Thursday, March 22, 2007

Neljapäev 22.03.2007 (Luang Nam Tha, Laos)

PALJU õNNE Marko emale!
Hommikusöögiks valitud praekartulid muna ja sibulaga tekitavad ovatsioone. Eesti tuleb meelde. Alice meelest maailma parim hommikusöök.
Tänaseks on meil ka plaan küps. Jälle jalgrattad. Baganis oli nendega päris meeldiv ringi sõita. Kuniks kummid terved olid.
Suundume veelkord eilsesse reisibüroose vihjete saamiseks, mida ümbruskonnas vaadata. Ületee asuvast internetisaalist saame 2000 kipi eest kohalike itipoiste poolt kujundatud kaardi, kuhu on tähtsamad sihtpunktid peale märgitud. Reisibüroo sõnul on pakutav ring piisavalt lihtne ja lühike, et ise hakkama saada.
Peatänavalt valime ühe rattalaenutuse, kust üsna värske olemisega maastikurattad saame. Üks ratas päevaks 20 000 kipi. Kontrollime kumme, pidureid ja vaatame raami. Kõik paistab töökorras olevat. Rattal on isegi igavene ports erinevaid käike, seega nende tundmaõppimine ning nendega kohanemine võtab hetke aega.
Esimeseks sihtpunktiks on Ban Nam Di küla kõrval kosk, mille kohta oleme kuulnud kiitvaid sõnu. Koseni on linnast ca 6 kilomeetrit. Peale natukest asfaldil sõitu pöörame tolmusele ning väga auklikule teele. Raputab nii mis kole. Peab tuure vähemaks võtma. Tee viib läbi bambusmajadest küla ning möödub rohetavatest riisiväljadest. Peatudes pildistamiseks tuleb meie juurde üks noormees, kes palub luba inglise keelt praktiseerida. Vestleme nende külast, kosest ning Eestist ja lumest. Viimasest kahest olid tema teadmised muidugi olematud. Täitsime need lüngad kiirelt nii hästi kui oskasime. Noormees tänab ja suunab meid õigele tolmuteele. Üllatav, see noormees ei tahtnudki meile midagi müüa või lihtsalt raha küsida. Tahtiski niisama rääkida. Kas sellised ongi laod? Loodame, et see tõesti on nii, sest see kohtumine jättis küll väga sooja ja mõnusa tunde.
Jõuame küladesse, kus liiguvad ringi traditsioonilistes rõivastes inimesed. Tegemist on Lao Huay (vahel nimetatud ka Lanna) hõimuga, kelle omapäraks on kulmude puudumine. Vastu jalutavadki meile sileda näolapiga naeratavad inimesed.
Marko rattal vajub sadul ära. Mutter on lahti, kuid millegagi keerata ka pole. Sõidaks nagu ilma sadulata ja tunne ei ole hea. No seda tõesti ei osanud kontrollida. Järgmine kord vaatame ka sirduri-surve-laagri-väntvõlli-tihendi üle, et selliseid jamasid ei tuleks. T*** ma ei või!!!
Küla hakkab otsa saama ning tunne oleks nagu tungiks kellegi tagahoovi, kuid koske pole kuskil. Jätkame sõitu ning viimase maja tagante leiame pisikese silla mis viib üle väikse oja. Seal kõrval seisab puidust varjualune, kuhu külast kohe ka üks meesterahvas saabub. Temal soov ja käsk meilt piletiraha küsida. Kose kohinat me veel küll ei kuule, kuid kuuletume raha maksma, 3000 kipi näost. Vana osutab mäe taha, et sealt me oma ihaldatud kose leiame. Lühike metsatee toobki meid koseni. No jah. See pigem nagu nire. Alles nüüd hakkame aru saame ja mõistma koduste koskede / jugade väärtust ja ilu. See siin ei kannata isegi mitte võrdlust meie Jägala või Keila joaga. Julgeme siiralt soovitada turismibüroodel koduste jugadega reklaame jagada. Küll turistid tulevad ja kiidavad.
Kirjade järgi peaks siin kose juures ka ujuda saama, kuid põlvini lombis tundub seda nagu natuke naljaks teha, seega väntame tagasi linna poole. Et kõik ausalt ära rääkida, siis peab arvestama ka asjaoluga, et tegemist on siiski kuiva perioodi lõpuga.
Teeme linnakeses peatuse, et Marko sadul korda teha. Rattalaenutuses töötavad turske olemisega vanemad naisterahvad toovad lagedale number 13 mutrivõtme ning keeravad sadula kinni. Mutrivõtme palume kaasa anda. Nii igaks juhuks. Profülaktika mõttes.
Teeme kiirelt kosutava värske laimimahla. 0.5L - 5000 kipi. Aaah......see on kindel sõltuvus.
Kaardi järgi jääb linnakeskusest teisele poole nii umbes 3 kilomeetri kaugusele piirkonna tähtsaim tempel That Phum Phuk. Sinna saaks minna nii ringiga mööda suurt teed, kui ka otse läbi külade. Turismibüroo soovituste kohaselt suundume külateele. Esimestest meetritest saame aru, et itipoiste kaart on väga illustratiivne, sest oleme hetkega eksinud. Asume külakestes teed küsima. Iga mats näitab eri suunas. Korrutame muudkui auväärt stuupa nime, kuid ikka on juhised lahknevad. Kas ei tea nad, kus asub nende tähtsaim pühakoda või on meie hääldus nii halb, et võib tähendada mida-iganes? Peame kedagi siiski usaldama ning kuskile poole pedaalima. Haukuvatest ja mitte just sõbraliku olemisega veel neljal jalal liikuvatest söökidest ja olematutest teedest ei taha mitte rääkidagi. Karm on. Vahelduseks jookseb kett rattal maha. Hea, et mutrivõti sai kaasa võetud. Putitame ja sõidame edasi.
Külad said otsa, kuid tee servas olevatel üksikutelt inimestelt saame jätkuvalt juhiseid, et justkui peaksime edasi sõitma. No teate, see teekond enam küll 3 km ei ole. Oleme vändanud juba pea kaks tundi jutti. Teed on tumepunasest tolmavast savist. Kui ei teaks, võiks arvata, et oleme Marsile jõudnud. Muutume murelikuks, sest päike hakkab varsti loojuma ning pimedas siia ei-kuskile pedaalima ei tahaks jääda.
Raamatu põhjal teame, et stuupa peaks asuma mäe otsas, seega kiikame iga mäe tipu poole, et midagi sarnast silmata. No mida ei ole, seda ei ole. Pedaalime edasi.
Kuskilt puude vahelt oleks justkui midagi kollakat paistnud. Ongi stuupa! Jõuame mäe jalami juurde, kus asuvad ka kogu pikkuses draakonitega palistatud trepid. Mäe vastas on ka küla, kust terve kari lapsi kohe meie poole tormavad. Elevust kui palju - higist leemendavad valged on ilmunud metsa vahelt ratastega. Poisikesed huvituvad meie ratastest. Kohe näppupidi kodaraid näppima. Sellise agressiivse seltskonna juures ei julge väga rattaid mäe jalamile jättagi. Tagasi peame siis ehk jala minema. Meile meenub, et justkui oleksime mäe teisel küljel silmanud kitsast metsateed, mis loodetavasti viib ka mäkke. Teeme näo, et lahkume, lootes poistest lahti saada. Teekond mäkke on järsk. Viimase otsa peab ratast suisa käe kõrval mäkke lükkama. Keel on läbimärjal vestil.
Oh ebaõnne - poisikesed on meie plaani läbi näinud ning ootavad meid naerul nägudega stuupa kõrval. See meid enam ei häiri, sest rattad on ikkagi enda silme all. Üks kavalpea koogib taskust mingi paberilipiku ning väidab, et see on pilet, mille peame ostma. No otsi lolli.
Stuupa ise ei ole kahjuks jällegi midagi sellist, mille nimelt oleks pidanud sellise teekonna läbima. Väsinud ja kulunud ilmega.
Parandame jälle rattaketti. Nüüd juba mõlemal rattal. Need rattad vist küll ühes tükis tagasi ei jõua. Sõtkume mäest alla ning valime seekord suurema tee tagasisõiduks. Ehk on kindlam.
Teekond tolmuteel osutub ise oma kolme kilomeetri pikkuseks enne kui jõuame asfaldile. Sealt loeme, et meie külakeseni on veel 6 kilomeetrit. Kann on kuri.
Linnas on juba kottpime, kui meie sinna saabume. Tänast marsruuti tuli siis kokku oma 25 kilomeetrit. Oleme väsinud aga rõõmsad. Hea trenn kulus ära.
Võtame istet hotelli kõrval olevas india köögiga restoranis ning avastame, et me naudime india kööki täie rauaga. Kogu gurmeelaks 50 000 kipi, milles on ka imelised laimimahlad. Marko lemmikuks on kujunenud kana tikka masala ning meie ühisteks lemmikuteks on igat sorti naanind ja muud india leivalised. India reis oleks vist kulinaarselt fantastiline. Kas peaks äkki tegema reisiplaanis korrektuurte?

2 comments:

Anonymous said...

Tänan! Õnnesoovid vastu võetud!

Anonymous said...

Just nii!!! Aga parem, kui jätaksite India hiljemaks! Läheme sinna koos :) Kertzu