Äratus on taaskord ebainimlikult vara, sest raudteejaamas paluti meil kohal olla juba kell 5! Vot sellised ongi puhkuse mõnud.
Perroon kubiseb suurte pampudega inimestest. Meie juurde astub eilsest
õhtust tuttav abivalmis ametnik ning juhatab meid õige vaguni juurde. Olles ostnud piletid, millel kiri "upper sleeper", eeldame mingit lukskupeed. Oh meid naiivseid. Kupeel on seekord vähemalt uks ees, aga see on ka kõik, mis seal head on. Vakstu maas on räbaldunud ning kupees sibavad ringi ka paar prussakat, kes meid nähes ilmselt ei rõõmusta. Vooditel on aga isegi valge voodilina. Aknad on kogu vagunil avatud. Erinevalt kodustest vagunitest saab siin ette tõmmata ka mingid rauast piludega restid. On need laske- või õhuavad? Kotte pole kuhugi panna, sest koikud üles ei käi. Tõstame nad siis enda kõrvale voodisse.
Lootus, et äkki oleme ka siin kupees ainsad reisijad nagu Hiinas kustutatakse kiirelt. Lühikese vahega saabuvad kaks kohalikku noormeest, kes võtavad vaikides istet meie vastas.
Esimesed tunnid mööduvad magades. Meil kõigil.
Tasapisi hakkame kaasreisijatega tutvust tegema. Alumisel voodil resideeruval noormehel on jalaprotees ning kõikides peatustes teepeal ning ka vagunis liikuvad ametnikud muudkui tervitavad teda ning näitavad üles ülimat austust tema suhtes, mis viib järeldusele, et tegemist on tähtsa tegelasega. Selgub, et meie vastas on raudtee regioonijuht, kelle haldusalasse kuulub 1/3 täna läbitavast teekonnast. Tegemist on tõsise olemisega ning vähejutuka noormehega, seepärast pikka juttu pole. Enamus aega tegeleb ta ka kahjuks magamisega.
Naudime seega aknast avanevaid vaateid. Erilist muljet avaldab tööhõive programm. Iga mõnesaja meetri tagant on liiprite ääres bambusest onnike, kus mingi vennike sees magas, sügas või sülitas. Mis tähtsat rolli nad raudteel etendasid jäi arusaamatuks. Osad osmikud on väga väetikesed, kuid mõni aktivist oli endale sinna kõrvale ka mõnemeetri peenra teinud ning isegi paar siga muretsenud. Ilmselt nagu teine kodu. Või siis ainus kodu?
Hoolimata rongi liikumisest ja avatud akendest ei tule kupeesse grammigi
kosutavat õhku. Nii me siis kõrbeme seal omas mahlas. Oleme kaasa ostnud mitu liitrit vett, kuid see haihtub kiirelt. Teeäärsetes rongipeatustes ründavad vaguneid küll kandikutega naised / lapsed, kuid tihti satuvad meie akende alla ainult kahtlase välimusega rupskid, seega hakkab janu ja nälg muret tegema. Punnis silmadega vahime kellaosuteid, et need kiiremini liiguks, sest tüütu on loksuda.
Kaasaostetud saiakesed on maitseelamused omaette. Kuidas tundub näiteks
viineripirukas magusas saias moosi ja ketsupiga? Üsna kummaline, või mis? Alice vaeseke jääb päris nälga, sest see maitsebukett ei ole tema jaoks. Marko loksutab saiakesed veega siiski kuidagi alla. Vett õnnestub juurde osta reisi viimases faasis ja viimasel hetkel, kui keel tahab juba vägisi suulakke kinni jääda. Loomulikult kasseeritakse meilt ka topelt hind. Maksame seekord 500 kyati 1 L vee eest. Samast peatusest saame endale ka kolm õuna 1000 kyati eest. Regioonijuhile tulevad mingis peatuses mundris mehed järgi, kes igaüks võtavad tema kotid ning ta jätab meiega hüvasti.
Saame tuttavaks ka teise reisijaga. Tema töötab erafirma heaks, mis tegeleb tiigipuu ekspordiga Singapuri. Kuuleme, et mingi meelakkumine see pole, sest esimese ja teise kategooria puiduga tegeleb valitsus ise ning neile jääb vaid kolmas, sisuliselt rämpspuit. See noormees osutub aga äärmiselt jutukaks, kuigi pool jutu mõtet peame ise juurde mõtlema tänu keelebarjäärile. Sellest hoolimata on põnev kuulata tema vaateid elule ning riigis valitsevale korrale. Kuna tema tööandja on osaliselt Singapuri ettevõte, loodab ta paari aasta pärast ka sinna külla sõita. Ülemus on talle niipalju positiivselt mõjunud, et punasest lögast on ta eemale hoidnud ning ka suitsetamise on peaaegu maha jätnud.
Kell hakkab lähenema kümnele õhtul ehk meie
arvestuste kohaselt peaks rong kohale hakkama jõudma, kuid meie kaasreisija avaldab arvamust, et sõita on jäänud veel mõned tunnid. Aarghh! Meie õnneks on kaasreisija ise midagi segamini ajanud ning kolmveerand tunni pärast peatub rong ning me oleme Mandalay's.
Noormees on lahkelt nõus meid soovitud hotellini juhatama, sest see jääb talle teepeale. Raudteejaama ümbrus ja tegelikult kogu linn on kuidagi pimedavõitu. Tänavad tunduvad olevat tunduvalt paremas seisukorras, kui Yangonis. Esimese soovitud hotelli juurde jõudes jätame uue tuttavaga hüvasti, kuid peame siiski ise edasi liikuma, sest antud koht on täis.
Ümbruskonnas on veel mõned hotellid, millest valime endale Garden hotelli. Tuba lihtne ja hinnaks saame kaubelda 10 USD, algse 15 asemel. Üks akendest avaneb koridori ning teine kuhugi, kus on nii pime, et mitte midagi ei näe. Kuna ka nälg hakkab silmanägemist ära võtma otsustame söögiotsinguile minna. Sellisel kellaajal on kahjuks enamus restorane juba suletud, seega peame leppima tänavasöögiga. Valik langeb kohale, mille taolisi on mitmete tänavate nurkades ning kannavad üldist nimetajat - chapati kohad. Nimi tuleneb menüüs olevast indiapärasest leivast, mis ongi chapati. Need maitsevad nii oivaliselt, et Alice on valmis neid homme suisa viis tükki sööma. Täna oleme aga laua looka tellinud ka riisist ning lihacurry'dest. Kogu sööming koos purgijookidega läheb maksma ainult 3560 kyati! See Mandalay hakkas meile kohe väga meeldima.
Läbiloksunud liikmed tahavad rahu ja vaikust, seega pikemalt öise
linnaga tutvust ei tee. Marko rahuliku une peateb kell 5 öösel tema peal kõndiv loom. Kutsumata külaline astub mööda tekki nii, et lausa uni läheb ära. Kiire käelöök pimeduses paiskab raisa põrandale. Esimese kätte juhtuva esmega järgneb ka teine ja saatuslik löök. Selle madina peale ärkab ka Alice. Süütame tule ning saame uudistada esimest korda elus nii koletu suurt prussakat, et süda on paha. See kes sellise siia päikese alla on loonud, pidi ikka väga pahas tujus olema, et ta sellise koleduse kokku keeras. Vannituppa minnes avastame sealt ka prussaka eksinud sõbra, keda kahjuks tabab sarnane saatus.
Kontrollime toa üle - vaatame voodi alla, kapi taha jne. Veendudes, et tuba on puhas, üritame uuesti uinuda. Hommikul tuleb kaebus!
Perroon kubiseb suurte pampudega inimestest. Meie juurde astub eilsest
õhtust tuttav abivalmis ametnik ning juhatab meid õige vaguni juurde. Olles ostnud piletid, millel kiri "upper sleeper", eeldame mingit lukskupeed. Oh meid naiivseid. Kupeel on seekord vähemalt uks ees, aga see on ka kõik, mis seal head on. Vakstu maas on räbaldunud ning kupees sibavad ringi ka paar prussakat, kes meid nähes ilmselt ei rõõmusta. Vooditel on aga isegi valge voodilina. Aknad on kogu vagunil avatud. Erinevalt kodustest vagunitest saab siin ette tõmmata ka mingid rauast piludega restid. On need laske- või õhuavad? Kotte pole kuhugi panna, sest koikud üles ei käi. Tõstame nad siis enda kõrvale voodisse.Lootus, et äkki oleme ka siin kupees ainsad reisijad nagu Hiinas kustutatakse kiirelt. Lühikese vahega saabuvad kaks kohalikku noormeest, kes võtavad vaikides istet meie vastas.
Esimesed tunnid mööduvad magades. Meil kõigil.
Tasapisi hakkame kaasreisijatega tutvust tegema. Alumisel voodil resideeruval noormehel on jalaprotees ning kõikides peatustes teepeal ning ka vagunis liikuvad ametnikud muudkui tervitavad teda ning näitavad üles ülimat austust tema suhtes, mis viib järeldusele, et tegemist on tähtsa tegelasega. Selgub, et meie vastas on raudtee regioonijuht, kelle haldusalasse kuulub 1/3 täna läbitavast teekonnast. Tegemist on tõsise olemisega ning vähejutuka noormehega, seepärast pikka juttu pole. Enamus aega tegeleb ta ka kahjuks magamisega.
Naudime seega aknast avanevaid vaateid. Erilist muljet avaldab tööhõive programm. Iga mõnesaja meetri tagant on liiprite ääres bambusest onnike, kus mingi vennike sees magas, sügas või sülitas. Mis tähtsat rolli nad raudteel etendasid jäi arusaamatuks. Osad osmikud on väga väetikesed, kuid mõni aktivist oli endale sinna kõrvale ka mõnemeetri peenra teinud ning isegi paar siga muretsenud. Ilmselt nagu teine kodu. Või siis ainus kodu?Hoolimata rongi liikumisest ja avatud akendest ei tule kupeesse grammigi
kosutavat õhku. Nii me siis kõrbeme seal omas mahlas. Oleme kaasa ostnud mitu liitrit vett, kuid see haihtub kiirelt. Teeäärsetes rongipeatustes ründavad vaguneid küll kandikutega naised / lapsed, kuid tihti satuvad meie akende alla ainult kahtlase välimusega rupskid, seega hakkab janu ja nälg muret tegema. Punnis silmadega vahime kellaosuteid, et need kiiremini liiguks, sest tüütu on loksuda.Kaasaostetud saiakesed on maitseelamused omaette. Kuidas tundub näiteks
viineripirukas magusas saias moosi ja ketsupiga? Üsna kummaline, või mis? Alice vaeseke jääb päris nälga, sest see maitsebukett ei ole tema jaoks. Marko loksutab saiakesed veega siiski kuidagi alla. Vett õnnestub juurde osta reisi viimases faasis ja viimasel hetkel, kui keel tahab juba vägisi suulakke kinni jääda. Loomulikult kasseeritakse meilt ka topelt hind. Maksame seekord 500 kyati 1 L vee eest. Samast peatusest saame endale ka kolm õuna 1000 kyati eest. Regioonijuhile tulevad mingis peatuses mundris mehed järgi, kes igaüks võtavad tema kotid ning ta jätab meiega hüvasti.Saame tuttavaks ka teise reisijaga. Tema töötab erafirma heaks, mis tegeleb tiigipuu ekspordiga Singapuri. Kuuleme, et mingi meelakkumine see pole, sest esimese ja teise kategooria puiduga tegeleb valitsus ise ning neile jääb vaid kolmas, sisuliselt rämpspuit. See noormees osutub aga äärmiselt jutukaks, kuigi pool jutu mõtet peame ise juurde mõtlema tänu keelebarjäärile. Sellest hoolimata on põnev kuulata tema vaateid elule ning riigis valitsevale korrale. Kuna tema tööandja on osaliselt Singapuri ettevõte, loodab ta paari aasta pärast ka sinna külla sõita. Ülemus on talle niipalju positiivselt mõjunud, et punasest lögast on ta eemale hoidnud ning ka suitsetamise on peaaegu maha jätnud.
Kell hakkab lähenema kümnele õhtul ehk meie
arvestuste kohaselt peaks rong kohale hakkama jõudma, kuid meie kaasreisija avaldab arvamust, et sõita on jäänud veel mõned tunnid. Aarghh! Meie õnneks on kaasreisija ise midagi segamini ajanud ning kolmveerand tunni pärast peatub rong ning me oleme Mandalay's.Noormees on lahkelt nõus meid soovitud hotellini juhatama, sest see jääb talle teepeale. Raudteejaama ümbrus ja tegelikult kogu linn on kuidagi pimedavõitu. Tänavad tunduvad olevat tunduvalt paremas seisukorras, kui Yangonis. Esimese soovitud hotelli juurde jõudes jätame uue tuttavaga hüvasti, kuid peame siiski ise edasi liikuma, sest antud koht on täis.
Ümbruskonnas on veel mõned hotellid, millest valime endale Garden hotelli. Tuba lihtne ja hinnaks saame kaubelda 10 USD, algse 15 asemel. Üks akendest avaneb koridori ning teine kuhugi, kus on nii pime, et mitte midagi ei näe. Kuna ka nälg hakkab silmanägemist ära võtma otsustame söögiotsinguile minna. Sellisel kellaajal on kahjuks enamus restorane juba suletud, seega peame leppima tänavasöögiga. Valik langeb kohale, mille taolisi on mitmete tänavate nurkades ning kannavad üldist nimetajat - chapati kohad. Nimi tuleneb menüüs olevast indiapärasest leivast, mis ongi chapati. Need maitsevad nii oivaliselt, et Alice on valmis neid homme suisa viis tükki sööma. Täna oleme aga laua looka tellinud ka riisist ning lihacurry'dest. Kogu sööming koos purgijookidega läheb maksma ainult 3560 kyati! See Mandalay hakkas meile kohe väga meeldima.
Läbiloksunud liikmed tahavad rahu ja vaikust, seega pikemalt öise
linnaga tutvust ei tee. Marko rahuliku une peateb kell 5 öösel tema peal kõndiv loom. Kutsumata külaline astub mööda tekki nii, et lausa uni läheb ära. Kiire käelöök pimeduses paiskab raisa põrandale. Esimese kätte juhtuva esmega järgneb ka teine ja saatuslik löök. Selle madina peale ärkab ka Alice. Süütame tule ning saame uudistada esimest korda elus nii koletu suurt prussakat, et süda on paha. See kes sellise siia päikese alla on loonud, pidi ikka väga pahas tujus olema, et ta sellise koleduse kokku keeras. Vannituppa minnes avastame sealt ka prussaka eksinud sõbra, keda kahjuks tabab sarnane saatus.Kontrollime toa üle - vaatame voodi alla, kapi taha jne. Veendudes, et tuba on puhas, üritame uuesti uinuda. Hommikul tuleb kaebus!
No comments:
Post a Comment