Friday, March 30, 2007

Reede 30.03.2007 (Vientiane - Savannakhet, Laos)

Marko närv ei pidanud enam vastu. Tulenes see viimastel nädalatel sagedasteks osutunud golfiunenägudest või asjaolust, et Eestis on sel aastal alanud varajane golfihooaeg ja teised asuvad juba harjutama, kuid Marko otsustab teha oma selleaastase esimese golfi.
Selleks puhuks on kell puhkusel olevate inimeste jaoks ebainimlikult varajaseks äratama pandud. Põhjus peitub lootuses, et hommikuti ei ole veel nii tapvalt palav. Loota ju võib.
Eelnevalt on Marko välja uurinud, et linna lähistel peaks olema lausa kaks väljakut. Hotelli vastuvõtust ei ole kahjuks juhtnööride saamisel abi. Need suunavad Marko tuk-tuki juhtide jutule. Hotellist väljudes märkab Marko veel veidi unine kuid terav silm kõrvalmaja ees auto juures askeldavat härrasmeest. Mees tõstab parajasti spordikotti pagasnikusse, kust paistab ka golfikomplekt. Sellist infoallikat ei saa käest lasta ning Marko suundub härraga juttu tegema. Härra soovitab külastada Youth Garden Golfclub'i nimelist kohta. Marko tänab ning asutab minekule, kui härra teatab, et tema on muuseas just sinna minemas ning oleks valmis küüti pakkuma. Vow. See peab olema saatus. Autos selgub, et tegemist on siin pool maakera suurt äri ajava jaapani ärimehega, kellele kuuluvad kingatehased Myanmaris, Laoses ning Tais. Realiseeritakse enamus toodangust Jaapanis. Meestel on terveks teekonnaks põnevat juttu ärist, maksudest, sushist ja isegi perekonnast. Kingaärimehe perekond on killustatud erinevate riikide vahel, igaüks juhtimas mingit haru kontsernist. Naine Tais, üks poeg Jaapanis, teine Myanmaris.
Golfikeskuses muutuvad jutud golfikeskseteks. 58 aastane härra on golfi mänginud viimased 40 aastat. Enda sõnul mängib ta golfi suisa iga päev ja on hetkel HCP 7. Golfisõpradele ka natuke hinnainfot. Driving range (~30 palli) 5 000 kipi, greenfee 120 000 kipi, lisaks tuleb võtta kohustuslikus korras ka caddy 40 000 kipi. Varustuse rent on võrreldes teiste hindadega natuke kalli võitu - 200 000 kipi. Marko on sunnitud endale ka uued golfikingad ostma, sest laenutuses nii suuri numbreid ei leidu. Kingad on samas kaks korda odavamad kui Eestis. Hoolimata hommikusest alustamisest on temperatuurid täna kuidagi eriti kõrged. Isegi kogenud jaapanlane mängib tulemuseks ainult 89. Marko tulemustest konkurentide luure hirmus ei mainiks midagi, kui siis ainult seda, et kohe esimesel L-kujulisel par-4 läks Marko birdie putti sooritama. :)
Tagasiteel saab Marko kingatehases põgusa ekskursiooni osaliseks, kus oli näha sadu naisi nahast kingi kokku õmblemas. Huvitav kogemus. Enne hüvastijättu vahetavad mehed kontakte ning kutseid omal maal golfimängimiseks. Tagasi hotellisõiduks antakse Markole autojuht. Jaapani lahkus missugune.
Hotelli jõudes on viimane aeg ennast sealt välja registreerida, sest oleme plaaninud täna Savannakheti poole sõita. Jõuame linnas teha veel lõunasöögid ning natuke internetis klõbistada, enne kui bussijaama suundume.
