Hommikul ootab meid tuttav minibuss ukse ees, millega eile sadama vahet sõitsime, sest kauplesime ta meile tänaseks lennujaama transfeeri tegema. Hinnas saime kokkuleppele summa juures 700 bahti.
Enne bussile astumist vajab üks ebameeldiv üllatus lahendamist. Nimelt selgub asju pakkides kurb tõsiasi, et esimesel päeval pesumajja antud ja tagasi saadud pesust on kaduma läinud üks Marko coolmax sokkidest. Mitte, et neid sokke siin kliimas väga vaja oleks, kuigi saabastega matkates on nad sellises kuumuses üsna teretulnud jahutajad. Asume aru pärima hotelli vastuvõtust. Momentaalselt saadetakse turvamees kõrvalolevasse pesumajja, kust see naaseb koos häbelik-naerataval ilmel naisterahvaga, kellel on näpus Marko sokk. Seega seekord vedas. Edaspidi peab hakkama ikka pesu üle andes kirja panema koguseid ning kätte saamisel kohe ka kontrollima. Elu õpetab.
Saabume lennujaama nõutud kaks tundi varem. Pagasi check-in möödub teosammul ja saba pikkust arvestades võib siin kaua minna. AirAsia'l on kõrvuti avatud kolm letti - üks Kuala Lumpurisse ning kaks Bangkoki. Adume, et peatselt muudetakse veel üks lettidest Kuala Lumpuri suunale, seega saadame omad sõdurid luurele. Strateegiline plaan osutus õigeks ning varsti olemegi leti ääres esimesed. Töö võit. Hoolimata faktist, et meie järgmine lend Langkawi saarele saab toimuma taaskord AirAsiaga ei ole pagasit võimalik otse sinna suunata. Seega peame selle protseduuri ise korraldama. Samas jällegi kindlam, et pagas ikka samas kohas maandub, kus meiegi.
Lennujaam on natuke väsinud ilmega. Määrdunud sinine mistravaip, mis passikontrollini viib, ei ole juba ammu koristajakätt tundnud. Ooteruumi nahktoolidest on saanud osaliselt kiiktoolid. Keegi võtab kiire ja kalli lennujaama eine, keegi kergendab keha ja teised jutustavad niisama. Nii see aeg kulub, kuniks ruuporitest kuuleme mainitavat Kuala Lumpuri lendu. Kargame püsti, kuid sõnumi lõpus teatatakse meile, et lend viibib. Ootame veel pool tundi enne kui meid lennule kutsutakse. Odavlennufirma AirAsia lendudele on siinkandis omane, et lennujaama hoonest peab lennukini ise jalgsi matkama - ei mingit bussi. Arvestades piletite hinnavahet teiste firmadega on see lühike vahemaa tühine.
Kuala Lumpuris vallutame taaskord ootesaali pooltühja nurgakese ning natukese mööbeldamise järel on kaardipõrgu taaskord avatud. Ajaloo huvides olgu mainitud, et esimese mängu võitis Marko. :)
Seekord hoidume tegemast sarnast viga nagu eelmine kord ning suundume einestama mõningase ajavaruga. Kui peame rahakotirauad avama, märkab isand Chehthets, et tema omast on kogu paberraha jalutama läinud. Kuna ta rahakotti pole mitu päeva kasutanud, siis pole antud juhtum varem ilmsiks tulnud. Kaotus ca 500 krooni. Meie esimene seifi kasutamise otsus osutus põhjendatuks. Ju on saatusesõrm mängus.
Check-in's kokku löödud kilod näitavad, et viimaks on ka meie kallid turistid nakatunud ostumaaniasse. Iga teine on pidanud juba ka uue ja suurema seljakoti lisaks soetama.
