Tänaseks oleme plaaninud teha ringi peale Langkawi saarele. Eilse taksost minibussi oleme kaubelnud kella kümneks hotelli juurde. Kokkuleppe kohaselt läheb kuue tunnine reis meile maksma 150 ringitit kogu seltskonna peale. Iga takso ning minibuss on siin nagu liikuv reisibüroo. Esiteks on neis lugematul arvul buklette, katalooge ning kaustu nii vaatamisväärsuste kui ka majutusasutuste kohta. Teiseks oskavad ka juhid ise hämmastavalt palju saare kohta infot jagada. Jällegi asi, millest ka meie taksojuhtidel ilmselt palju õppida oleks. Enne, kui buss jõuab saabuda, saame hotelli kõrval olevast pesumajast kätte oma riided. Kilo hind 3,5 ringitit.
Kell on juba veerand üle kümne, kui meie buss siiski saabub. Olime vahepeal juba lootust kaotamas. Pakime end sisse ning stardime. Kuna Langkawi on hommikuti väga vaikne ja hommikusöögi otsing vilja ei kandnud, palume teha peatuse meie teele jäävas lennujaamas, kus raha vahetada ning hommikust süüa. Ameerika hommikusöök kahele 22 ringitit.
Esimeseks peatuseks meie saaretuuril on Langkawi Cabel Car
ehk teisisõnu köisraudtee. Pilet 25 ringitit. Matka pikkus mäe tippu on 2,2 kilomeetrit. Pisikesed, neli inimest mahutavad kabiinid tõusevad tipu poole 
kohati 45 kraadise nurga all. Kerli hoiab peaaegu, et hammastega seinast kinni, sest hirmus on. Saabume vaateplatvormile, mis asub 700 meetri kõrgusel mere pinnast. Ilm on kaunis ja selge, seega avaneb vaade kuni silmapiirini. Ilus on. Tekib kohe saarest selgem ülevaade, kes, kus ja mis.
Järgmiseks sõidutatakse meid Telaga Tujuh kose juurde. Teekonda koseni peaks olema parklast ainult 500 meetrit, kuid kuna see on esmalt ligi 45 kraadise nurga all ning päike on haripunktis, siis on see vaevaline ning higistama panev. Enne koske on meestel juba särgid seljast heidetud. Eelneva info põhjal peaks kose juures ka ujuda saama, kuid ilmselt on siinsetel inimestel natuke teine arusaam ujumisest sest lombis solistamist meie ujumiseks ei pea ning piirdume ainult kosest langeva veega värskendamisega. Ka kosk ise ei ole suurem asi, meie Jägala juga annab silmad ette iga kell. Tagasi parklas maiustatakse kookospiimaga, mida noortest rohelistest kookostest imetakse. Meile isiklikult see eriti ei maitse, kuid teised nendivad, et üsna sarnane kasemahlale ja imevad innukalt edasi.
Seejärel teeme põgusa peatuse musta liivaga rannas, kus musta ollust rannas on oluliselt vähem, kui kollakas-pruuni ollust. Kui mälu ei peta, siis ka meie randades võib tihti olla kollane liiv segatud mustade teradega, mis jätab justkui musta liiva efekti. Seega wow jääb tulemata ning palume ennast hoopis krokodillifarmi viia. Pilet 15 ringitit. Edasiste kommentaaridega jääme meie napiks, kuna otsustame antud külastuse vahele jätta ning veidi jahtuda, sest krokodille oleme saanud eelnevalt näha juba piisavalt. Teised kuuekesi otsustavad teha krokodega lähemat tutvust. Kõikides nendes turistidele mõeldud kohtades on suur vaikus. Rahvast on igal pool vähe. Taaskord arutleme teemal, kus kõik need turistide hordid küll peidus on, kes siin peatuma peaksid. Umbes poole tunni pärast saabuvad ka teised tagasi ning meie sõit võib jätkuda.
Bussijuhi esitatud loetelust elimineerime igasugused muuseumid ning valime järgmiseks peatuseks lindude paradiisi. Teepeal teeme siiski peatuse ka kuumavee allikate juures, mille turismialane väärtus jääb arusaamatuks, kuna näha saime ainult ühte väikest betoonkaevu, kus tõepoolest ka kuum vesi sees oli. Huvilistel oli võimalus sealt endale ämbritäis vett haarata, kuhu jalad likku panna. Sellise kuumuse juures veel kuumaveevanni võtta ei ole just päris esimene mõte.
Lindude paradiis meenutab meile kohe Singapuri, kus esimesed isendid, kelleks on papagoid, lahtiselt puu otsast sulle vastu vaatavad. Järgneb värviline virr-varr erinevatest lindudest ning sekka ka mõni loom, kes siiski
valdavalt puuridest vastu vaatavad. Sellegipoolest huvitav ning meeliköitev elamus. Sujuvalt viib teekond lindude juures ka läbi ehtepoe, kus meile tehakse kiire õppetund teemal, kuidas tuvastada ehtsat pärlit ning me saame jätkata oma teekonda lindude keskel. Jaanalindude juurest jõuame ka saare nimilinnu punakspruuni kotka juurde. Sarnaseid nägime lendamas metsade kohal köisraudtee kabiinist saare vaateid imetledes.
Kuna meie tempo on olnud suhteliselt aeglane või oleme me äärmiselt põhjalikud oma tegemistes, siis kella vaadates otsustame võtta tänaseks viimase tegevuse, milleks on Snake sanctuary ehk madude park. Pilet 15 ringitit. Ala ei ole just suur, kuid sellest hoolimata eeldaks külastajaid, kuid seekord oleme me ainsad. Isegi mitte ühtegi hooldajat ei silma. Territooriumil asuvad erinevad klaasist majakesed, milles igaühes pesitsevad mõned roomajad. Kingkobrast pisikese sisalikuni. Klaaspinnad vahelduvad majakestel võrkpinnaga. Kõige suuremat elevust tekitabki meile kingkobra, kes on ennast oksale kerra keeranud just võrkakna ääres. Mehed ei saa kiusatusele vastu panna ning puhuvad rippuva saba kiikuma. Ussikesele see pehmelt öeldes ei meeldi. Miskipärast pakub ussikesele suurimat huvi Chehthetsi paljastatud rindkere, mille liikumise suunale ka kobra suuna võtab. Olles selle pika poisi kikki ja puhevile ajanud peame paremaks lahkuda tema vaateväljast. Vaevalt oleme saanud uudistada teiste roomajate juures, kui meie juurde saabub üks hooldajatest. Esimene mõte on Chehthets tanki lükata, sest tema on ussikese vaimses stressi süüdi. Hooldaja aga küsib, kas me tahaksime mõnda soolikat oma käega katsuda. Ahvatlevat pakkumist kaks korda tegema ei pea ning peagi naaseb meie sekka hooldaja koos kaelas rippuva kollase ja üsna suure maoga. Väidetavalt on
teda toidetud ning tema isu ning aktiivsus ei ole märkimisväärsed. Julgemad lasevad ussi endale kraeks riputada. Jutud ussi sõbralikust käitumisest ununevad hetkega, kui teine ennast ümber sinu kaela hakkab suruma. Ilmselt on ta kuulnud meie halvast käitumisest tema sugulasega. Hooldaja on rahu ise ning veenab meid jätkuvalt kollase vooliku turvalisuses. Järgnevaks tuleb kõne alla kingkobra, keda eelnevalt õrritasime. Hooldaja teeb ettepaneku ussile uuesti külla minna. Sisetunne ütleb, et see vist ei ole kõige parem mõte, kuid me siiski järgneme talle. Hooldaja räägib meile esmalt sellest, et antud isendi hammustus võib olla surmav ning asub klaasmaja ust avama. Tema enda tervise huvides manitseme teda seda mitte tegema, sest tõele au andes - me oleme selle loomakese 
tagasihoidlikult väljendades sigavihaseks ajanud. See ei peata meie hooldajat ning ta otsib maast puude alt ühe pikema ning peenema oksa ning asub ka ise läbi võrkakna mitme meetri pikkust madu õrritama. Tema tegevusel on oluliselt paremad tulemused ning puhevil madu asub täiehooga klaasi ründama nii et aken mürgist vesine. Põhiliseks ründeobjektiks on loomulikult ikka Chehthets. Hooldaja avab sellisel hetkel aga majakese ukse ning palub Markolt fotokat, et ärritunud loomast pilte teha. Olgu mainitud, et klaasmajas elavad veel paar vihast sugulast, kes on ka selle kisma peale aktiviseerunud ning ründevalmis. Klaasmaja ukse peal seisev ja kaadrit fokusseeriv hooldaja on ka ise ilmselt adunud olukorra tõsidust ning vaatab-kontrollib pidevalt kõikide isendite kaugust endaga.
Otsustame säästa kobrakest ka tulevaste külastajate tarvis, sest lakse vastu akent on juba valus vaadata ning jätkame oma jalutuskäiku teiste roomajate juures. Meie entusiasmi hinnates pakub hooldaja võimalust korraldada meile privaatne show mitme roomajaga. Viivukese mõtlemise järel võtame pakkumise vastu ning 80 ringiti eest (kogu seltskond) võtame istet amfiteatri sarnases katusealuses, kuhu saabub ka teine mees, kes on siis ussitaltsutaja. Saame teada, et meile esinevad ussid, kellest esimese ammustus tapaks tunniga ning viimase hammustus tapaks mõne minutiga. Tekib kiusatus istuda tagumistesse ridadesse.
Show seisneb selles, et taltsutaja õrritab madusid, et need tema poole ründavalt sööstaksid. Tema ülesanne on eemale põigelda. Vaatepilt on üsna kaasahaarav. Peale iga mao etteastet, kui selle pea ja saba on taltsutajal tugevalt peos, saame ka ise neid mürgivoolikuid silitada. Ausalt öeldes ei ole just suurt tungi neid pikalt paitada.
Esimesel kahel maol laseb taltsutaja ennast ka hammustada nii, et veri väljas. Väidetavalt on tema organism juba muutunud
immuunsemaks ning peale showd teeb ta endale ka vastumürgi süstid. Viimase mao etteaste eel annab aga taltsutaja mõista, et seekord me hammustust ei näe, kuna mees soovib jätkata oma tööpostil ka homme. Saime showd kogu raha eest.
Palume oma bussijuhil end kodurannas viia restorani nimega "Lighthouse". Aega on tänase reisi peale kulunud tublisti üle kaheksa tunni seega otsustame bussijuhile maksta 220 ringitit, mis sobib ka talle suurepäraselt.
Restoran on otse rannal, kus enne vett kasvavad veel ka palmid maja ees liival. Päikeseloojangust langev kuldne valgus roheliste palmilehtede vahelt laudadele, mis on samuti liival ja kaetud valgete ning siniste laudlinadega, moodustavad romantiliselt kauni harmoonia. Päike kukub silmapiiri taha lausa silmnähtava kiirusega. Kogu loojumine kestab vaevu mõned minutid ja 
kadunud ta ongi.
Kogu teenindus, söökide valik ning serveerimisoskus annavad alust mõttele, et omanik võiks olla mõni välismaalane. Kerli algatatud konspiratsiooni teooria leiab kelneri kaudu kinnitamist, kui selgub, et omanikuks on üks sakslane.
Füüsilise nälja kustutamise ning emotsionaalsete akude laadimise järel tervitab meid tuttav hotellituba.
Kell on juba veerand üle kümne, kui meie buss siiski saabub. Olime vahepeal juba lootust kaotamas. Pakime end sisse ning stardime. Kuna Langkawi on hommikuti väga vaikne ja hommikusöögi otsing vilja ei kandnud, palume teha peatuse meie teele jäävas lennujaamas, kus raha vahetada ning hommikust süüa. Ameerika hommikusöök kahele 22 ringitit.
Esimeseks peatuseks meie saaretuuril on Langkawi Cabel Car
ehk teisisõnu köisraudtee. Pilet 25 ringitit. Matka pikkus mäe tippu on 2,2 kilomeetrit. Pisikesed, neli inimest mahutavad kabiinid tõusevad tipu poole 
kohati 45 kraadise nurga all. Kerli hoiab peaaegu, et hammastega seinast kinni, sest hirmus on. Saabume vaateplatvormile, mis asub 700 meetri kõrgusel mere pinnast. Ilm on kaunis ja selge, seega avaneb vaade kuni silmapiirini. Ilus on. Tekib kohe saarest selgem ülevaade, kes, kus ja mis.Järgmiseks sõidutatakse meid Telaga Tujuh kose juurde. Teekonda koseni peaks olema parklast ainult 500 meetrit, kuid kuna see on esmalt ligi 45 kraadise nurga all ning päike on haripunktis, siis on see vaevaline ning higistama panev. Enne koske on meestel juba särgid seljast heidetud. Eelneva info põhjal peaks kose juures ka ujuda saama, kuid ilmselt on siinsetel inimestel natuke teine arusaam ujumisest sest lombis solistamist meie ujumiseks ei pea ning piirdume ainult kosest langeva veega värskendamisega. Ka kosk ise ei ole suurem asi, meie Jägala juga annab silmad ette iga kell. Tagasi parklas maiustatakse kookospiimaga, mida noortest rohelistest kookostest imetakse. Meile isiklikult see eriti ei maitse, kuid teised nendivad, et üsna sarnane kasemahlale ja imevad innukalt edasi.
Seejärel teeme põgusa peatuse musta liivaga rannas, kus musta ollust rannas on oluliselt vähem, kui kollakas-pruuni ollust. Kui mälu ei peta, siis ka meie randades võib tihti olla kollane liiv segatud mustade teradega, mis jätab justkui musta liiva efekti. Seega wow jääb tulemata ning palume ennast hoopis krokodillifarmi viia. Pilet 15 ringitit. Edasiste kommentaaridega jääme meie napiks, kuna otsustame antud külastuse vahele jätta ning veidi jahtuda, sest krokodille oleme saanud eelnevalt näha juba piisavalt. Teised kuuekesi otsustavad teha krokodega lähemat tutvust. Kõikides nendes turistidele mõeldud kohtades on suur vaikus. Rahvast on igal pool vähe. Taaskord arutleme teemal, kus kõik need turistide hordid küll peidus on, kes siin peatuma peaksid. Umbes poole tunni pärast saabuvad ka teised tagasi ning meie sõit võib jätkuda.Bussijuhi esitatud loetelust elimineerime igasugused muuseumid ning valime järgmiseks peatuseks lindude paradiisi. Teepeal teeme siiski peatuse ka kuumavee allikate juures, mille turismialane väärtus jääb arusaamatuks, kuna näha saime ainult ühte väikest betoonkaevu, kus tõepoolest ka kuum vesi sees oli. Huvilistel oli võimalus sealt endale ämbritäis vett haarata, kuhu jalad likku panna. Sellise kuumuse juures veel kuumaveevanni võtta ei ole just päris esimene mõte.
Lindude paradiis meenutab meile kohe Singapuri, kus esimesed isendid, kelleks on papagoid, lahtiselt puu otsast sulle vastu vaatavad. Järgneb värviline virr-varr erinevatest lindudest ning sekka ka mõni loom, kes siiski
valdavalt puuridest vastu vaatavad. Sellegipoolest huvitav ning meeliköitev elamus. Sujuvalt viib teekond lindude juures ka läbi ehtepoe, kus meile tehakse kiire õppetund teemal, kuidas tuvastada ehtsat pärlit ning me saame jätkata oma teekonda lindude keskel. Jaanalindude juurest jõuame ka saare nimilinnu punakspruuni kotka juurde. Sarnaseid nägime lendamas metsade kohal köisraudtee kabiinist saare vaateid imetledes.Kuna meie tempo on olnud suhteliselt aeglane või oleme me äärmiselt põhjalikud oma tegemistes, siis kella vaadates otsustame võtta tänaseks viimase tegevuse, milleks on Snake sanctuary ehk madude park. Pilet 15 ringitit. Ala ei ole just suur, kuid sellest hoolimata eeldaks külastajaid, kuid seekord oleme me ainsad. Isegi mitte ühtegi hooldajat ei silma. Territooriumil asuvad erinevad klaasist majakesed, milles igaühes pesitsevad mõned roomajad. Kingkobrast pisikese sisalikuni. Klaaspinnad vahelduvad majakestel võrkpinnaga. Kõige suuremat elevust tekitabki meile kingkobra, kes on ennast oksale kerra keeranud just võrkakna ääres. Mehed ei saa kiusatusele vastu panna ning puhuvad rippuva saba kiikuma. Ussikesele see pehmelt öeldes ei meeldi. Miskipärast pakub ussikesele suurimat huvi Chehthetsi paljastatud rindkere, mille liikumise suunale ka kobra suuna võtab. Olles selle pika poisi kikki ja puhevile ajanud peame paremaks lahkuda tema vaateväljast. Vaevalt oleme saanud uudistada teiste roomajate juures, kui meie juurde saabub üks hooldajatest. Esimene mõte on Chehthets tanki lükata, sest tema on ussikese vaimses stressi süüdi. Hooldaja aga küsib, kas me tahaksime mõnda soolikat oma käega katsuda. Ahvatlevat pakkumist kaks korda tegema ei pea ning peagi naaseb meie sekka hooldaja koos kaelas rippuva kollase ja üsna suure maoga. Väidetavalt on
teda toidetud ning tema isu ning aktiivsus ei ole märkimisväärsed. Julgemad lasevad ussi endale kraeks riputada. Jutud ussi sõbralikust käitumisest ununevad hetkega, kui teine ennast ümber sinu kaela hakkab suruma. Ilmselt on ta kuulnud meie halvast käitumisest tema sugulasega. Hooldaja on rahu ise ning veenab meid jätkuvalt kollase vooliku turvalisuses. Järgnevaks tuleb kõne alla kingkobra, keda eelnevalt õrritasime. Hooldaja teeb ettepaneku ussile uuesti külla minna. Sisetunne ütleb, et see vist ei ole kõige parem mõte, kuid me siiski järgneme talle. Hooldaja räägib meile esmalt sellest, et antud isendi hammustus võib olla surmav ning asub klaasmaja ust avama. Tema enda tervise huvides manitseme teda seda mitte tegema, sest tõele au andes - me oleme selle loomakese 
tagasihoidlikult väljendades sigavihaseks ajanud. See ei peata meie hooldajat ning ta otsib maast puude alt ühe pikema ning peenema oksa ning asub ka ise läbi võrkakna mitme meetri pikkust madu õrritama. Tema tegevusel on oluliselt paremad tulemused ning puhevil madu asub täiehooga klaasi ründama nii et aken mürgist vesine. Põhiliseks ründeobjektiks on loomulikult ikka Chehthets. Hooldaja avab sellisel hetkel aga majakese ukse ning palub Markolt fotokat, et ärritunud loomast pilte teha. Olgu mainitud, et klaasmajas elavad veel paar vihast sugulast, kes on ka selle kisma peale aktiviseerunud ning ründevalmis. Klaasmaja ukse peal seisev ja kaadrit fokusseeriv hooldaja on ka ise ilmselt adunud olukorra tõsidust ning vaatab-kontrollib pidevalt kõikide isendite kaugust endaga.Otsustame säästa kobrakest ka tulevaste külastajate tarvis, sest lakse vastu akent on juba valus vaadata ning jätkame oma jalutuskäiku teiste roomajate juures. Meie entusiasmi hinnates pakub hooldaja võimalust korraldada meile privaatne show mitme roomajaga. Viivukese mõtlemise järel võtame pakkumise vastu ning 80 ringiti eest (kogu seltskond) võtame istet amfiteatri sarnases katusealuses, kuhu saabub ka teine mees, kes on siis ussitaltsutaja. Saame teada, et meile esinevad ussid, kellest esimese ammustus tapaks tunniga ning viimase hammustus tapaks mõne minutiga. Tekib kiusatus istuda tagumistesse ridadesse.
Show seisneb selles, et taltsutaja õrritab madusid, et need tema poole ründavalt sööstaksid. Tema ülesanne on eemale põigelda. Vaatepilt on üsna kaasahaarav. Peale iga mao etteastet, kui selle pea ja saba on taltsutajal tugevalt peos, saame ka ise neid mürgivoolikuid silitada. Ausalt öeldes ei ole just suurt tungi neid pikalt paitada.Esimesel kahel maol laseb taltsutaja ennast ka hammustada nii, et veri väljas. Väidetavalt on tema organism juba muutunud
immuunsemaks ning peale showd teeb ta endale ka vastumürgi süstid. Viimase mao etteaste eel annab aga taltsutaja mõista, et seekord me hammustust ei näe, kuna mees soovib jätkata oma tööpostil ka homme. Saime showd kogu raha eest.Palume oma bussijuhil end kodurannas viia restorani nimega "Lighthouse". Aega on tänase reisi peale kulunud tublisti üle kaheksa tunni seega otsustame bussijuhile maksta 220 ringitit, mis sobib ka talle suurepäraselt.
Restoran on otse rannal, kus enne vett kasvavad veel ka palmid maja ees liival. Päikeseloojangust langev kuldne valgus roheliste palmilehtede vahelt laudadele, mis on samuti liival ja kaetud valgete ning siniste laudlinadega, moodustavad romantiliselt kauni harmoonia. Päike kukub silmapiiri taha lausa silmnähtava kiirusega. Kogu loojumine kestab vaevu mõned minutid ja 
kadunud ta ongi.Kogu teenindus, söökide valik ning serveerimisoskus annavad alust mõttele, et omanik võiks olla mõni välismaalane. Kerli algatatud konspiratsiooni teooria leiab kelneri kaudu kinnitamist, kui selgub, et omanikuks on üks sakslane.
Füüsilise nälja kustutamise ning emotsionaalsete akude laadimise järel tervitab meid tuttav hotellituba.
No comments:
Post a Comment