Bussijaamas tahaks kõvasti karjuda (mitte, et me seda ka ei teinud) ning kellelegi kätega kallale minna, sest kohapeal selgub, et lubatud piletid on siiski otsas. Suure suuga lubadusi jaganud poiss on ka täna tööl, seega saame süüdlast ohtralt süüdistada ning nõuda olukorra lahendamist. Niipalju peab noormehele tunnustust jagama, et ta tõesti asub mööda bussijaama edasi-tagasi jooksma ning justkui probleemile lahendust otsima. Samas oleks ta võinud meid ju lihtsalt pikalt saata, sest mida me ikka teha saaksime. Aga võibolla jooksis poiss lihtsalt meie eest ära, sest Marko on ikka päris vihase ja kurja olemisega. Markole tehakse mingi hetk ekskursioon erinevatesse bussidesse ning üritatakse selgitada, et sealsed istmed meile ei sobi ning kui me võtaksime piletid homseks, siis nende busside istmed oleks paremad. Jutt või asi. Selline lambajutt ajab Markot ainult vihasemaks ning ta teatab, et viimases hädas oleme nõus kasvõi bussi ukse juures treppidel istuma. Loomulikult ei meeldi selline lahendus bussijuhtidele. Meile sobivas suunas on siit bussijaamast minemas veel oma viis-kuus bussi, mille sihtpunktiks on küll Pakse, kuid teeme omapoolse ettepaneku, et poiss leiaks mõne, kes oleks nõus ka Savannakheti sisse põikama. Paraku ei leidu ühtegi bussijuhti, kes selle teekonna ettevõtaks, sest see oleks 25 km ring neile. Isegi pakutav lisaraha ei motiveeri. Ainsa lahendusena pakutakse meile võimalust sõita Pakse bussiga kuni Seno'ni, mis on Savannakheti teeots ja seal maha minna. See peatus peaks toimuma eelduste kohaselt öösel kell kolm. Küsimuse peale, kas sellisel kellaajal sealt ka mõni buss Savannakheti sõidab, saame loomulikult jaatava vastuse. Järgmine täpsustav küsimus sõiduaja pikkuse kohta ristmikust linna külvab meisse aga kahtlust, sest kassas olevad mehed vastavad üheaegselt, kuid igaüks erinevalt. 15 minutist tunnini. Olukord on rohkem kui kahtlane. Ilmselt on nende ainsaks sooviks meiesugused vihast punetavad tegelased siit bussijaamast lihtsalt eemale saada. Jääme siiski selle variandiga nõusse ning kaalume võimalust ka otse Paksesse sõita juhul, kui öisel teeristil ikka ühtegi bussi edasisõiduks ootamas ei ole.
Bussiks on kirjade järgi VIP buss, millel on suisa kaks korrust. Buss on rahvast pungil täis, kuid meil õnnestub saada jällegi kohad esimesse ritta. Ilmselt neid kohti hoitaksegi närviliste turistide tarvis nii igaks-juhuks. Reisisaataja jagab kätte tasuta veepudelid, pakitud keeksilõigud ning salvrätikud ja sõit võib alata. Koha eest VIP bussis meid huvitavasse teeristi pidime välja käima 90 000 kipi. Otse Savannakehti sõitva bussi pilet oleks maksnud 77 000 kipi, aga meie peame ju ristmikult kuidagi ka edasi saama. Vihale ajab!
Bussi väljumisajaks on 20.30, seega on väljas juba kottpime. Peale natukest sõitmist kustutatakse bussi salongis tuled. Istmete kohal olevad kohtvalgustid ka ei põle. Meie pretensiooni peale saame vastuse, et see süsteem on natuke rikkis. Bussijuht küll käpib igasuguseid nuppe, pannes vahepeal kogu salgoni tuled põlema, nii et juba uinunud reisijad ka üles ärkavad, kuid sama kiirelt need tuled uuesti ka kustuvad. Raamatu lugemise võib seega unustada. Bussisõidud on reeglina need hetked, kus Marko raamatust järgmise sihtpunkti kohta infot hangib, mida praegust öist saabumist arvestades oleks hädasti vaja.
Meie silme ees ilutseb suur ja uhke telekas. Kuna lugeda ei saa, teeme bussipersonalile ettepaneku käivitada mõni film. Olgu selleks kasvõi kohalik amatöörvideo, sest tuimalt pimeduses istuda on ju veel nõmedam. Paraku tuleb meil just selle viimasega harjuma hakata, sest ka telekas on töölepingu üles öelnud. Peale sellist infot ei suuda me ennast tagasi hoida ning jätta avaldamata oma arvamust personalile VIP bussist.
Üritame magada, kuid konditsioneer on nii kõvasti tööle pandud, et tahab aluspesu ka seljast puhuda. Laes olevaid õhuauke loomulikult reguleerida ei saa, sest need on kinni kiilunud. Ettenägelikult on igale reisijale õnneks ka tekk ettenähtud, mis antud olukorras kulub marjaks ära.
Peale umbes nelja ja poole tunnist sõitu teeb buss peatuse ilmselt Tha Khaekis. Samal hetkel on siia peatuma tulnud veel umbes kümmekond VIP bussi. Pooled ilmselt teel Paksesse, teised teel Vientiane poole. Sellisel öisel kellaajal (~ 01.00) siin bussijaamas elu täiega keeb. Kaubandust on rohkem kui mõnes linnas kokku. Süüa-juua saaks kuhjaga ning ka peldik on täiesti olemas. Marko teeb ringi peale teistes bussides, et uurida, kas mõni neist plaanib teha põike Savannakhetis, et siis sinna kohe ümber kolida. Paraku ei leidu meile ühtegi sobilikku bussi ning peame jääme esialgse kava juurde.
Peale peatust tuleb külmkapis uni üllatavalt kiirelt. Tundub, et oleme vaevalt suutnud uinuda, kui jälle on peatus. Seekord keset pimedat maanteed. Tee servas on näha siiski ka mõned puidust lobudikud, mis päevasel ajal ilmselt kaubanuspindadeks moonduvad. Bussijuhid ning muu bussipersonal jookseb ja askeldab agaralt ümber bussi. Vaatama oma teise korrus aknast uniste pilkudega ning üritame mõistatada, milles probleem. See selgub kiirelt - probleemiks oleme meie ise. Üks bussijuhtidest tuleb ja annab meile mõista, et meie aeg on bussist lahkuda. Segane oled mees või???? Siin kesest pimedat ööd ja maanteed. Vaatame kella ja see on juba kolm. Keeleoskus on bussipersonalil paraku null, seega arupärimised, kas tegemist on ikka õige kohaga, jooksevad liiva. Marko astub siiski bussist välja, et olukorraga tutvuda. Bussi taga seisab mingi lahtise kastiga jeep. Marko suureks üllatuseks sikutavad bussijuhid meie kotte pagasiruumist välja ning üks on juba jeebi kasti visatud. Mis toimub? Marko jookseb nende juurde ning palub selgitusi. Kuskilt pimedusest ilmub mingi tütarlaps, kes teatab, et meie sõidame nüüd Savannakheti. Seda teame me isegi, kuid kus on buss või äärmisel juhul bussijaam ja mis jeep see veel on. Küsimusi on palju, kuid vastuseid ei tule. Kogu selle aja jätkub aga kottide sikutamine, hoolimata keeldudest ja käskudest hetkeks tegevused peatada. Kuidas küll keeleoskamatutele jagada käske, mis mõjuksid? Lõpuks tuleb ühelt bussijuhilt konkreetne vastus - NO bus to Savannakhet. Soh! Marko läheb jeebi juurde lootuses sealt selgtusi saada. Roolis on vaevalt puberteedist väljakasvanud noormees ning kõrvalistmel vanemas keskeas olev naisterahvas, kes kumbki sõnakestki inglise keelt ei mõista. Sõna Savannakheti tunnevad siiski ära ja noogutavad. Küsimuse peale, kui palju ja kellele me maksma peame ei saa Marko isegi mitte sooja auru vastuseks. Taaskord tuleb appi pimedusest tuttav neiu, kes seekord teatab naeratades, et see on tema ema ja vend ning nemad viivad meid tasuta Savannakheti. Ah soo.....ok. Marko läheb ja teeb kiire kokkuvõtte ka bussis ootusärevalt istuvale Alicele. Olgem ausad, esmapilgul on Alice silmad imestusest ja kahtlustest-kõhklustest suured nagu tõllarattad. Marko peab lausa kaks korda paluma, et Alice oma asjad võtaks ning siiski bussist välja tuleks. Pimeduse neiu astub aga ise bussi ning võtab meie kohad endale. Nüüd hakkame olukorrale pihta saama. Perekond on neiu bussi peale toonud ning nüüd on nad lahkelt nõus meid Savannakheti viima, sest suund on sama. Ilmselt vähetähtis polnud siiski ka asjaolu, et meie istekohti oli neiul endal vaja Paksesse sõitmiseks. Seega aus kaup. Loobime oma viimasedki asjad jeebi kasti ning võtame istet kabiinis. Nüüd on aega ka autot uurida. Tegemist uue ja vinge Toyota jeebiga. Polegi nii uhkega tükil ajal sõita saanud.
Perekond viib meid lausa soovitud hotelli ukse ette, milleks on Nong Soda guesthouse. Unised hotellitöötajad avavad suletud väravad ning juhatavad meid tuppa teisel korrusel. Tuba on väike ja voodi reformpõhjaga, aga selle eest on toas suur roheline külmik. Uinume selle põrina saatel.

No comments: