Neljapäev 01.02.2007 (Singapur - Kuala Lumpur, Malaisia)

Buss väljub meil Kuala Lumpur'isse 10.45. Kuna lõunat ei ole ettenähtud ning reis tõotab tulla 5-6 tundi pikk, tahame kohalikust marketist midagi näritavat kaasa haarata. Arusaamatu, soolasemat sorti saiakest ei ole olemas. Võtame siis mõnusad magusad rasvamuffinid ja veidi banaane. Bussijaama jõuame varakult ning ka bussi leiame kergelt üles. Buss on meil siis seekord lux variant. Istmed on tõesti väga suured ja mugavad, reguleerida saab nii seljatuge, jalatuge kui ka säärte toetusplaati. Igal istmel on oma tele-ekraan, millel saad valida filmide, muusikavideote ja mängude vahel. Kõrvaklappe kahjuks ei ole, kõlarid on istme peatoe sees, seega saab olema üks suur helide maailm. Telekat saame kasutada alles peale Malaisia piiri ületamist. Kuna sinna on aga lühike maa sõita, siis see info meid väga ei kurvasta. Nosime vahepeal hoopis oma muffineid ja banaane. Vahetult enne piirile jõudmist saab Alice Visalt kõne, et pangalt kinnitus olemas ning emergency krediitkaart ka juba valmis ning palutakse homme DHL'i Kuala Lumpuri peamajja järgi minna. Et mitte ebameeldivasse olukorda sattuda küsime üle, mis see teenus ka maksma läheb. Selgub aga, et Visa raha ei soovigi ning nende soov on ainult klienti aidata. Vot nii. Kõne lõpus oleme juba Malaisiasse jõudnud. Nüüd lülitatakse sisse ka telerid ning meie asume filme valima. Kuigi ekraan väriseb bussimootori taktis ja heli pole ka just kõige selgem, saab filmi täiesti vaadata.
Bussis, nagu ka mujal transpordivahendites, on konditsioneer põhjas ning ilma jakita üsna jahe. Soovitav on mingi kehakate alati varuks kaasas hoida.
Varsti teeb buss peatuse ning juht teatab, et kes soovib, saab nüüd lõunat süüa. Asume mingis bussijaamas, kus tõesti ka erinevad söögiletid olemas. Kuna meil on kõhud juba täis, võtame kerged suupistevardad, et esimene malaisia toidu elamus kätte saada. Tasume arve 10 ringitit (RM). Elamus on keskpärane, ei midagi eriti head.
1 RM = 3,5 EEK
Siin teeme tutvust ka Malaisia WC kultuuriga. Siin riigis ei leidu WC enam paberit. Vajalikuks toiminguks on siin karukäppade kõrval voolik veega. Edasi mõelge juba ise.
Edasi saame veel paar tundi Malaisiat bussiaknast nautida. Loodus on kena, palmid, puhtad tänavad, ilusad elumajad. Lõunapeatuses täheldasime, et ka ilm on soojem kui Singapuris. On kuidagi lämbem ja õhk ei liigu.
Kuala Lumpuris soovime väljuda Puduraya bussiterminalis, sest meie targa raamatu järgi on just seal palju soodsaid majutusasutusi. Kui meid lõpuks bussist välja tõstetakse, ei taha uskuda, et see ongi õige koht. Asume keset mingit tänavat, ühtegi silti ei ole, mis teataks tänava nime, silm ei haara ka ühtegi teist bussi. Eeldad ju, et bussiterminalis on veel busse. Kuna ka varem on meid suvalises kohas välja aetud, siis tekib juba hirm ja küsime kiirelt tänavapoest asukoha täpsustust. Saame teada, et on õige kant. No läks vist seekord hästi. Sel ajal, kui meie oma kotte paika sätime, ilmuvad just kui maa alt hotellide agarad agendid. Pakkumisi tuleb vasakult ja paremalt. Korjame visiitkaarte, nii igaks juhuks. Vahepeal astub meie juurde ka üks abivalmis naisturist, et meid kurssi viia antud tänava majutusasutustega. Kuna tema ise otsis dormi kohta, siis tal meile kasulikku infot anda ei olnud. Meil endal on paar-kolm varianti varasemalt väljavalitud, seega asume omalkäel neid asutusi otsima. Mingi hetk avastame ühe kollasärgi meid jälitamast. Teda ei rahuldanud variant, et lubasime endale ainult infot ja visiitkaarte jagada. Kui leiame esimese hotellidest, siis tormab tema juba abivalmilt vastuvõtulaua poole. Meil hotellipersonaliga suhelda ei lasta, sest aktiivne kollasärk ei anna selleks lihtsalt võimalust. Hotell on küll kena, kuid peame seda kalliks (80 RM) ja seljakotireisija jaoks liiga peeneks. Otsustame ka teisi variante vaadata. Kollasärk teatab siis, et tal on siin läheduses pakkuda veel hotelle, mis on odavamad. Vaatame ühe tema pakutud hotelli üle, kuid selle hinna-kvaliteedi suhe on rohkem kui kahtlane. 70 RM remondijärgus asutuses viibimise eest on liig. Otsustame veel edasi vaadata ning kollasärgi maha raputada. Peale viisakat ja seejärel nõudlikumas toonis palumist meie seltskonnast lahkuda ning mõningaid jänesehaake, kaotab ta meid silmist. Kuna riided on palavusest ja raskest kotikandmisest läbimärjad, loodame kiiret lahendust hotellimurele. Võtame taskust ühe bussijuures saadud visiitkaartidest ja asume liikuma selle suunas. Lubati ju, et see on tõeline backpackerite koht, katuseterrassiga ning hind 35 RM. Wheelers asub hiinalinnas, kus me tegelikult ka otsapidi juba oleme. Kohale jõudes on agent Sri ka tööpostil tagasi ning teatab, et konditsioneeriga tube enam ei ole, on ainult propelleriga jahutus. Kuna neid on toas 2, siis ei ole palavus tappev. Dush ja wc on koridoris. Toad ja pesuruumid tunduvad puhtad ja enam-vähem korralikud. Otsustame jääda. Sri informeerib, et tema on aus mees ning töötab ka ise Wheelersis, aga meid jälitanud kollasärk on mitme hotelli agent ning oleks teeninud meie pealt ca 30 RM, kui oleksime tema kaudu kuhugi majutunud. Tundub usutav.
Kuna meie peatuspaiga lähedal on turg, siis suundume kaubandusega tutvuma. Markol pole päikseprille, seega otsustab ta need täna endale hankida. Ja teeb klassikalise vea. Ostab need ära kohe esimesest putkast. Hind kukub küll 75 RM pealt 25 RM peale, kuid hiljem leiame need ka ametliku hinnaga 10 RM. Prillitoosi saame järgmisest putkast see-eest pika kauplemise peale 15 RM'ga. Alicel oleks vaja T-särki. Eesmärk saada see 10 RM eest. Tundub, et keegi sellise hinnaga nõus ei ole. Alghind 50 RM, minimaalseim pakkumine 12 RM ja varsti ka 11 RM. Kuigi küsimus on 3,5 kroonis :) jääb Alice endale kindlaks. Täna oleme juba ju petta saanud. Aga jonn kannab vilja, särk kümneka kohaliku eest käes. Ilmselt ka needus mitmeks põlveks peale loetud, sest ostu saatsid müüja pikad sajatused.
Kuna ka söögikohad reklaamivad turul ennast aktiivselt pealetükkivalt ja nälg ka näpistab, langeme suht ruttu reklaamiohvriks. 36 RM eest saame paraja portsu kahte sorti liha juurviljadega ning 2 miniatuurset portsu riisi. Tegelikult sai kõhu kenasti täis ja rohkem polekski väga mahtunud. Marko tellis meeltesegaduses hautatud kana, mida ta tegelikult aasiaköögi puhul vihkab, aga ka see sai suure näljaga ära söödud. Miskipärast arvas ta, et tellib suitsutatud kana.
Kuigi kell juba hiline, otsustame veel üle vaadata ka oma hosteli katuseterrassi. See osutub tõesti lahedaks istumiskohaks, kus õlle kõrvale saab tasuta grillkana. Meie seda mingil põhjusel ei saanud, aga saime soolapähkleid. See sobiski paremini. Ahjaa, õlu maksis siin 10 RM ja neid sai maitstud mitu ning juttu jätkus kauemaks. Hubane koht.