Hommikusöögi osas muudatusi ei ole. Ainukese erinevusena eilsega võrreldes, avastame tee piima ja suhkruga. Kohvi ei saa piimaga, aga teed saab. Kuigi loogika on meie jaoks loomulikult eriskummaline, maitseb ka tee piimaga väga hästi (ilmselt ei aitaks nende kohvi puhul ka piim).
Täna läheme teisele katsele Tai saatkonda. Takso saame maja eest seekord 1500 kyatiga. Jälle 5 eeku kokkuhoidu. Kuigi endal on ka naljakas meie jaoks väikeste numbrite üle kaubelda, muutud nagu imekombel protsessi käigus hasartseks ning kaupled juba kauplemise pärast. No ja kui läbi ka läheb ....
Tai saatkonna ees on rahvast murdu. Hakkame juba muretsema, et oleks äkki pidanud varem järjekorda tulema. Ronime väravale võimalikult lähedale ning valgeid nägusid nähes juba juhatataksegi saatkonna töötajate poolt meid massist läbi ja õuele ankeete täitma. Ankeedile tuleb lisada 2 värvilist fotot ning täita vajalikud lüngad. Kuigi eile väideti meile, et kahekordse sisenemisega viisat ei saa teha, paneme siiski vastava soovi ankeeti kirja. Seinal on ju ometi olemas, et 1x sisenemine 25 USD ja 2x sisenemine 50 USD. Kuigi hiljem ankeedid vastu võtnud neiu ka imestab, et millest meie soov tuleneb, jääb ta meie vastusega rahule ning võtab raha ka kenasti vastu. Järelikult saab.
Viisad sisse antud, jätkame ka täna templite külastamist. Seekordseks oleme valinud Chaukhtatgyi Paya, kust leiame eest hiiglasliku lebava Buda. Kui Bangkokis nähtu oli kullatud, siis see siin on üsna värviline ja plastiku muljega, kuigi valmistatud
kivist. Olemas on ka väike altar, kus seistes oma sünni päevale vastava loomakese ees, saad Budale ja oma õnne loomale vett pähe valada ning oma palve esitada. Samuti leiame siit ka ämblikuvõrkudess mattunud munkade kivikujud. Sildid on kohalikus keeles, seega aru ei saa, kellega tegu. Leiame ka huvitava teenuse. Kui soovid, saad nt 100 USD eest oma nime lasta paya seinale kirjutada. Võimalus, mida on ohtralt ka kasutatud nii tailaste, jaapanlaste, malaislaste kui ka kohalike poolt.
Kuigi leidub ümbruses veelgi payasid, otsustame tänaseks nendega lõpparve teha. Mis sest, et sportlikuks tegevuseks meist hetkel asja ei ole, suundume tutvuma ühega kohalikest golfiklubidest. Myanmar Golf Club asub üsna linna lähistel, ca 10 min autosõitu. Kuigi oleme veidi pessimistlikult meelestatud selle
rahva golfilembuse suhtes, leiame eest rohkem rahvast, kui nii mõnigi kord kodumaa mänguväljakutelt. Klubihoone on väsinud ilmega, kuid väike poeke ja restoran täiesti olemas. Kohalikele on mängutasu 4 000 kyati!!!, turistile nädala sees 15 USD ja nädalavahetusel 20 USD. Võtame kohad sisse restoranis, et teha kerge lõuna ning jälgida rahvast. Kuna menüü on ainult birma keeles, siis seda meile isegi ei tooda. Kutsutakse hoopis noormees, kes oskab inglise keelt ning loeb meile ette mõned variandid menüüst. Et olukorda mitte keeruliseks ajada, võtame mõlemad praetud riisi kanaga ning 3 karastusjooki. Hindasid ei küsi, riskime. Söök on hea ning arve ajab muigama. 6 000 kyati. Proovi sa Eestis mõnes golfiklubis 60 eeku eest kahele inimesele süüa ja juua osta. No jah. 40 kroonisest mängutasust ei hakka heietamagi. Süda tilgub verd ja sülge voolab - nii tahaks mõne löögi teha.
