Pühapäev 25.03.2007 (Luang Prabang - Phonsavan, Laos)

Ees seisab teekond Phonsavani.
Olles võtnud õppust eelmistest kordadest, et pileteid ei tasu alati turismifirmadest osta, sest hindadele on lisatud mõõdukas vahendustasu, võtame täna riski ja suundume ise bussijaama. Loodame, et kohti jagub ning hinnad on soodsamad kui linnas turismifirmades. Viimastest saime hinnad vahemikus 95 000 - 110 000 kipi. Selline hindade kõikumine viiski mõttele teha täna ise proovi, kuigi firmad väitsid meile, et hommikul sama päeva bussile pileteid bussijaamast ei müüda. Kui ei müüda, siis ei müüda. Meile ju meeldibki Luang Prabang. Väikesest randevuust veiniga ei ütleks ju ometi ära.
Muretseme asjatult, et varahommikul äkki mõnda tuk-tuk'i ei leia. Tänavale jõudes saame lausa valida, millist võtta, millist jätta. Võtame loomulikult selle, kes on nõus jagama meie nägemust teekonna maksumuse osas. Teekond linna servas asuvasse bussijaama maksab 20 000 kipi.
Bussijaamas selgub, et kohti on loomulikult piisavalt ning piletki maksab vaid 85 000 kipi. Taaskord tuleb bussipoisse aidata meie kottide katusele vinnamises. Poisid, poisid - trenni peab ikka ka tegema.
Siinses bussijaamas on hästi organiseeritud reisijasõbralik ­kaubandus. Enamus lettide ees ilutsevad suured inglise keelsed sildid, et siit saab sandwich'e. Loomulikult saaks mõnest osta ka liivanõidasid, kuid neid me ostma ei lähe. Siin linnas on üsna palju tunda prantslaste mõjutusi, nii ka võileibade osas. Baquettide vahele kuhjatakse rohelist ning sinki ja juustu kokku 10 000 kipi eest. Üsna pirakas ja soliidne suutäis hommikuks.
Kui eile oleks võinud kirjutada oodi veinile, siis täna tahaks kirjutada oodi kurvidele. Teekond joonistaks justkui bussiratastega kaheksaid. Kopsu ja maksa ristumisest ei pea vist rääkimagi. Pole siis ime, et prantslased omalajal kergekäeliselt olid nõus oma koloniaalvaldustest siin loobuma, sest maaharimisega on ikka täielik ikaldus sellistel mägedel.
Kuskil poole maa peal (ca 4 tundi sõidetud) tehakse peatus mingis külas, kus ideeliselt saaks lõunat süüa, kuid äärmiselt ebasanitaarne ning tegelikult olematu köök ei ahvatle. Näksime kaasaostetud mahlaseid küpsiseid. Markol kasvab süües isu ning ta otsustab riskida tänavanurgal pakutava küpsetatud lihaga. Reeglina Eestis shashlõkki ostes ei kipu lihavarrast eelnevalt katsuma ning veel vähem proovima. Siin oleks pidanud. Bambuskepikeste vahele surutud lihatükid on kuulunud ühele väga vintskele olendile ning küpsetatud oli seda liha ilmselt ammu, sest liha on täiesti külm. 5 000 kipi nagu prügikasti visatud, sest sinna see varras lendab ja nälg ongi kadunud.
Enne Phonsavani maastik vahetub. Meenuvad Eesti lõunapoolsete osariikide kuppelmaastikud. Harvad männipuud. Künkad ja puudealused on väga madala rohuga nagu oleks siin keegi niitmas käinud. Markole kangastuvad silme ette kohe ka golfiväljakud. Küll tahaks siin kohe ühe löögi teha.
Phonsavani jõudes (kokku ~ 8 tundi) ootavad bussiukse juures agarad agendid juba kobaras, kõik oma hotelli kiitmas. Valime neist ühe välja, kes lubab ka tasuta transporti kesklinna ilma midagi eeldamata. Mugava minibussiga olemegi tema hotelli ees. Toad maksavad küll 5 dollarit, kuid kuidagi spartalik on see olemine siin. Alice jääb kottidega hotelli ootama ja Marko suundub linna peale turuolukorraga tutvuma. Leidub hotelle, kes sooviks küsida ka 20 dollarit, kuid Markole hakkab meeldima Nice hotell. Tuba 6.5 dollarit. Puhta ja värske välimusega toad.
Turisti jaoks asub linn valdavalt kahel pool peatänavat, kust hargnevad küll ka mõned kõrvaltänavad, kuhu meie oma nina ei jõuagi pista. Enamus hotelle, restorane ja ka turugusid asuvad peatänava ääres. Linn on väike, aga peatee on lai ja tolmune.
Peale väikest värskenduskuuri hotellis suundume einestama. Valime koha, kus sissekäigu ees ilutsevad suured pommikestad, mis on ümbruskaudsetelt põldudelt välja kaevatud. Seniks on kõik kena, kuni kuskilt saabub suurem seltskonda USA noori. Söögikohas palutakse peale panna nende CD'd ning volüüm keeratakse ikka põhja ning laudadele tellitakse friikartulid ja burgerid. Lärmi ja kisa on ilmselt kuulda poole linna peale. Vastik. Lõpetame kiirelt oma söögid ning kaome siit kiirelt ja kaugele. Miks peab võõras riigis nii käituma nagu need noored? Vaesed teenindajad.
Meie tegeleme oma homse päevakava paika panemisega. Plaan on külastada kuulsat vaaside välja (Plain of jars). Erinevatest hotellidest ning reisibüroodest osutub meie enda hotelli pakutav pakett olevat parim ning usaldusväärseim. Kahepeale kokku 24 dollarit ning homne päev koos minibussi ning giidiga on sisustatud. Antud hinna juures võib juhtuda, et bussis on peale meie veel reisijaid, kui neil õnnestub neid õhtu jooksul leida. Privaatne auto oleks maksnud 40-50 dollarit, kuid meil pole pisikese seltskonna vastu midagi.
Tuppa jõudes peame paluma suurel ja koledal prussakal siit ilmast lahkuda. Head teed talle! Head rahulikku und meile.