Monday, March 5, 2007

Esmaspäev 05.03.2007 (Mandalay - Mingun, Myanmar)

Hommikul ootavad meid tuttavad mehed ukse ees, et meid sadamassa viia. Plaanime minna laevaga Minguni ning seal tänase päeva veeta. Maksame taksoteenuse eest kokkulepitud 2500 kyati ning kahtlustame, et äkki sai palju!? Seepärast lükkame lahke pakkumise meile pärast järgi tulla tagasi.
Sadam kujutab endast poolenisti hütikestega küla ja teine pool kuulub prügile. Jõe ääres märkame askeldamas kleenukest tüdrukut, kellel riietepesu parasjagu käsil. Hunnik on aukartust äratavalt suur. Hetk hiljem tuleb tal pesupuntra pärast võidelda piraka roosa seaga, kes tundub olevat hulga suurem kui ta ise. Seekord jääb peale tüdruku käsi (tegelikult jalg).
Laevasõit kesteb peaaegu terve tunni. Paat on väike ja mahutab umbes kümmekond inimest, kes kõik on muidugi turistid. Laevapiletiga, mis maksis 1500 kyati, saab ka küüdi tagasi.
Sõit Ayeyarwadi jõel on üsna nauditav, kuna kahel pool kallast saab jälgida seal elavate inimeste ilmselt igapäevaseid toimetamisi. Paadipere on ka üsna ettevõtlik. Eeldame, et tegemist on kapteni naisega, kes ükshetk laevapõrandale oma kodinad lahti pakib ning meile kõigile ükshaaval sealt suveniire pakkuma asub. Pingutus päris tühja ei lähegi, sest leidub ka üksik ostja.
Veerand tundi enne randumist hakkab paistma ka sihtpunkti tähtsaim ning kuulsaim ehitis - Mingun Paya. Kahjuks ei jõutud seda omal ajal valmis teha ning hilisemad valitsejad ei ole võtnud nõuks seda suursugust hoonet edasi ehitada.
Rannal ootavad meid taksod. Seekord siis muulataksod. Tunneme oma luudes ja liikmetes piisavalt elujõudu ning eelistame jalutada (kahtlustame ka, et nii saab kiiremini). Kaldal näeme Pondaw Paya nimelist 5 meetrist pagodat, mis tegelikult on Minguni Paya makett ja annab hea ettekujutise, milline see kompleks oleks võinud olla. Asume juba edasi liikuma mööda tolmust tänavat, kui märkame, et üks väike grupike koos oma kohaliku giidiga suunduvad edasi mööda kallast. Sisetunne soovitab neile järgneda. Tee viib läbi kraavi ja prügihunnikute, kuid jõuab välja Settawya Paya lõunakülje juurde, kus avaneb kaunis vaade randa viivatele treppidele. Meie omast tarkusest oleks ilmselt templisse sisenenud põhja poolt ning kaunis vaade oleks jäänud nägemata. Seega vahest tasub ka seljakoti reisijal turismigruppide ligi hoida. Tempel ise ei avaldagi nii suurt muljet, kui seal kõrval kasvavad huvitava koorestruktuuriga puud. Pildistame hoopis neid.
Pikalt aega veetmata suundume "pearoa" kallale. Minguni Paya on SUUR. Võtab ikka tummaks küll. Võibolla teeme me kellelegi liiga või oleme meie imelikud, kuid see ehitis jätab meile sügavama mulje, kui Egiptuse püramiidid. Siiralt kahju, et seda lõpuni ei ole ehitatud. Valmis jõuti sellest ehitada ainult 1/3, kuid seegi kõrgub 50 meetrini. Nähtav osa on planeeritud paya alus, mille iga külg on 76 meetrit pikk. Väga muljet avaldav ja julge mõte on kunagisel kuningal peas mõlkunud. Nüüdseks on seda ehitist närinud nii ajahammas kui purenud ka maavärinad. Sestap on seda templit naljatades nimetatud ka maailma suurimaks telliskivi hunnikuks. Telliskive on siin tõepoolest palju.
Peale pisikest toibumist alustame selle kivihunniku otsa ronimist. Vaatamata asjaolule, et templit pole nagu ollagi, vaid riismed, peame tippu ronimiseks siiski jalatsid ära võtma. Päikese all kuumaks köetud ning telliskivi kilde täis treppidel (kus loomulikult pole ka käsipuid ega piirdeid) ei ole just kõige parem ronida, aga me ei jäta jonni. Tipus selgub, et nn. vaateplatvorm on igatpidi kreenis ning eritasapindadel ehk siis just selline nagu emake loodus temast peale maavärinat on modelleerinud. Tasapindade peal liikumiseks peab kuhugi hüppama ning mõne otsa ka ronima mööda seina üles. Alice mõnest ronimisest loobub, kuna jalg siiski veel ei luba, kuid Marko paneb saatuse taaskord proovile. Seekord laabub kõik kenasti. Vaated on ronimist väärt. Kujutleme vaimusilmas ette seda inimmassi, kes sellist asja ehitas. Kuningat võisid nad ikka kõvasti kiruda, sest annab ikka sellist hoonet ehitada kivi kivi haaval.
Olles ennast ja fotoaparaadi vaateid täis ahminud laskume alla. Vaatame ka templisse sisse, kuid seal olev ruum on vaevalt 5 x 5 meetrit suur ning peidab endas üht Buda kuju. Arvestades hoone välist suurust on selline uberike kerge pettumus.
