Kõigepealt on meil vaja jõuda sadamasse, et praamiga teisele kaldale saada ning sealt siis maine transpordivahend leida. Hotelli eest takso saamine ei ole raske, hinnaga 2500 kyati lööme käed. Teekond sadamasse osutub üsna lühikeseks ehk taksist sai jälle ülemakstud. No õpime, õpime!
Sadamas elu keeb. Kerjused, rupskite müüjad, rahavahetjad ja ka taksistid (mis sest, et just saabusid ja suundud sadamasse) ripuvad varrukas ja tahavad meie raha. Suundume kohalike sekka järjekorda, et pilet lunastada. Meid aga lükatakse hoopis eraldi ruumi, sest välismaalased peavad ostma teistsuguse pileti (mis loomulikult on 65 korda kallim kohaliku inimese piletist). Nõutakse kokku 2 USDi ja passinumbrit. Meil dollareid pole seega üritame kyattidega kaubale saada. Kurss on muidugi meie kahjuks (1 USD = 1350 kyat), aga midagi pole teha. Kuigi norime härrat isuga, ei ole sellest kasu ning nii loovutamegi oma 2700 kyati ja suundume läbi rahvamassi praami poole. Praam on juba inimesi ja loomulikult ka muud kraami täis. Otsime pilguga, et kuhu meie ennast mahutada saaks, aga kaua selleks aega ei jäeta. Praamipapi juhatab meid laevaninasse, kus peale meie kedagi teist ei ole. Et eripiletiga erikohad. Tunneme ennast "staaridena".
Peale 20 min kestnud praamisõitu astume veel kirevamasse kaubatänavasse. Oleme taaskord sihtmärgiks kõikvõimalikele kaupmeestele. Kuuldes, et meid ainult transport huvitab, koguneb loomulikult meie ümber trobikond punasuid, kes tahavad meid hirmsasti "aidata". Vaatame üle variandid dziibi ja pick-up'i osas, et Twantesse saada. Mõlemad väljuvad siis, kui masin on pilgeni täis. Esimene neist ei suundu meie soovitud sihtpunkti väidetavalt niipeagi ja teine neist on meie mõistes juba täis. Mahuks veel pick-upist väljapoole kõikuma nii, et hoiad katusest kinni, aga 45 minutit sellist akrobaatikat meile hästi ei sobi. Järgmise variandina pakutakse meile kohalikku minibussi, mis peaks ka kohe varsti väljuma. Suundume siis punasuude sabas väidetava bussijaamani. Tõepoolest mingid bussid siin ka seisavad ja meile näidatakse üks neist kätte. Buss on selgelt vanem kui meie ning suht inimtühi. Bussijuht inglise keelt muidugi ei mõika, kuid tundub, et Twante peale ta noogutab. Me ei saa aru, palju on pilet ja kellele peab maksma. Meie mure lahendab üks meid saatnud punasuudest väites, et pilet on 1500 kyati. Naerame selle peale ja siis noormees leebub, et tegelikult on 400 kyati kahe inimese eest ja maksta võime talle. Kuna bussipeal on alati välisel vaatlusel hinnates suvaline tont, kes raha korjab, siis maksame talle küsitud summa ära. Sätime ennast miniatuursetele istmetele (põlved tuleb paigutada äärmiselt osavalt, sest euroopalikult pikkadele jäsemetele siin ei ole mõeldud) ning jääme bussi väljumist ootama. Inimesi muudkui saabub ja saabub ning istekohti tekitatakse juurde istme alt moosiriiuli väljatõmbamisega. Meie lootus, et saame armu ja võime kahepeale kolme inimese koha hõivata, osutub asjatuks. Iga vaba sentimeeter tuleb ära kasutada. Marko sätib ennast moosiriiulile, et jalgadel veidi rohkem ruumi oleks. Vastutasuks ei ole tal siis seljatuge. Meie vahele pannakse istuma kohalik härra, keda vaadates arutleme, millal ta viimati pesuvett sai. Tere tulemast täid ja muud loomad. Buss on rahvast pilgeni täis ning asume liikuma. Siis saabub aga meie ette rahva vahelt mingi uus tont, kes kõigilt raha korjab ning ka meilt seda nuiab. Üritame selgitada,
et me juba bussijaamas maksime, kuid seekord on meie vestluspartneriks ükskeelne ja lihtsam on maksta, kui talle keelt õpetada.
