. Siinsetel kalameestel on väga omapärane sõudmistehnika, kus selleks kasutatakse ainult ühte jalga. Sõudja seisab lameda paadi tagumises otsas püsti ning jalg on keeratud ümber aeru, mille ots toetub vastu rindkere. Edasi on vaja ainult jalaga hoogu anda nagu tõukerattaga sõites. Sellise aerutamistehnikaga saavad nad ideaalselt ka üksi võrkude panemisega hakkama. Enamasti näemegi üksikuid kalamehi. Vahel sekka kohtame ilmselt ka isa-poeg paate, kus järelkasvule õpetatakse perekondlikke saladusi. Lisaks tavapärastele võrkudele püütakse siin mereande ka koonja kujulise võrguga, mille vette laskmine on omaette vaatamisväärsus. Midagi uut meie silmadele.
Jõuame ujuvküladesse. See oleks nagu teise maailma sattumine. Majad on vaiadel, kuid kohati on majade vahele tekitatud natuke ka kuivemat maad, kuhu on ka mõned kidurad ning kõverikud puud kasvama hakanud. Neil vähestel maalappidel mängivad ka mõned lapsed, kes pakatavad siirast rõõmust meid nähes. Nendele inimestele on see karm igapäevaelu, kuid meile on see kõik siin nii põnevalt romantiline. Erinevates külades ollakse spetsialiseerunud erinevatele tegevustele. Peatume ja külastame nii kangastelgedel töötavaid naisi, kui hõbeehteid valmistavaid mehi. Siinjuures peab meeles pidama, et kõik need töökojad asuvad majades, mis on vee peal. Fantastiline elamus. Lisaks näeme ka päikesevarjude, bambuspaberi, sigarite, tiigipuust paatide ning ka niidi tegemist. Niidi saamisest sellisel kujul, kui siin seda tehti, oli uudiseks. Lootoslille varred murtakse iga natukese maa tagant pooleks ning neid üksteisest eemale tõmmates venivad vartest välja imepeenikesed niidid, mis rullitakse kokku üheks, ikka veel imepeenikeseks, niidiks. Vahime seda kõike suud ja silmad pärani nagu mingid metsas elanud inimesed aga mitte tsivilisatsioonist pärit linnakodanikud.
Selleks, et ikka energiat jätkuks seda kõike nautida, viiakse meid järverestorani lõunat sööma. Söögi eest tuleb siiski ise maksta, see ei kuulu paketti. Kuna Alice hindas hommikul hotellis pakutud banaanimahla imeheaks, siis otsustab ta ka siin selle tellida. Seekord ei ole jook just joodavalt väljakukkunud, on suisa ülirõve. Nagu jahuklimpidega vesi. Söök on hea. Meie suurepärane valik läheb maksma 6500 kyati.
Järgmised kaks külastuskohta on religioossed. Esmalt satume järvel olevasse kõige pühamasse templisse Phaung Daw Oo Paya, kus on hoiul viis pisikest Buda kuju, millest nelja mingil budistlikul pühal ka mööda järve sõidutatakse. Kujudele saavad meesterahvad kullalehti peale kleepida, seepärast on Buda kujudest tegelikult saanud kuldsed kamakad. Selleks, et seal mingit Buda aimata peab ikka väga hea ettekujutusvõime olema.
Siit suundume edasi hüppavate kasside kloostrisse Nga Hpe Chaung. Raamatu väitel on sellise saavutuseni viinud munkade liigne ajaressurss ning igavus. Kassidele pannakse umbes meetri kõrgusele nina ette rõngas ning nemad siis tõepoolest sealt ka läbi hüppavad. Muus osas on tegemist üsna rikkaliku Buda kujusid omava templiga. Igavusest annab märku ka seal nähtud seik, kus ühe väga loiu ja unise tugitoolis istuva munga kõrvale lauale oli kuhjatud lugematu arv sööke-jooke ning kohalikud olid kogunenud tema ette põlvitama ning palvetama. Munk muudkui õõtsus seal toolis ning lehvitas endale lehvikuga rahulolevalt tuult.
Tagasiteel teeme peatuse veel ühes külakeses, kus elavad Kareni hõimu liikmed, kelle iseärasuseks on oma kaela venitada vasest rõngaste abil. Kaelad on hirmuäratavalt pikad. Kohe kõhe on vaadata neid. Vanimal naisel on kaelas kokku 25 rõngast. Teismelistel on neid alles teistkümmend.
Veel enne oma külakesse tagasi jõudmist teeme peatuse keset järve asuva nn. kalade uurimiskeskusega. Tegelikkuses on siin kohe pikali kukkuv majade kompleks, mille vahel on võrkudega eraldatud tiigid. Tiikides elavad erivanuses kalad, kellele väidetavalt söödetakse ka näiteks tomateid ja muid kummalisi sööke, et teada saada, kaua nad nii elus püsivad. Vanimad asukad pidavat olema viie aastased, kes on ka parajalt pirakad. Peab tunnistama, et kalade imetlemisega siin väga tegeleda ei saa, sest vesi on sogane ja kalu vähe.
Tagasi kaldal suundume turismifirmasse tasuma, sest rahulolu reisiga on ju mäekõrgune.
Viimaseks õhtusöögiks siin valime uhkelt kõlava koha - Unique Superb Food House. Tegelikkuses on tegemist ühes koduaias katuse alla paigutatud kolme-nelja lauakesega, kus lahke naisterahvas on ilmselt kokk-ettekandja-direktor-koristaja. Kui Marko on endiselt truu laimimahlale, siis Alice otsustab taaskord eksperimenteerida. Tellime maasikamahla, mis läheb nii öelda kümnesse. Kuigi maasikamahl tähendab sisuliselt värske maasikamoosi imemist läbi kõrre, on tunne imeliselt kodune. Söögid-joogid ning unikaalselt super maasikaemotsioon kokku 6100 kyati.