Ka Langkawi lend viibib teadmata põhjustel ligi kolmveerand tundi. Väljas juba pimeneb. Kagu- Aasias on saabuvad õhtud kiirelt. Pöörad pead ja juba on pime. See käib siin nagu mingist lülitist. Maandume Langkawi lennujaamas peale kaheksat. Langkawi sõna tuleneb malaisia keelsetest sõnadest lang (pruun kotkas) ning kawi (mangaan kivi) ehk et siis midagi nagu pruuni kotka kivike võiks selle saare eestikeelne nimetus olla. Teeme tavapärase kiire küsitluse lennujaamas asuvates reisibüroodes, et ennast kurssi viia esmase hinnatasemega. Teadmata tegelikku transpordi hinda ja ka täpset vahemaad lennujaamast rannapiirkonda, marsime sirge seljaga parkimisplatsile ning nõume pakutud hindadest soodsamaid pakkumisi. Paraku on seekord jämedam ots vedajate käes, sest autosid peaaegu, et polegi ja kellaaeg ju ka hiline. Seega tasume transpordi eest lennujaama transpordiletis - minibuss 24 ringitit ning sõiduauto 16 ringtit. Kuna bussid on väikesed, siis meie seltskonna tarvis läheb vaja kahte bussi. Palume ennast sõidutada Pantai Cenangi piirkonda, kus loetu põhjal peaksid asuma meile sobivamad hotellid. Teine rajoon saare lõunapoolsemas osas, Pantai Tengah peaks olema rohkem luksuslikeima hotellide pärusmaa. Esimene hotell, mille kohta meil ka Phuketist kaasas väljatrükk on Malibest, kuna siin peaks olema ka rannal asuvad bungalod, mida Kerli tungivalt nõudis. Kahjuks ootab meid vastuvõtulauas silt "FULL". Uurime ka hinnataset - lihtsaim kahene tuba 110 ringitit. Saame soovituse proovida tee peal järgmist hotelli. Sõit sinna läheb maksma täiendavad 5 ringitit. Ka seal ootab meid ees sama saatus. Taksodest loobume. Peame sõjaplaani ja jätame kotid koos valvuritega sinna ootama. Löögirühm asub teele. Külastame järjest kõiki hotelle. Tegelikult hotell on mõne kohta ikka liigne luksus öelda. Pigem majutusasutused. Enamus on täis. Kahest kohast, kus meile vabad toad leitaks, põgeneme ise, kuna tubades on juba üürilised sees. Tegemist on gigant-prussakatega, kes oleks parema tahtmise juures võinud tulla ja ise ukse avada. Isegi meie saabumine ei ehmata neid.
Otsingud toovad meid suure valge värskelt värvitud majani, millel keskel kõrgub punase katusega tornike.
Välisilme järgi kardame esmalt, et kohe kuuleme hinda, mida me väga ilmselt maksta ei tahaks. Sisenedes vaatab meile vastu naerataval ilmel punase pearätikuga mosleminaine. Kahese toa hinnaks 80 ringitit. Tundub uskumatu. Suundume tubadega tutvuma, sest arvestades teel pakutud hindasid isegi prussaktubades on see natuke kahtlaselt madal. Tuba osutub väga viisakaks ning puhtaks. Natuke hakkab ninna niiskuselõhna, kuid arvestades meie senist ebaedu ning hilist tundi on siinne hotell lausa kingitus.
Toome oma vaprad kaaslased ning kotid ka hotelli ja suundume keha kinnitama. Valime hotelli läheduses asuva mereandide restorani ning imetleme restorani tagumises seinas asuvaid akvaariume, kust iga soovija endale meeldiva eluka võib valida, kellega maiustada. Aasias olles on juba tekkinud tõsine sõltuvus värskelt pressitud mahlade järgi. Ei möödu enam söögikorda, mida üks mahl (või kaks) ei saadaks. Oma osa selles mängib ilmselt ka asjaolu, et isegi kui vahel hommikusöögiks tahaks kohvi juua siis enamikel juhtudel on ilmselt ka nõudepesu vesi parema maitsega. Aga tagasi mahlade juurde. Need maitsed on totaalselt midagi muud võrreldes sellega, mida oleme kodumaal harjunud saama. Kui kodus on ananassimahl reeglina happeline, siis siin on see värske ja magus ühtaegu. Apelsinimahlale võiks ka lausa oodi kirjutada, kui oskaks. Tekkiski kohe janu....üks hetk...läheme toome endale ühed mahlad.
Jorutame restos juttu ajades ning naudime sööki. Hinnad on üsna head - portsud kolmes suuruses 15 - 35 ringitini. Isegi väikesest portsust saab söönuks. Marko siiski priiskab ja tellib endale tiigerkreveti, 100 gr 16 ringitit. Saabuv isend on oma 300 grammi ja haihtub kiirelt.
Enne tubadesse suundumist saab järgmiseks päevaks vabakava välja kuulutatud.
Enne bussile astumist vajab üks ebameeldiv üllatus lahendamist. Nimelt selgub asju pakkides kurb tõsiasi, et esimesel päeval pesumajja antud ja tagasi saadud pesust on kaduma läinud üks Marko coolmax sokkidest. Mitte, et neid sokke siin kliimas väga vaja oleks, kuigi saabastega matkates on nad sellises kuumuses üsna teretulnud jahutajad. Asume aru pärima hotelli vastuvõtust. Momentaalselt saadetakse turvamees kõrvalolevasse pesumajja, kust see naaseb koos häbelik-naerataval ilmel naisterahvaga, kellel on näpus Marko sokk. Seega seekord vedas. Edaspidi peab hakkama ikka pesu üle andes kirja panema koguseid ning kätte saamisel kohe ka kontrollima. Elu õpetab.
Saabume lennujaama nõutud kaks tundi varem. Pagasi check-in möödub teosammul ja saba pikkust arvestades võib siin kaua minna. AirAsia'l on kõrvuti avatud kolm letti - üks Kuala Lumpurisse ning kaks Bangkoki. Adume, et peatselt muudetakse veel üks lettidest Kuala Lumpuri suunale, seega saadame omad sõdurid luurele. Strateegiline plaan osutus õigeks ning varsti olemegi leti ääres esimesed. Töö võit. Hoolimata faktist, et meie järgmine lend Langkawi saarele saab toimuma taaskord AirAsiaga ei ole pagasit võimalik otse sinna suunata. Seega peame selle protseduuri ise korraldama. Samas jällegi kindlam, et pagas ikka samas kohas maandub, kus meiegi.
Lennujaam on natuke väsinud ilmega. Määrdunud sinine mistravaip, mis passikontrollini viib, ei ole juba ammu koristajakätt tundnud. Ooteruumi nahktoolidest on saanud osaliselt kiiktoolid. Keegi võtab kiire ja kalli lennujaama eine, keegi kergendab keha ja teised jutustavad niisama. Nii see aeg kulub, kuniks ruuporitest kuuleme mainitavat Kuala Lumpuri lendu. Kargame püsti, kuid sõnumi lõpus teatatakse meile, et lend viibib. Ootame veel pool tundi enne kui meid lennule kutsutakse. Odavlennufirma AirAsia lendudele on siinkandis omane, et lennujaama hoonest peab lennukini ise jalgsi matkama - ei mingit bussi. Arvestades piletite hinnavahet teiste firmadega on see lühike vahemaa tühine.
Kuala Lumpuris vallutame taaskord ootesaali pooltühja nurgakese ning natukese mööbeldamise järel on kaardipõrgu taaskord avatud. Ajaloo huvides olgu mainitud, et esimese mängu võitis Marko. :)
Seekord hoidume tegemast sarnast viga nagu eelmine kord ning suundume einestama mõningase ajavaruga. Kui peame rahakotirauad avama, märkab isand Chehthets, et tema omast on kogu paberraha jalutama läinud. Kuna ta rahakotti pole mitu päeva kasutanud, siis pole antud juhtum varem ilmsiks tulnud. Kaotus ca 500 krooni. Meie esimene seifi kasutamise otsus osutus põhjendatuks. Ju on saatusesõrm mängus.
Check-in's kokku löödud kilod näitavad, et viimaks on ka meie kallid turistid nakatunud ostumaaniasse. Iga teine on pidanud juba ka uue ja suurema seljakoti lisaks soetama.
