Suundume hommikul Kerli ja Maiduga sööki jahtima. Enamus hotelli ümbruses asuvatest korralikumatest toitlustusasutustest on kinni. Silma jäävad vaid banaanilehtedesse mähitud riisi ja laksat pakkuvad puhvetid. See meid ei ahvatle ning jalutame aga edasi ja edasi. Lõpuks silmame väheke suuremat puhvetit, mis tuleb välja, et pakub ka omletti ja ameerika hommikusööki (lisaks omletile või munapudrule sisaldab see veel röstsaia, kohvi, mahla, tükikest vorsti või heal juhul ka midagi singilaadset). Marko valib oma tavalise eine ehk siis ameerika variandi. Kerli ja Mait tellivad juustu omleti, mis saabudes on veel pooltoores. Aga röstsaiaga pooleks saab ka see söödud.
Edasi suuname oma sammud ranna poole, et varju all ennast mõnda aega mõnusalt tunda, ujuda ning vaadet nautida. Peab ütlema, et selle puhveti taga olev rannariba ei ole just turistide lemmikpaik. Lähima 200m raadiuses ühtegi valget peale meie ei ole. Kasutame isegi võrdlust, et nagu kusagil Kopli rannas oleks. Kuna silmame siiski mõningaid rannatoole, jääme siia privaatsust hinnates pidama. Varsti ilmub ka kohalik mees, kes kohe abivalmilt sirmi sättima kukub. Aimame, et kohe hakatakse piletiraha korjama, kuid sellest siiski juttu ei tule. Ega me ise ka siis teemat sinna ei juhi.
Rannaäärne on täis augukesi, mis ilmselt kuuluvad krabide kätetöö (või siis sõratöö) alla. Samuti saaks siit koormatäie erikujulisi ja -värvilisi rannakarpe. Kiirelt vees leiduvate pesakeste vahel tippides käime ka ujumas. Vesi on mõnus soe, rahvakeeli supp lausa. Veest ajab meid välja taaskord tunda andev kerge kipitus või torkimistunne kehal. Kaldalt leiame surnud molluski ehk siis jellyfishi. See just julgust ei sisenda ja enam täna vette ei kipu. Me küll üritame oma varjude all veidi veel lebada, aga kuumus on uinutav ning kokteile ka keegi ei paku, seega laseme siit jalga.
Jõuame vaevalt mõned kümned meetrid kõndida, kui meile jooskeb järgi üks vennike, et meie nii öelda võlg sisse nõuda. Rannamaks muidugi, milleks on 10 bahti inimene. Meie nagu ikka alustame kohe vaidlust, et keegi pole meid sellisest summast teavitanud. Noormees siis leebub ja laseb meid minema 10 bahti eest 2 inimese kohta. 3 eeku jälle kokkuhoidu.
Kell on alles poisike ehk kolm päeval. Kuna meie rajoonis huvitavaid atraktsioone ei ole, siis otsustame minna linna, Kuah'i, et tutvust teha saare südamega. Takso, tegelikult minibussi, saame hotelli eest 20 RM eest. Ca 20 minuti pärast palume ennast maha panna Kuah suurimas
kaubakeskuses. Arvame, et sealt saab linnamelu alguse. Tegelikult on kaubakeskus linna peatänavast siiski tükkmaad eemal, aga see meid sel hetkel väga ei heiduta. Nälg näpistab ning kaubakeskuse eest leiame sobiva kohviku, et see probleem kiirelt lahendada. Toidud, iseäranis koogid, on siin imehead. Kahepeale arve tavapärase kohvikutasemega, 38 RM. Toitude ootamisel imetleme Kerli vesivilliliseks muutund nahka. No ei ole see päike hea põhjamaa inimesele.