Marko tunneb juba õige pea, et kann on kandiline ja selg kange. Oma laia turjaga hõivab ta tükikese nii vasakult kui ka paremalt istmelt, mis annab veidikegi tuge ja teeb istumise talutavamaks. Sõitu on õnneks ainult ligi tund. Ebamugavused kõrvale jättes ja
bussiaknast mööda vuhisevatest küladest rääkides, siis vaatepilt on meie jaoks endiselt hämmastav. Teeäärsed on kuhjas prügist ja lagast, mille keskel tuhnivad lapsed, koerad ja sead. Majad on lookas lobudikud, mis vähegi suurema tuulega maanduksid ilmselt järgmises külas. Kus on väikegi veekogu, seal on ka ennast või pesu pesevad mehed-naised kohal. Põldudel on näha üksikuid kõplavaid töömehi ja -naisi, mis sellises kliimas tundub meile erakordse ettevõtmisena. Kujutleme ette, et meiesugused heidaks vist hinge, kui peaks seda kuivanud ja pragunenud maad 35 kraadises kuumuses murdma hakkama. Inimesed on vaesed ja peavad enda elatamiseks tegema ränka tööd. Kuid lapsi on neil siin palju. Kõik jooksevad ringi paljajalu, seljas räbaldunud ja räpased 
hilbud, näod mudased-tatised või tanakhased. Oehh.
Twantesse jõudes otsustame seekord kasutada ringiliikumiseks trishaw't, sest omalkäel-jalal me siin kaugele ei jõua. Tundub küll kahtlane, et mismoodi see vaene väike birmakas meid kahte tümikat vedada jaksab, aga noormees on kindel oma tugevuses. Sätime ennast istuma seljad vastakuti ning noormees saab rattale isegi hoo sisse. Rahvas tänavatel jälgib meid lõbusalt ning tervitusi (ehk Hallooou!) saabub siit nurgast ja sealt nurgast. Meile järgneb veel üks trishawjuht koos oma sõidukiga, et meie juhti ergutada.
Tuleb välja, et tegemist on vendadega.
Suundume linna tuntuima templi Shwesandaw Paya poole. Tee viib kergelt ülesmäge ning meile tundub, et noormees peab tegema üleloomulikke pingutusi edasiliikumiseks. Tunneme tõsist muret, kuigi juht ise särab ja teatab, et kõik on kõige paremas korras. Templisse siseneb ta
koos meiega ning on suisa giidi eest. Väike keelebarjäär on meil muidugi ka, aga see ei ole takistus. Leiame oma "giidi" abil ühest templist munga kuju, kelle ees palvetatakse enne reisimist. Loomulikult heidab Marko põlvili ning loeb ka meie eest palvekese. Ka "giid" järgneb talle ning kukub maadligi kummardama. Peale palvete lugemist suudab noormees meid panna kulme kergitama, saates ühe mahlase punase läraka templi seina äärde. Eeeee... et kas on normaalne pühas kohas nii teha!? Jah, see on ok, vastab noormees. Hmm, nojah.
Järgmise sihtkohana pakub noormees meile templit, mida meie raamatus kirjas ei ole. Otsustame ka selle üle vaadata. Kuid edasi liigume kahe transpordivahendiga ehk kasutusse tuleb ka noorem vend. Templi eest leiame istuva Buda ja seest pikutava
Buda. Edasi liigume Oh-Bo rajooni suunas, et heita pilk saviesemete valmistamisele. Teepeal kaome üksteisel silmist, kuna Marko trisha vajas välja vahetamist uue ja tugevama väljalaske vastu. Rajooni juures kohtume õnneks taas. Rajoon on rida lobudikke, mille ümber kari lapsi käed pikal. Jalutame nõutul pilgul lobudike vahel kuniks meie juhid appi tõttavad. Meid juhatatakse ühte töökotta sisse ning noorem vend selgitab veidi, kuidas siin töö käib. Kuna täna on pühapäev, siis seepärast me sagimist ei näegi ning kõik on vaikne. Kuid kuna juba kohal oleme, siis näidatakse meile spetsiaalselt savist lillepottide valmistamise protsessi. Ja nii asuvadki naisest ja mehest koosnev paar korraks tööpostile. Show lõpus oodatakse meilt muidugi annetust, mis meie üllatuseks on vaid 1000 kyati. No elame üle ja maksame rõõmuga.
Küla nähtud asume otsima laeva, millega väidetavalt saab ka Yangoni umbes kahe tunniga. See sobiks meile väga, sest olgem ausad, et kannikad keelduvad bussile minemast. Sadamas kuuleme kail magavalt naiselt, kes on vist sadamavalvur, et täna jääb laev ära ja tulgu me homme tagasi. Tore lugu küll. Ainus koht siin külas ööbimiseks oleks ilmselt tema kõrval kail, mis ei tundu kõige parem idee ning nii me kõik koos sõlmime kokkuleppe, et kannatame selle bussisõidu siiski ära.
Seekord saame õnneks esirea kohad ja jalgadel on veidike rohkem ruumi. Alice ees bussiseinal on mingi plekist riiuli moodi asjandus, vist kottide toetamiseks. Üks kohalik mutike ei pea aga paljuks seda istmena kasutada, mis tähendab, et üks kondisest kannikast toetub Alice põlvele. Niipalju siis lukskohast esireas.
Sadamasse saabudes võtame end kohalikega ühte järjekorda, et praamipilet osta. Kiirelt eemaldatakse meid sabast ning talutatakse kabinetti, kus tuleb siiski taas kallim pilet osta. Siinpool kallast tahab ametnik veel kehvema kursi meile teha. Sarjame ja kirume, mille peale saame maksta vähemalt sama summa, mis tulles.
Linna jõudes suundume tõelist Myanmari köögikunsti nautima restorani Sandy's Myanmar Cuisine, mille osas ütleb meie tark raamat, et see on üks väga hea ja üllatavalt taskukohase hinnatasemega koht. Raamatust saadud aadressiga suundume takso teenust kasutama. Taksist pole sellisest restoranist midagi kuulnud, kuid asume siiski teele. Kohale jõudes leiame eest pimeda tänava ja paar mahajäetud lobudikku. Uhkest restoranist ei haisugi. Võtame ette raamatu, et kirjeldusega veelkord tutvuda. Aadress on sama, järelikult on mingi eksitus neil juhtunud. Leiame siit siiski mõned vihjed restoraniaknast avanevale vaatele ning asume
aimatud suunas teele. Ja ülesse me ta ka leiame. Väljume taksost ning valmistume just teed ületama, kui meid märkab restorani ees seisev mundris korravalvur. Kiiremas korras hüppab ta teele ning kukub oma sauaga vehkima, et liiklust peatada ja meid üle tee lasta. Vau, milline servis! Restoranist avanev vaade on tõesti kena ning ka sisemusega on veidike vaeva nähtud. Pearoad meile küll erilist muljet ei avalda, kuid eelroaks valitud täidetud pardimunad on tõeliselt head. Arve saame sellisele restoranile vastava - 26.000 kyati. Vahel võib ju sellist luksust ka lubada. Restoranist väljudes tormab taaskord ligi mundris härra ning juhatab meid taksoni, sauaga meile teed tehes.
Sadamas elu keeb. Kerjused, rupskite müüjad, rahavahetjad ja ka taksistid (mis sest, et just saabusid ja suundud sadamasse) ripuvad varrukas ja tahavad meie raha. Suundume kohalike sekka järjekorda, et pilet lunastada. Meid aga lükatakse hoopis eraldi ruumi, sest välismaalased peavad ostma teistsuguse pileti (mis loomulikult on 65 korda kallim kohaliku inimese piletist). Nõutakse kokku 2 USDi ja passinumbrit. Meil dollareid pole seega üritame kyattidega kaubale saada. Kurss on muidugi meie kahjuks (1 USD = 1350 kyat), aga midagi pole teha. Kuigi norime härrat isuga, ei ole sellest kasu ning nii loovutamegi oma 2700 kyati ja suundume läbi rahvamassi praami poole. Praam on juba inimesi ja loomulikult ka muud kraami täis. Otsime pilguga, et kuhu meie ennast mahutada saaks, aga kaua selleks aega ei jäeta. Praamipapi juhatab meid laevaninasse, kus peale meie kedagi teist ei ole. Et eripiletiga erikohad. Tunneme ennast "staaridena".
Peale 20 min kestnud praamisõitu astume veel kirevamasse kaubatänavasse. Oleme taaskord sihtmärgiks kõikvõimalikele kaupmeestele. Kuuldes, et meid ainult transport huvitab, koguneb loomulikult meie ümber trobikond punasuid, kes tahavad meid hirmsasti "aidata". Vaatame üle variandid dziibi ja pick-up'i osas, et Twantesse saada. Mõlemad väljuvad siis, kui masin on pilgeni täis. Esimene neist ei suundu meie soovitud sihtpunkti väidetavalt niipeagi ja teine neist on meie mõistes juba täis. Mahuks veel pick-upist väljapoole kõikuma nii, et hoiad katusest kinni, aga 45 minutit sellist akrobaatikat meile hästi ei sobi. Järgmise variandina pakutakse meile kohalikku minibussi, mis peaks ka kohe varsti väljuma. Suundume siis punasuude sabas väidetava bussijaamani. Tõepoolest mingid bussid siin ka seisavad ja meile näidatakse üks neist kätte. Buss on selgelt vanem kui meie ning suht inimtühi. Bussijuht inglise keelt muidugi ei mõika, kuid tundub, et Twante peale ta noogutab. Me ei saa aru, palju on pilet ja kellele peab maksma. Meie mure lahendab üks meid saatnud punasuudest väites, et pilet on 1500 kyati. Naerame selle peale ja siis noormees leebub, et tegelikult on 400 kyati kahe inimese eest ja maksta võime talle. Kuna bussipeal on alati välisel vaatlusel hinnates suvaline tont, kes raha korjab, siis maksame talle küsitud summa ära. Sätime ennast miniatuursetele istmetele (põlved tuleb paigutada äärmiselt osavalt, sest euroopalikult pikkadele jäsemetele siin ei ole mõeldud) ning jääme bussi väljumist ootama. Inimesi muudkui saabub ja saabub ning istekohti tekitatakse juurde istme alt moosiriiuli väljatõmbamisega. Meie lootus, et saame armu ja võime kahepeale kolme inimese koha hõivata, osutub asjatuks. Iga vaba sentimeeter tuleb ära kasutada. Marko sätib ennast moosiriiulile, et jalgadel veidi rohkem ruumi oleks. Vastutasuks ei ole tal siis seljatuge. Meie vahele pannakse istuma kohalik härra, keda vaadates arutleme, millal ta viimati pesuvett sai. Tere tulemast täid ja muud loomad. Buss on rahvast pilgeni täis ning asume liikuma. Siis saabub aga meie ette rahva vahelt mingi uus tont, kes kõigilt raha korjab ning ka meilt seda nuiab. Üritame selgitada,
et me juba bussijaamas maksime, kuid seekord on meie vestluspartneriks ükskeelne ja lihtsam on maksta, kui talle keelt õpetada.Marko tunneb juba õige pea, et kann on kandiline ja selg kange. Oma laia turjaga hõivab ta tükikese nii vasakult kui ka paremalt istmelt, mis annab veidikegi tuge ja teeb istumise talutavamaks. Sõitu on õnneks ainult ligi tund. Ebamugavused kõrvale jättes ja
bussiaknast mööda vuhisevatest küladest rääkides, siis vaatepilt on meie jaoks endiselt hämmastav. Teeäärsed on kuhjas prügist ja lagast, mille keskel tuhnivad lapsed, koerad ja sead. Majad on lookas lobudikud, mis vähegi suurema tuulega maanduksid ilmselt järgmises külas. Kus on väikegi veekogu, seal on ka ennast või pesu pesevad mehed-naised kohal. Põldudel on näha üksikuid kõplavaid töömehi ja -naisi, mis sellises kliimas tundub meile erakordse ettevõtmisena. Kujutleme ette, et meiesugused heidaks vist hinge, kui peaks seda kuivanud ja pragunenud maad 35 kraadises kuumuses murdma hakkama. Inimesed on vaesed ja peavad enda elatamiseks tegema ränka tööd. Kuid lapsi on neil siin palju. Kõik jooksevad ringi paljajalu, seljas räbaldunud ja räpased 
hilbud, näod mudased-tatised või tanakhased. Oehh.Twantesse jõudes otsustame seekord kasutada ringiliikumiseks trishaw't, sest omalkäel-jalal me siin kaugele ei jõua. Tundub küll kahtlane, et mismoodi see vaene väike birmakas meid kahte tümikat vedada jaksab, aga noormees on kindel oma tugevuses. Sätime ennast istuma seljad vastakuti ning noormees saab rattale isegi hoo sisse. Rahvas tänavatel jälgib meid lõbusalt ning tervitusi (ehk Hallooou!) saabub siit nurgast ja sealt nurgast. Meile järgneb veel üks trishawjuht koos oma sõidukiga, et meie juhti ergutada.
Tuleb välja, et tegemist on vendadega.Suundume linna tuntuima templi Shwesandaw Paya poole. Tee viib kergelt ülesmäge ning meile tundub, et noormees peab tegema üleloomulikke pingutusi edasiliikumiseks. Tunneme tõsist muret, kuigi juht ise särab ja teatab, et kõik on kõige paremas korras. Templisse siseneb ta
koos meiega ning on suisa giidi eest. Väike keelebarjäär on meil muidugi ka, aga see ei ole takistus. Leiame oma "giidi" abil ühest templist munga kuju, kelle ees palvetatakse enne reisimist. Loomulikult heidab Marko põlvili ning loeb ka meie eest palvekese. Ka "giid" järgneb talle ning kukub maadligi kummardama. Peale palvete lugemist suudab noormees meid panna kulme kergitama, saates ühe mahlase punase läraka templi seina äärde. Eeeee... et kas on normaalne pühas kohas nii teha!? Jah, see on ok, vastab noormees. Hmm, nojah.
Järgmise sihtkohana pakub noormees meile templit, mida meie raamatus kirjas ei ole. Otsustame ka selle üle vaadata. Kuid edasi liigume kahe transpordivahendiga ehk kasutusse tuleb ka noorem vend. Templi eest leiame istuva Buda ja seest pikutava
Buda. Edasi liigume Oh-Bo rajooni suunas, et heita pilk saviesemete valmistamisele. Teepeal kaome üksteisel silmist, kuna Marko trisha vajas välja vahetamist uue ja tugevama väljalaske vastu. Rajooni juures kohtume õnneks taas. Rajoon on rida lobudikke, mille ümber kari lapsi käed pikal. Jalutame nõutul pilgul lobudike vahel kuniks meie juhid appi tõttavad. Meid juhatatakse ühte töökotta sisse ning noorem vend selgitab veidi, kuidas siin töö käib. Kuna täna on pühapäev, siis seepärast me sagimist ei näegi ning kõik on vaikne. Kuid kuna juba kohal oleme, siis näidatakse meile spetsiaalselt savist lillepottide valmistamise protsessi. Ja nii asuvadki naisest ja mehest koosnev paar korraks tööpostile. Show lõpus oodatakse meilt muidugi annetust, mis meie üllatuseks on vaid 1000 kyati. No elame üle ja maksame rõõmuga.
Küla nähtud asume otsima laeva, millega väidetavalt saab ka Yangoni umbes kahe tunniga. See sobiks meile väga, sest olgem ausad, et kannikad keelduvad bussile minemast. Sadamas kuuleme kail magavalt naiselt, kes on vist sadamavalvur, et täna jääb laev ära ja tulgu me homme tagasi. Tore lugu küll. Ainus koht siin külas ööbimiseks oleks ilmselt tema kõrval kail, mis ei tundu kõige parem idee ning nii me kõik koos sõlmime kokkuleppe, et kannatame selle bussisõidu siiski ära.Seekord saame õnneks esirea kohad ja jalgadel on veidike rohkem ruumi. Alice ees bussiseinal on mingi plekist riiuli moodi asjandus, vist kottide toetamiseks. Üks kohalik mutike ei pea aga paljuks seda istmena kasutada, mis tähendab, et üks kondisest kannikast toetub Alice põlvele. Niipalju siis lukskohast esireas.
Sadamasse saabudes võtame end kohalikega ühte järjekorda, et praamipilet osta. Kiirelt eemaldatakse meid sabast ning talutatakse kabinetti, kus tuleb siiski taas kallim pilet osta. Siinpool kallast tahab ametnik veel kehvema kursi meile teha. Sarjame ja kirume, mille peale saame maksta vähemalt sama summa, mis tulles.
Linna jõudes suundume tõelist Myanmari köögikunsti nautima restorani Sandy's Myanmar Cuisine, mille osas ütleb meie tark raamat, et see on üks väga hea ja üllatavalt taskukohase hinnatasemega koht. Raamatust saadud aadressiga suundume takso teenust kasutama. Taksist pole sellisest restoranist midagi kuulnud, kuid asume siiski teele. Kohale jõudes leiame eest pimeda tänava ja paar mahajäetud lobudikku. Uhkest restoranist ei haisugi. Võtame ette raamatu, et kirjeldusega veelkord tutvuda. Aadress on sama, järelikult on mingi eksitus neil juhtunud. Leiame siit siiski mõned vihjed restoraniaknast avanevale vaatele ning asume
aimatud suunas teele. Ja ülesse me ta ka leiame. Väljume taksost ning valmistume just teed ületama, kui meid märkab restorani ees seisev mundris korravalvur. Kiiremas korras hüppab ta teele ning kukub oma sauaga vehkima, et liiklust peatada ja meid üle tee lasta. Vau, milline servis! Restoranist avanev vaade on tõesti kena ning ka sisemusega on veidike vaeva nähtud. Pearoad meile küll erilist muljet ei avalda, kuid eelroaks valitud täidetud pardimunad on tõeliselt head. Arve saame sellisele restoranile vastava - 26.000 kyati. Vahel võib ju sellist luksust ka lubada. Restoranist väljudes tormab taaskord ligi mundris härra ning juhatab meid taksoni, sauaga meile teed tehes.
No comments:
Post a Comment