Ka Langkawi lend viibib teadmata põhjustel ligi kolmveerand tundi. Väljas juba pimeneb. Kagu- Aasias on saabuvad õhtud kiirelt. Pöörad pead ja juba on pime. See käib siin nagu mingist lülitist. Maandume Langkawi lennujaamas peale kaheksat. Langkawi sõna tuleneb malaisia keelsetest sõnadest lang (pruun kotkas) ning kawi (mangaan kivi) ehk et siis midagi nagu pruuni kotka kivike võiks selle saare eestikeelne nimetus olla. Teeme tavapärase kiire küsitluse lennujaamas asuvates reisibüroodes, et ennast kurssi viia esmase hinnatasemega. Teadmata tegelikku transpordi hinda ja ka täpset vahemaad lennujaamast rannapiirkonda, marsime sirge seljaga parkimisplatsile ning nõume pakutud hindadest soodsamaid pakkumisi. Paraku on seekord jämedam ots vedajate käes, sest autosid peaaegu, et polegi ja kellaaeg ju ka hiline. Seega tasume transpordi eest lennujaama transpordiletis - minibuss 24 ringitit ning sõiduauto 16 ringtit. Kuna bussid on väikesed, siis meie seltskonna tarvis läheb vaja kahte bussi. Palume ennast sõidutada Pantai Cenangi piirkonda, kus loetu põhjal peaksid asuma meile sobivamad hotellid. Teine rajoon saare lõunapoolsemas osas, Pantai Tengah peaks olema rohkem luksuslikeima hotellide pärusmaa. Esimene hotell, mille kohta meil ka Phuketist kaasas väljatrükk on Malibest, kuna siin peaks olema ka rannal asuvad bungalod, mida Kerli tungivalt nõudis. Kahjuks ootab meid vastuvõtulauas silt "FULL". Uurime ka hinnataset - lihtsaim kahene tuba 110 ringitit. Saame soovituse proovida tee peal järgmist hotelli. Sõit sinna läheb maksma täiendavad 5 ringitit. Ka seal ootab meid ees sama saatus. Taksodest loobume. Peame sõjaplaani ja jätame kotid koos valvuritega sinna ootama. Löögirühm asub teele. Külastame järjest kõiki hotelle. Tegelikult hotell on mõne kohta ikka liigne luksus öelda. Pigem majutusasutused. Enamus on täis. Kahest kohast, kus meile vabad toad leitaks, põgeneme ise, kuna tubades on juba üürilised sees. Tegemist on gigant-prussakatega, kes oleks parema tahtmise juures võinud tulla ja ise ukse avada. Isegi meie saabumine ei ehmata neid.
Otsingud toovad meid suure valge värskelt värvitud majani, millel keskel kõrgub punase katusega tornike.
Välisilme järgi kardame esmalt, et kohe kuuleme hinda, mida me väga ilmselt maksta ei tahaks. Sisenedes vaatab meile vastu naerataval ilmel punase pearätikuga mosleminaine. Kahese toa hinnaks 80 ringitit. Tundub uskumatu. Suundume tubadega tutvuma, sest arvestades teel pakutud hindasid isegi prussaktubades on see natuke kahtlaselt madal. Tuba osutub väga viisakaks ning puhtaks. Natuke hakkab ninna niiskuselõhna, kuid arvestades meie senist ebaedu ning hilist tundi on siinne hotell lausa kingitus.Toome oma vaprad kaaslased ning kotid ka hotelli ja suundume keha kinnitama. Valime hotelli läheduses asuva mereandide restorani ning imetleme restorani tagumises seinas asuvaid akvaariume, kust iga soovija endale meeldiva eluka võib valida, kellega maiustada. Aasias olles on juba tekkinud tõsine sõltuvus värskelt pressitud mahlade järgi. Ei möödu enam söögikorda, mida üks mahl (või kaks) ei saadaks. Oma osa selles mängib ilmselt ka asjaolu, et isegi kui vahel hommikusöögiks tahaks kohvi juua siis enamikel juhtudel on ilmselt ka nõudepesu vesi parema maitsega. Aga tagasi mahlade juurde. Need maitsed on totaalselt midagi muud võrreldes sellega, mida oleme kodumaal harjunud saama. Kui kodus on ananassimahl reeglina happeline, siis siin on see värske ja magus ühtaegu. Apelsinimahlale võiks ka lausa oodi kirjutada, kui oskaks. Tekkiski kohe janu....üks hetk...läheme toome endale ühed mahlad.
Jorutame restos juttu ajades ning naudime sööki. Hinnad on üsna head - portsud kolmes suuruses 15 - 35 ringitini. Isegi väikesest portsust saab söönuks. Marko siiski priiskab ja tellib endale tiigerkreveti, 100 gr 16 ringitit. Saabuv isend on oma 300 grammi ja haihtub kiirelt.
Enne tubadesse suundumist saab järgmiseks päevaks vabakava välja kuulutatud.
No comments:
Post a Comment