Edasi tahaks kinno minna. Marko märkas kaardi peal ühte kino ning palub taksojuhil meid sinna viia. Juhiga oleme eelnevalt muidugi pika kauplemise taaskord maha pidanud, kuid too tundub lahe ja mõistlik sell olevat ning me saame hinnas kokkuleppele. Kinomajja jõudes avastame, et kavas on ainult 1 kohalik film, nimeks "303". Pilet 400 kyati (siis 4 krooni). Sisu kohta ei oska algul keegi midagi inglise keelset öelda. Plakatilt vihaseid nägusid nähes kahtlustame madinat. Ise tulistamist imiteerides saame teenindavalt personalilt peanoogutuse, et tegemist on valdavalt tulistamisega. Kuigi birmakeelset (ehk siis padrunite keelset) kohalikku filmi oleks huvitav kogemus vaadata, astume siiski minema. Taksojuht ootab meid maja ees, nagu kokkulepitud sai. Edasi tahame minna klaasitehast vaatama. Lonely Planet hoiatab, et see asub kõrvalises kohas ning taksojuhid ei pruugigi sinna osata minna. Meie oma tutvub veidi kaardiga ning noogutab, et tema teab küll. Asume teele. Tuleb välja, et ta siiski ei tea, kuhu minema peab. Kuid peale mitmekordseid ümberpöördeid ning teejuhiste pärimist, leiab ka õige .... urka üles. Just nimelt. Na-Gar Glass Factory on väike perefirma, mida eriti ei reklaamita. Tegevus käib
käsitöö klaasipuhumisena väikeses lagunevas puituberikus. Vanem meesterahvas, kes ilmselt seda tegevust juhib, asub meile ning veel sinna saabunud malaisialastest perele jutustama nende tegevusest. Saame teada, et tehas on asutatud härra vanaisa poolt 1953 aastal. Laupäeval sündinuna oli vanaisa õnneloomaks draakon, sealt ka vastav birmakeelne nimi tehasele. Tuleb välja ka fakt, et 1971 aastal valmistas nende tehas Chaukhtagyi Paya lamavale Budale 
klaasist silmad. Töö oli nii keerukas ja suuremahuline, et võttis neil aega suisa 3 kuud. Kui oleme jõudnud töökotta, saame näha ka joogikannu ja kalakese valmistamist, klaasi lõikamist kuuma klaasmassi ja niiske lapiga. Kogu "tehase" ümbrust katavad kuhilatena klaasesemed, mis on sinna aastate jooksul kogunenud. Kui leiad hunnikust midagi, mis sulle meeldib, siis puhastatakse see ära ning saad endale selle osta. Hunnikud on 
nende mõistes laoseis. Ekskursiooni lõpus astume sisse ka näidisteruumi, kus mõned esemed on juba läikima löödud, et meil oleks rohkem motivatsiooni raha kulutada. Leiamegi endale siit mälestuseks salfrättide hoidja ning 3 000 kyati eest kuulub see nüüd meile.
Kuna klaasitehas asus prügimäe ja külakoerte keskel, siis palusime taaskord taksojuhil meid oodata. Kuna raha ei olnud me veel talle maksnud, siis ta muidugi ootas. Edasi palume ennast viia Junction 8 kaubakeskusesse, mida enne aknast silmasime. Kuna shampoonivarud hakkavad otsa saama, siis on vaja veidi shoppingut teha. Taksojuht on meile juba sõber. Kaubakeskusesse jõudes meie küsimuse peale, mis võlgneme, vastab tema, et anna palju soovid anda. Kuigi mingi summa temalt välja pigistame, saab ta hea käitumise eest meilt veidike rohkem.
Peale pisikesi oste avastame, et kaubanduskeskuses on ka internetikohvik. Sellist saatuse poolt pakutud võimalust me edale siin riigis kaks korda pakkuda ei lase. Internetki hiilib vaikselt mööda juhtmeid ekraanile. Tunnid mööduvad kiirelt, kuid ebaproduktiivselt. Lehviv Windowsi märk on aga igavesks tempel mällu, sest sai ju seda tundide kaupa nagu hüpnotiseeritult jõllitatud enne kui mõni lehekülg avanes.
Hilisest tunnist tingituna ei hakka me kesklinna poole suunduma õhtusöögi otsinguteks, vaid valime välirestorani kohe kaubanduskeskuse kõrvalt. Sääskede konsentratsioon on väga suur, seepärast asetatakse laua alla suitsevaid tõrjevahendeid. Tunne on nagu istuks ise lõkkes. Kahjuks ei ole kokk siin majas vist kõige osavam, seega elamust ei saa.
Tagasisõiduks püstitab Alice karmi ülesande kaubelda takso 2000 kyatiga. Sellisel kellaajal saadavad taksod meid pehmelt öeldes pikalt. Tõstame hinnasihi 3000 peale ning pika kauplemise peale õnnestub leida üks, kes meid sellise summa eest on nõus hotelli viima. Ah jaa, siinkohal on paslik ära mainida, et liiklus on siin parempoolne, kuid enamus autodel on ka roolid paremal pool. Seega möödasõidud on siin paras loterii, sest autojuht hakkab teed nägema ju viimasena. Saabume siiski hotelli õnneks ühes tükis.
Täna läheme teisele katsele Tai saatkonda. Takso saame maja eest seekord 1500 kyatiga. Jälle 5 eeku kokkuhoidu. Kuigi endal on ka naljakas meie jaoks väikeste numbrite üle kaubelda, muutud nagu imekombel protsessi käigus hasartseks ning kaupled juba kauplemise pärast. No ja kui läbi ka läheb ....
Tai saatkonna ees on rahvast murdu. Hakkame juba muretsema, et oleks äkki pidanud varem järjekorda tulema. Ronime väravale võimalikult lähedale ning valgeid nägusid nähes juba juhatataksegi saatkonna töötajate poolt meid massist läbi ja õuele ankeete täitma. Ankeedile tuleb lisada 2 värvilist fotot ning täita vajalikud lüngad. Kuigi eile väideti meile, et kahekordse sisenemisega viisat ei saa teha, paneme siiski vastava soovi ankeeti kirja. Seinal on ju ometi olemas, et 1x sisenemine 25 USD ja 2x sisenemine 50 USD. Kuigi hiljem ankeedid vastu võtnud neiu ka imestab, et millest meie soov tuleneb, jääb ta meie vastusega rahule ning võtab raha ka kenasti vastu. Järelikult saab.
Viisad sisse antud, jätkame ka täna templite külastamist. Seekordseks oleme valinud Chaukhtatgyi Paya, kust leiame eest hiiglasliku lebava Buda. Kui Bangkokis nähtu oli kullatud, siis see siin on üsna värviline ja plastiku muljega, kuigi valmistatud
kivist. Olemas on ka väike altar, kus seistes oma sünni päevale vastava loomakese ees, saad Budale ja oma õnne loomale vett pähe valada ning oma palve esitada. Samuti leiame siit ka ämblikuvõrkudess mattunud munkade kivikujud. Sildid on kohalikus keeles, seega aru ei saa, kellega tegu. Leiame ka huvitava teenuse. Kui soovid, saad nt 100 USD eest oma nime lasta paya seinale kirjutada. Võimalus, mida on ohtralt ka kasutatud nii tailaste, jaapanlaste, malaislaste kui ka kohalike poolt.Kuigi leidub ümbruses veelgi payasid, otsustame tänaseks nendega lõpparve teha. Mis sest, et sportlikuks tegevuseks meist hetkel asja ei ole, suundume tutvuma ühega kohalikest golfiklubidest. Myanmar Golf Club asub üsna linna lähistel, ca 10 min autosõitu. Kuigi oleme veidi pessimistlikult meelestatud selle
rahva golfilembuse suhtes, leiame eest rohkem rahvast, kui nii mõnigi kord kodumaa mänguväljakutelt. Klubihoone on väsinud ilmega, kuid väike poeke ja restoran täiesti olemas. Kohalikele on mängutasu 4 000 kyati!!!, turistile nädala sees 15 USD ja nädalavahetusel 20 USD. Võtame kohad sisse restoranis, et teha kerge lõuna ning jälgida rahvast. Kuna menüü on ainult birma keeles, siis seda meile isegi ei tooda. Kutsutakse hoopis noormees, kes oskab inglise keelt ning loeb meile ette mõned variandid menüüst. Et olukorda mitte keeruliseks ajada, võtame mõlemad praetud riisi kanaga ning 3 karastusjooki. Hindasid ei küsi, riskime. Söök on hea ning arve ajab muigama. 6 000 kyati. Proovi sa Eestis mõnes golfiklubis 60 eeku eest kahele inimesele süüa ja juua osta. No jah. 40 kroonisest mängutasust ei hakka heietamagi. Süda tilgub verd ja sülge voolab - nii tahaks mõne löögi teha.Edasi tahaks kinno minna. Marko märkas kaardi peal ühte kino ning palub taksojuhil meid sinna viia. Juhiga oleme eelnevalt muidugi pika kauplemise taaskord maha pidanud, kuid too tundub lahe ja mõistlik sell olevat ning me saame hinnas kokkuleppele. Kinomajja jõudes avastame, et kavas on ainult 1 kohalik film, nimeks "303". Pilet 400 kyati (siis 4 krooni). Sisu kohta ei oska algul keegi midagi inglise keelset öelda. Plakatilt vihaseid nägusid nähes kahtlustame madinat. Ise tulistamist imiteerides saame teenindavalt personalilt peanoogutuse, et tegemist on valdavalt tulistamisega. Kuigi birmakeelset (ehk siis padrunite keelset) kohalikku