Laupäev 03.03.2007 (Mandalay, Myanmar)

Enne hommikusöögilauda astumist pakime vastuvõtus lahti salvrätiku koos tapetud sõbraga ning uurime, kas neid on siin tihti. Loomulikult väidetakse meile, et seda juhtub harva ja et tegemist ikka kahetsusväärse looga. Antakse meile uus tuba teisel korrusel. Loodame, et see aitab. Vaatame toa üle ning võtame selle vastu.
Selles hotellis (ilmselt siiski ka teistes) on nad väga abivalmid kõiksugu abi osutama piletite ja reiside broneerimisel. Natuke uurimist näitab, et ega nad teenustasu ka sellelt väga ei võta. Seega palume endale tänaseks ühe auto koos juhiga hankida, et Mandalay vaatamisväärsustega tutvuda. Mandalay kubiseb pisikestest sinistest Mazda taksodest. Istmed on taga kastis ning autod on vanad. Meie hotelli ette on aga pargitud üks veel vanem ning roheline Mazda. Imetleme seda uunikumi eemalt, kuni meile teatatakse, et see ongi meie tänane tõld. Lõug puudutab korraks maad.
Pakime end kasti ning lepime kokku marsruudi. Esimene peatus puidust klooster Shwe In Bin Kyaung. Oleme seal ainsad turisit ning saame rahus imetleda puitnikerdustega seinu ja uksi. Oma keeloskust tuleb lihvima ka üks munk, kes meile natuke kloostri ajaloost pajatab. Klooster on vaatamist väärt, kuid natuke häirib nendes kohtades olev nõue, et juba väravas pead jalanõud loovutama. Hoovis olev muld on aga värskelt kastetud ning sellises pooleldi sopas pole just lõbus jalutada.
Edasi suundume Mahamuni Paya juurde, kus asub kohalike jaoks äärmiselt püha olemisega Buda kuju, mis väidetavalt on tuhandeid aastaid vana. Algselt pronksist olnud kuju on tänaseks külastajate poolt kaetud 15 cm paksuse kulla kihiga ning mida ainult mehed tohivad käia katmas kullalehtedega. Naised saavad eemalt lihtsalt tema suunas palvetada. Varahommikuti toimub siin veel üks isevärki atraktsioon. Nimelt pesevad mungad Buda nägu ning isegi hambad pestakse tal puhtaks. Meil jääb see nägemata, sest kell 4 öösel siia tulla ei jaksa. Kõrvalolevates hoonetes on põnevaid ajaloolisi kujusid ning ka üks suur Aasia makett, mis peaks vist sümboliseerima budistide koondumist Tiibeti poole. Segane värk, aga siiski põnev uudistada.
Siit mitte kaugel on kivigraveerijate rajoon. Erinevatesse linnaosadesse on koondunud üheliigilist tööd tegevad käsitöölased. Taiesed, valdavalt muidugi Buda kujud, on uhked ja osavalt modelleeritud. Tervisest need mehed siin väga ei hooli ja töökoha ergonoomiast pole siin keegi midagi kuulnud. Kükakil maas ning ilma maskita graveeritakse marmorist sujuvalt kõiksugu kujukesi. Terve tänav on paksu valget tolmu täis.

Lisaks kivikujukestele müüakse siin ka muid käsitöö vilju ning meile hakkab hoopis meeldima puidust nikerdus, mille endale kotti raskuseks ka soetame. Haistes ilmselt rahakaid turiste ja lihtsat teenimisvõimalust, kutsutakse meid kaasa kõrvaltänavasse, kus asuvad tikkijad, kelle kätetöö tulemusel valmivad imelised suured seinavaibad. Mõne suurema valmistamiseks kulub seitsmel neiul tervelt kuu aega. Saame põhjaliku ekskursiooni osaliseks ja oleme rahul, et võtsime algul kahtlasena tundunud kutse vastu.
Peale mõningast sõitmist saabume kullalehtede tootmise rajooni. Hämmastav toore jõu demonstratsioon. Musklis mehed taovad päevad läbi mitmekilose puidust haamriga kullalehtedega pakikest. Lõpptulemuseks on 100 ~ 2x2cm lehte, kogukaaluga 1 gr. Ei pea vist mainima, kui õhukeseks need lehed on pekstud. Kõrvalruumis pakivad nobedate näppudega neiud pintsettidega kullalehti pakkidesse. Mõni on nii väsinud, et magab suisa laua kõrval maas. Karm.