Minguni paya vastas on ka kahe poollõvi-pooldraakoni kuju varemed. Põgusa, kuid asjatundliku analüüsi põhjal eeldame, et näha on veel nende tagumine osa. Teepeal külastame veel mingit templit, mille nime enam ei mäleta, kuid meelde jäi seal olnud tahvel, mis rääkis ühes mungast. Munk on kantud ka Guinnessi rekordite raamatusse, kuna kandis peast ette Tripitaka raamatud. Vot see oli alles pühendund püha mees.
Mingunis asub ka maailma suurim pronksist rippuv terve kell, Mingun bell (veel suurem on Moskvas, aga see on mõranenud). Kaalu on sel kellal 90 tonni. Marko läheb kella sisse ja Alice annab suure puu nuiaga kella pihta obadusi. Vahva. Kõlab küll.....kõrvus......päris pikalt. Loodame, et kella kinnitusmehhanismid nüüd otsi ei anna, sest vaevalt seda kella ühe valge lolli turisti päästmiseks lõhkuma hakatakse, kui see talle peale vajub. Kõik laabub sujuvalt.
Helina saatel sammume edasi Hsinbyume Paya poole. Antud tempel ka meie LP kaanefotol. Suur ja ilus valge tempel seitsme laineliselt servatud terrassiga. Siin satume esmalt tüütute kaubitsejate küüsi, kuid kiired jalad aitavad sellises olukorras hästi. Treppidel tipu poole lunivad lapsed shampooni. Meil sellist ollust jagamiseks kaasa võetud pole. Küll aga võtsime seekord kaasa vihikud ja pastakad, mille olime juba Vietnamis Sapas jagamiseks ostnud. Otsustame neile kahele, kel ninaümbrus kaevandusmaakidest kubises, kingitused teha. Vaevalt saime vihikupaki kotist välja võtta, kuid igast nurgast hakkasid lapsed ja mis kõige hullem, ka emad käed pikkas meie poole tormama. Start oli nii äkiline, justkui oleks kõlanud meie kõrvadele kuulmatu stardipauk. Kõik käis nii kiirelt, et ei saanudki aru kes, kust ja kui palju rabas. Igaljuhul olid hetkega kõik meie kingid otsas. Neil, kes ilma või vähe said kilasid silma peas ning käed olid ikka pikkas meie poole sirutatud. Andsime mõista, et otsas. Sellepeale karjutakse meile läbisegi "bon-bon.......shampuu.....stilo (nende mõistes pastakas)........ present for me...... jne". Ühesõnaga anna mida iganes. Põgeneme taaskord, kuid seekord on jälitajad sabas. Kuhu me ka templis ei lähe, lapsed ikka kannul ja lisa nõudmas. Viimaks hakkame sama taktikaga neile vastu. Nimelt sirutame käe nende poole ning nõuama endale kingitust. Sellest on abi. Saame rahulikult templit nautida.
Tunnid on möödunud kiirelt ning aeg on suunduda tagasi randumiskohani, et mitte siia maha jääda. Jõuame enne laeva väljumist veel ka värskendavad joogid rannalt osta, mis siin on natuke odavamad, kui templite juures.
Tagasisõit enam nii põnev pole, kuna vaated on samad. Paistab, et ka päevane päike ja ringi vantsimine on teinud oma töö, sest enamus reisijaid tegelevad "terade nokkimisega".
Tagasi Mandalay kaldal asume transporti kesklinna sõiduks otsima. Pakkumised algavad 4000 kyatist. Põlgame need ära ning asume jalgsi kesklinna poole kõndima, et tänavalt mõni kinni pidada ning nõusse saada. Nendime, et olime Shushu suhtes ebaõiglased ning liigselt kahtlustavad. Järjekordselt häbi enda pärast. Nagu karistuseks ei möödu meist tänaval ükski transporditeenust osutav sõiduk. Me oleks isegi trishaga nõus. Saame päris pika maa maha vantsida ning Mandalay äärelinna nautida enne kui jõuame tänavanurgani, kust ilma pikema kauplemiseta endale takso võtame. Maksame siiski ainult 1500 kyati.
Hotelli jõudes saame kätte meile homseks hommikuks broneeritud laevapiletid Bagani suunas. Pileti maksumus 25 USD.
Kuna internetti pole ammu sattunud, võtame selle õhtul plaani. Kuigi ka hotellis on üks arvuti, mis vahel internetti näitab, eelistame otsida mõne suurema koha. Küsime nõu hotellist. Meid juhatatakse kõrvaltänavasse. Sealt avastame tuliuue puhta ja läikiva internetisaali. Selgub, et koht on just täna avatud. Kuna oleme ühed esimesed külastajad, siis meil lubatakse arvuteid kasutada nii kaua kui soovime ning seda kõike veel ka tasuta. Hiljem saame teada, et internetisaali omanik on meie hotelli omaniku vend.
Hüvastijätu õhtusöögi Mandalays teeme Green Elephant nimelises restoranis. Koht on stiilselt kujundatud lageda taeva all. Kuna väljas on juba pime, siis laudadel põlevad küünlad ning maasse torgatud tõrvikud annavad oma panuse hubase atmosfääri kujundamisele. Kummalisel kombel on aga sellisel kellaajal täna kuidagi jahedavõitu. Seega tõstame viimast korda klaase Mandalay auks ning suundume ettevalmistusi tegema Bagani sõiduks.

No comments: