Tuesday, February 20, 2007

Teisipäev 20.02.2007 (Bangkok, Tai)

Uni on magus ja seega magame kaua. Kohe endal ka häbi, et nii kaua, aga vahest ju võib. Jätame kellaaja siinkohal täpsustamata. Ühesõga kiire hommikusöök-lõuna, et võtta suund Myanmari saatkonda, kust loodetavasti oma passid koos viisaga tagasi saame. Söögikohas olevad teenindajad on ilmselt palavusest uimased, kuna osaliselt jäävad tellitud komponendid saamata, kuid õnneks ei ole neid ka arvel, seega lepime ning suundume jõe-taksole.
Paadisõitu meie peatusest (nr 13) kuni kesk-kaini (central pier) on umbes pool tundi. Pilet 18 bahti, kusjuures mingi noormees pomiseb midagi tai-inglise keeles ka mikrofoni, et mida vasakul ja paremal nägema peaksime. Diktsioon on selline, et vahepeal kaob järg ära, millal algas tai või millal inglise keelne tekst. Vahet pole, kõigest saame aru. Või siis arvame et saame, kes teab.
Sihtsadamas oleme tunnistajateks leidlike metroo ehitajate ning tänavakaupleja kaubateele, mis kulgeb läbi õhu.
Saabume saatkond ettenähtud ajal. Inimesi pole palju ning peagi oleme luugi juures. Paarile paberile palutakse allkirjad anda ning saamegi kätte oma passid. Isegi viisad on sees. Seega jätkub reis plaanipäraselt. Nüüd, kus viisad käes võib asuda julgemalt saatkonna töötajaid pinnima teemal, kas riigist saab lahkuda maismaad mööda Põhja-Taisse. Nagu arvata võis, ei tea nad jätkuvalt sellele küsimusele vastust. Soovitavad taaskord minna piirile asja ise kontrollima. Eks nii vist tulebki teha.
Kuna Alice Kuala Lumpurist saadud krediitkaart tänu kliendisõbralikule Hansapangale kehtib vaid veebruari lõpuni, siis otsustame siin veel võimalust kasutada ning mõnda panka tühjendada. Valime mingi Aasia panga kõrghoone ning siseneme. Esitame kaardi ning oma soovi. Kuna asenduskaardi välimus erineb tavapärasest, siis tekitab see algul paraja segaduse ning ilmselt panganeiudes ka ärevust. Lõpuks on leti taga meie küsimusega tegelemas viis neiut. Koopijaid tehakse kõigest, mis meil pakkuda on. Tundub, et kaart hakkab usaldust tekitama, sest lauale ilmub ka raha. Saame soovitud summad kätte ning täname neiusid. Saab näha, mis summa siis ka konto pealt maha arvatakse.
Plaanime päeva teise poole veeta vaikselt, kuna ees ootab varajane ärkamine (04.00), et jõuda hommikusele Myanmari lennule.
Tee peale jääb Saint Louis haigla. Kuna Marko jalg on jätkuvalt paistes ning annab tunda, peame paremaks minna seda mõnele arstile näitama. Nii igaks juhuks. Registratsioonis saame teada, et ligikaudne vastuvõtutasu algab 300 bahtist. Peale paberite täitmist suunatakse meid kolmandale korrusele ortopeedia osakonda. Kogu teenindamine, kui nii võib öelda, on meeldiv, viisakas ning hoolitsev. Enne doktori vastuvõttu patsiendid isegi kaalutakse üle. Peale natuke ootamist palutakse meil siseneda doktori kabinetti, kes peale põgusat ülevaatust otsustab jala röntgenisse saata. Enne kabinetist väljumist palub Marko ka Alice vasaku käe neljanda sõrme ülevaadata, sest talle tundus, et see ei parane piisavalt hästi. Alice eelnevalt keeldus arsti vastuvõtule minemast, väites et küll paraneb ise. Arst, olles lillakat ja kõveras näppu vaadanud ning kuuldes, et ka röntgen ei näidanud midagi, saadab ka Alice siiski uuesti röntgenisse. Nüüd peame ka Alice paberimajanduse korda ajama. Meiega saadetakse kaasa üks õdedest, kes juhatab meid röntgenisse ning aitab dokumente vormistada. Pildid tehakse kiirelt ära ning saadetakse arstile arvutisse. Vot on tase. Tagasi arsti juurde. Peame natuke ootama, sest vastuvõtule on saabunud ka teisi. Saabub meie kord. Doktor võtab arvutis pildid lahti ning pildil erinevaid kihte vaadates ja pilti suurendades teatab, et Markol luud õnneks vigastatud ei ole. Mingi pehme kude ja kõõlused on vigastada saanud ning määrab talle tablettide-salvi kuuri. Lisaks pannakse jalg veel jäigastavasse lahasesse, et jalga juhuslikult paranemisel uuesti ei vigastaks.
Alice uut röntgenit ei pea vaatama meditsiiniharidusega inimene, et aru saada luumurrust. Niipalju siis Malaisia meditsiinitasemest. Tegu on täpsemalt öeldes lahtise killuga sõrme esimesel lülil. Seisab teine röntgenil nukralt eraldi ülejäänud sõrmeluust. Selle peale suunab antud arst meid edasi mingisuguse väidetavalt Tai parima sõrmespetsialisti juurde. Ka tema puurib mõtlikult fotot, väänab Alice sõrme ning annab kaks valikut. Kas kohene operatsioon või jäik ja pinges lahas!? Juba läbivaatustest saadud valust ja hirmust kange Alice loomulikult operatsioonist loobub ning valime lahase. Sidumistoas lõigatakse ja väänatakse metallist plaat sõrme kuju järgi nii, et esimene ots suruks sõrme otsa killuga kokku. Ei pea vist mainima, et antud paigaldus on valus. Kohe valus ning kurb on vaadata. See kõik ju minu süü.
Markole antakse lootust paranemiseks paari nädalaga, Alicele neli nädalat. Kui siis ei ole kõik korras, peab ilmselt opereerima. Seda ei tahaks. Peame vist rohkem templites käima hakkama ning kiiret paranemist soovima.
Enne lahkumist antakse apteegis meile kummalegi nimeliselt kotike rohtudega. Ei pidanud ostma tervet pakki tablette, vaid minigrip kottidesse on pakitud täpselt arsti poolt määratu annus. Igale kotikesele on peale liimitud trükitud sedel koos patsiendi nime ning ingliskeelse lühikese juhendiga, millal ja mis koguses manustada. Ei suuda ära imestada, milline tase. Siin. Tais. Bangkokis. Enne siia riiki sattumist oli vähemalt meil sellest kohast hoopis teistsugune ettekujutus. Vaesem, mahajäänum jne. Nüüd aga tundub, et kohati annab Eestile silmad ette. Loomulikult mitte igas valdkonnas, kuid meile osutatud meditsiiniabi osas küll. Mainimata ei saa loomulikult jätta ka kogu selle teeninduse maksumust. Kahe peale kokku ligi 5000 bahti, mille loodetavasti kindlustusfirma meile korvab.
Nii see vabaks jäetud õhtupoolik meil sisustatud saigi - haiglas. Seotud ja lahastesse mässituna liipame takso peale ja sõidame hotelli poole. Kodutänavas eelistame õhtusöögiks kerget tänavasööki. Peale tänast kaalumist sai selgeks, et meie reis loodetud salenemiskuurina ei toimi. Liikumist on küll ütlemata palju, aga ju siis oleme liiga rammusa toidu peal olnud. Väikesed lihavardad aga ei tohiks ju kurjast olla. Üks grillitud lihavarras maksab 10 bahti. Võtame mõned kana- ja mõned sealiha vardad, juurde värsked puuviljad ning kokku ligi 100 bahtiga on kõhud punnis. Siit moraal - kes julgeb saab tänavasöögiga soodsalt hakkama ning mis peamine, ka maitsvalt.
Enne asjade pakkimist ning magama minemist teeme ka internetikülastuse, sest Myanmari interneti tasemest pole nõrka aimugi. Seekord leiame hotelli vastast koha, kus tund maksab 25 bahti ja üritame mahajäänud blogi täiendada.
Vahetult enne hotellituppa minemist asume tänaval taksoteenust pakkuvate juhtidega endale ööseks taksot kokku leppima. Loodame tagasiteeks lennujaama leida auto 300 bahtiga, kuid pakutakse ainult 400 bahti. Ühe innuka juhiga teemegi diili. Kirjutame üles hotelli aadressi ja toa numbri, et vajadusel saaks meid üles ajada, kui oleme liialt sügavasse unne jäänud ja hilinemas. Kindluse mõttes küsime mitu korda üle, et ega me ei pea pettuma ning öösel taksota jääma, kuid juht rahustab meid ning lubab enne poolt viite olla hotelli ees.
Pakime asjad ning heidame kolmeks tunniks magama.

1 comment:

Anonymous said...

Hei rändurid!
Tore et olete jälle üle pika aja leidnud võimaluse blogistada! Hakkaski juba mure teie pärast, et kuidas haavatutena hakkama saate. Aga tundub, et on paranemise märke ja liigute ikka tasapisi edasi. Jõudu, jaksu ja jällekuulmiseni!