Alice on endale kuskilt nohu hankinud ja nüüd peame talle ka nohurohtu hankima. Mingi pihusti, väidetavalt raviva lahusega, isegi saame. No on alles hobid sel naisel. Kord sõrm, siis nohu - mida veel? hi-hi (selle kommentaari eest ma veel saan).
Peale hommikusööki alustame omalkäel linnaekskursiooniga. Abiks ikka LP raamat.
Hommikuse turukülastuse, mis programmis esimeks on märgitud, jätame vahele. Suundume hoopis linna vanima tegutseva templi Wat Wisunarat juurde. Templi ees seisab 34,5 meetrine That Pathum stuupa, rahvasuus ka arbuusi stuupa, kuna kuju on tal
selline ümarik. Stuupal pole mingit kulda ja karda. Meile väga meeldib. Templisse sisse ei astu, sest buda kujusid oleme juba piisavalt näinud ja ilmselt näeme veel. Vähetähtis pole ka asjaolu, et nõutakse pileti ostmist. Ei aitäh.Kohe kõrvalaias on ka teine vana tempel Wat Aham, kus kunagi Lao budismi kõrgeim vaimulik resideerus. Templi territooriumil kõrguvad ka kaks hiiglaslikku bengali viigipuud. Võimas.
Edasi suundume linna kõrgema punkti, 100 meetrise Phu Si mäe poole, mille nõlvadel on mitmeid templeid ning tipus 24 meetrine That Chomsi stuupa. Inimesed, kes on siin maailma servas justkui juba piisavalt reisinud peaks teadma, et keskpäeval on kurjalt palav.
Kuid ei, meie oleme suutnud oma päevakavas kõige väsitavama osa just lõunaseks ajaks sättida. Oh seda mäkkeronimise mõnu. Särgil enam kuiva kohta pole. Mõnna. Naudingut kogu raha eest. Ah jaa, pilet mäkke maksab 20 000 kipi. Tipus tõmbame hinge ja naudime vaadet kogu linnale. Ronimine oli seda väärt. Lisaks linnavaadetele imetleme ka põnevate tiibadega liblikaid, kes kaljunukkidel peesitavad. Meiesuguste januste peale on õnneks ka mõeldud ning stuupa kõrval müüb vanaproua jahutavaid jooke. Sellistel hetkedel tunned, et veest paremat jooki pole ikka olemas. Tänud tootjatele.Laskume mäe teist nõlvapidi alla ja jõuame kuningliku palee-muuseumi juurde. Territooriumi paremas nurgas on kirevate värvidega Sala Pha Bang tempel, mis on alles viimaste aastate ehitis. Suur ja ilus. Laoses on silma hakanud, et templid on värvikirevamad kui näiteks Myanmaris ning templite territooriumid on hoolitsetumad ning oskuslikult haljastatud. Kuna palees on lõuna vaheaaeg, siis võtame sisse koha palee kõrval oleva Lootuse tiigi serval. Loodame, et kaua ootama ei pea. Väga ei peagi.
Palees peab liikuma ilma jalatsiteta ning fotode tegemine rangelt keelatud. Vaatame siis tube, kus kuningad on istunud-astunud-söönud-ja-maganud. Sellistes paleedes, mis väidetavalt on olnud tähtsate ninade eluruumid, painab tihti küsimus, et kus on siin kasutuses olnud tualetid ning pesemisruumid. Neid miskipärast ei näidata. Või ei kasuta kõrgest soost või kõrgel positsioonil olevad inimesed selliseid kohti. Huvitav oleks ju näha ja ette kujutada karukäppade juures, et siin see kuningas siis kükitas. Muuseumid peab tunnistama ei ole meie lemmik asutused, seega jätab ka siinne väljapanek meid natuke külmaks. Selle kompenseerib muidugi konditsioneeri puudumine. Pilet maksis 30 000 kipi ja Alicel paluti veel ka pikkade varrukatega särk 4 000 kipi eest rentida. Teeme küll ettepaneku, et kui turvamehed tahavad näha moedemonstratsiooni valge naisega, siis peaksid ju nemad meile maksma, kuid see ei mõju.
Palavus nüristab ja nõrgestab, kuid jätkame vapralt teekonda mööda kitsaid tänavaid ning Mekongi jõe kallast. Teeme peatused ühe pisikese kõrvaltänava kolmes kõrvuti asuvas templis - Wat Chum Khong, Wat Xieng Muan ja Wat Pa Phai. Siinsete templite külastuse teeb meeldivaks inimeste puudumine. Pole ei turiste ega ka munkasid. Viimaseid võiks ju siiski olla, saaks suhelda. Kuid sedakorda istume kahekesi lihtsalt templitreppidel ning naudime templikompleksi rahustavat vaikust. Väga mõnus on vahest ikka lihtsalt niisama istuda. Eriti veel, kui ümbrus on lummavalt ajaloohõnguline ja troopiliselt haljastatud.
Linna kirdenurk on ümbritsetud jõgedega, moodustades sellest justkui poolsaare. Peaaegu poolsaare tipus asub ka Wat Xieng Thongh templikompleks, kuhu me ka järgmiseks suudnume. Kalda ääres seisvad paadimehed üritavad meid nõusse rääkida, et teha väike reis jõel või aidata meil jõge ületada, kuid kumbki, kahtlemata hea, plaan ei mahu meie tänasesse päevakavasse. Templis palutakse taaskord lunastada pääse 20 000 kipi eest. Tegemist on ühega kahest templist linnas, mis on säilinud orginaalsel kujul alates selle ehitamisest 1560 aastal. Uudistame trummitorni, matusekaarikule ehitatud eraldi uhket hoonet ning mitmeid templeid ja stuupasid, mis siia kompleksi kuuluvad.
Väsimus kipub peale, seega võtame suuna oma hotelli poole. Sellest pole ka väga abi, sest teele jäävad veel kolm templit, millest kohusetunne (tegelikult ikka siiras sisetunne) ei luba lihtsalt mööda jalutada. Wat Si Bun Heuang, Wat Sirimungkum, Wat Sop ja Wat Saen on kõik omamoodi erilised ja kaunid. Imetleme neid siiski väljastpoolt, sest sisemus oma Budakujudega meile enam tõesti suurt huvi ei paku. Arhitektuuriliselt on aga imetlemist küllaga. Teeme paaris neist juttu ka munkadega. Ühed istuvad puuvarjus laua taga ning kuulavad mobiiltelefonist Celine Dioni nukrusest nõretavaid laulukesi. Uurime, et kuidas selle muusika kuulamisega lood on, sest Myanmaris oli munkadel see keelatud. Selgub, et nendel on reeglid veidi leebemad. Kuulata tohib, aga laulda ei tohi. Jätame noormehed lembelaulude juurde edasi unistama ning suundume hotellituppa ennast värskendama.
Hoolimata arvukatest templikülastustest jäid meil samapaljud, kui mitte enam, nägemata. Siin linnas oleks tegemist üsna mõneks ajaks. Luang Prabang sobiks hästi neile, kes tahavad päeval vaikselt oma mõtteid mõelda ning õhtul kuskil seltskondlikult chillida. Siiralt kaif linn.
Teeme kerge õhtusöögi ning leiame seejärel peatänavalt Packluck nimelise vinoteegi. Uskumatu - vinoteek ja veel üsna laia veinivalikuga. Suupisteid siin pole, kuid selle probleemi lahendame kõrvaloleva restorani abiga, kust saame ka mõned juustud tellitud, mis meile lauda tuuakse. See on fantastiline punkt meie päevale. Veedame siin äärmiselt romantilise ning hubase õhtu. Istume kuni keskööni tänavapoolsel terrassil ning naudime Tsiili veini taustaks mängimas vaikne jazz. Grande feeling!
No comments:
Post a Comment