Hommikusööki pakutakse hotelli katusel. Täitsa mõnus viis päeva alustamiseks. Päike veel ei kõrveta ning tänavatolm ei tiku ka ninna. Vaatame siis esimest korda ka valges siin Baganis ringi. Siitkohast kahjuks ükski tempel silma ei hakka, seega seirame lihtsalt tänavamelu.
Peale kerge röstsaia-moosi-omleti-kohvi-mahla-puuviljade keresse keeramist saame omale uue toa kolmandal korrusel. Eelmine tuba vastuvõtu taga polnud halb, aga eelistame siiski veidi vaiksemat ja valgusküllasemat tuba.
Ei jõua juba ära oodata, millal saaks minna uudistama kauaoodatud Bagani templivälju. Plaanime täna kasutada hobuvankrit, et kiiremini vahemaid läbida ning rohkem näha.
Hotelli ees peame maha tavapärase sulle-mulle vaidluse, et saada soodsa hinnaga transport. Palve peale mitte turisti hindasid teha, küsivad härrad terve päeva eest 8000 - 9000 kyati. Selgitame, et vajame transporti ainult pooleks päevaks (4-5 tundi) ning saamegi hinna 4000 peale. Esimeste meetritega saab siiski selgeks, et ratastega oleks tunduvalt kiiremini saanud, kuid siis ei leiaks ilmselt ise õigeid templeid nii kiirelt üles.
Meie juht on templitega hästi kursis, seega saame kiirelt meid huvitavate templite juurde. Baganis on templeid üle 2000. Võibolla isegi üle 3000. Ega keegi vist päris täpselt neid kõiki teagi, sest vahepeal tekib neid isegi tänapäeval juurde. Enamusel ei ole ka nime mitte vaid ainult number, mille järgi neid teatakse. Suurematel ja tähtsamatel on ka kenad pikad nimed olemas.
Erinevus Baganis templite vahel liikudes võrreldes näiteks mõne Euroopa vaatamisväärsusega on see, et siin pole mingeid piirdeid või nööre, mis takistaksid liikumist. Loomulikult on see ehitistele kahjulik, kuna pideva turistide ning kohalike käperdamise tagajärjel nad lihtsalt kuluvad ning seinamaalingud templites hävinevad. Kuid meie, kui vaataja, seisukohast on see lihtsalt imeline, et saad olla millelegi nii vanale nii lähedal.
Ei saa jätta kordamata, et templitele avanev vaade on silmipimestav. Nii kaugele, kui silmapiiri on näha täidavad selle templite reljeefid. See on nagu reis ajas tagasi.
Meie esimeseks peatuspaigaks on Schwezigon Paya.
Peale kerge röstsaia-moosi-omleti-kohvi-mahla-puuviljade keresse keeramist saame omale uue toa kolmandal korrusel. Eelmine tuba vastuvõtu taga polnud halb, aga eelistame siiski veidi vaiksemat ja valgusküllasemat tuba.
Ei jõua juba ära oodata, millal saaks minna uudistama kauaoodatud Bagani templivälju. Plaanime täna kasutada hobuvankrit, et kiiremini vahemaid läbida ning rohkem näha.
Hotelli ees peame maha tavapärase sulle-mulle vaidluse, et saada soodsa hinnaga transport. Palve peale mitte turisti hindasid teha, küsivad härrad terve päeva eest 8000 - 9000 kyati. Selgitame, et vajame transporti ainult pooleks päevaks (4-5 tundi) ning saamegi hinna 4000 peale. Esimeste meetritega saab siiski selgeks, et ratastega oleks tunduvalt kiiremini saanud, kuid siis ei leiaks ilmselt ise õigeid templeid nii kiirelt üles.
Meie juht on templitega hästi kursis, seega saame kiirelt meid huvitavate templite juurde. Baganis on templeid üle 2000. Võibolla isegi üle 3000. Ega keegi vist päris täpselt neid kõiki teagi, sest vahepeal tekib neid isegi tänapäeval juurde. Enamusel ei ole ka nime mitte vaid ainult number, mille järgi neid teatakse. Suurematel ja tähtsamatel on ka kenad pikad nimed olemas.