filmi oleks huvitav kogemus vaadata, astume siiski minema. Taksojuht ootab meid maja ees, nagu kokkulepitud sai. Edasi tahame minna klaasitehast vaatama. Lonely Planet hoiatab, et see asub kõrvalises kohas ning taksojuhid ei pruugigi sinna osata minna. Meie oma tutvub veidi kaardiga ning noogutab, et tema teab küll. Asume teele. Tuleb välja, et ta siiski ei tea, kuhu minema peab. Kuid peale mitmekordseid ümberpöördeid ning teejuhiste pärimist, leiab ka õige .... urka üles. Just nimelt. Na-Gar Glass Factory on väike perefirma, mida eriti ei reklaamita. Tegevus käib
käsitöö klaasipuhumisena väikeses lagunevas puituberikus. Vanem meesterahvas, kes ilmselt seda tegevust juhib, asub meile ning veel sinna saabunud malaisialastest perele jutustama nende tegevusest. Saame teada, et tehas on asutatud härra vanaisa poolt 1953 aastal. Laupäeval sündinuna oli vanaisa õnneloomaks draakon, sealt ka vastav birmakeelne nimi tehasele. Tuleb välja ka fakt, et 1971 aastal valmistas nende tehas Chaukhtagyi Paya lamavale Budale 
klaasist silmad. Töö oli nii keerukas ja suuremahuline, et võttis neil aega suisa 3 kuud. Kui oleme jõudnud töökotta, saame näha ka joogikannu ja kalakese valmistamist, klaasi lõikamist kuuma klaasmassi ja niiske lapiga. Kogu "tehase" ümbrust katavad kuhilatena klaasesemed, mis on sinna aastate jooksul kogunenud. Kui leiad hunnikust midagi, mis sulle meeldib, siis puhastatakse see ära ning saad endale selle osta. Hunnikud on 
nende mõistes laoseis. Ekskursiooni lõpus astume sisse ka näidisteruumi, kus mõned esemed on juba läikima löödud, et meil oleks rohkem motivatsiooni raha kulutada. Leiamegi endale siit mälestuseks salfrättide hoidja ning 3 000 kyati eest kuulub see nüüd meile.Kuna klaasitehas asus prügimäe ja külakoerte keskel, siis palusime taaskord taksojuhil meid oodata. Kuna raha ei olnud me veel talle maksnud, siis ta muidugi ootas. Edasi palume ennast viia Junction 8 kaubakeskusesse, mida enne aknast silmasime. Kuna shampoonivarud hakkavad otsa saama, siis on vaja veidi shoppingut teha. Taksojuht on meile juba sõber. Kaubakeskusesse jõudes meie küsimuse peale, mis võlgneme, vastab tema, et anna palju soovid anda. Kuigi mingi summa temalt välja pigistame, saab ta hea käitumise eest meilt veidike rohkem.
Peale pisikesi oste avastame, et kaubanduskeskuses on ka internetikohvik. Sellist saatuse poolt pakutud võimalust me edale siin riigis kaks korda pakkuda ei lase. Internetki hiilib vaikselt mööda juhtmeid ekraanile. Tunnid mööduvad kiirelt, kuid ebaproduktiivselt. Lehviv Windowsi märk on aga igavesks tempel mällu, sest sai ju seda tundide kaupa nagu hüpnotiseeritult jõllitatud enne kui mõni lehekülg avanes.
Hilisest tunnist tingituna ei hakka me kesklinna poole suunduma õhtusöögi otsinguteks, vaid valime välirestorani kohe kaubanduskeskuse kõrvalt. Sääskede konsentratsioon on väga suur, seepärast asetatakse laua alla suitsevaid tõrjevahendeid. Tunne on nagu istuks ise lõkkes. Kahjuks ei ole kokk siin majas vist kõige osavam, seega elamust ei saa.
Tagasisõiduks püstitab Alice karmi ülesande kaubelda takso 2000 kyatiga. Sellisel kellaajal saadavad taksod meid pehmelt öeldes pikalt. Tõstame hinnasihi 3000 peale ning pika kauplemise peale õnnestub leida üks, kes meid sellise summa eest on nõus hotelli viima. Ah jaa, siinkohal on paslik ära mainida, et liiklus on siin parempoolne, kuid enamus autodel on ka roolid paremal pool. Seega möödasõidud on siin paras loterii, sest autojuht hakkab teed nägema ju viimasena. Saabume siiski hotelli õnneks ühes tükis.
No comments:
Post a Comment