Neljapäev 22.02.2007 (Yangon, Myanmar)

Hommikusöök on meie hotellis ebainimlikult vara, kell 7-9:30. Vaatamata tohutule unevajadusele ajame ennast siiski kella 9-ks sööma. Meile vaatavad vastu keedetud riis, praetud riis, praetud köögiviljad (rohekad lödised pulgad) ning praetud tofu. Kõike serveeritakse külmalt. Mingisugustki isu suudab meis tekitada ainult riis. Suundume oma riisikuhilatega laua poole, kui ettekandja esitab päästva küsimuse, kas soovime röstsaia ja praemuna ka. Muidugi soovime. Leiame laualt ka termosed, kus on tee ja kohvi. Kui esitame soovi kohvipeale ka valgendajat saada, siis osutub see ilmvõimatuks. Ei ole ja ei saa. No joome siis mahla. Veidi aja pärast täienevad lauad ka puuviljade näol, nii et nälga me ei jää.

Tagasi hotellituppa jõudes tabab meid väsimus ning jääme mõlemad tukkuma. Kell 12 on tunne, et nüüd on uni läinud ning võiks minna linnapeale. Otsustame suunduda Tai saatkonda, et sisse anda viisa taotlus. Kuna täpselt ei ole teada, kas ja kuidas käib piiriületus maadmööda Myanmari ja Tai vahel, siis peame vajalikuks omada igaks juhuks Tai viisat. Hotelli eest leiame kohe takso ning asume hindasid uurima. Lonely Planet väidab, et linnas saab hakkama 1 000 kyatiga ots, pikemad sõidud 2 000 kyati ots. Me ise arvame, et meid ootab ees lühike sõit ning üritame kaubelda 1 000 peale. Taksist on kategooriliselt vastu ning nõuab 2 000. Kaardilt tundub jah, et mis seal nii väga sõita, aga tegelikult pidavat ikka pikk maa olema. No ok. Oleme nõus. Tegelikkuses osutub teekond üsna keskmiseks, eks järgmine kord kaupleme rohkem. Vahepeal üritab Marko taksistile selgeks teha, et ta sõidab vales suunas, kuid noormees jääb endale kindlaks. Ja tulebki välja, et saatkond ei asu teps mitte sellel aadressil, mida näitab meie ühekroonine kaart. Kas on tegu kaardi veaga või kolimisega, see jääb meile arusaamatuks.
Tai saatkonnaga aga läheb meil veidi nirusti, sest see pandi 11:30 kinni. Leiame küll ühe noormehe, kes mokaotsast üht-teist selgitab, kuid käsib homme jälle tulla. Kui homme anname avalduse sisse, saame esmaspäeval viisad kätte. See meile sobib.
Saatkonnast mitte väga kaugel asub Yangoni nn. ikoon Shwedagon Paya. Suundume järgmisena sinnapoole. Saatkonna ees seisvad taksistid on vist turiste nähes hullunud, sest küüti pakutakse alates 4-5 000 kyatist. Saadame nad pikalt ning otsustame jalutada, kuigi sellise ilmaga jalutamine ei ole tervislik, sest lagipähe sirav päike on uimastava mõjuga. Teepeal leiame kohviku, kuhu suundume jahtuma. Tegemist väga popi asutusega, kus menüü on ilusate piltidega ja puha inglise keeles. Tellime omale praed, magustoidud ja latte kohvid. Arve saab päris kopsakas, 17 000 kyati. Aga nii peenes kohas oli seda oodata.
Shwedagon Paya kuldne torn hakkab juba kaugelt silma. Väravate juures tuleb jalast võtta nii jalanõud kui ka sokid. Ei ole just meeldiv tunne sellises massiliselt külastatavas asutuses paljajalu ringi kalpsata. Aga midagi pole teha. Juba ründavad meid mutikesed lillede, viirukite ja muude vidinatega. Teeme endale teed letini, kus saame jalanõude jaoks kilekotid. Küsitakse ka väikest annetust. Marko paneb seekord 500 kyati. Ta on otsustanud, et iga korraga hakkavad summad vähenema. Poole võrra. Nii. Jõuame järgmisena sissepääsu pileteid müüva letini. Pilet 5 USD. Tahame maksta kyatides, millepeale saame hinnaks 8 000 kyati (kurss ei ole loomulikult meile soodne). Kuna see on suurem kulu kui oleks 5 USD, siis üritame aru saada, millest vahe. Keelebarjääri tõttu jääb see veidi segaseks, kuid tädike korrutab midagi annetusest. Meie aga ei taha piletile lisaks midagi annetada ning maksame dollarites. Astumegi peale pileti lunastamist sisse tohutusse templite kompleksi. Kuigi Shwedagoni peetakse nii Yangoni kui ka kogu riigi mõistes samasuguseks ikooniks, kui Vabadussammast New Yorgis või Eiffeli torni Pariisis, on siin tegu üdini religioosse asutusega ning külastajad on enamuses templites palvetamas käivad kohalikud. Paya ajalugu algab skriptide põhjal aastast 1485 ning on seotud mitmete legendidega. Suure kuldse paya ümber on lugematu arv väiksemaid templeid, paviljone, kujusid, pilte. Igaüks neist on mingi pühenduse või tähendusega. Esimene, millesse me sisse astume, on Konagamana ehk teise Buda tempel (kokku on selles maailmas olnud 4 Budat). Templi kõrval asub kohe ka väiksem altar, mis on kolmapäeval sündinutele (Marko viib siin väikese rituaali läbi). Ja nii on neid templeid ja altareid vaheldumisi siin tõesti mitmeid. Võtame ühe templi trepil istet, et veidi raamatuga tutvuda ning natukenegi arusaada, millele me otsa vaatame. Ilmselt tahavad ka kohalikud väga teada saada, kellele nemad meie puhul otsa vaatavad. Mööduva kohaliku perekonna pealik saadab oma poja meiega tutvust tegema. "Hello! Where you come from?" Jälle esitame oma loo ning selgitame, et me ei ole Austraaliast. Uudishimu sai noormehel rahuldatud ning perekond astus edasi. Saime vaevalt paarkümmend meetrit kõndida ning mõne foto teha, kui Markoga alustas juttu 3 munka. "Hello! Where you come from?"
Alice juurde astus üks vanem meesterahvas ning soovis lisaks päritolule teada ka seda, mis päeval ta sündinud on. Tuleb välja, et härra on väikest viisi astroloog ning nii saab Alice teada, millal on head aastad õnnelikuks tegeva töökoha leidmiseks, abiellumiseks ning lapsetegemiseks. Kuna Marko on oma jutud munkadega lõpetanud ning liitub astroloogiamaailmaga, saab temagi teada vastava info oma sünnipäevast lähtuvalt. Need huvitavad minutid lõppevad väga ootuspäraselt ehk siis väikese annetuse küsimisega. Kuna oli huvitav kuulata, siis ega me seekord väga vastu ei ole ning jätame onule väikese kingituse.
Vaatame veel sisse mitmetesse templitesse ning istume taaskord maha, et veidi lugeda. Ei jõua tagumikku mahagi panna, kui juba on kohalik tütarlaps juttu tegemas. "Hello! Where you come from?" Paralleelselt alustab Markoga juttu ka üks munk koos oma kirjandust õppiva sõbraga. Kukub välja nii, et naised räägivad omavahel nö naistejutte ja mehed meestejutte. Naistejutu kokkuvõtte. Neiu õpib parasjagu meditsiiniõeks, inglise keelt küll koolis ei anta, kuid seda õpetab talle hoopis üks munk. Ja seepärast ta välismaalastega soovibki vestelda, et veidi harjutada. Kolm kuud õpet on olnud niipalju piisav, et saame üksteisest enam-vähem aru. Neiu avalikustab ka oma unistuse külastada kunagi Singapuri ja New Yorki. Viimast põhjusel, et siis näeb ta äkki mõnda kuulsust. Näiteks Britney Spearsi, kes on tema lemmiklaulja. Vestlus jätkub veel pikalt teemadel Myanmar ja Eesti kuni saabub neiu õde ning ta peab lahkuma. Meestjutu kokkuvõte oleks pikk ja keeruline, sest arutatakse nii Buda õpetusi, kui poliitilist olukorda riigis. Mõlemad noormehed on üksjagu palju väliskirjandust lugenud ning teavad, et mujal maailmas saaks hea äriidee elluviimiseks pangast laenu. Nukralt peavad nad nentima, et nende riigis on see teostumatu unistus. Meeleolu on meestel positiivne, kuigi nad riigis olukorra paranemisele ei looda, sest kindralite varupink, kes kõik on valmis eelmise rolli üle võtma, on pikk. Munk nimega Ashani, kavatseb jätkata oma õpinguid erinevates riikides (nt India) ning pühenduda teiste õpetamisele ning sõber Nyein loodab kunagi ajakirjanikuna tööd leida kuskil mujal riigis. Valitsus väidetavalt ei takista riigist lahkumist. Aga vot tagasisaamisega võib probleeme olla.
Istume veel pikalt koos munk Ashani ja tema sõbra Nyein'ga ning räägime elust siin ja mujal maailmas, munga elust ja budismist. Munk vaatab vahepeal Alicele sügavalt silma ja läheb näost särama teatades, et neil on ka lääne silmadega Buda kuju, milleni ta meid pimeduse saabudes juhatabki. On tõesti siniste silmadega. Edasi viiakse meid kohani, kus on võimalik väikese nipiga näha kuldse paya tornis kuute eri värvi valguskiirt. Tuleb lihtsalt teada, kuhu seisma peab. Põnev. Samas oleme märkamatult jõudnud üsna kõrvalisse kanti, kus peale meie kedagi teist näha ei ole. Nyein teatab, et munk Ashani soovib meie heaks nüüd palvetada ning juhatab meid kõrvalasuva väikese altari suunas. Istume kõik maha ning munk tõesti hakkab midagi podisema. Siis võtab ta oma kotist palvehelmed ning ulatab meile mõlemile ühe puitkee. Nyein lisab, et nüüd on paras hetk Ashanile väike annetus teha, sest teda ootab ees reis Indiasse, milleks on vaja lennupiletid osta ja veel on ju ka muid kulusid. Kergelt kibestunud tundega ulatame 10 USDi. Järgneb kiire kommentaar, et võiks rohkem anda. No ei ole võimalik. Saadaks parema meelega pikalt, kuid mingil imelikul põhjusel lisame siiski veel 5 000 kyati. Ilmselt on pettumus meie nägudes ilmne ning meile pakutakse kohe võimalust meie ümberristimiseks. Ehk saame omale kohalikud nimed vastavalt meie sündimise päevale ja soole. Markost saab Ye Win (tõlkes Brave Win) ja Alicest Thet Myat (Higher Nobel). Saame teada ka noormeeste nimed ja tähendused. Munk on Ashin Yovata (Cool Forest) ja tema sõber Nyein Moe (Peaceful Sky).
Kuna märkamatult on saabunud juba õhtu ning templis oldud ka juba 6 tundi, otsustame siit jalaga lasta. Vahetame Ashini ja Nyeiniga e-mailiaadresse ning suundumegi minema.
Oma õhtusöögi teeme läheduses asuvas Feel Myanmar Food'is. Menüüd kui sellist ei ole, vaatad letilt kastmeid ja nii validki omale toidu välja. Võtame kohalikus stiilis veisekarri ja kanakarri, joogid ning saame arveks 12 000 kyati. Hinne: harjukeskmine.