Erinevus Baganis templite vahel liikudes võrreldes näiteks mõne Euroopa vaatamisväärsusega on see, et siin pole mingeid piirdeid või nööre, mis takistaksid liikumist. Loomulikult on see ehitistele kahjulik, kuna pideva turistide ning kohalike käperdamise tagajärjel nad lihtsalt kuluvad ning seinamaalingud templites hävinevad. Kuid meie, kui vaataja, seisukohast on see lihtsalt imeline, et saad olla millelegi nii vanale nii lähedal.
Ei saa jätta kordamata, et templitele avanev vaade on silmipimestav. Nii kaugele, kui silmapiiri on näha täidavad selle templite reljeefid. See on nagu reis ajas tagasi.
Meie esimeseks peatuspaigaks on Schwezigon Paya.
Templi keskmes on suur ja massiivne kuldne stuupa, mis väidetavalt on saanud kõige hilisemate Myanmari stuupade prototüübiks. On teine ikka pirakas küll.
Kompleksis asuvad veel ka neli väiksemat templit, milles igaühes pesitseb 4-meetrine pronksist Buda kuju. Need on ka suurimad säilinud pronksist Buda kujud Baganis. Üritame siit ka tuntuimate templite ajalugu kajastavat raamatut osta, kuid sisetunne ütleb, et hinnaga ollakse meie suhtes ülekohtused. Küsivad 10 000 kyati. Hiljem saamegi ühest väiksemast templist raamatu 4000 kyatiga. Kuna me ei ole Baganis siiski selleks, et kuldseid stuupasid vahtida, suundume kiirelt edasi.
Külastame järjest mitmeid templeid Bagani põhja- ja keskväljal. Suur ja ilus Gubyauknge. 46 meetri kõrgune Htilominlo Pahto. Ananda Pahto, üks suurimaid ning paremini säilinud templeid, mille järjekordne kuldne tipp on kaugele näha. Massiivne Dhammayangyi Pahto. Shwesandaw Paya, 
mille ülemiselt terrassilt avanevad järjekordsed fantastilised vaated. Thatbyinnyu Pahto, mis olles Bagani kõrgeim tempel ulatub 63 meetrini. Eelnimetatute vahele jäävad mitmed 
pisemad ja väga kaunid templid, mille nimed ei ole enam kahjuks meeles, kui neid meile üldse nimeliselt tutvustati.
Enamus templitel on tänaseks näha punakatest 
tellistest fassaadid, mõni üksik sekka ka valge krohviga. Huvitav oleks teada/näha, millised nägid need templid välja vahetult peale ehitustööde lõpetamist. Mõne templi välistel seintel säilinud krohv annab aimdust, milliste kunstiteostega on siin tegemist olnud.Paljude templite juures on muidugi ka kohalikke suveniirikaupmehi, kuid enamuses jäävad nad vaikseteks ning vagurateks ega häiri vaateid nautimast. Erilist muljet avaldavad meile templid, milles asuvate kitsaste treppide kaudu on võimalik ronida ülemistele terrassidele, kust avanevad veelgi imelisemad vaated. Seda on raske
kirjeldada, mis tunne Sinus valitseb, kui Sa saad istet võtta näiteks 800 aasta vanuse templi serval, kus ei ole peale meie ühtegi teist turisti ning sa saad heita pilgu avarale väljale, kus on palmid ja templid vaheldumisi. Aaahh.....see on......see on.....ILUS. 
Ühes templis on meile pimedatel treppidel (mis on kitsamast kitsamad) abiks taskulambiga noor poiss,
kes tuleb meile ka templi servale seltsiks. Keelt me kahjuks ei oska, kuid suheldud saame nägusid tehes. Noorele poisile kohaselt meeldib talle lollitada. Nii me siis seal vastastikku nägusid ning häälitsusi teeme ja kõigil osapooltel on nalja nabani. Poiss on ikka
tõeline artist. Kahju, et siin riigis saab tema parimaks saatuseks tõenäoliselt olema turistidele suveniiride pakkujana leiva teenimine.Old Bagani juures teeme peatuse eineks ning jätame hüvasti meie hobuveokiga, et edasi omal käel vanade linnamüüride vahel olevaid templeid uurida. Enne hüvastijättu suudab juht meile müüdavaks teha ka oma väidetava venna teenused homseks Popa mäe reisiks.
Imetleme ainsat säilinud linnaväravat Tharaba kunagisest kaheteistkümnest
linnaväravast ning seejärel piilume uue kuningliku palee ehitust, kuhu tegelikult väidetavalt mingid linnaisad omale uue ja uhke kontori saavad. Sisenemine on veel keelatud, kuid saame kiirelt mõned pildid siiski teha. Lähedal asuvas valge varjundiga 
Shwegugyi templis saame taaskord kõrgemale ronida ning heita pilgu igasse ilmakaarde. Siin templis olla legendi järgi ka oma maise teekonna lõpu leidnud selle rajaja kuningas Alaungsithu, kelle tema oma poeg siia haigest peast surema tõi. Vot sellised võimunälgas lapsed olid tol ajal kuningatel.Old Baganis vaatame ka India sugemetega Mahabodhi
templit ning uhket Gawdawpalini templit. Siit kaupleme endale ka uue hobukaariku, kes meid oma ööbislinna Nyang U sse õhtustama viiks, kuid teepeal kuskil päikeseloojanguks peatuse teeks. Naudime inimtühja templit ning loojuvat päikest.Tänaseks õhtusöögikohaks oleme valinud india köögiga Aroma 2 nimelise koha. Kuuldes, et koht on avatud hiliste õhtutundideni teeme põike kõrvalolevasse internetikuuri, kus on kokku kaks arvutit, mis kalli raha eest (3000 kyati / tund) ka internetti näitavad. Kogu selle käigu sinna ja suure kulu korvab internetikuuri omaniku muldvana hambutu isa, kes vaadates Markot teeb talle ennekuulmatu komplimendi: You are very handsome! Selline austajate sihtrühm on Markole uudiseks.
Tagasi restorani jõudes osutume seal ainsateks einestajateks. Sestap tuleb ka koha omanik meiega tutvust tegema. Kuuldes meie päritolust elavneb 50ndates india härra silmnähtavalt, sest ta ei suuda uskuda, et on veel riike millest tema oma ea juures midagi kuulnud pole. Kingime talle mälestuseks Eesti oma raha. Sellistel hetkedel tunneme siirast kurbust, et kunagi mitte kauges tulevikus ei saagi Eesti turistid hiilata selliste vastustega, et meil on oma raha jne.
Kirume koos restoranipidajaga siinset valitsust, mida tema teeb väga vaiksel häälel ning üle õle pilke heites, sest kuuldavasti on igal pool ka piisavalt koputajaid. Lisaks kuuleme tema keerulisest perekondlikust elukorraldusest. Nimelt on olemas ka Aroma 1 nimeline koht, mida juhatab tema abikaasa, kuid see asub Inle järve kandis. Aastast kümme kuni üksteist kuud on nad lahus ning ainult kuuks paariks saavad kokku. Karm.
Eine on suurepärane, sest ka siin saame tellida meile meeldima hakanud chapatisid. Arve kokku 9000 kyati. Enne lahkumist antakse meile kaasa kotike viinamarjadega, mis on nii maitsvalt magusad, et need võib vist tituleerida, kui ühed parimad seni. Ainuüksi viinamarjade pärast tasuks sinna veelkord einestama minna.
Teekonnaks hotellini oleme sunnitud võtma trisha (1500 kyati), sest ühtegi kogukamat sõiduriista enam liikumas näha pole ja jalgsi ei raatsi kõndida. Jalanõud ju ka kuluvad ning neid läheb veel pikalt tarvis.
No comments:
Post a Comment