Kolmapäev 28.02.2007 (Chaung Tha, Myanmar)

Nagu öeldud on tänane päev planeeritud puhkusena. Puhkuse ajal võiks ju kaua magada, aga Myanmaris on hotellide hommikusöögid reeglina kella 7 kuni 9. Laekume viimasel hetkel. Buffeelauad on juba ära koristatud ning meile kraabitakse köögist üht- teist kokku. Saame söönuks.
Edasi võtame kohad sisse oma majaesisel verandal ning naudime varjus istumist ning lahelt tulevat jahutavat tuulekest. Verandalt avanevast vaatest ilusamat on raske paluda. Roheline muru, palmid, kollane liiv, sinine meri ning vahutavad lained.
Loeme kirjandust ja naudime karastavaid jooke.
Lõunasöögile, mille võtame hotelli restoranis, järgneb piljardivõistlus, millele tulevad kaasa elama ka hotellipoisid. Viimaseks mänguks esitab Marko väljakutse hotellipersonalile. Ilmselt neist kogenuim või siis lihtsalt kiireim võtab selle ka vastu. Mäng on tasavägine, kuid seekord jääb Myanmar napilt peale. Rõhk sõnal "napilt".
Tellime hotelli vastuvõtulauast endale ka piletid homsele Yangoni bussile. Hinnaks 5000 kyati koht. Buss väljub juba 6.30 ja sõit peaks kestma ~ 6-7 tundi. Väidetavalt teostab reisi turismibuss, mis natuke lohutab.
Naaseme oma verandale. Maja eest mööduvad tihti kelnerid, kes süstivad meisse mõtte tellida õhtusöök verandale. Nii ka teeme. Kuna eelnevalt on üks kelneritest meid meelitanud täidetud vähki proovima, siis seda ka tellime. Esitame tellimuse varakult, sest valmistamiseks kulub paar tundi.
Enne õhtusööki proovime ära ka Bengali lahe vahutavad lained. Kahjuks selgub, et lainete jõud on suur ning need teevad Alice hiljuti vigastatud põlvele siiski põrguvalu. Pisikese naudingu saime siiski ning olemine läks ka värskemaks. Vesi on puhas ja põhi liivane.
Saabub meie vähk, mis on tõesti hea. Täidiseks on mingi juustu ja majoneesi laadne segu, mis maitseb oivaliselt. Prantsuse vein sobib selle kõige juurde suurepäraselt. Limpsime näppe ja naudime päikese loojangut.
Pimedusest tuppa minnes avastame, et üks telekanal näitab Oscarite galat. Seega sätime end mugavalt teleka ette ritta ning naudime õhtut.

Teisipäev 27.02.2007 (Panthein - Chaung Tha, Myanmar)

Meeldiva üllatusena avastame juhuslikult, et toa hinnas on ka hommikusöök. Röstsaiad, omlett ja isegi kohv valgendajaga. LP põhjal teame, et meil on aega Pantheiniga tutvuda kuni kella 12'ni. Seega üllatushommikusöök säästab väärtuslikku aega.
Hoolimata ohtratest velomeeste pakkumistest eelistame esialgu jalutada, sest linn on, vaatamata oma auväärsele neljandale kohale riigis, üsna kompaktne. Esimesena suundume linna peamist vaatamisväärsust uudistama. Shwemokhtaw Paya algusdaatum ning rajajad on siiani lahtised, sest erinevad seltskonnad pajatavad erinevaid legende. Tsentraalset stuupat on mitu korda kõrgemaks ehitatud ning tänasel päeval on kindel fakt, et stuupa kõrgus on 46,6 meetrit, mille kihid koosnevad pronksist, hõbedast ning kullast (kihid seest väljapoole). Loomulikult on sinna juurde pikitud veel ka sadu teemanteid ning rubiine. Shwemokhtaw Paya tähendab tõlkes poole-jalase-kulla-kangi stuupa, sest lisaks Buda reliikviatele on siin hoiul ka 15 cm pikkune kullast kang. Miks või kust - ei tea? Siinkohal on kurb nentida, et paljudes kohtades jääb ilmselt enamus huvitavatest faktidest teadmata ning nägemata, sest ise ei ole nii haritud ning igal pool giide ka ei saa / ei viitsi ja ei raatsi palgata. Egas midagi, nagu ütles kunagine füüsika õpetaja, et peale kontrolltööd saate teada, mida te ei tea. Nii ka meie. Nüüd ammutame vastuseta küsimusi mitmeteks aastateks, mille kallal kodus saab vaeva näha. Vähemalt on tekkinud huvi asjade vastu, millest enne polnud õrna aimugi.
Niimoodi pea laiali otsas ning suu lahti seal ringi vahtides astub meie juurde mundris mees, kes teatab, et tema on templivalvur ning kutsub meid ühte stuupa kõrval olevasse pühamusse, kus asub selgitama Buda õpetusi. Kahjuks on tema inglise keel oskus (või siis meie arusaamisoskus) kasin, seega jääb 95 % jutust arusaamatuks. Vana muidugi kogu aeg pistab vahele küsimuse: "Underestand?" ning meie julgemata teda solvata muudkui noogutame. Meil ju aga tihe aeggraafik, seega tahaks juba jalga lasta, aga vana muudkui pajatab. Õnneks ei pea me ebaviisakad olema, sest vanal saab jutt vist otsa, kuid sellega tema mission meie suhtes ei lõppe. Palub meil endale järgneda. Saabume lukustatud templi juurde, mille uks spetsiaalselt meile avatakse. Sees on altarimoodi ehitis ning sajad pisikesed munkade kujukesed. Loomulikult ei suuda me aru saada, kui suur tähtsus sellel kohal tegelikult on, kuid huvitav vaatamisväärsus sellegi poolest. Täname vana ning suundume edasi.
Tänaval on liikumisvahendideks valdavalt riksad, kuid silma hakkab ka üks motoriksa. Kaupleme natuke, ning motoriksa paariks tunniks on 7000 kyatiga palgatud. Liikumiskiirust ei anna arusaadavalt kondimootoriga võrreldagi, mis teeb meile rõõmu, et saame vähese ajaga rohkem vaadata. Olgu öeldud, et mitte ühtegi teist sarnast liikuvmasinat me kogu linnas enam ei kohta. Noormees oleks nagu turunduskonverentsi käinud ning teab, mis jõud on eristumisel. Tubli.
Võtame suuna Sattaya Paya poole, mis on tegelikkuses kuplilisel maastikul asuv templite kompleks, kus ühes neist peaks asuma ka Buda jalajälg. Esimese hooga ei leiagi me õiget templit üles, sest otsisime ju pisikest jalajälge, kuid siis juhatatakse meid pisikese võrkakendega templi juurde, kus laiutab meetripikkune jalajälg. Jällegi, kust meie pidime teadma, et see Buda hiiglane oli. Varbad olid tal ilmselt kõik ühes reas, sest selline on templis olev jälg. Loeme igaks juhuks üle, et ega tal varbaid kuus ei ole. Ei ole.
Meile pakub aga suuremat rahuldust 11 meetrise seisva budaga pilti tegemine ning taamal ühe templi juures skulptuuride imetlemine, kui jalajälje uudistamine. Skulptuurid on üllatavad. Selliseid võikaid stseene polnud meie enne budistlikes templites kohanud. Tegemist oleks justkui mingite kuraditega, kes inimestel soolikaid välja lasevad ning oradega kõikvõimalikesse kohtadesse torgivad. Meie riksajuht üritab meile vist selgitada, et nii juhtub nendega, kes on ise teiste vastu ülekohtused. Näiteks vargad. Kummalised detailsed stseenid igaljuhul. Esmakordselt kohtame templi ees ka värvilist kõhukat ning laia naeratusega Budat. Seda on kohe rahustav ja rõõm vahelduseks vaadata.
Edasi viib teekond meid 28 seisva ja 28 istuva buda templisse. Loeme üle ja statistika klapib, kuid väsinud ja väeti ilmega on see templikene, seega kauaks sinna pidama ei jää.
Panthein on tuntud ka kui parasolide (paberist päevavarjud) valmistamise linnana. Uurime juhilt, kus vastavat töökoda saaks vaadata. Selgub, et riksajuhi onu on just ühe sellise töökoja omanik.
Saabudes sihtkohta avastame eest vägagi huvitava koha. Olles mõningaid töökodasid eelnevalt silmanud oli see nagu teisest puust kohe. Maja fassaadi ning ka aia kallal oli maitsekalt puidu ning kiviga vaeva nähtud. Turgudel müügil ja valdavalt ka munkade kasutuses olime eelnevalt parasole korduvalt näinud, kuid esimese asjana vaatab meile hoovist vastu hiiglaslik parasol. Selle suurus avaldab muljet. Meid juhatatakse majast läbi tagahoovi, teel tutvustatakse meile kogu töökat kollektiivi ehk siis tervet suguvõsa. Ka auväärt onu on kodus, kel vanust vist oma 90. Ingliskeelne tervitus tuleb aga kiirelt ja kõbusalt. Vastame birma keeles.
Tagahoov on suur, lai ning harjumatult puhas. Erinevates hoovi nurkades toimub erinev parasoli valmistamise faas. Kus tegeletakse paberi kleepimisega, kus tugikonstruktsiooni ehitamisega ning kus maalimisega. Maastik on maalitud parasole täis tipitud, et need päikese käes kuivaksid. Meile demonstreertakse erinevates suurustes ja motiivides parasole. Küll tahaks endale koduaeda selliseid päikesevarje. Suurimad varjud maksavad umbes 2000 krooni. Puhas käsitöö!!! Selgub, et osad varjud on töödeldud mingi spetsiaalse ainega nii, et need toimivad ideaalselt ka vihmavarjudena. Hoovist parema ülevaate saamiseks on ühe puu otsa ehitatud ka pisike vaateplatvorm. Avanev pilt on kaunilt kirev.
Palume ennast bussijaama viia, et uurida, kuidas Chaung Tha poole saada, kus on meid ootamas üks siinsetest rannakuurortitest. Bussijaamaks ei ole midagi muud kui üks tavaline tolmune tänav, kus puidust osmikud reas ning bussiloksud nende ees reisijaid ootamas. Kohapeal saame kinnituse, et meie info kella ühesest bussist on tõene. Pilet 3000 kyati. Enne lahkumist silmame ühes kõrvalolevas osmikus hinnasilti 1300, kus number üks on pastakaga kirjutatud ning viimane null eelnevast 3000 hinnast on välja lõigatud. Eelmise osmiku müügipoisid selgitavad, et see on nali. Tegelikult hind ikka 3000. Meie ei jäta jonni ning palume riksajuhi endaga kaasa, et olukorda selgitada. Sealsed poisid on võrreldes teistega vaiksed ja vagurad ning istuvad nagu korralikud koolijutsid laua taga. Küsimuse peale, kas hind on õige ja miks nii odav, saame vastuseks kõik on õige ning põhjus selles, et nende firma omanik on piisavalt rikas, et sellist hinda lubada. Meile selline rikas mees sobib. Asume kohe ka pileteid ostma. Eelnevalt muidugi natuke ikkagi pinnime, kas pakkumises on ka mingi konks, kuid meile kinnitatakse, et kõik on sama nagu teistel. Kahjuks selgub, et jällegi on meile jäänud kohad ainult viimases reas. Oleme nõus.
Riksaga hangime hotellist oma kotid ning kihutame tagasi "bussijaama", et oma bussile minna. Saabudes leiame eest ka bussi, mis arusaadavalt ei ole oma esimeses ega kahjuks mitte ka viiendas nooruses. Bussi juba laetakse. Siinkandis on bussid nimelt ka pooleldi kaubaautod, millega inimesed kõikvõimalikku nodi veavad. Taaskord palub Marko endale bussis kohti näidata. Oh õudust!!! Istmevahest ei hakka mitte rääkimagi, sest see on niigi olematu, kuid seekord on bussi põrand laotud täis ka riisi-, sibula- ja kapsakotte. Kotid on tasa istmekõrgusega ehk et jalgu polegi kuhugi panna. Palume sellise natuke ebamugava olukorra kohta selgitusi. Ees ootab siiski kolm tundi bussisõitu. Meile kinnitatakse, et ärgu me muretsegu, küll meie jalgadele ruumi tehakse. Loodame.
Ilmselt meie ehmunud nägude peale tulevad paar noormeest kõrvalolevast kohvikust (siin riigis valdavald tea-shop) ning pakuvad seal istet võtta, et bussi väljumist oodata. Nendega vesteldes selgub, et tegemist on Chaung Tha rannas olevate hotellide töötajatega. Inglise keel on neil üsna hea. Selgub, et nad on seda ammutanud turistidelt, kes seal viibivad. Vanim neist on tänaseks tegelikult hotellitööga lõpparve teinud ning asutas Pantheinis inglise keele õppeklassi lastele, keda ta nüüd hoolega õpetab. Nagu ka bussifirmatöötajatelt, nii ka nendelt uurime, kas ja kuidas saaks siitkandist edasi Põhja poole. Igal ühel on pakkuda oma versioon. Mõni teab rääkida rongist, teine minibussist ning kolmas keelitab seda marsruuti võtmast, sest see on raske ning aeganõudev. Chaung Tha's peab mingi otsus siiski tegema, kuidas edasi.
Ei lähe kaua aega, kui meid kutsutakse bussi peale. Järjekordselt ei tea, keda peaks tänama, kuid meile pakutakse kohad esimeses reas. Paar riisikotti siiski jalge alla jäetakse, kuid need väga ei häiri. Buss on rahvast paksult täis. Vahekäiku pannakse siin bussis plastikust taburetid ning ka sinna võtavad reisijad istet. Marko jalge vahele, sisuliselt sülle, sätib ennast riisikotile istuma üks kohalik proua. Egas midagi, oleme mõistvad - ju siis siin on niimoodi tavaks. Meie kotid vinnatakse bussi katusele ning seotakse seal ühtsesse koormasse, mille peal võtavad omakorda istet kümmekond meest. Lausa uskumatu, et nad eelseisva tee peal sealt alla ei kuku. Peale natukset sõitmist hakkab katuselt mingit vedelikku alla nirisema, seega peame akna koomale tõmbama, et mitte märjaks saada. Ilmselt mingid aiasaadused ajavad raskuse all mahla välja.
Sõit on põnev, kuna maastik vaheldub kiirelt - tolmused teed ja madal, kuid metsik taimestik. Väga kummaline on vaadata külasid, kus majad vaevu püsti seisavad, kuid samas kõrval on suur ja kuldselt läikiv stuupa. Selliste ehitiste tarvis on mitmetes teeäärsetes külades tee servas korraldatud korjandused, kus kahel pool teed seisavad plekist kaussidega naised ja lapsed annetusi mööduvatelt inimestelt paludes.
Bussi peale on tulnud ka üks meie vestluskaaslasi kohvikust, kellega lepime kokku, et esmalt tutvume tema tööandjaga. Kohale saabudes selgub, et sinna on saabunud mingi asutuse kollektiiv ja koht on täis. Kuna rannaküla tundub suhteliselt väike koht olevat, vinname kotid selga ning asume endale hotelli otsima. Avastame, et ka paar teepealset kohta on täis, mis teeb natuke ärevaks. Viimaks saabume väga soliidse välimusega Golden Beach hotelli juurde, kus leidub ka tube. Kahjuks on nad kallimad, kui eelnevates kohtades, kuid natukese kauplemise peale jõuame sobiliku kokkuleppeni. Toad asuvad kahe kaupa territooriumil olevates eraldiseisvates majades. Meie saime pool maja otse Bengali lahe rannal 27,5 USD eest. Kuna ka hotellipersonal väidab, et sõit siit otse põhja poole saab olema kannatusterohke, langetame otsuse jääda siia kaheks päevaks ning siis tagasi Yangoni suunduda, et sealt põhjapoole minna.
Hotellist mitte kaugel on ka küla keskus, kuhu ka suundume. Plaan on võimalusel hankida mõni vein, et seda päikeseloojangu ajal nautida. Pika otsimise peale suudame leida ainult kaks kohta, kus mõlemas on saada üks ja sama prantsuse vein, hindadega 11 000 ja 19 000 kyati. Loomulikult eelistame esimest ning allesjäänud rahaga riskime võtta ka mingi Hiina päritolu veinitaolise joogi. Enne hotelli tagasijõudmist takistab meie teed kohalik restoranipidaja, kelle juhatada on koht nimega William. Restoran asub keskusesse viiva tee ääres. Selgub, et külakeskuses on veel üks samanimeline koht, kuid need tegelased olla tema nime varastanud, et tema tuntuse peal liugu lasta. Pikk ja meelitav jutt kannab vilja ning me asume maitsma tema restoranis pakutavat pannkooki, kuhu on sisse pandud mitut sorti puuvilju. Viimased on aga vist natuke pahaks läinud, igaljuhul okserefleks on kiire tulema. Täname viisakalt ning suundume hotelli veini maitsma.
Kuna päike on selleks ajaks juba loojunud, korgime toas lahti Hiina joogi. Selgub, et see oli kohutav viga, sest sellist solki polegi vist enne joonud. Kahjuks ei mäleta kohe selle joogi nime, et saaks kõiki teisi takistada sellist viga tegemast. Veiniisu läinud. Prantslase jätame homseks. Ranna serval on ka hotelli bassein ning basseini ääres baar. Seame sammud sinna. Vesi basseinis on kõike muud, kui ujuma kutsuv. Võtame lohutuseks Myanmari õlled 2000 kyati eest ning naudime randa ründavaid vahuseid laineid. Seda idülli asub segama või siis ka kaunistama kohalik meelelahutus, milleks on ilutulestik. Rannal patseerivad üksikud kaupmehed pakuvad müügiks ilutulestikku, mis tihti ka omaniku leiab. Seega on pimedal rannal pidevalt kuskil midagi paukumas ning välkumas.
Enne magamaminekut avastame hotellitoas ka päästva abivahendi, milleks on moskiitovõrk, sest tiivulisi on toas palju, kuid kätte neid ei saa. Avastame, et neil on siinkandis hoopis teine käitumismall kui kodustel. Siinsed oskavad end voodi ja laua taga peita, mitte nagu Eestis, kus sääsed seintel, lael või lambi juures istet võtavad. Siin nad raisad kohe varitsevad. Uskumatu, aga paar tükki suudavad end isegi võrgu alla sebida. Nende saatuse määrab siiski Marko kiire, aga õiglane käsi.

Esmaspäev 26.02.2007 (Yangon - Panthein, Myanmar)

Kokk ei ole ka tänaseks millegi loomingulisemaga hakkama saanud, seega võtame juba nagu kodus kinnisilmi endale tavapärased maitsvad komponendid. See peaks kõigi eelduste kohaselt olema meie viimane hommikusöök siin majas. Seega naudime seda kohe topelt.
Oleme paika pannud kondikava, et suundume esmalt Myanmari läänekaldale ning sealt loodetavasti liigume edasi põhja poole. Kuidas täpselt, seda veel ei tea. Kõigepealt peab aga selgusele jõudma, kuidas saada läänekaldale. Hotellist saame teada bussijaama, kust saab sõita Pantheini. Linn, mis peab saama vahepeatuseks enne sihtpunkti jõudmist. Bussijaamu on siin linnas mitmeid ning kõik nad on viidud linna servadesse. Hea oli, et sisetunne suunas meid hotellist bussijaama kohta infot kontrollima, sest info, mida loeme oma reisiraamatust ei vasta enam tõele, kuna valitsus on vahepeal ümberkorraldusi teinud. Reisil olles oleme jõudnud veendumusele, et alati tasub kogu info (olgu selleks transpordivahendite väljumiskellajad või turuhinnad) topelt ja parem, kui kolmekordselt üle kontrollida. Võtame takso, et sõita bussijaama kuid palume teha eelnevalt peatuse Tai saatkonnas, kus meil on lootust täna viisad kätte saada. Ametlikuks väljastusajaks on 13 - 15, kuid loodame, et ehk tehakse meiesugustele falangidele (aasias tihti kasutatav üldine nimetus valgete kohta), erand. Kuningliku Tai saatkonna töötajad värava juures teevad küll paar kõnet, kuid kuna konsulit ei ole majas, siis seekord nad meid aidata erandkorras ei saa. Palutakse siiski tagasi tulla umbes 12 ajal, et ehk siis saab asjad korda. Taksojuhiga saab kokku lepitud tehing edasi-tagasi bussijaama 7000 kyati eest. Teekond on hämmastavalt pikk, üle 45 minuti pidevat sõitmist. Myanmari teedel korjatakse ka teemaksu. Huvitav küll mille eest, sest enamuses teed ju kriitikat ei kannata. Bussijaamaks on madala U-kujulise laotusega kompleks, kus igas küljes on pisikesed boksid, kust saab osta pileti Sulle sobivale marsruudile ning seal siis ka bussi oodata. Takso ei jõua seismagi jääda, kui akendest pistavad pea sisse tolmuste nägudega noormehed, kes kõik pakuvad oma abi. Tõrjume nad esmalt eemale, et ise olukorraga tutvuda, kuid ega nad taha meist maha jääda. Nende jaoks ikkagi ju kõndiv rahakott. Sellises olukorras saame parimaks pakkumiseks 7000 kyati koha eest Pantheini suunduvale bussile. Buss väljuks mõne tunni pärast. Lubame minna hotelli asjade järgi ning naasta. Kohe tahetakse muidugi ka pilet välja kirjutada ning raha kasseerida, millest siiski lahkelt loobume. Istume taksosse tagasi, kuid küsime taksojuhilt ehk on siin veel bussifirmasid, mis Pantheini suunas liiguvad. Natuke sõitmist ning leiamegi veel ühe. Nüüd on ka tahmanäod meist maha jäänud ning hinnaks saame 4000 kyati. Bussifirma teenindaja selgitab, et tahmanäod olid vahendustasu jahtivad müügimehed. Lepime kokku, et nende bussile me end mahutame ning nüüd juba päriselt suundume linna poole tagasi. Kuna reis bussijaama võttis tohutu aja, siis jõuamegi saatkonda tagasi natuke peale 12. Kahjuks ei aita ka seekord meid saatkond, kuna konsulit ikka veel pole. Muutume natuke rahutuks, sest ega buss meid ootama ei hakka. Anname sellest ka saatkonnale teada ning lepime kokku, et käime esmalt hotellis ära ning tuleme siit uuesti läbi, kui bussi peale hakkame minema. Enne sisemaale suundumist vajavad ka rahavarud täiendamist. Oleme kuulnud, et hotell Central pakub linnas üht parimat kurssi. Uus kokkulepe taksojuhiga marsruudiks hotell Central-meie hotell-saatkond-bussijaam saab sõlmitud 6000 kyati peale.
Central hotellis pakutakse algul kursiks 1150 kyati ühe dollari vastu. Teadlikku rahavahetajat etendades saab kursiks kaubeldud 1270 kyati.
Pakime kiirelt asjad, maksame lõpparve (kuhu taheti mõned joogid muuseas juurde liita, mille vaidlustasime) ning kihutame tagasi saatkonda.
Seekord on kõik korras ning saame tagasi oma passid koos kahekordse Tai viisaga. Algab juba tuttav kolmveerand tunnine matk bussijaama.
Bussijaamas selgub, et meile on broneeritud kohad viimases reas. Kahtlustades kõige halvemat, palub Marko neid kohti näha. Kahtlustel oli alust. Buss on küll turismiklassi buss (sarnased meie Tallinn-Pärnu bussidele), kuid kohtade arvu on loomulikult suurendatud, seega on viimaste istmete reavahe ebainimlikult väike. Prooviistumine on rohkem, kui valus. Rääkimata teadmisest, et bussi tagaots raputab kõige hullemalt ning viimases reas ei ole ka avatavat akent, ei paista olukord just kõige parem olevat. Ees ootab ju 6-7 tundi sõitu teadmata teeoludel. Kuna midagi muuta ei saa, siis oleme nõus ka nende kohtadega. Nüüd kuluks ära mediteerimisoskus, et ennast ette valmistada eelseisvaks sõiduks. Kuna hommikusest söögist kõht ei mäleta enam midagi ja ees pikk bussisõit, siis peaks enne ka kehakinnitama. Alice tegeleb positiivsete mõtete sisendustöö ja rahunemisega, sest söögiisu kadus peale bussipiletite ostmist ära. Marko läheb ja teeb siiski kõrvalolevas tänavasööklas riisi koos loomaliha curryga, mis koos joogi ning siin riigis pea alati curryga lauale toodava salativalikuga läheb maksma 1900 kyati. Süües jääb silma bussijaamas asuv suur silt, millel seisab sõnum - kuritegevuse vaba nädal. Sildilt võib lugeda 2006 aasta daatumit. Kas peaks see tähendama, et see oli ainus nädal? Või peaks see kindlustunnet kuidagi sisendama.
Varume endale reisiks ohtralt vett ( 1L=250 kyati) ning Alicele ka mõned aplesinid (1o tk=800 kyati).
Bussi väljumist oodates teeb Marko juttu bussifirma personaliga, kelleks on tavalised poisikesed, kes endale ise kampas Sudokusid koostavad. Vahetult enne bussile minekut teatavad poisid, et meie uuteks kohtadeks on siiski kohad 14 ja 15 bussi keskel. Kas oli siis nüüd lõimumisest abi või hakkas neil lihtsalt meist hale, aga uued kohad on nagu uskumatu kingitus. Isegi põlved mahuvad kuidagi ära ja aken käib lahti. Meie rõõmul pole piire. Selline vist ongi Nirvaana. Bussivahekäik loomulikult saab ka täidetud inimestega, kelle tarvis on selles bussis klapptoolid.
Teekond viib läbi huvitava maastiku ja põnevate külade. Meenuvad pildikesed Vietnamist. Sarnased Chuck Norrise või Rambo sõjafilmide bambusmajakestele, mida seal kilode kaupa õhku lasti. Majad on vaiadel, seinad punutud bambusest ning katused palmilehtedest. Loomad-lapsed segamini. Oja ääres pesevad end külanaised ning majade juures istuvatel meestel on põsed punnis ja huuled punalögased. Uskumatu, et see pole film ja need pole näitlejad. Just nii nad seal iga päev elavadki. Ka siin on inimesed osavad maataltsutajad. Osad põllud karjuvad kuivast pragunenud savi all, teiste põldude servad on kõrgeks ehitatud ning ristküliku kujulised veekogud täidavad kalakasvatuse rolli.
Reisi jooksul saame nautida Myanmari filmitööstuse teoseid, kus põõsaste vahel plekkmõõkadega vehkivad sõdalased vahelduvad toas kurjalt juttu vestvate inimestega. Kõik filmid on vist VHS kaameraga filmitud ja k„äest, sest pilt loksub kõvasti. Huvitaval kombel ka kõige jaburamate stseenide juures keegi ei naera vaid jälgivad toimuvat tõsiste nägudega. Ei tea kas peaks Hollywoodi kaitseks nüüd ise välja astuma ning kõva häälega naerma hakkama. Jääme siiski eurooplasteks ja neutraalseteks.
Õhtupimeduses teeb buss pidevalt peatusi ning nii meile üks hetk teatatakse, et oleme kohal. Küla (mis tegelikult on riigi suuruselt neljas linn) on suhteliselt pime. Ilmselt ei ole valitsus täna liiga helde elektriga selle küla suhtes. Väljudes kordub tuttav olukord. Ründav rahvamass. Seekord on rindejoonel riksajuhid, kes on jällegi ületamas igasugused intiimsuspiirid. Ka korduvad palved, et meid rahule jäetaks ei aita. Tõstame aga oma kotte kümne meetri kaupa edasi, et saaks rahulikult sättida, kuid ei - ikka ründavad, et nemad teavad meile majutust soovitada. Sellises ebameeldivas õhkkonnas saavad nüüd ja edaspidi mõistmatud ning agressiivsed tegelased endale hüüdnime kährikud. Vabandame loomariigi ja looma sõprade ees, kuid selline üldnimetaja tol hetkel üle huulte lipsas. Viimaks peab Marko taaskord kurjalt karjatama, et kährikud eemale tõmbuksid. Saame rahu.
Suundume eelnevalt kaardilt valitud hotelli suunas. Paradise guesthouse saab meie järgmiseks öömajaks 10 USD eest. Asjad tuppa visatud, hiivame end tagasi tänavatele, et õhtustada. Teeme lühikese ringi, kuid pimedus ei ahvatle ning nii me teemant valguse nimelises kohas (Diamond Light), kus õrnalt paar pirni laes hõõgus, keha kinnitame. Pisike perefirma, kus õlut kallas pereisa ja sööki tegi pereema, oli oma ülesannete kõrgusel. Saame Myanmari senise ühe parima eine osaliseks. Meie ei ole kitsid ka kiitust jagama.
Paneme paika homse marsruudi ning suundume puhkama. Hotellis on elektriga pahasti ja seepärast on tööle pandud generaator, mis siin majas teeb hullemat heli, kui kümme traktorit. Taaskord ei jõua enda ära kiita, et kõrvatropid oleme kaasa võtnud (siinkohal tänud sõpradele, kes meie varusid vahepeal täiendasid).

Pühapäev 25.02.2007 (Yangon - Twante, Myanmar)

Täna otsustasime põigata väikesesse linna nimega Twante, mis on tuntud saviesemete, linakudumise ja vana Mon hõimu poolt ehitatud templikompleksi poolest. Lonely Planet lubab nauditavat läbi külade sõitu. Saame näha.

Kõigepealt on meil vaja jõuda sadamasse, et praamiga teisele kaldale saada ning sealt siis maine transpordivahend leida. Hotelli eest takso saamine ei ole raske, hinnaga 2500 kyati lööme käed. Teekond sadamasse osutub üsna lühikeseks ehk taksist sai jälle ülemakstud. No õpime, õpime!
Sadamas elu keeb. Kerjused, rupskite müüjad, rahavahetjad ja ka taksistid (mis sest, et just saabusid ja suundud sadamasse) ripuvad varrukas ja tahavad meie raha. Suundume kohalike sekka järjekorda, et pilet lunastada. Meid aga lükatakse hoopis eraldi ruumi, sest välismaalased peavad ostma teistsuguse pileti (mis loomulikult on 65 korda kallim kohaliku inimese piletist). Nõutakse kokku 2 USDi ja passinumbrit. Meil dollareid pole seega üritame kyattidega kaubale saada. Kurss on muidugi meie kahjuks (1 USD = 1350 kyat), aga midagi pole teha. Kuigi norime härrat isuga, ei ole sellest kasu ning nii loovutamegi oma 2700 kyati ja suundume läbi rahvamassi praami poole. Praam on juba inimesi ja loomulikult ka muud kraami täis. Otsime pilguga, et kuhu meie ennast mahutada saaks, aga kaua selleks aega ei jäeta. Praamipapi juhatab meid laevaninasse, kus peale meie kedagi teist ei ole. Et eripiletiga erikohad. Tunneme ennast "staaridena".
Peale 20 min kestnud praamisõitu astume veel kirevamasse kaubatänavasse. Oleme taaskord sihtmärgiks kõikvõimalikele kaupmeestele. Kuuldes, et meid ainult transport huvitab, koguneb loomulikult meie ümber trobikond punasuid, kes tahavad meid hirmsasti "aidata". Vaatame üle variandid dziibi ja pick-up'i osas, et Twantesse saada. Mõlemad väljuvad siis, kui masin on pilgeni täis. Esimene neist ei suundu meie soovitud sihtpunkti väidetavalt niipeagi ja teine neist on meie mõistes juba täis. Mahuks veel pick-upist väljapoole kõikuma nii, et hoiad katusest kinni, aga 45 minutit sellist akrobaatikat meile hästi ei sobi. Järgmise variandina pakutakse meile kohalikku minibussi, mis peaks ka kohe varsti väljuma. Suundume siis punasuude sabas väidetava bussijaamani. Tõepoolest mingid bussid siin ka seisavad ja meile näidatakse üks neist kätte. Buss on selgelt vanem kui meie ning suht inimtühi. Bussijuht inglise keelt muidugi ei mõika, kuid tundub, et Twante peale ta noogutab. Me ei saa aru, palju on pilet ja kellele peab maksma. Meie mure lahendab üks meid saatnud punasuudest väites, et pilet on 1500 kyati. Naerame selle peale ja siis noormees leebub, et tegelikult on 400 kyati kahe inimese eest ja maksta võime talle. Kuna bussipeal on alati välisel vaatlusel hinnates suvaline tont, kes raha korjab, siis maksame talle küsitud summa ära. Sätime ennast miniatuursetele istmetele (põlved tuleb paigutada äärmiselt osavalt, sest euroopalikult pikkadele jäsemetele siin ei ole mõeldud) ning jääme bussi väljumist ootama. Inimesi muudkui saabub ja saabub ning istekohti tekitatakse juurde istme alt moosiriiuli väljatõmbamisega. Meie lootus, et saame armu ja võime kahepeale kolme inimese koha hõivata, osutub asjatuks. Iga vaba sentimeeter tuleb ära kasutada. Marko sätib ennast moosiriiulile, et jalgadel veidi rohkem ruumi oleks. Vastutasuks ei ole tal siis seljatuge. Meie vahele pannakse istuma kohalik härra, keda vaadates arutleme, millal ta viimati pesuvett sai. Tere tulemast täid ja muud loomad. Buss on rahvast pilgeni täis ning asume liikuma. Siis saabub aga meie ette rahva vahelt mingi uus tont, kes kõigilt raha korjab ning ka meilt seda nuiab. Üritame selgitada, et me juba bussijaamas maksime, kuid seekord on meie vestluspartneriks ükskeelne ja lihtsam on maksta, kui talle keelt õpetada.
Marko tunneb juba õige pea, et kann on kandiline ja selg kange. Oma laia turjaga hõivab ta tükikese nii vasakult kui ka paremalt istmelt, mis annab veidikegi tuge ja teeb istumise talutavamaks. Sõitu on õnneks ainult ligi tund. Ebamugavused kõrvale jättes ja bussiaknast mööda vuhisevatest küladest rääkides, siis vaatepilt on meie jaoks endiselt hämmastav. Teeäärsed on kuhjas prügist ja lagast, mille keskel tuhnivad lapsed, koerad ja sead. Majad on lookas lobudikud, mis vähegi suurema tuulega maanduksid ilmselt järgmises külas. Kus on väikegi veekogu, seal on ka ennast või pesu pesevad mehed-naised kohal. Põldudel on näha üksikuid kõplavaid töömehi ja -naisi, mis sellises kliimas tundub meile erakordse ettevõtmisena. Kujutleme ette, et meiesugused heidaks vist hinge, kui peaks seda kuivanud ja pragunenud maad 35 kraadises kuumuses murdma hakkama. Inimesed on vaesed ja peavad enda elatamiseks tegema ränka tööd. Kuid lapsi on neil siin palju. Kõik jooksevad ringi paljajalu, seljas räbaldunud ja räpased hilbud, näod mudased-tatised või tanakhased. Oehh.
Twantesse jõudes otsustame seekord kasutada ringiliikumiseks trishaw't, sest omalkäel-jalal me siin kaugele ei jõua. Tundub küll kahtlane, et mismoodi see vaene väike birmakas meid kahte tümikat vedada jaksab, aga noormees on kindel oma tugevuses. Sätime ennast istuma seljad vastakuti ning noormees saab rattale isegi hoo sisse. Rahvas tänavatel jälgib meid lõbusalt ning tervitusi (ehk Hallooou!) saabub siit nurgast ja sealt nurgast. Meile järgneb veel üks trishawjuht koos oma sõidukiga, et meie juhti ergutada. Tuleb välja, et tegemist on vendadega.
Suundume linna tuntuima templi Shwesandaw Paya poole. Tee viib kergelt ülesmäge ning meile tundub, et noormees peab tegema üleloomulikke pingutusi edasiliikumiseks. Tunneme tõsist muret, kuigi juht ise särab ja teatab, et kõik on kõige paremas korras. Templisse siseneb ta koos meiega ning on suisa giidi eest. Väike keelebarjäär on meil muidugi ka, aga see ei ole takistus. Leiame oma "giidi" abil ühest templist munga kuju, kelle ees palvetatakse enne reisimist. Loomulikult heidab Marko põlvili ning loeb ka meie eest palvekese. Ka "giid" järgneb talle ning kukub maadligi kummardama. Peale palvete lugemist suudab noormees meid panna kulme kergitama, saates ühe mahlase punase läraka templi seina äärde. Eeeee... et kas on normaalne pühas kohas nii teha!? Jah, see on ok, vastab noormees. Hmm, nojah.
Järgmise sihtkohana pakub noormees meile templit, mida meie raamatus kirjas ei ole. Otsustame ka selle üle vaadata. Kuid edasi liigume kahe transpordivahendiga ehk kasutusse tuleb ka noorem vend. Templi eest leiame istuva Buda ja seest pikutava Buda. Edasi liigume Oh-Bo rajooni suunas, et heita pilk saviesemete valmistamisele. Teepeal kaome üksteisel silmist, kuna Marko trisha vajas välja vahetamist uue ja tugevama väljalaske vastu. Rajooni juures kohtume õnneks taas. Rajoon on rida lobudikke, mille ümber kari lapsi käed pikal. Jalutame nõutul pilgul lobudike vahel kuniks meie juhid appi tõttavad. Meid juhatatakse ühte töökotta sisse ning noorem vend selgitab veidi, kuidas siin töö käib. Kuna täna on pühapäev, siis seepärast me sagimist ei näegi ning kõik on vaikne. Kuid kuna juba kohal oleme, siis näidatakse meile spetsiaalselt savist lillepottide valmistamise protsessi. Ja nii asuvadki naisest ja mehest koosnev paar korraks tööpostile. Show lõpus oodatakse meilt muidugi annetust, mis meie üllatuseks on vaid 1000 kyati. No elame üle ja maksame rõõmuga.
Küla nähtud asume otsima laeva, millega väidetavalt saab ka Yangoni umbes kahe tunniga. See sobiks meile väga, sest olgem ausad, et kannikad keelduvad bussile minemast. Sadamas kuuleme kail magavalt naiselt, kes on vist sadamavalvur, et täna jääb laev ära ja tulgu me homme tagasi. Tore lugu küll. Ainus koht siin külas ööbimiseks oleks ilmselt tema kõrval kail, mis ei tundu kõige parem idee ning nii me kõik koos sõlmime kokkuleppe, et kannatame selle bussisõidu siiski ära.
Seekord saame õnneks esirea kohad ja jalgadel on veidike rohkem ruumi. Alice ees bussiseinal on mingi plekist riiuli moodi asjandus, vist kottide toetamiseks. Üks kohalik mutike ei pea aga paljuks seda istmena kasutada, mis tähendab, et üks kondisest kannikast toetub Alice põlvele. Niipalju siis lukskohast esireas.
Sadamasse saabudes võtame end kohalikega ühte järjekorda, et praamipilet osta. Kiirelt eemaldatakse meid sabast ning talutatakse kabinetti, kus tuleb siiski taas kallim pilet osta. Siinpool kallast tahab ametnik veel kehvema kursi meile teha. Sarjame ja kirume, mille peale saame maksta vähemalt sama summa, mis tulles.
Linna jõudes suundume tõelist Myanmari köögikunsti nautima restorani Sandy's Myanmar Cuisine, mille osas ütleb meie tark raamat, et see on üks väga hea ja üllatavalt taskukohase hinnatasemega koht. Raamatust saadud aadressiga suundume takso teenust kasutama. Taksist pole sellisest restoranist midagi kuulnud, kuid asume siiski teele. Kohale jõudes leiame eest pimeda tänava ja paar mahajäetud lobudikku. Uhkest restoranist ei haisugi. Võtame ette raamatu, et kirjeldusega veelkord tutvuda. Aadress on sama, järelikult on mingi eksitus neil juhtunud. Leiame siit siiski mõned vihjed restoraniaknast avanevale vaatele ning asume aimatud suunas teele. Ja ülesse me ta ka leiame. Väljume taksost ning valmistume just teed ületama, kui meid märkab restorani ees seisev mundris korravalvur. Kiiremas korras hüppab ta teele ning kukub oma sauaga vehkima, et liiklust peatada ja meid üle tee lasta. Vau, milline servis! Restoranist avanev vaade on tõesti kena ning ka sisemusega on veidike vaeva nähtud. Pearoad meile küll erilist muljet ei avalda, kuid eelroaks valitud täidetud pardimunad on tõeliselt head. Arve saame sellisele restoranile vastava - 26.000 kyati. Vahel võib ju sellist luksust ka lubada. Restoranist väljudes tormab taaskord ligi mundris härra ning juhatab meid taksoni, sauaga meile teed tehes.

Laupäev 24.02.2007 (Yangon, Myanmar)

Võtame hommikut vaikselt. Magame kaua. Maitsvale hommikusöögile me ei jõua, seepärast suundume linna hommik-lõunat sööma. Uitame linna peal ringi otsides seda õiget kohta, kus keha kinnitada. Kiirelt saame selgeks siin riigis eluks vajalikud võtted. Näiteks kuidas oma kõndimise marsruuti kogu aeg 100 meetrit ette planeerida, et mõne maja või puu varju jääda, sest palavus on meie jaoks karm. Oleme tavapäraselt inimeste huviorbiidis ning meid pommitatakse küsimustega, kus me pärit oleme ja kaua me siin olnud oleme. Lause "Where you from" jääb vist igaveseks kummitama. Kahjuks oleme kogenud, et sellised uudishimutsemised ei ole alati tagamõtteta, sest tihti järgneb sellele mingi pakkumine. Seega asume paljusid, kelle siiruses me kahtleme, lihtsalt ignoreerima. No lihtsalt ei taha ja ei jõua ka kõigi kohalikega sina-sõbraks saada. Eriti tüütutud on muidugi tänavalapsed, kes esimese lausena siin elus on ilmselt selgeks õppinud variatsiooni teemal osta postkaarti. Haridustaset pole ollagi, aga kadestamisväärselt osavad ning järjekindlad on nad oma müügieesmärki täites. Kahtlustame, et siin kuskil peab olema väikeste müügimeeste(laste) koolituskeskus, sest väga sarnased lauseehitused ning müügistrateegiad on neil kõigil. Esimese keeldumise peale teevad nad ettepaneku sõlmida suusõnaline kokkulepe, et siiski hiljem kaupa teeme. Jutuajamine käib seejuures inglise keeles, kus üks dialoogi partneritest on tatise ninaga ning tõenäoliselt alla kümne aastane jõnglane.
Kesklinnas oma söögikohta otsides sünnib mõte, et täna siiski kinoelamus Myanmaris läbi elada. Enne kino võtame oma päeva esimese eine Sule Paya tänaval kohas nimega Cafe Aroma. Kui enamus asju siin riigis tunduvad ajast ja arust, siis senise Aasia parima Cafe Latte saame just siit. Söögid on keskpärased, aga selle eest on teenindajaid tavapäraselt palju selle ~ 70m2 kohviku kohta - silma hakkab 12 kelnerit. Palju neid veel tagaruumides peidus oli, ei tea. Arve kokku 12000 kyat'i.
Sule Paya tänaval on reas mitmeid kinosid. Selgub, et iga kino näitab ainult ühte filmi ja mitu korda päevas. Valida on seekord mitme Hollywoodi hiljutise toodangu vahel. Mõnes kinos on siiski vist ka nostalgia päevad, sest vaadata saab Jean Claude Van Damme etteastet filmis "Universal Soldier", mis on vist oma viisteist aastat vana. Meie valik langeb siiski Nicolas Cage'le ning filmiks "World Trade Center". Pileteid on erinevas hinnaklassis, alates 400 kyat'st. Meile soovitatakse siiski 1000 kyatiseid pileteid, kus iste on kuskil rõdul. Egas midagi 10 krooni eest pangu meid istuma kasvõi põrandale. Üks iseärasus jäi siiski veel silma kino ees. Nimelt oli iga kino ees hulgaliselt agaraid mehi-naisi, kes algavale seansile pileteid tänavalt müüsid, samas kui kassas oli pileteid veel kuhjaga saada. Milles konks peitus ei saanud aru.
Asutame ennast kinno sisenema, kui meid peatab turvamees, ning suunab meid läbi turvaväravate ning metallidetektori. Alice käekotti surutakse käsi küünarnukini sisse ning sobratakse põhjalikul. Marko fotokakott palutakse ka avada ning aparaadiga tehakse põgus tutvus. Seejärel võetakse sahtlist kaustik ning meil palutakse dikteerida oma nimed ning ka kaamera nimi. Peale seda suunatakse meid edasi teisele korrusele, kus asub kinosaali rõdu. Saalis on tuled juba kustutatud ning meile ruttab appi taskulambiga kohanäitaja. Algab ringvaade. Kaadrid suurtest juhtidest ning õpetajatest härrastest kindralitest, kes siin riiki juhivad. Kuidas kindral istus, kuidas astus ning kuidas õpetust jagas. Tahaks vägisi kõva häälega naerda, sest sellist ajupesu pole ammu näinud. Ilmselt on sarnaseid vahvaid kaadreid pidanud meie esivanemad varem ohtralt neelama. Filmi lõpetuseks on ülevaade, kuidas linnast linna viiakse mingit püha leeki (nagu olümpiatule kandmine). Igal etapil on leegikandjaks ilmselt mingi riigi tähtis nina. Nalja kui palju.
Film ise tundub natuke aeglane ja uimane, kuid oleks siiski nauditav. Kuid mitte siin. Film on puhtas inglise keeles ilma kohalike subtiitriteta. Algul avaldame imestust, et kas tõesti on kogu saalitäis inimesi siis inglise keele oskajad. Kahjuks ei pea me kaua ootama, et tõde mõista. Enamus rahvast vahib niisama ekraani ning mulisevad omavahel. Kohati on jutuvada nii kõva, et isegi Dolby Stereo (mida algul oksendamiseni reklaamiti), ei suuda meieni filmidialoogi tuua. Kohalikele meeldisid eriti kaadrid nutvatest ameeriklastest ning rasedast naisest ning teistest meile justkui normaalsetest hetkedest, mille peale nemad aga kogu saaliga valjult naersid. Mõni naljahammas muidugi viskas mingi kommentaari ka eelnevalt, et kõik ikka vist aru saaksid, et see on nalja koht. Tundub nagu oleks sattunud filmi vaatama koos hullumaja patsientidega.
Filmi lõppedes, kui tuled põlema pannakse, ei teagi kuhu astuda. Saal on niimoodi ära lagastatud, et meil on vist ka Kopli liinide kõige hullemad urkad puhtamad. Põrandad kubisevad söögist ja söögipakenditest. Ilmselt on ka põrandavaibad punast löga täis, kuid meil õnneks neisse astuda ei õnnestu. Lihtsalt rõve. Saali sisenevad kohe muidugi ka koristajad, kuid arusaamatuks jääb, miks sellist käitumist lubatakse. Kas tööhõive üleval hoidmiseks?
Väljas juba pime. Otsutame tutvuda nn. India kvartaliga, mis osutub pigem kaubat„änavaks, kus müüjateks India füsionoomiaga inimesed ning sekka ka mõni India menüüga söögikoht. Uudistame ringi ning ootamatult satub Alice ostutehingut sõlmima. Kaubaks Myanmaripärased sametist plätud, mille saame alghinnast poolega ehk kokku 3000 kyatiga. Muu nodi väga ahvatlevaks ei osutu, seega asume taaskord kõhu orjamisele mõtlema. Valime söögikohaks Nila Biryani nimelise Indiapärase söökla, milles menüü puudub ja osta saab ainult ühte toitu. Kui see ainuke roog sai meile lauale toodud, tahtis Alicel pilt taskusse minna, sest sellist "sööki" ei olnud meie silmad veel näinud. Pruun riisimögin ja kuivetand kanajäänused, mis ei olnud vist oma esimeses nooruses. Marko tundub, et on kohaliku eluga paremini sina peale saanud, sest tema taldrik saab tühjaks söödud. Alice sorgib kahvliga riisi ning leiab enda meelest selle seest ussi. Marko nimetab selle küll riisiteraks, aga ettekujuts võimalikust ussist on suurem. Teeme selle kohaga kiire lõpparve, sest Alice ehmatusest kahvatut ja ikka veel nälgas nägu on valus vaadata.
Arvestades, et täna on Eesti Vabariigi aastapäev (palju õnne kõigile kaasmaalastele) ning ka meie kallis sõbranna Kerli nägi sel päeval esmakordselt ilmavalgust (palju õnne lilleke!), siis suundume sobiliku koha otsinguile, et teha mõni naps. Poolel teel hotelli jääb meile ette ABC Country pub. Maitsekalt puiduga sisustatud koht. Alice rõõmuks on ka köök veel avatud ning siin saab ka tema oma näljale leevendust. Tõstame klaase, vahetame õnnitlusi ning meie meeldivaks üllatuseks on pubis ka elav muusika, kus lavalt astub õhtu jooksul läbi neli erinevat solisti, taustaks viieliikmeline bänd. Selleks ajaks, kui meie uuesti tänavatele tagasi jõuame on elu seal vaibunud. Sellist pilti polnudki enne näinud. Sellises öövaikuses sahistame ka meie vaikselt hotelli poole.

Reede 23.02.2007 (Yangon, Myanmar)

Hommikusöögi osas muudatusi ei ole. Ainukese erinevusena eilsega võrreldes, avastame tee piima ja suhkruga. Kohvi ei saa piimaga, aga teed saab. Kuigi loogika on meie jaoks loomulikult eriskummaline, maitseb ka tee piimaga väga hästi (ilmselt ei aitaks nende kohvi puhul ka piim).
Täna läheme teisele katsele Tai saatkonda. Takso saame maja eest seekord 1500 kyatiga. Jälle 5 eeku kokkuhoidu. Kuigi endal on ka naljakas meie jaoks väikeste numbrite üle kaubelda, muutud nagu imekombel protsessi käigus hasartseks ning kaupled juba kauplemise pärast. No ja kui läbi ka läheb ....
Tai saatkonna ees on rahvast murdu. Hakkame juba muretsema, et oleks äkki pidanud varem järjekorda tulema. Ronime väravale võimalikult lähedale ning valgeid nägusid nähes juba juhatataksegi saatkonna töötajate poolt meid massist läbi ja õuele ankeete täitma. Ankeedile tuleb lisada 2 värvilist fotot ning täita vajalikud lüngad. Kuigi eile väideti meile, et kahekordse sisenemisega viisat ei saa teha, paneme siiski vastava soovi ankeeti kirja. Seinal on ju ometi olemas, et 1x sisenemine 25 USD ja 2x sisenemine 50 USD. Kuigi hiljem ankeedid vastu võtnud neiu ka imestab, et millest meie soov tuleneb, jääb ta meie vastusega rahule ning võtab raha ka kenasti vastu. Järelikult saab.
Viisad sisse antud, jätkame ka täna templite külastamist. Seekordseks oleme valinud Chaukhtatgyi Paya, kust leiame eest hiiglasliku lebava Buda. Kui Bangkokis nähtu oli kullatud, siis see siin on üsna värviline ja plastiku muljega, kuigi valmistatud kivist. Olemas on ka väike altar, kus seistes oma sünni päevale vastava loomakese ees, saad Budale ja oma õnne loomale vett pähe valada ning oma palve esitada. Samuti leiame siit ka ämblikuvõrkudess mattunud munkade kivikujud. Sildid on kohalikus keeles, seega aru ei saa, kellega tegu. Leiame ka huvitava teenuse. Kui soovid, saad nt 100 USD eest oma nime lasta paya seinale kirjutada. Võimalus, mida on ohtralt ka kasutatud nii tailaste, jaapanlaste, malaislaste kui ka kohalike poolt.
Kuigi leidub ümbruses veelgi payasid, otsustame tänaseks nendega lõpparve teha. Mis sest, et sportlikuks tegevuseks meist hetkel asja ei ole, suundume tutvuma ühega kohalikest golfiklubidest. Myanmar Golf Club asub üsna linna lähistel, ca 10 min autosõitu. Kuigi oleme veidi pessimistlikult meelestatud selle rahva golfilembuse suhtes, leiame eest rohkem rahvast, kui nii mõnigi kord kodumaa mänguväljakutelt. Klubihoone on väsinud ilmega, kuid väike poeke ja restoran täiesti olemas. Kohalikele on mängutasu 4 000 kyati!!!, turistile nädala sees 15 USD ja nädalavahetusel 20 USD. Võtame kohad sisse restoranis, et teha kerge lõuna ning jälgida rahvast. Kuna menüü on ainult birma keeles, siis seda meile isegi ei tooda. Kutsutakse hoopis noormees, kes oskab inglise keelt ning loeb meile ette mõned variandid menüüst. Et olukorda mitte keeruliseks ajada, võtame mõlemad praetud riisi kanaga ning 3 karastusjooki. Hindasid ei küsi, riskime. Söök on hea ning arve ajab muigama. 6 000 kyati. Proovi sa Eestis mõnes golfiklubis 60 eeku eest kahele inimesele süüa ja juua osta. No jah. 40 kroonisest mängutasust ei hakka heietamagi. Süda tilgub verd ja sülge voolab - nii tahaks mõne löögi teha.
Edasi tahaks kinno minna. Marko märkas kaardi peal ühte kino ning palub taksojuhil meid sinna viia. Juhiga oleme eelnevalt muidugi pika kauplemise taaskord maha pidanud, kuid too tundub lahe ja mõistlik sell olevat ning me saame hinnas kokkuleppele. Kinomajja jõudes avastame, et kavas on ainult 1 kohalik film, nimeks "303". Pilet 400 kyati (siis 4 krooni). Sisu kohta ei oska algul keegi midagi inglise keelset öelda. Plakatilt vihaseid nägusid nähes kahtlustame madinat. Ise tulistamist imiteerides saame teenindavalt personalilt peanoogutuse, et tegemist on valdavalt tulistamisega. Kuigi birmakeelset (ehk siis padrunite keelset) kohalikku filmi oleks huvitav kogemus vaadata, astume siiski minema. Taksojuht ootab meid maja ees, nagu kokkulepitud sai. Edasi tahame minna klaasitehast vaatama. Lonely Planet hoiatab, et see asub kõrvalises kohas ning taksojuhid ei pruugigi sinna osata minna. Meie oma tutvub veidi kaardiga ning noogutab, et tema teab küll. Asume teele. Tuleb välja, et ta siiski ei tea, kuhu minema peab. Kuid peale mitmekordseid ümberpöördeid ning teejuhiste pärimist, leiab ka õige .... urka üles. Just nimelt. Na-Gar Glass Factory on väike perefirma, mida eriti ei reklaamita. Tegevus käib käsitöö klaasipuhumisena väikeses lagunevas puituberikus. Vanem meesterahvas, kes ilmselt seda tegevust juhib, asub meile ning veel sinna saabunud malaisialastest perele jutustama nende tegevusest. Saame teada, et tehas on asutatud härra vanaisa poolt 1953 aastal. Laupäeval sündinuna oli vanaisa õnneloomaks draakon, sealt ka vastav birmakeelne nimi tehasele. Tuleb välja ka fakt, et 1971 aastal valmistas nende tehas Chaukhtagyi Paya lamavale Budale klaasist silmad. Töö oli nii keerukas ja suuremahuline, et võttis neil aega suisa 3 kuud. Kui oleme jõudnud töökotta, saame näha ka joogikannu ja kalakese valmistamist, klaasi lõikamist kuuma klaasmassi ja niiske lapiga. Kogu "tehase" ümbrust katavad kuhilatena klaasesemed, mis on sinna aastate jooksul kogunenud. Kui leiad hunnikust midagi, mis sulle meeldib, siis puhastatakse see ära ning saad endale selle osta. Hunnikud on nende mõistes laoseis. Ekskursiooni lõpus astume sisse ka näidisteruumi, kus mõned esemed on juba läikima löödud, et meil oleks rohkem motivatsiooni raha kulutada. Leiamegi endale siit mälestuseks salfrättide hoidja ning 3 000 kyati eest kuulub see nüüd meile.
Kuna klaasitehas asus prügimäe ja külakoerte keskel, siis palusime taaskord taksojuhil meid oodata. Kuna raha ei olnud me veel talle maksnud, siis ta muidugi ootas. Edasi palume ennast viia Junction 8 kaubakeskusesse, mida enne aknast silmasime. Kuna shampoonivarud hakkavad otsa saama, siis on vaja veidi shoppingut teha. Taksojuht on meile juba sõber. Kaubakeskusesse jõudes meie küsimuse peale, mis võlgneme, vastab tema, et anna palju soovid anda. Kuigi mingi summa temalt välja pigistame, saab ta hea käitumise eest meilt veidike rohkem.
Peale pisikesi oste avastame, et kaubanduskeskuses on ka internetikohvik. Sellist saatuse poolt pakutud võimalust me edale siin riigis kaks korda pakkuda ei lase. Internetki hiilib vaikselt mööda juhtmeid ekraanile. Tunnid mööduvad kiirelt, kuid ebaproduktiivselt. Lehviv Windowsi märk on aga igavesks tempel mällu, sest sai ju seda tundide kaupa nagu hüpnotiseeritult jõllitatud enne kui mõni lehekülg avanes.
Hilisest tunnist tingituna ei hakka me kesklinna poole suunduma õhtusöögi otsinguteks, vaid valime välirestorani kohe kaubanduskeskuse kõrvalt. Sääskede konsentratsioon on väga suur, seepärast asetatakse laua alla suitsevaid tõrjevahendeid. Tunne on nagu istuks ise lõkkes. Kahjuks ei ole kokk siin majas vist kõige osavam, seega elamust ei saa.
Tagasisõiduks püstitab Alice karmi ülesande kaubelda takso 2000 kyatiga. Sellisel kellaajal saadavad taksod meid pehmelt öeldes pikalt. Tõstame hinnasihi 3000 peale ning pika kauplemise peale õnnestub leida üks, kes meid sellise summa eest on nõus hotelli viima. Ah jaa, siinkohal on paslik ära mainida, et liiklus on siin parempoolne, kuid enamus autodel on ka roolid paremal pool. Seega möödasõidud on siin paras loterii, sest autojuht hakkab teed nägema ju viimasena. Saabume siiski hotelli õnneks ühes tükis.

Neljapäev 22.02.2007 (Yangon, Myanmar)

Hommikusöök on meie hotellis ebainimlikult vara, kell 7-9:30. Vaatamata tohutule unevajadusele ajame ennast siiski kella 9-ks sööma. Meile vaatavad vastu keedetud riis, praetud riis, praetud köögiviljad (rohekad lödised pulgad) ning praetud tofu. Kõike serveeritakse külmalt. Mingisugustki isu suudab meis tekitada ainult riis. Suundume oma riisikuhilatega laua poole, kui ettekandja esitab päästva küsimuse, kas soovime röstsaia ja praemuna ka. Muidugi soovime. Leiame laualt ka termosed, kus on tee ja kohvi. Kui esitame soovi kohvipeale ka valgendajat saada, siis osutub see ilmvõimatuks. Ei ole ja ei saa. No joome siis mahla. Veidi aja pärast täienevad lauad ka puuviljade näol, nii et nälga me ei jää.

Tagasi hotellituppa jõudes tabab meid väsimus ning jääme mõlemad tukkuma. Kell 12 on tunne, et nüüd on uni läinud ning võiks minna linnapeale. Otsustame suunduda Tai saatkonda, et sisse anda viisa taotlus. Kuna täpselt ei ole teada, kas ja kuidas käib piiriületus maadmööda Myanmari ja Tai vahel, siis peame vajalikuks omada igaks juhuks Tai viisat. Hotelli eest leiame kohe takso ning asume hindasid uurima. Lonely Planet väidab, et linnas saab hakkama 1 000 kyatiga ots, pikemad sõidud 2 000 kyati ots. Me ise arvame, et meid ootab ees lühike sõit ning üritame kaubelda 1 000 peale. Taksist on kategooriliselt vastu ning nõuab 2 000. Kaardilt tundub jah, et mis seal nii väga sõita, aga tegelikult pidavat ikka pikk maa olema. No ok. Oleme nõus. Tegelikkuses osutub teekond üsna keskmiseks, eks järgmine kord kaupleme rohkem. Vahepeal üritab Marko taksistile selgeks teha, et ta sõidab vales suunas, kuid noormees jääb endale kindlaks. Ja tulebki välja, et saatkond ei asu teps mitte sellel aadressil, mida näitab meie ühekroonine kaart. Kas on tegu kaardi veaga või kolimisega, see jääb meile arusaamatuks.
Tai saatkonnaga aga läheb meil veidi nirusti, sest see pandi 11:30 kinni. Leiame küll ühe noormehe, kes mokaotsast üht-teist selgitab, kuid käsib homme jälle tulla. Kui homme anname avalduse sisse, saame esmaspäeval viisad kätte. See meile sobib.
Saatkonnast mitte väga kaugel asub Yangoni nn. ikoon Shwedagon Paya. Suundume järgmisena sinnapoole. Saatkonna ees seisvad taksistid on vist turiste nähes hullunud, sest küüti pakutakse alates 4-5 000 kyatist. Saadame nad pikalt ning otsustame jalutada, kuigi sellise ilmaga jalutamine ei ole tervislik, sest lagipähe sirav päike on uimastava mõjuga. Teepeal leiame kohviku, kuhu suundume jahtuma. Tegemist väga popi asutusega, kus menüü on ilusate piltidega ja puha inglise keeles. Tellime omale praed, magustoidud ja latte kohvid. Arve saab päris kopsakas, 17 000 kyati. Aga nii peenes kohas oli seda oodata.
Shwedagon Paya kuldne torn hakkab juba kaugelt silma. Väravate juures tuleb jalast võtta nii jalanõud kui ka sokid. Ei ole just meeldiv tunne sellises massiliselt külastatavas asutuses paljajalu ringi kalpsata. Aga midagi pole teha. Juba ründavad meid mutikesed lillede, viirukite ja muude vidinatega. Teeme endale teed letini, kus saame jalanõude jaoks kilekotid. Küsitakse ka väikest annetust. Marko paneb seekord 500 kyati. Ta on otsustanud, et iga korraga hakkavad summad vähenema. Poole võrra. Nii. Jõuame järgmisena sissepääsu pileteid müüva letini. Pilet 5 USD. Tahame maksta kyatides, millepeale saame hinnaks 8 000 kyati (kurss ei ole loomulikult meile soodne). Kuna see on suurem kulu kui oleks 5 USD, siis üritame aru saada, millest vahe. Keelebarjääri tõttu jääb see veidi segaseks, kuid tädike korrutab midagi annetusest. Meie aga ei taha piletile lisaks midagi annetada ning maksame dollarites. Astumegi peale pileti lunastamist sisse tohutusse templite kompleksi. Kuigi Shwedagoni peetakse nii Yangoni kui ka kogu riigi mõistes samasuguseks ikooniks, kui Vabadussammast New Yorgis või Eiffeli torni Pariisis, on siin tegu üdini religioosse asutusega ning külastajad on enamuses templites palvetamas käivad kohalikud. Paya ajalugu algab skriptide põhjal aastast 1485 ning on seotud mitmete legendidega. Suure kuldse paya ümber on lugematu arv väiksemaid templeid, paviljone, kujusid, pilte. Igaüks neist on mingi pühenduse või tähendusega. Esimene, millesse me sisse astume, on Konagamana ehk teise Buda tempel (kokku on selles maailmas olnud 4 Budat). Templi kõrval asub kohe ka väiksem altar, mis on kolmapäeval sündinutele (Marko viib siin väikese rituaali läbi). Ja nii on neid templeid ja altareid vaheldumisi siin tõesti mitmeid. Võtame ühe templi trepil istet, et veidi raamatuga tutvuda ning natukenegi arusaada, millele me otsa vaatame. Ilmselt tahavad ka kohalikud väga teada saada, kellele nemad meie puhul otsa vaatavad. Mööduva kohaliku perekonna pealik saadab oma poja meiega tutvust tegema. "Hello! Where you come from?" Jälle esitame oma loo ning selgitame, et me ei ole Austraaliast. Uudishimu sai noormehel rahuldatud ning perekond astus edasi. Saime vaevalt paarkümmend meetrit kõndida ning mõne foto teha, kui Markoga alustas juttu 3 munka. "Hello! Where you come from?"
Alice juurde astus üks vanem meesterahvas ning soovis lisaks päritolule teada ka seda, mis päeval ta sündinud on. Tuleb välja, et härra on väikest viisi astroloog ning nii saab Alice teada, millal on head aastad õnnelikuks tegeva töökoha leidmiseks, abiellumiseks ning lapsetegemiseks. Kuna Marko on oma jutud munkadega lõpetanud ning liitub astroloogiamaailmaga, saab temagi teada vastava info oma sünnipäevast lähtuvalt. Need huvitavad minutid lõppevad väga ootuspäraselt ehk siis väikese annetuse küsimisega. Kuna oli huvitav kuulata, siis ega me seekord väga vastu ei ole ning jätame onule väikese kingituse.
Vaatame veel sisse mitmetesse templitesse ning istume taaskord maha, et veidi lugeda. Ei jõua tagumikku mahagi panna, kui juba on kohalik tütarlaps juttu tegemas. "Hello! Where you come from?" Paralleelselt alustab Markoga juttu ka üks munk koos oma kirjandust õppiva sõbraga. Kukub välja nii, et naised räägivad omavahel nö naistejutte ja mehed meestejutte. Naistejutu kokkuvõtte. Neiu õpib parasjagu meditsiiniõeks, inglise keelt küll koolis ei anta, kuid seda õpetab talle hoopis üks munk. Ja seepärast ta välismaalastega soovibki vestelda, et veidi harjutada. Kolm kuud õpet on olnud niipalju piisav, et saame üksteisest enam-vähem aru. Neiu avalikustab ka oma unistuse külastada kunagi Singapuri ja New Yorki. Viimast põhjusel, et siis näeb ta äkki mõnda kuulsust. Näiteks Britney Spearsi, kes on tema lemmiklaulja. Vestlus jätkub veel pikalt teemadel Myanmar ja Eesti kuni saabub neiu õde ning ta peab lahkuma. Meestjutu kokkuvõte oleks pikk ja keeruline, sest arutatakse nii Buda õpetusi, kui poliitilist olukorda riigis. Mõlemad noormehed on üksjagu palju väliskirjandust lugenud ning teavad, et mujal maailmas saaks hea äriidee elluviimiseks pangast laenu. Nukralt peavad nad nentima, et nende riigis on see teostumatu unistus. Meeleolu on meestel positiivne, kuigi nad riigis olukorra paranemisele ei looda, sest kindralite varupink, kes kõik on valmis eelmise rolli üle võtma, on pikk. Munk nimega Ashani, kavatseb jätkata oma õpinguid erinevates riikides (nt India) ning pühenduda teiste õpetamisele ning sõber Nyein loodab kunagi ajakirjanikuna tööd leida kuskil mujal riigis. Valitsus väidetavalt ei takista riigist lahkumist. Aga vot tagasisaamisega võib probleeme olla.
Istume veel pikalt koos munk Ashani ja tema sõbra Nyein'ga ning räägime elust siin ja mujal maailmas, munga elust ja budismist. Munk vaatab vahepeal Alicele sügavalt silma ja läheb näost särama teatades, et neil on ka lääne silmadega Buda kuju, milleni ta meid pimeduse saabudes juhatabki. On tõesti siniste silmadega. Edasi viiakse meid kohani, kus on võimalik väikese nipiga näha kuldse paya tornis kuute eri värvi valguskiirt. Tuleb lihtsalt teada, kuhu seisma peab. Põnev. Samas oleme märkamatult jõudnud üsna kõrvalisse kanti, kus peale meie kedagi teist näha ei ole. Nyein teatab, et munk Ashani soovib meie heaks nüüd palvetada ning juhatab meid kõrvalasuva väikese altari suunas. Istume kõik maha ning munk tõesti hakkab midagi podisema. Siis võtab ta oma kotist palvehelmed ning ulatab meile mõlemile ühe puitkee. Nyein lisab, et nüüd on paras hetk Ashanile väike annetus teha, sest teda ootab ees reis Indiasse, milleks on vaja lennupiletid osta ja veel on ju ka muid kulusid. Kergelt kibestunud tundega ulatame 10 USDi. Järgneb kiire kommentaar, et võiks rohkem anda. No ei ole võimalik. Saadaks parema meelega pikalt, kuid mingil imelikul põhjusel lisame siiski veel 5 000 kyati. Ilmselt on pettumus meie nägudes ilmne ning meile pakutakse kohe võimalust meie ümberristimiseks. Ehk saame omale kohalikud nimed vastavalt meie sündimise päevale ja soole. Markost saab Ye Win (tõlkes Brave Win) ja Alicest Thet Myat (Higher Nobel). Saame teada ka noormeeste nimed ja tähendused. Munk on Ashin Yovata (Cool Forest) ja tema sõber Nyein Moe (Peaceful Sky).
Kuna märkamatult on saabunud juba õhtu ning templis oldud ka juba 6 tundi, otsustame siit jalaga lasta. Vahetame Ashini ja Nyeiniga e-mailiaadresse ning suundumegi minema.
Oma õhtusöögi teeme läheduses asuvas Feel Myanmar Food'is. Menüüd kui sellist ei ole, vaatad letilt kastmeid ja nii validki omale toidu välja. Võtame kohalikus stiilis veisekarri ja kanakarri, joogid ning saame arveks 12 000 kyati. Hinne: harjukeskmine.

Kolmapäev 21.02.2007 (Bangkok, Tai - Yangon, Myanmar)

Heliseva kella tahaks kinni lüüa. Kell on ju alles 4 öösel!!! Paraku peab tõusma. Koperdame oma kottidega alla, loovutame võtme ning saame konditsioneeri puldi eest panti antud 40 dollarit tagasi. Kell on juba 04.40, kuid mida ei näe, siis see on loomulikult meile 130% tulema pidanud takso. Tõbras!
Egas midagi, suundume kottidega peaaegu inimtühjadele tänavatele. Meie õnneks ei pea me kaugele minemagi, kui juurde jookseb üks taksojuht. Tavaliselt pakuvad nad oma teenust otse autost, kuid nüüd silmame, et öösel taksojuhid ilmselt liiguvadki jalgsi ringi, et endale hotellide juurest öiseid kliente leida. Suurest pettumusest tema ametivenna suhtes oleme hinna osas karmid. Juht ei taha nõusse jääda, kuid ilmselt on ka meie pilk kuri, sest viimaks on ta nõus meie pakutud 300 bahtiga, mis peab sisaldama kõiki võimalikke ja võimatuid kulutusi. Tühjadel tänavatel algab meeletu ralli. Vahepeal on rauas suisa 130 km/h, mis teadmata tema sõiduoskusi ning meie hiljutisi üleelamisi on tiba palju varajaseks hommikutunniks. Tõenäoliselt oleme näost kaamed ning kahtlaselt kanged ja vaiksed tagaistmel, sest takso võtab tuure vähemaks. Teekond on pikk. Lennujaam, mida saabudes polnud aega imetleda, on igavesti pirakas. Üks maailma noorimaid (avatud alles eelmisel aastal) ja julgeks vist öelda, et ka modernsemaid. Suured klaasfassaadid ning roostevaba teras läikimas. Hommikuseks äratuseks päris kena vaatepilt. Maksame teekonna eest kokkulepitud 300 bahti ja siseneme lennujaama.
Asume otsima Air Asia check-in letti. Miskipärast oli ootus või kartus, et äkki oleme ühed vähesed, kes selles suunas ja nii vara lendavad. Tegelikkus osutus hoopis teiseks. Lisaks sadadele teistele hommikustele lendajatele, kubises rahvast ka Yangoni suunalise lennu ootajate rivis. Enamus üsna valged inimesed. Niipalju siis suletud ja vähekülastatud riigist. Teadmata täpselt Yangoni majutusasutuste rohkusest hiilib pähe kartus, kas meile kõigile ka öömaja leidub. Peab vist kihutama esimesena meile teada olevatesse kohtadesse. Pakime taaskord osavalt kotte ja pagasi kaaluprobleeme ei teki.
Lennujaamas üritame naiivselt leida kohta, kus Myanmari raha vahetada. Loomulikult naeratatakse meile lahkelt ja teatatakse, et sellise riigi valuutat ei ole. Egas midagi, panustame dollaritele.
Organism hakkab vaikselt ärkama ning otsustame maksa käima tõmmata tagasihoidlike itaaliapäraste võileibadega, mida Voyage nimeline kohvik lennujaamas kalli raha eest (500 bahti) pakkus.
Saame viivu oodata, kuni kuuleme kutsungit oma lennule. Läheb lennuks. Ah jaa, pilet lennule maksis 2450 bahti.
Poolteist tundi ootusärevust ning asume pilvedest allapoole laskuma. Esimesed vaated on erineved seninähtutest maandumistest. Taimestik ja asustus on kuidagi hõre ning vastuvaatav maapind on punaks-pruunikas ja tolmune. Maandume lennujaamas, mille taolisi oleme eelnevalt näinud ainult filmis. Lennuraja asfalt on päevinäinud ning ümbruses on hõredate palmide ja muude puude vahel näha tolmav ümbrus. Lennujaama hoone ise on üsna kaasaegne ning soliidne. Puhas ja kena. Ahmime endasse esmaseid muljeid. Isegi tolliametnikku jääme esimese hooga vist suu lahti vaatama - ah et sellised siis ongi Myanmari inimesed. Tollitsooni ning ootesaali eraldab klaassein, mille tagant silmame järjekordset suurt erinevust võrreldes seniste kogemustega - ootesaalis olevad mehed kannav kõik pikki peaaegu maani seelikuid (kohalikus keeles longyi). Vaevalt oleme oma kotid kätte saanud, kui meid ründab kari seelikukandjaid. Läbisegi sumisedes pakuvad kõik oma taksoteenust. Oleme lugenud, et sõit lennujaamast linna peaks maksma 3 dollarit. Meile pakutakse 7 dollarit. Naeratame ja pakume oma hinna. Mehed naeravad selle peale. Jääme endale kindlaks ning surume ennast nende vahelt läbi uste poole. Osad järgnevad, teised ilmselt loobusid nähes, et ega siit midagi loota pole. Lennujaama esisel plasil kauplemine jätkub. Meie raiume oma, nemad oma. Teadmata kuhu suunas minnagi, maname siiski näo, et oleme igati olukorraga kursis ning asume lennujaamast oletatava tänava poole sammuma. Kohe leidub meeste seast ka taksojuht, kes on meie pakutud hinnaga nõus ning edasi suundume juba tema sõiduki suunas. Masinaks on pisike mikrobuss, milles istub aga juba sees ka üks vanem härrasmees Rootsist. Egas midagi, lepime olukorraga ning mahutame ennast istuma. Teekond osutub tõepoolest pikaks, kokku umbes 40 minutit. Silma hakkab pealinna natuke väsinud ilme. Pealinna teed on kohati rohkem, kui auklikud. Meelde tulevad ka Tallinna teed. Vist peaks isegi rõõmu tundma, et meie teed ikka nii halvas seisukorras ei ole ehk et võiks ju olla hullem, kui on. Ka tänavad on seelikukandjaid täis - mehed / naised segamini. Saabume soovitu hotelli Heaven's Inn juurde.
Sisenedes selgub, et tube pole. Hakkab pihta! Vinname kotid selga ning üritama kaardilt aru saada, kuhu suunas peaks edasi suunduma. Paar maja edasi on õnneks järgmine hotell, millesse kohe ka sisse astume. Hoone on suur, seega ka meie lootus. Paraku saame ka siit eitava vastuse, sest maja on täis. No seda nagu ka oodata ei osanud, et Yangon on ülerahvastatud. Jätkame matka. Kõnniteed on nii kehvas seisus, et murra või jalad. Meie poollombakad jäsemed sellist vaatepilti nähes just ei rõõmusta. Tänavatel kõndides on kohati tunne, et oleks justkui 50 aastat ajas tagasi läinud. Sõiduvahendid tänavatel on muldvanad, õigemini roostevanad, arhitektuur on Inglise koloniaalstiilis, kuid majade fassaadid on äärmiselt mustad ja vanad. Miskipärast meenuvad kaadrid telekast mingist hiljuti sõjast läbikäinud linnast, kus osad majad on hüljatud, teiste ehitus on jäänud pooleli, kuid linnakodanikud toimetavad oma radu pidi nagu oleks kõik korras. Võibolla on see kohatu võrdlus, kuid sellised on meie esimesed emotsioonid. Kui jutt juba sõjale läks, siis natuke hämmastust tekitavad meis ka tänavatel olevad rohked punased plekid. Esimene mõte - veri. Meie õnneks ei pea fantaasia kaua teadmatuses piinlema, sest saabub selgus. Vastutulev mees suunab mahlase suutäie punast plöga pläraki vastu maad. Nüüd asume meeskodanikke tähelepanelikumalt jälgima ning avastame, et enamikel on naeratusest nähtavale tulev hõre hambumus punane. Selgub, et umbes 70% rahvast närib mingit lehe sisse mähitud pähklit (betel), mille saaduseks on siis eelnevalt mainitud punane löga. Tänavad lausa punetavad selle all.
Niimoodi seal tänavatel kõndides satume muidugi ka ise uudishimu objektideks. Naised, lapsed ja ka mehed, kõik muudkui vahivad ja jõllitavad. Mõned vastutulijad naeratavad, teised teretavad jne. Päris lõbus. Taaskord jääb silma midagi ennenägematut. Valdavalt just naistel (aga ka lastel ja vähestel meestel) on näod kaetud mingi kollaka möginaga. Nagu tainas oleks näkku kuivanud. Paljudel on põskedel ruudukujulised kastid, teistel on lihtsalt kogu nägu sellega kokku määritud. Nagu hiljem teada saame, pidavat see olema kohalike make-up ja päikesekaitse nimega tanakha.
Jõuame viimaks tänavale, kus peaks asuma mitu hotelli. Esimeses, millesse sisse astume, on isegi mõned toad saadaval. Hotelliks New Aye Yar. Palume meile tube näidata. Esmalt viiakse meid 7 ja 8 korrusele, kus asuvad renoveeritud toad, hinnatasemega 30 - 35 dollarint. Palume ennast siiski viia ka teistele korrustele, kus hinnatase on 20-25 dollarit. Toad on võrreldes seni kogetutega hiigelsuured, kuid natuke kulunud välimusega. Miskipärast hoiatab hotellipoiss meid, et nendel korrustel ööbivad reeglina kohalikud ning nad võivad olla kohati lärmakad. Meid see ei heiduta ning valime endale 20 dollarilise toa. Ausalt öeldes eeldasime, et Myanmari hinnatase on madalam. Maksta tuleb kusjuures dollarites, aga ega meil kohalikku raha ei ole ju ka. Kohaliku raha puudumise probleemile pakub oma abistava käe hotell, kes on meeleldi nõus raha vahetama. Kuna kohalik valuuta odavneb pidevalt, siis on kõik asutused maiad dollartie peale. Hotell vahetab meile raha kursiga 1 dollar = 1150 kyat'i. Esialgu ei oska selle peale midagi kosta, sest meie reisiraamat kirjutas kursiks 950 kyat'i. Ehk on see siis hea ja aus kurss.
Tuppa jõudes annab magamatus tunda ning Alice otsustab teha väikese uinaku. Marko suundub linnaga esmatutvust tegema.
Hotelli vastuvõtus saab teatavaks info, mida meie peab tunnistama, et varem ei teadnud. Nimelt ajavahe teiste riikidega ei ole mitte kindel arv tunde vaid näiteks Eestiga on ajavahe 4,5 tundi. Esmalt tundub see äärmiselt kahtlane (ilmselt enda madal intelligentsi tase), kuid natuke lugemist paljastab tõe, et maailmas on veel teisigi riike mille ajavahe teistega on x+0,5 tundi.
Enne tänavate ründamist tahab janu kustutamist ning keha kerget kinnitamist. Valik langeb hotelli vastas asuvale Coff King nimelisele söögikohale. Sisenedes meenuvad pildikesed Nõukogude Liidu aegadest. Saalis on mustad puidust toolid-lauad ning nahksohvad. Teenindajad on riietatud must-valgesse püks-särk kostüümi. Külastajaid pole ühtegi, aga teenindajaid on kuus. Baarileti kõrval on klaasist külmlett, mille riiulitel haigutab totaalne tühjus. Ka baarmani seljataga olevatel riiulitel on paar üksikut eksinud poolikut pudelit. Sellist vaatepilti nähes tunneb Marko huvi, kas koht ikka avatud on ning kas midagi tellida ka õnnestub. Väidavad, et kõike on ja kõike saab. Menüügi on inglise keeles. Ka teenindajad mõistavad vajalikul määral keelt, et vastu võtta tellimus kohvile ning võileibadele, sest selgus, et midagi muud siiski saada veel ei ole. Sellist tellimust ja lauda asuvad täitma/katma kokku kolm ettekandjat. Igaüks toob midagi. Märkimist väärib nende siiras püüdlikkus ning viisakus. Kui söök söödud ning kohvi joodud, selgub ka hind - 2400 kyati.
Kirev tänavapilt jätkub. Tänavakaubandus lokkab. Ohtralt on lette, kus seda pähklisoga kokku keeratakse. Teekond viib mööda pargist, kus on taevasse kõrguv obelisk - iseseisvuse sümbol. Esimeseks sihtpunktiks saab valitud riiklik turismiinfo keskus, et ennast natuke eluoluga kurssi viia. Turisimikeskus asub linna ühe tähtsaima vaatamisväärsuse, kuid kohalike jaoks tähtsa pühamu Sule Paya vastas. Turismikeskuses on teenindajad rohkem kui loiud. Esitatud küsimustele vastatakse valikuliselt ning lühidalt. Selleks oli Marko tegelikult eelnevalt raamatust loetu põhjal valmis, sest tegemist on ju riigiasutusega. Kohapealt saab ostetud Yangoni linna kaart 100 kyati eest. Küsimuse peale, kas siit riigist saab lahkuda maismaad mööda, antakse ebalevalt teada, et saab küll, kui maksta neile 60 dollarit inimese kohta. Väidetavalt hangivad nad siis valitsuselt mingi loa. Selline info ei rõõmusta, kuid otsutame jääda oma plaani juurde ning minna ilma mingisuguse loata piirile üritama. Eks paistab. Halvimal juhul saadetakse tagasi. Mis siis ikka. Muud tarka siit turismikeskusest hankida polegi.
Ümber nurga jäi silma trepikoda, millel kohal paistis silt "bus tickets" ehk bussipiletid. Sisenedes trepikotta selgub, et trepi kõrval on üks laud ja paar tooli, kus kogu äri käibki. Trepist üles minnes jõuaks ilmselt kellegi eluruumidesse. Kahtlane värk, aga info mõttes siiski täpsustab Marko sihtpunktid ning hinnad. Selgub, et bussiga saab kolme kohta - Mandalay'sse, Bagani ning ka Inly järve juurde. Kõik meid huvitavad sihtpunktid. Sõidud kestaksid 13-15 tundi ning hinnad on 12000 - 15000 kyat'i. Väidetavalt on bussid konditsioneeriga. Näidatakse ka mingit udust fotot bussist. Info läheb tuleviku tarvis paberile kirja.
Tagasiteeks hotelli juurde valib Marko teise marsruudi, mis viib teda ka Strand streedile, kus asub linna kuulsaim hotell Strand Hotell, kus numbritoad maksavad 450-900 dollarit. Peab ütlema, et maja on väga tagasihoidlik, arvestades sellist hinnataset. Teepeal saab sisse põigatud veel ühte turismifirmasse, et uurida ka lennupiletite hindasid, kui peaks selguma, et ainus tagasitee ehk siis edasitee on läbi õhu. Harjumatu on ka siin riigis olev komme, et paljudes asutustes ning isegi pisemates hotellides, mida külastasime, peab sisenedes jalatsid ära võtma. Nii teenindajad, kui teenindatavad on palja jalu. Tere tulemast jalaseen! Sülitan kolm korda üle vasaku õla. Piltlikult. Ega ma Hiinas ei ole.
Tagasi hotelli jõudes Alice veel magab ning nüüd on väsimus ka Markot murdmas. Vaikselt hiilib ka tema voodisse ning tunniajasest uinakuplaanist möödub mitu tundi enne kui ärkame. Asutame end õhtusöögile. Valime kohaks hiinapärase Palei Kywe restorani. Teeme esimese tutvuse Myanmari õllega. Maitseb hea. Pudel on 630 ml. Hind 2000 kyat'i. Kuna sääski ja muid lendavaid elukaid on üksjagu, siis laua kõrval seisab lehvikuga mees, kes neid pidevalt minema tuulutab. Tellime krõbeda pardi ja saame lõppkokkuvõttes ka krõbeda arve 16 000 kyat'i. Aga söök on nii hea, et nokime ka kõige pisemad lihatükid. Hea, et taldrikut üle ei lakkunud.
Edasi võtame suuna Sule Paya suunas. Teepeal avastame, et tegelikult ei saa üldse aru, et oleksid Aasias, sest majad ei meenuta meie jaoks ilmselt stereotüüpset Aasiat mitte üks raas. Eks see on ka arusaadav, sest see linn on ju valdavalt ehitatud inglaste taktikepi all.
Sule Paya on suur tempel, millesse saab siseneda igast ilmakaarest. Selle templi tähtsus seisneb selles, et väidetavalt on siin kuskil ka Buda juuksekarv. Paljudel Myanmari erinevatel templitel ongi sarnased reliikviad -buda juuksekarvad, hambad jne. Sisenedes tuleb loomulikult jalatsid ära võtta. Sissekäigu kõrval on lahked neiud valmis meie jalatsid hoiule võtma. Peale jalatsite vastuvõtmist paluvad kohe ka annetuse teha. Teadmata kommetest midagi, otsustame seekord poetada 1000 kyat'i. Sees näeme, et inimesed kannavad oma jalanõusid kaasas. Kes kilekotis, kes näpus. Edaspidi teeme ka nii.
Templi kompleksi keskmes on koonjas kuldne ja kõrge stuupa, mille ümber on pisikesed altari moodi moodustised. Igas ilmakaares on üks Buda kuju. Olles selles vallas tõeliselt võhikud vahime niisama ringi. Meie õnneks ei pea me kaua sedasi nõutult passima, sest meile läheneb üks inglise keelt kõnelev nunn, kes on valmis meid valgustama antud vallas. Esimesena tehakse meile selge, et viisakas oleks kui me austaksime kohalikke kombeid ning templis liikudes teeksime seda päripäeva. Saame teada, et budistidele on oluline, mis päeval Sa sündinud oled. Igale päevale vastab oma loom, millele on ka vastav altar templis olemas. Seega inimesed, tulles templisse palvetama, teevad seda oma loomaga altari juures. Selgub, et Myanmaris on kaheksa nädalapäeva. Ei ma ei ole Lariami laksu alla ja segast ei peksa. Justnimelt kaheksa. Kolmapäev on neil jagatud kaheks. Ennelõunane päev ja pealelõunane päev. Ilmselt seepärast, et ka Buda on sündinud just kolmapäeval. Üllatus, üllatus ka Marko on sündinud kolmapäeval. Kolmapäeva loomaks on elevandid. Ennelõunat kihvadega, pealelõunat kihvadeta. Alice on meil laupäevane sündija ning loomaks draakon. Oma looma juures tuleb talle vett pähe valada vastavalt oma aastate arvule pluss veel üks kopsiku täis. Pikalt laialt kuuleme jutustust budismist ning igast neljast budast erinevate sissekäikude juures, kuid peab tunnistama, et teema on esimesel kuulmisel natuke keerulise võitu ja igaks juhuks ei hakka oma sõnadega seda ümber jutustama, et mitte liigset segadust külvata.
Uurime ka nunna päritolu ja inglise keele oskuse kohta. Nimeks May. Selgub, et oli teine kuus aastat olnud abielus ühe prantslasega, kellega ta ka elas Prantsusmaal. Nüüdseks on nad lahku läinud ning May pöördus tagasi kodumaale. Tema kodukandiks on Inle järve ümbrus, seega saame ka soovituse majutusasutuse osas, mida juhatab tema sõbranna. Kogu meie vestlus on huvitav ning meile teeb rõõmu, et saame kellegi kohalikuga siiralt maast ja ilmast rääkida. Kahjuks peame natuke lõpus ka pettuma, sest lõpetuseks koogib nunn oma kotikesest välja käsitööd ning pisikesi kujukesi, mida meile müügiks pakub. Niipalju siis siirast vestlusest. See ongi meiemeelest kurb siinse riigi puhul, et Sa ei tea kunagi, kas inimene, kes Sinuga juttu alustab teeb seda heast tahtest ning soovist lihtsalt inglise keelt praktiseerida või on tal mingi rahaga seotud tagamõte. Me saame aru, et need inimesed siin on tõesti vaesed, kuid mingi emotsiooni rikub see ikkagi ära, kui kogu aeg käib jutt rahast. Loobume viisakalt May pakutud vidinatest, mille peale ta siiski surub meile tungivalt pihku pisikese kotikese marmorist elevandiga. Olukord on juba muutunud ebameeldivaks, seega lõpetame selle viisakalt omapoolse annetusega 5000 kyat'i tema projekti tarvis, milleks väidetavalt on vaeste aitamine. Mida iganes.
Võtame suuna tagasi hotelli suunas. Teepeal jääb meile ette koht nimega Moon Bakery, kus pakutakse jäätisekokteile, millele lisame veel ka rummipallid ning arve kokku 1700 kyat'i. Siia tuleme tagasi.
Enne päris hotelli minemist leiame hotelli kõrvalt ka internetisaali, mis asub mingi suure hoone teisel korrusel koridoride labürindis. Üks tund internetti maksab 500 kyat'i, kuna õhtul on happy hour, muidu maksab 800 kyati tund. Enamus lehekülgi on valitsuse poolt blokeeritud. Itipoiss selgitab, et vahel saab külastada 800 lehekülge, vahest aga ainult 200. Näiteks hotmail on rangelt keelatud ja blokeeritud lehekülg. Loomulikult on kavalad ja julged itipoisid leidnud mingi omapärase saidi, mille kaudu kuidagi naljakalt kirjad ikkagi kätte saab. Internetikiirus on ahastama panev. Üle tunni aja ei kannatagi selles kohas olla, sest selle aja jooksul õnnestubki ära oodata ainult ühe lehekülje avanemine. Selline kiirus ei sega aga Alice lauanaabreid pornolehekülgi piilumast. Meie seal viibimise ajal toimus teistele seal viibivatele kohalikele arvutiõpe. Kuidas avada lehekülgi jne. Kõik olid innukalt õppust ahmimas, sest ilmselt on see üks väheseid kanaleid, kust üldse välismaailma kohta adekvaatset infot saada. Elu siin on nagu meil kunagi raudse eesriide taga. Neil on siin nüüd aga õnneks internet, mis ehk natuke aitab olukorra paranemise kiirusele kaasa.
Peale väsitavat internetimaadlust suundume hotellituppa. Toas isegi telekas, mis näitab Star Movies nimelist telekanalit, kus jooksevad üsna värsked Hollywoodi filmid. Sätime ennast mugavalt neist ühte vaatama, kui ükshetk lööb toa pimedaks. Elekter kadunud. Aknataga kostavad mingid kahtlased helid. Tundub nagu oleks püssilasud. Istume tardunult oma voodis ja ei oska midagi arvata. Marko hiilib aknani ning uurib olukorda. Kogu linn on pime. Peast käivad igasugused kahtlased mõtted läbi. Teritades kõrva tundub, et helid ei ole siiski lasud vaid mingi mootor töötab paukudes. Selge, see on kellegi varugeneraator, mis asus elektrit tootma. Alles nüüd meenub Lonely Planetist loetud info, et siin riigis on elektrikatkestused tavalised. Rahuneme maha ja asume käsikaudu kobama. Nüüd kulub kaasavõetud taskulamp marjaks ära. Pimeduses paraku ei õnnestu seda oma hästi loogiliselt pakitud seljakotist aga leida. Seega istume hetke pimeduses, et paika panna edasist tegevuskava. Tahaks ju nagu pesta ka enne magama heitmist. Kuid õnneks ei pea me kaua ootama ja elekter on tagasi. Jätkub filmiõhtu ja peale seda kaadrid unes.