Thursday, February 8, 2007

Neljapäev 08.02.2007 (Phuket, Tai)

Kuna mikrobuss lubati meile järgi saata kella 8-ks hommikul, oleme me loomulikult selleks ajaks juba ootamas. Kuna hommikusöögiga on siin kandis keeruline, varustasime eile õhtul ennast 7 eleven'is kohalike võileibadega. Kuna bussi pole veel tulnud, mugime oma võileibu. Kombinatsioon magusast saiast, magusast majoneesist kana-juustuga või siis tuunikalaga osutub üsna söödamatuks. Moos on veel vahelt puudu. No kuidas krt saab sellist solki kokkukeerata!
Hakkame juba vaikselt ka muretsema, kas meie reis ikka toimub. Kuid see mure osutub asjatuks, sest juba saabubki umbkeelne noormees, päikeseprillid ninal ning korjab meid oma bussipeale. Bussist leiame eest ka paari vanemast meesterahvast ja noorest naisterahvast. Kuigi lasime fantaasia lendu, tuli hiljem välja, et tegu isa ja tütrega. Oleme ikka rikutud küll. Teepeal saab meie seltskond lisa ka kahe neiu ja kahe noormehe näol. Viimased neist olid soomlased, tüdrukute rahvus jäi meil tuvastamata. Peale ca veerandtunnist sõitu teeme väikese peatuse. Lisaks loomulike vajaduste rahuldamisele saame seltskonda veel lisa. Nüüd siis giid. Väga popp ja noortepärane noormees - mustaks värvitud sõrmeküünte, toon-toonis ketside ja nokatsiga, ilmeka suhtlusstiiliga. Peale meie kleebistamist (kõik saame mingi logo rinda) asume taas teele. Teatatakse, et kõigepealt toimub rafting. Selge, hakkab pihta, plaanimuutus. Pidi ju olema elevandi trekking. Meid rahustatakse, et kõik on kombes, elevandid on peale raftingut ja lõunat. Okei. Loodame parimat. Tund rallistiilis sõitu ja olemegi kohal. Avastame eest suurema rahvasumma, kes kõik on kogunenud raftingule. See vist head ei tähenda. Kõigil kästakse plätud, kotid ja muu väärtuslik kappidesse panna ning varustada ennast kiivri ja päästevestiga. Kuna osa seltskonnast muutub murelikuks sellisest turvamisest, siis juba ka rahustatakse, et see kõik on nii igaks-juhuks. Ohutus eelkõige. Kui kõik on turvatud, algab inimeste kummipaatidesse jagamine. 2 inimest vasakule ja 2 paremale paadiserva, ette ja taha pannakse 2 kogenud kohalikku, kes peaks paati juhtima. Ja nii meid vette lükatakse. Kuna peale meie paadi on veel ca 20 paati, siis saab jõgi üsna tihkelt täis. Vett ka eriti pole. Tammist küll lastakse juurde, kuid kärestike läbimine lõpeb meil enamasti mõne kivi otsas. Paadininas olev kohalik peab nii mõnigi kord ennast jõkke poetama, et paati paigast liigutada. Siiski, vett justkui lisandukski juurde ning vahepeal liigume üsna sujuvalt kuid vesiselt mööda jõge edasi. Vahepeal küll rammitakse meid suisa kolme paadi poolt korraga ning tundub, et vajume lahinal sissevoolava vee tõttu põhja. Nii õnneks ei lähe. Tõdeme, et rafting on üks ütlemata tore tegevus. Kuna Kerlil ja Maidul Türgist sama kogemus olemas, siis nemad kiidavad seekordse kärestikulise jõe paremaks ja huvitavamaks. Me oleme seepeale eriti rahul, et esimese korraga läks kohe nii hästi. Teekond osutub ca 5km pikkuseks ning 45 min pärast ronime juba kaldale. Päevakava järgmine punkt, tuleb välja, on kose vaatamine. Me ei hakka märgi riideid seljast võtma, nii kui nii ju kohe kose alla ujuma. Kohale jõudes selgub aga, et kosk on väike ja vesi on ca põlvini. Ujuma see vaatepilt meid ei kutsu. Longime autode juurde tagasi ning peale meie on veel rahvast, kes sooviks nüüd kiiremas korras staapi tagasi lõunale sõita. Auto saab rahvast täis ja justkui võiks liikuma hakata, aga juht ei tee meist väljagi. Paari minuti pärast ilmub välja üks giididest ja teatab, et me pole tema grupp, aga istume tema autos. Kobigu me teise auto peale. Kuigi sihtpunkt on kõigil üks, see teda ei huvita. Tema autoga sõidab ainult tema grupp ja jutul lõpp. Kuna selle aja peale on rahvast juba rohkem autode juurde jõudnud, saame meiegi OMA auto peale ja kihutame näljaseid kõhte turgutama. Lõunasöök on super hea ja kaob kõhtu nagu vits vette. Teeme isegi avalduse, et viimase aja parim ja toekaim lõuna. Kui kõhud täis, tõdeme, et oligi parem seda peale raftingut teha. Täiskõhuga mööda kärestikke kruisata oleks vabalt võinud lõppeda kajakate toitmisega.
45 min bussisõitu ja oleme elevandipargis, kus elab 15 täiskavanud emast elevanti ja 2 lapsvanti. Isaseid vante siit ei leia, sest emased on lihtsamalt dresseeritavad ning kuulavad paremini sõna. Lapsvandid tegelevad showmajandusega ehk teevad turistidele trikke. Meid sätitakse esmalt paarikaupa emavandiga matkama. Istuda tuleb vandi selga kinnitatud toolile, jalad vastu vandi selga. Tool kõigub kahtlaselt ning iga sammu juures on tunne, et kohe-kohe vajume tal seljast alla. Matk mööda lihtsat parki kestab ca 30 min. Teeme küll mõned tõusud-laskumised, kuid muud huvitavat matka ajal ei toimu. Vaadates elevante, kes päevast-päeva peavad külg-külje kõrval seda sama marsruutipidi turiste vedama, hakkab neist kuidagi kahju.
Kui elevandi seljast maha ronime, juhatatakse meid showd vaatama. Väike 6 aastane elevant on pandud suupilli mängima, istuma, esijalgadel seisma, kolme jalaga käima ning massaazi tegema. Meie seas selle viimase jaoks julgeid ei ole, kuigi teised lasevad seda endale kilgates teha. Kui show saab läbi, pakub meie giid, et võime seda veel teist korda vaadata, sest mõned meie grupist alles tulevad matkalt. Kuna me showd päris algusest ei näinud, siis oleme muidugi nõus. Massaazi osa juurde jõudes on Kerli julgust kogunud ning asutab ka ennast masseerituks saama. Enne veel palub tervitada oma ema Tia't. Tervitused Tia'le! Ja siis soovib veel Mait tervitada oma ema Malle't. Tervitused ka Malle'le! Hei-hoo, tervitused läbi ja tagasi reisi juurde.
Peale elevandiparki rohkem meil midagi kavas ei ole, seega suundume Phuketi poole. Teepeal toimub väike kalliskivide kaupluse külastus, mida me eile turismifirmast saadud vihje kohaselt oskasime juba ka oodata. Peatust põhjendatakse meile bussivahetusega. Saame tõesti uue bussi, kuid vahetuse mõte jääb arusaamatuks. Linna jõuame 17:30, mis on just paras aeg, et enne seitsmest teistega kohtumist ennast veidi pesta ja sättida.
Kokku saades valime tänaseks söögikohaks erikujuliste puidust laudadega restorani, kus rohkem möllu ja inimesi. Nagu ikka - mõni pani toiduga veidi puusse, mõni jäi väga rahule. Isegi, kui teenindaja väidab, et söök ei ole vürtsikas, võib ta vabalt seda siiski olla.
Vahetame päevamuljeid ja saame teada, et ka teine pool meie seltskonnast käis elevandipargis, kuid nende kava sisaldas veel riisikasvatusega tutvumist ja ahvishowd. Raftingut ei olnud. Peale seda käisid nemad veel omalkäel Phuketi saarel ringi sõitmas ja tegid ka mõne sisseostu, sest kõik oli nii odav. Markoga tunneme, et ostupisik vist on lõpuks levinud.
Kuna lepime kokku, et nüüd on taas vabakava, siis meie otsustame üle pika aja taas internetti sukelduda ning jätame teistega head õhtut. Suunal internetisaali poole ei suuda me aga ei öelda kaupmeestele ning veedame liialt pika aja odavaid asju ihaledes. Lõpptulemus pole muidugi hull (Alicele päevikad 460 bahti, Markole lühikesed püksid ja pluus kokku 500 bahti), kuid ajakulu hindamatu. Internetile jõuame pühendada vaid tunni, et hommikul särasilmil seilama minna.

No comments: