Uni oli sellises hotellitoas kohe väga hea. Meid rõõmustab ka hotelli adminn, kuna hommikul on vabanenud üks tuba. Meie saame jääda oma endisesse tuppa, sest hotell majutab broneeringuga tulijad vabanenud tuppa.
Hommikusöögi võtame üle tee asuvas kohas, millel nimeks Local English Pub, kus hommikused kaks teenindajannat kahjuks peale hello enamat inglise keelest ei osanud. Tegelikult olid nad rohkem huvitatud hommikuse seebiseriaali vaatamisest, kui meie teenindamisest. Isegi tellimust vastuvõttes tuli mõnda artiklit kaks korda korrata, sest teenindaja oli ennast unustanud suu lahti ekraani vaatama.
Kuna peatselt on tulemas Marko emal sünnipäev, siis otsustame talle saata postkaardi õnnesoovidega. Linnakaardilt vaadates asub postkontor linna servas, seega kalkuleerime summasid, mida oleksime valmis tuk-tuki juhile selle sõidu eest maksma. Soovimata pikalt kaubelda esitame kohe oma sihtpunkti (postkontor) ning pakutava summa. Juht on kohe nõus. Kahtlane. Kas ta ikka mõistis, kuhu sõitma peab? Vastuse saame mõne minutiga, kui peatume paar tänavat edasi, kus asub ka pisike postkontor. Kuna teenused on samad, mis peapostkontoris, siis pole tõesti mõtet edasi sõita. Oleme ausad ning maksame summa, mille ise juhile pakkusime. Seega tasub omad summad valmis mõelda, kuid esmalt tasuks ära kuulata ka juhtide pakkumised. Paha ei teeks muidugi ka sihtpunkti osas juhiga ühisele arusaamale jõudmine.
Järgmistes sihtriikides Laoses ja Cambodias on kuuldavasti meditsiinitase madalam, kui Tais, seepärast suundume kohalikku haiglasse, et Alice lahases sõrmest uus pilt teha. Tahaks juba kuulda, et näpp on terve.
Peale pikka paberitööd juhatatakse meid dr. Sitachita ukse taha. Huvitav, mis valdkonna arstiga ka tegemist on, sest keegi ei küsinud meilt miks või kuhu me minna tahame. Muudkui aga kohalikus keeles kädistades meid doktori ukse poole juhatati. Sisenedes Alice natuke ehmatab, sest kabineti seintel on suured ja värvilised pildid paistes pärakutest ning sellest millised haigused seda piirkonda kõik tabada võivad. No enam paremat valdkonda oleks Teil dr. Sitachit ikka andnud valida. Küsime kiirelt kas me ikka õiges kohas oleme, sest soovime siiski vaid röntgenit, mitte süvauuringuid. Saame jaatava vastuse ning ka saatekirja röntgenisse. Igal pool peab ka üsna pikalt ootama, seega tunnid muudkui kuluvad. Peale pildistamist peame doktori juurde konsultatsioonile tagasi minema. Selgub, et paranemine on toimunud, kuid siiski mitte veel lõplikult. Alice saab uue, puhta ja suurema lahase oma sõrmele ning me võime lõpuks lahkuda. Seekord kogu lõbu 450 bahti.
Linnas naudime hõrgutisi Mehhiko köögist ning kiiret internetiühendust maailmaga suhtlemisel.
Hilisõhtul suundume tagasi turule, et kätte saada oma tellimustöö. Nukra näoga müügipoiss teatab, et album pole veel valmis. Tulgu me homme uuesti. No tead mees.....vaata ette!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment