Teisipäev 13.02.2007 (Langkawi, Malaisia)

Tänanse päeva võib nimetada suureks lolluseks, mis oleks võinud olla uskumatult saatuslik.
Teistel on tänaseks broneeritud kohad kaatrile lähisaartega tutvumiseks. Kuna peame oma edasiste reisiplaanide osas natuke selgust looma (kuhu edasi ning kust viisad jne.), siis plaanime antud küsimustega täna tegeleda. Vähetähtis pole ka fakt, et viimane laevareis oleks peaaegu ju gurmeelõunaks lindudele kujunenud.
Peale ärakamist kalkuleerime aega ning hinge poeb mõte tegeleda reisi asjadega pärastlõunasel ajal ning hommikuse aja sisustaks golfiga. Saarel on lausa kolm väljakut, millest üks asub vähem kui veerand tunni kaugusel. Ka hommikusöögi plaanime võtta golfikeskuses, sest jätkuvalt pole me hotelli lähedusest avastanud varajast toitlustajat.
Teadmata, kuidas on taksodega golfikeskuses ning sooviga olla natuke sõltumatu oma marsruudi suunaga, sünnib Markol mõte rentida tänaseks motoroller. Hind 35 ringitit päev ning deposiit 50 ringitit. Sellega on antud rumalusele voli. Kuna varasem kogemus motoriseeritud kaherattalistega on kasin, siis palume meile riistapuud tutvustada. Rendipoiss kinnitab, et midagi keerulist pole. Anna ainult gaasi ning sõida. Meeles peab ainult pidama, et hoiaksime tee vasakusse serva, kuna liiklus on vastapidine kodusele ning et parema käe all on esipidur, mida peaks sõitmisel vältima. Vasaku käe all on tagumised pidurid, mida on soovitatav vajadusel kasutada. Tõmbame kiivrid pähe ning stardime. Peale esimest paari kilomeetrit ning mõnda kurvi mõistame tsiklimeeste kiindumust, sest on ikka värskendavalt vabaduse tunne, kui tuul kõrvus vuhiseb. Ka Alicel tärkab huvi ning lepime kokku, et hiljem proovib ka tema sõiduriista. Vaevalt jõuame nautimisega algust teha, kui ees olev kurv osutub liialt järsuks ning rolleri kiirus liialt suureks. Pingutused teel püsida ei kanna vilja ning kihutame teelt välja teepervele. Kümmekond meetrit üritab Marko võidelda paratamatuse ning lootusega roller tagasi teele juhtida, kuni mingi küngas meid pikali paiskb nii, et Alice üle Marko õla lendab.
Esimese hooga ei saa midagi aru, mis toimus. Kohas, kus õnnetus juhtus on vaid mõned majad, kuid momentaalselt tekib meie ümber terve kari uudistavaid kohalikke. Marko kargab püsti tundmata valu, sest Alice oiged on pahaendelised. Ta ei saa hingata ega ka sõnu suust. Marko nõuab kohalikelt ambulance kutsumist, mille peale need vaid õlgu kehitavad. Olukord on kõhedust tekitav. Kas see ongi lõpp? Väliselt ei ole nähtavaid vigastusi ning verd ei voola. Seega meditsiinivõõra inimesena kahtlustame Alicel katkiseid ribisid ning sisemist verejooksu jne. Tasapisi hakkab Alice siiski toibuma ning annab mõista, et suudab juba hingata, kuigi kõik kohad valutavad. Liigutame Alice kõrvetava päikese käest puudevarju. Vasaku jala peale astuda ei saa ning ka vasak käsi ei kannata liigutamist. Rahvas meie ümber on samakiirelt kadunud nagu nad tekkisid. Ilmselt oli nende jaoks verd vähe. Kuradi hoolimatud matsid. Marko peatab mööduva auto ning pärib infot haigla kohta. Lähim on umbes 15 kilomeetri kaugusel. Paraku ei ole autojuht nõus meid aitama. Viimases hädas läheneb õnneks takso. Nüüd hakkab ka Marko kurtma valu rindkeres. Ilmselt polnud esimese ehmatusega aega keskenduda oma vigastustele. Taksojuht aitab meid taksosse ning varsti olemegi emergency osakonnas. Alicele tuuakse ratastool. Meie jaoks on tegu tõsiste asjadega, kuna tegelik seisund on ju teadmata, kuid vastuvõtus on neil aega küll. Tahavad pikalt paberimajandusega tegeleda. Ju siis paistame piisavalt terved välja. Palume siiski Alice arstide hoole alla viia. Viimaks sõidutatakse Alice palatisse, kus puhastatakse meie mõlema marraskil nahavigastusi. Kogu personali tegevus on natuke arusaamatu ja meile vastumeelne, kuna omavahel naljatamiseks ning lobisemiseks on aega küll, kuid meiega tegelema ei asuta. Enne kui jõuame mässu alustada saabub ka doktor. Peale põgusalt Alice rindkere, käe ning jala katsumist manab doktor näole laia naeratuse ning teatab, et kõik on korras. Lubas kirjutada valuvaigisteid ja kogu lugu. Meile selline diagnoos algul ei sobi ning ettepanek teha röntgen Alice käest saab ka doktori heakskiidu. Sel ajal, kui Alice on röntgenis laseb ka Marko end üle vaadata, sest pahkluu on pahasti kangeks ning paiste läinud. Kiire ülevaatus annab sama tulemuse, mis Alicel. Kõik korras ja sööge tablette. Alice käe röntgen ei avalda väidevalt ka midagi uut. Meile surutakse pihku pakikesed tablettidega (lisaks valuvaigistitele on kaasa pandud kõhu happelisust alandavad tabletid ja paistetust alandavad tabletid) ning arved (arsti vastuvõtt 50 ringitit inimene ning 50 ringitit röntgen). Seejärel palutakse meil kohad sisse võtta ootesaalis taksot oodates. Peab tunnistama, et ühest küljest olime rõõmsad, et meil midagi tõsist viga polnud, kuid teisalt tekitab kahtlust nende arstide kompetentsus. Kas tõesti saavad ainult põrutused sellist põrguvalu tekitada?
Takso viib meid tagasi kodutänavale, kus kohtume ka sõpradega, kes on õnnelikult laevareisilt tagasi. Viime nad oma seiklustega kurssi ning otsustame teha ka päeva esimese söögikorra, kuna nälga hakkab silmanägemist juba ära võtma. Seltskonnast puuduvad Ando ja Katrin, kes olid ujuma suundunud. Kuna Katrin on aga meist kõigist meditsiiniga rohkem sina peal, saadame sõnumi, et ta tuleks ja vaataks Alice üle. Vastuseks saame omakorda ebameeldiva teate. Ujudes on Ando kokku põrganud meduusiga ning saanud sellelt põletushaavu. Hetkel tegelevad tohterdamisega. Lepime kokku, et hiljem kohtume.
Viime Alice hotellituppa puhkma ning mehed suunduvad teeserva jäänud rollerit ära tooma. Vaja see ju kuidagi rendifirmale tagastada. Peatame takso ning oskamata täpset aadressi öelda lausub taksojuht kavalalt ühe küsivas toonis sõna "motoroller". Noogutame ning takso viib meid sihtpunkti. Paistab, et antud sündmus on ületanud taksojuhtide hääletoru uudiskünnise. Loodame, et uudis veel rendipunkti pole jõudnud. Kohale saabudes selgub, et rolleri vigastused polegi liiga märkimisväärsed. Plastosad on küll katki või kinnitustest murdunud, kuid mootor töötab ning rattad on sirged. Mait teeb ettevaatlikult mõned proovisõitmised ning olles veendunud selle sõidukõlblikkuses sõidutab rolleri hotelli juurde. Uurime saarel asuvate rolleriparanduste kohta. Selgub, et üks selline asub paari kilomeetri kaugusel. Peale mõningast kaalumist otsustab Marko teha rolleriga revanchi ning võtab teekonna parandusse ise ette. Vaikselt töristades ei suuda siiski enam hommikuga sarnast tunnetust saavutada. Pidevalt on hirm ja tunne, et kohe kisub teelt välja. Seekord möödub teekond siiski tõrgeteta ning ka remondikoda on leitud. Mehed vaatavad pilli üle ning rahustavad, et tõesti midagi väga hullu viga pole ning paranduseelarve ei tohiks ületada 200 ringitit. Soovitavad ise sellega siiski mitte tegelema asuda vaid tagastada roller rendipunkti, kus selliseid olukordi on varemgi lahendatud. Nii ka otsustame teha.
Hotellis kohtume ka Katrini ning Andoga, kes tunneb end hetkel juba veidi paremini. Käsivars on tursunud ning punetab. Kuulame tema õnnetuse üksikasju ning saame teada, et arstidelt kuuldu põhjal on veebruar nende elukate rannas viibimise hooaeg. Ando sai kõrvetada valge meduusi käest. Kuuldavasti oleks punase või sinise meduusiga kohtumine võinud saada saatuslikuks. Katrin vaatab ka Alice üle ning annab soovitusi, kuidas parenemist soodustada. Hingame natuke kergendatult, et ka tema arvab, et meie seisund ei ole väga hull. Keha vajab rahu ja puhkust.
Teised suunduvad hotellist üle tee asuvasse Underwater World'i, kus on hulgaliselt vee-elukaid, kelle tegemisi saab läbi klaasi jälgida. Pilet 38 ringitit. Otsustame seda seekord ise mitte külastada, kuna ilmselt jääme siia saarele veel mõneks ajaks ning jõuame seda hiljem teha. Kui teised naasevad, siis kuuleme, et Ando enesetunne läks taaskord kehvaks ning pidi kiirelt hotelli puhkama minema. Sarnane näpistav tunne, mida kogesime Phuketi kalapäeval, on temal üle keha ja tunduvalt intensiivsemalt.
Aeg roller tagastada. Proovime algul siiski olukorrale kavalusega läheneda. Valime rolli tagastamiseks kellaaja, mil väljas on juba pime ning pargime rolleri kiirelt tänaval teiste kõrvale. Rendipunktis töötav noormees tuleb peale paberite kontorllimist siiski tänavale ning korraldab visuaalse vaatluse, millele eelneb kahtlustav küsimus, kas juhtus midagi. Marko pomiseb midagi habemesse, mille peale noormees istub rolleri selga ning sõidutab selle tänavalaterna alla. Ootame vagusi, mis edasi toimuma hakkab. Kõrvalboksist saabub keskealine naisterahvas, kes väidab end omanik olevat ning küsib, mis juhtus. Marko vastab lühidalt, et roller kukkus. Jättes üksikasjad täpsustamata. Ka naisterahvas nimetab kahjusid õnneks mitte liiga suurteks, kuid teeb ettepaneku leppida kokku kahjusummas 250-300 ringitit. Kuuldes, et Marko on külastanud juba remonditöökoda, kukub hind 200 peale. Sobib.
Alice otsustab peale mõningast puhkamist siiski koos teistega õhtustama tulla, mille teeme tuttavas mereandide restoranis. Üheks meie poolt proovitavaks hõrgutiseks on küpsetatud marineeritud põdraliha, mille maksumus on ainult 15 ringitit. Olles paranemiseks energiat tankinud suundume uuesti puhkama.