Kuna kätte on jõudnud keskpäevane palavus, teeb autojuht ettepaneku teha lõunavaheaeg. Olime selles tegelikult ka eelnevalt kokku leppinud. Laseme ennast tagasi hotelli juurde viia, et seal läheduses ka ise lõunat süüa. Otsime tänavatelt koha, mis pakub Myanmari sööki. Lashio Lay. Täpsemalt öeldes on menüüs Shan regiooni köögikunst. Kogu söögivalik on lettidel näha, seega saame endale ise meelepärase kokku valida. Hindu kahjuks juures pole, kuid otsustame riskida. Sööki saab palju ja maitseb hea ning maksab kokku vaid 6500 kyati.
Ka autojuht on värskenduskuuri läbinud ning sõit võib jätkuda. Oleme juba üpris osavad enese autosse ja autost välja pakkimisel. Paras kunst - kes enne sisse, ning kuhu kellegi jalg täpselt panna jne. Sisuliselt väljub autost alati esimesena Marko parem jalg, siis Alice ning peale seda ülejäänud osa Markost.
Mandalay südames on endine kindlus ning palee. Sinna ka suundume. Väliselt väga muljet avaldav kompleks. Nagu noaga sirgelt lõigatult, laiutab see kindlus keset linna. Territooriumi igas küljes on 8 meetri kõrgune ning 2 km pikkune kivimüür. Kivimüüri ja selle ümber kulgeva tänava vahel on veel 70 meetri laiune kaitsekraav. Kui palju inimtöö tunde on siia kulutatud!?
Igas ilmakaares on ka üks kindluseni viiv sild, kuid turistidel on lubatud lähenededa ainult idast. Värava juures on püssimehed ning piletikassa. Selgub, et sissepääs maksab 10 USD. Antud pilet kehtib ka mitmete teiste vaatamisväärsuste piletina, kus seda tegelikkuses tihti ei küsita. Meie aga oleme ju endale kõvasti kyatte vahetanud ning taaskord saame tunda, et siin riigis on parem, kui Sul on taskus vist ainult dollarid. Dollarimaiad kassaneiud ei taha algul kohe mitte uskuda, et meil dollareid pole. Kyati kursi üle tuleb meil kõvasti kaubelda, sest esimesed nendepoolsed pakkumised on rohkem, kui röövivad. Sekka kuuleme ka nende hinnangut meie kohta, mis ilmselt ilmestab tegelikult nende stereotüüpset suhtumist kõigi valgete turistide suhtes. Nimelt, et meile ei tohiks liigkõrge kurss ju liiga teha, sest oleme ju rikkad. Sellist väidet oleme ka enne Aasias kohelikelt kuulnud. Sina valge! Sina rikas!
Peale mõistliku kokkuleppeni jõudmist ja püssimeeste juures oma nimede kirjapanemist võime sisse sõita. Sees avanev pilt ei ole kahjuks pooltki nii suursugune, kui müüride põhjal võis oodata. Territooriumile on nimelt lubatud elama sõjaväelased, koos oma peredega, kes ei suuda muidugi korda hoida. Sisuliselt näeme tänavaääres viletsat linnaelu. Turistidel on keelatud sõidu ajal pilte teha. Turistid viiakse kompleksi keskel oleva endise paleehoone juurde, kus on selline tegevus taas lubatud.
Enne sisenemist pannakse meie nimed taaskord paksu kaustikusse kirja. Meie päritolu avaldab jällegi imestust. Kuna teenindaja väidab, et sellisest riigist pole tema enne midagi kuulnud palume luba visata pilk tema kaustikusse, kust tõesti selgub, et käesoleval aastal ei ole ükski teine kaasmaalane siia sattunud. Eelnevate aastate kohta teave puudub, kuid ka meie teame inimesi, kes on siin ju käinud, seega on kohalikel ilmselt kas lühike mälu või kaadrivoolavus. Nii tahaks ju, et ka meie riigike ikka maailmakaardil oleks. Ilmselt pole meie riigi kallis mainekampaania siia kõlanud. Peame ise rohkem nägusid tegema, et kohalikele see riik ikka meelde jääks.
Kahjuks on palee meie jaoks kuidagi kõle ja tühi. Sisuliselt on siin ainult tühjad majad, mille juures tahvlid jutukestega, et siin elas ja kõndis kuningas oma saatjatega. Vaid ühest toast leiame puidust voodi, millel kuningas olla oma und nautinud. Ühesõnaga butofooriat on vähe. Hea uudis on vähemalt see, et külastajaid on peale meie veel mõni. Saame rahus mööda territooriumit lonkida. Kõige parema emotsiooni saame palee kõrval olevast 33 meetri kõrgusest puidust vaatetornist Nan Myint Saung. Sealt avaneb vaade kogu kompleksile ning linnale.
Ilmselt oleme vaateid liialt kauaks imetlema jäänud, sest autojuht tuleb meile juba järgi ja ärgitab meid lahkuma, sest mitu kohta on veel ees ja selleks, et päikeseloojanguks Mandalay mäe otsa jõuda on vaja kiirustada.
Järgnevad templid vaatame üle kiirkorras.

Puidust Shwenandaw Kyaung. Selleks, et mõnes kohas, kus infot napib, asjadest paremini aru saada, tasub ennast mõne seltskonna ligi hoida, kes on endale ka giidi hankinud. Ka meie omandame kiirelt sellised parasiitoskused ning naudime tasuta loengut. Giidi palkajad valged, nad ju rikkad. Kannatavad meid ehk ära.
Kohe kõrval asub Atumashi Kyaung. Tempel on seest harjumatult suur ja avar. Nagu suur peosaal, kus ühe seina ääres ka Buda kuju asub. Meie keskendumist segab või õigem oleks öelda, et kogu meie tähelepanu koondub hoopis meiega kaasas käivale noorele neiule. Tüdruk on nii elurõõmus ja vallatu, et saame kõva annuse positiivsust tema käest. Kõiki meie sõnu üritab tüdruk kohe ka järgi hääldada, seega saab meist parajalt lärmi tegev seltskond. Templis peale meie õnneks kedagi teist ei ole. Loodame, et ka Buda ei pahanda, sest budism on ju tolerante. Tüdruku thanakha maalingud on ennenägematud. Keegi on temaga kõvasti vaeva näinud. Tema esmane missioon oli vist meile lilleõite pärga pakkuda, kuid see ülesanne ununes tal kiirelt.
Kuthodaw Paya ja Sandamani Paya on imelised kohad. Esimesele viidatakse ka kui "maailma suurim raamat", sest seal on hoiul 729 marmorist tahvlit, kuhu on peale graveeritud kõik 15 Tripitaka raamatut (Budistlikud pühakirjad). Igale tahvlile on ümber/peale ehitud oma stuupa, seepärast jätabki territoorium mälestusväärse mulje oma täistipitud valgete ehitistega. Peame kahjuks neist lausa läbi jooksma, sest päike on samahästi, et loojunud.

Palume ennast Mandalay mäele viia. Autojuht peatab auto mäe jalamil ja osutab treppidele, sest tema pisikese küna mootor ei pidavat mäkke sõidule vastu. Tore lugu küll. Kella vaadates on meil päikese täieliku loojumiseni aega 15-20 minutit. Plaanime juba treppe rünnata, kui autojuht muuseas mainib, et astmeid on kokku üle 1700 ja ronimine võtab aega kuni 45 minutit. Tule Sa meile seda rääkima! Hästi meeles veel ka Kuala Lumpuri Batu koopad, kus astmeid oli ainult 272 ja keele võttis vestile. Alternatiivse plaanina saaks kasutada mõnda tugevama mootoriga taksot, mille hinnaks ütleb ta 8000 kyati olevat, mis sisaldab ka tagasisõitu. Laseme ennast mõne sellise juurde transportida. Asume kauplema, sest see hind on ju lausa röövimine päise päeva ajal. Pakume hinnaks 6000, mille peale kõik naeravad. Kaasa arvatud ka meie autojuht. Jobu. Ta peaks enda huvides kaasa aitama, et me pärast talle makstes mahaarvamisi tegema ei hakkaks. Kuna hind ei lange teatame oma autojuhile, et viigu meid siis hoopis linnaga tutvuma. Selline planeerimatu kütusekulu talle ilmselt ei meeldi ja kohe on leitud ka autojuht, kes meid etteantud summa eest mäkke viib.
Mäe tipus on eskalaator, mis vaateplatvormile viib. Eskalaatori ees on naisterahvas, kes kogub vaateplatvormil olevale templile annetusi. Kokku on vist oma kolm eskalaatorit, mille tipus on jälle laud, mis seekord kogub kaameramaksu. Meie oleme arusaadavalt kõigist viimase poole tunni jooksul aset leidnud sekeldustest parajalt ärritatud ning soovitame kaameramaksu kogujal alla minna ning sealselt tädikeselt osa raha ära võtta. Ei no eriti kaval süsteem. Algul annetus ja siis maksud. Juba nagu Eesti Vabariik. Teed head ja makse makse ka veel peale. No jääb ära.
Jõuame piirete äärde viimasel hetkel. Üritame ka pilte teha, kuid meie fotokas on hakanud viimasel ajal streikima, seega saame teha vaid mõne üksiku võtte ja päike ongi kadunud. Naudime veel hetke vaateid igasse ilmakaarde ning astume liftile, mis meid alla tagasi viib. Kiivalt vaatame ka üle õla ega meid mõni maksukoguja taga aja.
Oma vana romu juures tutvume oma raamatuga ning avastame, et üks oluline tempel veel külastamata. Kuigi väljas on juba täitsa pime, oleme oma soovis kindlad ning asume nõudma selle juurde sõitmist. Selgub, et kõnealune temple asub otse meie selja taga. Ah soo. Nooo..... siis sinna me ka läheme ja Sina sõbrake oota.
Kyauktawgyi Paya põhiliseks vaatamisväärsuseks on seal resideeruv 8 meetrine ning 900 tonni kaaluv monoliitsest marmorist tahutud Buda kuju. Väidetavalt oli selle kuju transportimiseks lähedal asuvast kanalist tema praegusesse asukohta rakendatud rohkem kui 13 000 meest ning kogu teekond võttis aega enam kui 13 päeva.
Sellega saab meie turismiprogramm tänaseks läbi ning hotelli juures tasume kokkulepitud 15 USD kohalikus rahas. Autojuhi kurss on meile soodne, seega maksame vaid 18 000 kyati.
Janu on. Kohe hotelli kõrvalt leiame Nylon Ice Cream Bar nimelise koha, kus satume sõltuvusse seal pakutavast laimi mahlast. Uurime, kas jooki kuidagi kaasa saaks võtta, et seda jalutades nautida. Väga ise sellisesse võimalusse ei usu, aga mine sa tea ehk mingi plasttops ikka leidub. Hoolimata koha lihtsusest on neil olemas nii plasttops, kui ka kaanetaja, mis hetkega keevitab sinna kilest kaane peale, kust kõrs läbi lüüakse. Nii poppi masinat pole meie veel näinud.
Jalutame mööda tänavaid eesmärgiga minna taaskord chapatisid nautima, sest Alice ju tahab neid suisa viis nahka panna. Enne kohale jõudmist teeb meiega juttu üks trishajuht, kes algatuseks väidab, et tema trisha on odavam kui kõndimine. Kuna tüüp on üsna vaimukas ning piisavalt hea keeleoskusega, jääme temaga suisa pikemalt juttu vestma. Muuseas uurib ta ka meie homseid plaane ning kuuldes, et tahame minna kolme iidset pealinna vaatama, pakub ta selleks enda abi. Tal nimelt vend ja nõbu kõik autojuhid. Lisaks tuleks ta ka ise meiega kaasa, et keelt praktiseerida ning laiast maailmast uudiseid kuulata. Eriti tahaks ta teada, mis tegelikult Maailmasõdade ajal toimus. Kes kellega ja nii edasi. Ups! Ei ole isegi liiga hästi kodus selles vallas, hakka nüüd veel kellelegi asja lahti seletama. Palume meile anda mõtlemisaega.
Käime vahepeal chapatisid söömas. Jätkuvalt maitsvad. Ajaloo huvides olgu öeldud, et päris viite Alice siiski nahka ei pista.
Tagasiteel ootab meid juba tuttav noormees, Shushu, kes kõigepealt esitab lühietüüdi sellest, kui kurb ta oleks, kui me ümber mõtlesime. Hoolimata eelseisvast ja veidi kohutavast Hillar Palametsa rollist, võtame pakkumise vastu ja lepime kohtumise homme hommikuks.