Palju õnne Sulle, palju õnne Sulle...... Selliste sõnade ja vastava viisiga algas meil tänane hommik, sest täna on Alice sünnipäev. Kahjuks piirduski esimene laulmine eelnimetud lühilauluga, kuna eelmine päev oli pikk ja natuke tervisele raske (kohtumine sõpradega ei ole ikka lihtne). Alice kuri pilk ja karm käsk laulda laul korralikult otsat lõpuni sunnivad Markol hääle puhtaks köhima ning ennast kokku võtma ja teine esitus võis alata. Hommikusöögilauas annavad oma õnnitlused ja kingid Alicele ka sõbrad ning pidupäev võib alata.
Kuna homsest on plaan viibida mõned päevad Malaisia vihmametsades Taman Negara rahvuspargis, siis avastame, et meie enda hotellis on reisibüroo, kes just sinna reise ainult korraldabki. Meie tingimuseks on viimasel päeval Kuala Lumpuri lennujaama (lendame sealt Taisse) jõudmine piisavalt vara, mis tähendab eraldi bussi ja loomulikult lisatasu. Talletame saadud hinnainfo, et hiljem linnas pakutavate pakettidega võrrelda.
Esimene sihtpunkt on Petronase kaksiktornid. Jalutuskäik nendeni on palav, kuna isegi
hommikune päike on põletavalt kuum. Tornide klaas-metall fassaad sillerdab päikese käes suursuguselt. Tegemist ju ikkagi Kuala Lumpuri uhkusega, kunagise maailma kõrgeima hoonega, nüüdse maailma kõrgeima kaksiktorniga. Jõudes tornideni selgub, et iga 15 minuti kohta lastakse torne ühendavale 41 korruse klaasist sillale 40 inimest ning esimene vaba veerandtund on alles kell 15.45. Pilet on tasuta, seega võtame oma 8 piletit kaasa ning plaanime vahepeal minna tutvust tegema linna servas asuvate Batu koobastega. Enne minekut vajab paljudel keha kergendamist, seega suundume uhke hoone toalettidesse. Toalet on tasuline - 2 RM'd. Ruumid on kaunid, valamu serval on veekauss lilleõitega, kätekreem ning õhus on tunda viirukilõhna, kuid ees ootavad meid sõbrad karukäpad ning selle kõrval olev voolik pesemistoiminguteks. Sellisesse hoonesse selline lahendus teha oli üllatav.
Natuke otsimist ning peagi saabume jalutades tornidest mitte kaugel olevasse Malaisia turismiinfo keskusesse. Kurdame muret ja avaldame soovi minna tutvuma Batu koobastega, mis on üksiti ka hindude püha paik. Algul antakse meile mõista, et selleks on olemas spets-buss, mis väljub alles mõne aja pärast ning tagasi ei jõua see kahjuks meile sobival ajal, et tornidesse jõuda. Teenindaja teeb siiski mõned kõned ning hinnaga 400 RM leitakse meie seltskonnale privaatbuss, mis saabub veerandtunniga. Uurime ka siin Taman Negara pakette, kuid midagi väga ahvatlevat silma ei haka.
Bussijuhiks osutub ilmselt hindu nimega Martin, kes on üsna humoorikas ja jutukas vana. Antud bussi ta nii hästi ei tunne, sest bussi käivitades hakkab tööle tagumine kojamees, mille väljalülitamise kohta teave puudub. Esimese hooga lahendab leidlik Martin hääleka probleemi tagaaknal toorejõu demonstratsiooniga ning väänab kojamehe lihtsalt klaasist eemale, et see aknaklaasil kriuksuvaid helisid ei teeks. Kõrvalpingil istuv Marko näpib ka kõiki nähaolevad nuppe ja kange, kuid sellest olukord ei parane. Siis aga juhuslikult avastab bussijuht veel ühe nupukese ning kojamees peatub imekombel. Loodame, et bussijuht muid olulisi kange ja pedaale kasvõi natuke rohkem tunneb, kui tänases bussis. Natukese sõitmise järel peatume ja peale tuleb veel üks juht (kummalisel kombel on tal kaasas ka äärmiselt roostes ja keskmiselt pikk, kuid piisavalt hirmuäratav lõikeriist), kes kukub meile jutustama Malaisiast. Saame teada, et kohalike keskmine teenistus on umbes 1000 ringitit ning Kuala Lumpuris asetsevad kõrvuti kahe sõbraliku riigi saatkonnad - USA ja Iraak.
Järgmiseks teeme peatuse kummipuude juures, kus selgub ka
kaasavõetud "noa" kasutusotstarve. Tuleb välja, et sellega ei distsiplineerita mitte Eesti turiste vaid seda kasutatakse kummipuust vedeliku väljameelitamisel. Iga päev tehakse puukoorele üks lõige, mille tulemusena immitseb sealt päevaga umbes 250 ml vedelikku, millest töötlemise järel saadakse kummi. Vedelik voolab põhiliselt hommikusel-ennelõunasel ajal, kui ei ole liiga palav. Kuumaga erinevalt meist puudel poorid sulguvad. Tahaks ka endale selliseid poore, sest kraan on endiselt leidmata ning vedelik voolab.
Peale kummipuud viiakse meid tööstusse, kus toodetakse tina. Higist leemendavatele turistidele pakutakse üllatuslikult ka tasuta apelsini mahla ning kõrvale tehakse kiire tootmisprotsesside tutvustus. Osavate liigutustega suunatakse meid läbi tootmisruumide müügisaali, kus meid juba lahkete naeratavate nägudega teenindajad ootavad. Ilmselt liigsest palavusest või sellest, et meil tõesti ei ole hetkel vaja tinast ning üpris raskeid viinapitse, lahkume me tühjade kätega.
Viimaks jõuame ka koobasteni. Enne kohale jõudmist hoiatab meid bussijuht, et kuna just on
toimunud hindude tähtis püha, on koht natuke musta võitu, kuigi koristustööd käivad. Hetkel on äraviidud juba 7 rekkatäit prahti. Pidustustel osales kokku ligi 1,5 miljonit inimest. Isegi Indias ei pidavat need pidustused niivõrd suursugused olema.
Bussist väljudes hakkab natuke tibutama. Vihm on erinevalt kodusest harjumatult soe. Poole kalju peal paistab ka avaus, kust
inimesed sisse suunduvad. Avauseni viivad 252 astet, mille kõrval kõrgub üle 40 meetrine kullast Lord Murugani kuju. Taaskord peab tõdema, et vist on ikka hea, et eelnevalt on saanud natuke trenni teha. Sellest hoolimata võtab astmetel ronimine võhmale. Sodi ja prahti on aga tõesti kõikjal. Joogitopsidest kingadeni. Koopasse jõudes avaneb ees suur ja kõrge tühimik. Vasakus servas on altari moodi moodustis, mille ees rahvas koguneb sest vaimulikud jagavad seal midagi. Kas lihtsalt õnnistust või midagi materjaalset, ei selgu. Koopa tagumises nurgas on veel treppe, mis viivad järgmisele tasandile, kus on veel üks altar. Kogu koopas hõljub hingemattev lehk, seega seame sammud tagasi. Treppidele on siginenud mitmeid ahve, kes agaralt prügis tuhnivad ning sealt endale hambaalust leiavad. Paistavad üsna julged ja jultunud. Hea, et endal mõnd banaani käes ei juhtu olema. Peaks vist jagama.
Sõidame tagasi linna. Saame bussijuhilt nende firma bossi numbri, et saaksime teha päringu seoses meie dzungli reisiga.
Kuna saabume Petronase kaksiktornidesse natuke liiga vara siis jõuame teha veel ka ühe kohvi ja muffini, mis seekord maitseb üsna tuttavalt. Ka hind tuletab kiirelt kodumaad meelde - 16 ringitit.
Turismiväravateni jõudes suunatakse meid pisikesse kinosaali, kus näidatakse dokumentaalfilmi tornide ehitusest ning juurde räägitakse numbrilisi fakte. Kuna seltskonnas on kõik härrad, kas kinnisvara või ehitusega seotud, siis numbrid avaldavad muljet ning pakuvad kõneainet. Torni kõrgus 452 meetrit, korruseid 88, põrandapinda 400 000 m2, vundamendi paksus 4.5 meetrit, ühe torni kaal 300 000 tonni, roostevaba terast fassaadil 83 500 m2, klaasi 77 000 m2 ning kokku on kasutatud 160 000 tonni betooni. Kogu ehitus kestis 3 aastat, kusjuures torne ehitasid erinevad firmad.
Faktid kuulatud antakse käsk suunduda liftidesse. Lifte on majas kokku 29 tükki. Iga lift on kahekordne. Seega saab lifti astudes sõita näiteks ainult paaritutele korrustele. Sooviga saada paarisarvulisele korrusele peab vahepeal eskalaatoriga korrust vahetama. Meie peatus on 41'sel korrusel, kus asub kahte torni ühendav "skybridge". Naudime vaadet, teeme pilte, küsitleme teenidajad faktide osas, sest suured numbrid ei taha algul ju kohe meelde jääda.
Kuna mäletatavasti on igale seltskonnale eraldatud ainult loetud minutid, siis saame peatselt korralduse vaatlus lõpetada ning suunduda tagasi alla.
Naaseme hotelli, et värskendada end enne õhtuseid pidustusi. Oleme nimelt pannud kinni laua hiina linnaosas asuvas Reggae baaris.
Enne tubadesse suundumist vajab homne päev kooskõlastamist. Kuna reisikonsultant Kerli on meile planeerinud dzunglimatka, siis peab selle ka kuskilt ära ostma. Sobivaimaks osutus meie enda hotelli reisibüroo pakett. Natuke kaupleme ja saame hinnaks esialgse 450 RM asemel 380 RM'd. Hinnast võeti maha 50 RM transpordi tasu ja veel 20 RM ilmselt heast tahtest. Transpordi otsustame vôtta meid täna teenindanud transpordifirmast. Diil tehtud. Hotellitoast helistab Marko ka bussifirma bossile hr. Murthile ning kordab ja küsib korduvalt üle kõik tingimused. Hinnaks 650 RM'd ning tagasiteel viiakse meid kohe lennujaama, mitte Kuala Lumpurisse ning bussijuhi majutuse pärast meie muret tundma ei pea. Kohtumine lepitakse hommikul kella kaheksaks ning boss lubas ka ise kohale tulla. Seega meie pakett tundub olevat soodsam, kui kogu kupatus reisibüroost võttes. Oleme rahul ja rõõmsad, et natuke tööd tagab ikka tulemuse.
Saabume baari - koht on Bob Marley'lik. Rasta rules! Võtame kohad sisse ning tähistame nii Alice kui ka ka Maidu olnud ning Kerli peatselt tulevat sünnipäeva. Laual mulksub pidevalt õlleankur ning meeleolu on hea.
Peale õhtusööki otsustame teha tutvust ka India linnaosaga. Kuna
meil liiga head kaarti võtta ei ole, siis päris õigetele tänavatele me ei satu, kuid sellegi poolest näeme olulist vaatamisväärsust - Merdeka väljak, kus 1957 aastal tõmmati esmakordselt masti Malaisia lipp, mis tähistab ka riigi iseseisvuse algust. Lipuheiskamise kohta tähistab maailma üks kõrgemaid lipuvardaid, ligi 100 meetrit. Suundume tagasi hotelli, kus esineb juba tuttav perfektne kooslus. Täna ei ahvatle nemad meid ning väsinutena eelistame puhkust.
Kuna homsest on plaan viibida mõned päevad Malaisia vihmametsades Taman Negara rahvuspargis, siis avastame, et meie enda hotellis on reisibüroo, kes just sinna reise ainult korraldabki. Meie tingimuseks on viimasel päeval Kuala Lumpuri lennujaama (lendame sealt Taisse) jõudmine piisavalt vara, mis tähendab eraldi bussi ja loomulikult lisatasu. Talletame saadud hinnainfo, et hiljem linnas pakutavate pakettidega võrrelda.
Esimene sihtpunkt on Petronase kaksiktornid. Jalutuskäik nendeni on palav, kuna isegi
hommikune päike on põletavalt kuum. Tornide klaas-metall fassaad sillerdab päikese käes suursuguselt. Tegemist ju ikkagi Kuala Lumpuri uhkusega, kunagise maailma kõrgeima hoonega, nüüdse maailma kõrgeima kaksiktorniga. Jõudes tornideni selgub, et iga 15 minuti kohta lastakse torne ühendavale 41 korruse klaasist sillale 40 inimest ning esimene vaba veerandtund on alles kell 15.45. Pilet on tasuta, seega võtame oma 8 piletit kaasa ning plaanime vahepeal minna tutvust tegema linna servas asuvate Batu koobastega. Enne minekut vajab paljudel keha kergendamist, seega suundume uhke hoone toalettidesse. Toalet on tasuline - 2 RM'd. Ruumid on kaunid, valamu serval on veekauss lilleõitega, kätekreem ning õhus on tunda viirukilõhna, kuid ees ootavad meid sõbrad karukäpad ning selle kõrval olev voolik pesemistoiminguteks. Sellisesse hoonesse selline lahendus teha oli üllatav.Natuke otsimist ning peagi saabume jalutades tornidest mitte kaugel olevasse Malaisia turismiinfo keskusesse. Kurdame muret ja avaldame soovi minna tutvuma Batu koobastega, mis on üksiti ka hindude püha paik. Algul antakse meile mõista, et selleks on olemas spets-buss, mis väljub alles mõne aja pärast ning tagasi ei jõua see kahjuks meile sobival ajal, et tornidesse jõuda. Teenindaja teeb siiski mõned kõned ning hinnaga 400 RM leitakse meie seltskonnale privaatbuss, mis saabub veerandtunniga. Uurime ka siin Taman Negara pakette, kuid midagi väga ahvatlevat silma ei haka.
Bussijuhiks osutub ilmselt hindu nimega Martin, kes on üsna humoorikas ja jutukas vana. Antud bussi ta nii hästi ei tunne, sest bussi käivitades hakkab tööle tagumine kojamees, mille väljalülitamise kohta teave puudub. Esimese hooga lahendab leidlik Martin hääleka probleemi tagaaknal toorejõu demonstratsiooniga ning väänab kojamehe lihtsalt klaasist eemale, et see aknaklaasil kriuksuvaid helisid ei teeks. Kõrvalpingil istuv Marko näpib ka kõiki nähaolevad nuppe ja kange, kuid sellest olukord ei parane. Siis aga juhuslikult avastab bussijuht veel ühe nupukese ning kojamees peatub imekombel. Loodame, et bussijuht muid olulisi kange ja pedaale kasvõi natuke rohkem tunneb, kui tänases bussis. Natukese sõitmise järel peatume ja peale tuleb veel üks juht (kummalisel kombel on tal kaasas ka äärmiselt roostes ja keskmiselt pikk, kuid piisavalt hirmuäratav lõikeriist), kes kukub meile jutustama Malaisiast. Saame teada, et kohalike keskmine teenistus on umbes 1000 ringitit ning Kuala Lumpuris asetsevad kõrvuti kahe sõbraliku riigi saatkonnad - USA ja Iraak.
Järgmiseks teeme peatuse kummipuude juures, kus selgub ka
kaasavõetud "noa" kasutusotstarve. Tuleb välja, et sellega ei distsiplineerita mitte Eesti turiste vaid seda kasutatakse kummipuust vedeliku väljameelitamisel. Iga päev tehakse puukoorele üks lõige, mille tulemusena immitseb sealt päevaga umbes 250 ml vedelikku, millest töötlemise järel saadakse kummi. Vedelik voolab põhiliselt hommikusel-ennelõunasel ajal, kui ei ole liiga palav. Kuumaga erinevalt meist puudel poorid sulguvad. Tahaks ka endale selliseid poore, sest kraan on endiselt leidmata ning vedelik voolab.Peale kummipuud viiakse meid tööstusse, kus toodetakse tina. Higist leemendavatele turistidele pakutakse üllatuslikult ka tasuta apelsini mahla ning kõrvale tehakse kiire tootmisprotsesside tutvustus. Osavate liigutustega suunatakse meid läbi tootmisruumide müügisaali, kus meid juba lahkete naeratavate nägudega teenindajad ootavad. Ilmselt liigsest palavusest või sellest, et meil tõesti ei ole hetkel vaja tinast ning üpris raskeid viinapitse, lahkume me tühjade kätega.
Viimaks jõuame ka koobasteni. Enne kohale jõudmist hoiatab meid bussijuht, et kuna just on
toimunud hindude tähtis püha, on koht natuke musta võitu, kuigi koristustööd käivad. Hetkel on äraviidud juba 7 rekkatäit prahti. Pidustustel osales kokku ligi 1,5 miljonit inimest. Isegi Indias ei pidavat need pidustused niivõrd suursugused olema.Bussist väljudes hakkab natuke tibutama. Vihm on erinevalt kodusest harjumatult soe. Poole kalju peal paistab ka avaus, kust
inimesed sisse suunduvad. Avauseni viivad 252 astet, mille kõrval kõrgub üle 40 meetrine kullast Lord Murugani kuju. Taaskord peab tõdema, et vist on ikka hea, et eelnevalt on saanud natuke trenni teha. Sellest hoolimata võtab astmetel ronimine võhmale. Sodi ja prahti on aga tõesti kõikjal. Joogitopsidest kingadeni. Koopasse jõudes avaneb ees suur ja kõrge tühimik. Vasakus servas on altari moodi moodustis, mille ees rahvas koguneb sest vaimulikud jagavad seal midagi. Kas lihtsalt õnnistust või midagi materjaalset, ei selgu. Koopa tagumises nurgas on veel treppe, mis viivad järgmisele tasandile, kus on veel üks altar. Kogu koopas hõljub hingemattev lehk, seega seame sammud tagasi. Treppidele on siginenud mitmeid ahve, kes agaralt prügis tuhnivad ning sealt endale hambaalust leiavad. Paistavad üsna julged ja jultunud. Hea, et endal mõnd banaani käes ei juhtu olema. Peaks vist jagama.Sõidame tagasi linna. Saame bussijuhilt nende firma bossi numbri, et saaksime teha päringu seoses meie dzungli reisiga.
Kuna saabume Petronase kaksiktornidesse natuke liiga vara siis jõuame teha veel ka ühe kohvi ja muffini, mis seekord maitseb üsna tuttavalt. Ka hind tuletab kiirelt kodumaad meelde - 16 ringitit.
Turismiväravateni jõudes suunatakse meid pisikesse kinosaali, kus näidatakse dokumentaalfilmi tornide ehitusest ning juurde räägitakse numbrilisi fakte. Kuna seltskonnas on kõik härrad, kas kinnisvara või ehitusega seotud, siis numbrid avaldavad muljet ning pakuvad kõneainet. Torni kõrgus 452 meetrit, korruseid 88, põrandapinda 400 000 m2, vundamendi paksus 4.5 meetrit, ühe torni kaal 300 000 tonni, roostevaba terast fassaadil 83 500 m2, klaasi 77 000 m2 ning kokku on kasutatud 160 000 tonni betooni. Kogu ehitus kestis 3 aastat, kusjuures torne ehitasid erinevad firmad.
Faktid kuulatud antakse käsk suunduda liftidesse. Lifte on majas kokku 29 tükki. Iga lift on kahekordne. Seega saab lifti astudes sõita näiteks ainult paaritutele korrustele. Sooviga saada paarisarvulisele korrusele peab vahepeal eskalaatoriga korrust vahetama. Meie peatus on 41'sel korrusel, kus asub kahte torni ühendav "skybridge". Naudime vaadet, teeme pilte, küsitleme teenidajad faktide osas, sest suured numbrid ei taha algul ju kohe meelde jääda.
Kuna mäletatavasti on igale seltskonnale eraldatud ainult loetud minutid, siis saame peatselt korralduse vaatlus lõpetada ning suunduda tagasi alla.
Naaseme hotelli, et värskendada end enne õhtuseid pidustusi. Oleme nimelt pannud kinni laua hiina linnaosas asuvas Reggae baaris.
Enne tubadesse suundumist vajab homne päev kooskõlastamist. Kuna reisikonsultant Kerli on meile planeerinud dzunglimatka, siis peab selle ka kuskilt ära ostma. Sobivaimaks osutus meie enda hotelli reisibüroo pakett. Natuke kaupleme ja saame hinnaks esialgse 450 RM asemel 380 RM'd. Hinnast võeti maha 50 RM transpordi tasu ja veel 20 RM ilmselt heast tahtest. Transpordi otsustame vôtta meid täna teenindanud transpordifirmast. Diil tehtud. Hotellitoast helistab Marko ka bussifirma bossile hr. Murthile ning kordab ja küsib korduvalt üle kõik tingimused. Hinnaks 650 RM'd ning tagasiteel viiakse meid kohe lennujaama, mitte Kuala Lumpurisse ning bussijuhi majutuse pärast meie muret tundma ei pea. Kohtumine lepitakse hommikul kella kaheksaks ning boss lubas ka ise kohale tulla. Seega meie pakett tundub olevat soodsam, kui kogu kupatus reisibüroost võttes. Oleme rahul ja rõõmsad, et natuke tööd tagab ikka tulemuse.
Saabume baari - koht on Bob Marley'lik. Rasta rules! Võtame kohad sisse ning tähistame nii Alice kui ka ka Maidu olnud ning Kerli peatselt tulevat sünnipäeva. Laual mulksub pidevalt õlleankur ning meeleolu on hea.
Peale õhtusööki otsustame teha tutvust ka India linnaosaga. Kuna
meil liiga head kaarti võtta ei ole, siis päris õigetele tänavatele me ei satu, kuid sellegi poolest näeme olulist vaatamisväärsust - Merdeka väljak, kus 1957 aastal tõmmati esmakordselt masti Malaisia lipp, mis tähistab ka riigi iseseisvuse algust. Lipuheiskamise kohta tähistab maailma üks kõrgemaid lipuvardaid, ligi 100 meetrit. Suundume tagasi hotelli, kus esineb juba tuttav perfektne kooslus. Täna ei ahvatle nemad meid ning väsinutena eelistame puhkust.
No comments:
Post a Comment