Täis kõhuga kaubakeskuses väga ei viitsiks jalutada, aga konditsioneer kulub marjaks ära. Nii me loivamegi ca tunni jagu siin ringi, saagiks 2 pudelit veini (68 RM eest), Maidule fotoka mälukaart (2 GB 149 RM) ning meile palmijuurest pipra ja soolatoos (26 RM). Kaubakeskusest
lahkudes võtame suuna linna peatänava poole, kuhu tuleb välja, on üsna pikk teekond. Vahepeal on tunne nagu oleks taas Koplisse 
sattunud. Majad on lagunenud, reklaamsildid majadel kulunud, mereäärne ala tööstusliku ilmega ning rahvast eriti ei liigu. Leiame üles peatänava, kuid see ei ole seda mitte klassikalises mõistes, siis meie jaoks. Lihtsalt üks tänavajupp paljude poodidega. Haarame teeäärest taaskord minibussi ning suudnume oma kodurajooni.
Hotellis kohtume ülejäänud seltskonnaga ning asutame ennast õhtusele söömingule ning päevamuljete jagamisele läheduses asuvasse india restorani. Restoranis on jube palav, sest istume õues. Seina küljes on küll tiivikud, kuid õhku need jahedaks ju ei tõmba. Jube hea poliitika külma õlle müüginumbrite kasvatamiseks. Meid aga ahvatleb rohkem kotis avamist ootavad veinipudelid. Märkame, et kõrval lauas istub inglastest paarike ning joob veini, laual pudel kollase särava hinnasildiga. Taipame, et nemadki siin oma veiniga. Häda ei anna häbeneda ning uurime julgelt, kust nad klaasid said. Meie õnneks tuleb välja, et restoranil ei ole selle vastu midagi, kui oma veini juuakse ning nii saamegi klaasid kohapealt. Maksma peab muidugi ainult klaasimaksu, milleks kujuneb 10 RM 6 klaasi pealt (rohkem neil veiniklaase ei olegi).
Kui roogade tellimine läheb väga libedalt, siis nende lauda jõudmine osutub suuremat sorti probleemiks. Inimesi on selle väikese restorani peale täna siia ilmselgelt liiga palju kogunenud, sest mõned söögid on otsa saanud. Kuna nende asenduseks pakutavad road on väidetavalt sama head, siis valime vastavalt soovitustele. Kui tellitu hakkab juba vaikselt lauale kogunema, tundub et naane ja riisi on puudu. Naanide kohta saame teada, et need said ka otsa ning neid nad tõidki meile vähem. Rohkem lihtsalt ei ole ja ei saa. No mis siis ikka. Hetk hiljem märkame, et kõrvallauda suundub korvitäis naane. Ja siis veel ühte lauda. Okei, ju siis on siin norm, kui palju seltskonna peale saab midagi tellida. Toidud on aga head ja kõhud saavad täis ning ega me väga ei nurise. Rüüpame oma veinid lõpuni ning kobime magama.
Edasi suuname oma sammud ranna poole, et varju all ennast mõnda aega mõnusalt tunda, ujuda ning vaadet nautida. Peab ütlema, et selle puhveti taga olev rannariba ei ole just turistide lemmikpaik. Lähima 200m raadiuses ühtegi valget peale meie ei ole. Kasutame isegi võrdlust, et nagu kusagil Kopli rannas oleks. Kuna silmame siiski mõningaid rannatoole, jääme siia privaatsust hinnates pidama. Varsti ilmub ka kohalik mees, kes kohe abivalmilt sirmi sättima kukub. Aimame, et kohe hakatakse piletiraha korjama, kuid sellest siiski juttu ei tule. Ega me ise ka siis teemat sinna ei juhi.
Rannaäärne on täis augukesi, mis ilmselt kuuluvad krabide kätetöö (või siis sõratöö) alla. Samuti saaks siit koormatäie erikujulisi ja -värvilisi rannakarpe. Kiirelt vees leiduvate pesakeste vahel tippides käime ka ujumas. Vesi on mõnus soe, rahvakeeli supp lausa. Veest ajab meid välja taaskord tunda andev kerge kipitus või torkimistunne kehal. Kaldalt leiame surnud molluski ehk siis jellyfishi. See just julgust ei sisenda ja enam täna vette ei kipu. Me küll üritame oma varjude all veidi veel lebada, aga kuumus on uinutav ning kokteile ka keegi ei paku, seega laseme siit jalga.
Jõuame vaevalt mõned kümned meetrid kõndida, kui meile jooskeb järgi üks vennike, et meie nii öelda võlg sisse nõuda. Rannamaks muidugi, milleks on 10 bahti inimene. Meie nagu ikka alustame kohe vaidlust, et keegi pole meid sellisest summast teavitanud. Noormees siis leebub ja laseb meid minema 10 bahti eest 2 inimese kohta. 3 eeku jälle kokkuhoidu.
Kell on alles poisike ehk kolm päeval. Kuna meie rajoonis huvitavaid atraktsioone ei ole, siis otsustame minna linna, Kuah'i, et tutvust teha saare südamega. Takso, tegelikult minibussi, saame hotelli eest 20 RM eest. Ca 20 minuti pärast palume ennast maha panna Kuah suurimas
kaubakeskuses. Arvame, et sealt saab linnamelu alguse. Tegelikult on kaubakeskus linna peatänavast siiski tükkmaad eemal, aga see meid sel hetkel väga ei heiduta. Nälg näpistab ning kaubakeskuse eest leiame sobiva kohviku, et see probleem kiirelt lahendada. Toidud, iseäranis koogid, on siin imehead. Kahepeale arve tavapärase kohvikutasemega, 38 RM. Toitude ootamisel imetleme Kerli vesivilliliseks muutund nahka. No ei ole see päike hea põhjamaa inimesele.Täis kõhuga kaubakeskuses väga ei viitsiks jalutada, aga konditsioneer kulub marjaks ära. Nii me loivamegi ca tunni jagu siin ringi, saagiks 2 pudelit veini (68 RM eest), Maidule fotoka mälukaart (2 GB 149 RM) ning meile palmijuurest pipra ja soolatoos (26 RM). Kaubakeskusest
lahkudes võtame suuna linna peatänava poole, kuhu tuleb välja, on üsna pikk teekond. Vahepeal on tunne nagu oleks taas Koplisse 
sattunud. Majad on lagunenud, reklaamsildid majadel kulunud, mereäärne ala tööstusliku ilmega ning rahvast eriti ei liigu. Leiame üles peatänava, kuid see ei ole seda mitte klassikalises mõistes, siis meie jaoks. Lihtsalt üks tänavajupp paljude poodidega. Haarame teeäärest taaskord minibussi ning suudnume oma kodurajooni.Hotellis kohtume ülejäänud seltskonnaga ning asutame ennast õhtusele söömingule ning päevamuljete jagamisele läheduses asuvasse india restorani. Restoranis on jube palav, sest istume õues. Seina küljes on küll tiivikud, kuid õhku need jahedaks ju ei tõmba. Jube hea poliitika külma õlle müüginumbrite kasvatamiseks. Meid aga ahvatleb rohkem kotis avamist ootavad veinipudelid. Märkame, et kõrval lauas istub inglastest paarike ning joob veini, laual pudel kollase särava hinnasildiga. Taipame, et nemadki siin oma veiniga. Häda ei anna häbeneda ning uurime julgelt, kust nad klaasid said. Meie õnneks tuleb välja, et restoranil ei ole selle vastu midagi, kui oma veini juuakse ning nii saamegi klaasid kohapealt. Maksma peab muidugi ainult klaasimaksu, milleks kujuneb 10 RM 6 klaasi pealt (rohkem neil veiniklaase ei olegi).
Kui roogade tellimine läheb väga libedalt, siis nende lauda jõudmine osutub suuremat sorti probleemiks. Inimesi on selle väikese restorani peale täna siia ilmselgelt liiga palju kogunenud, sest mõned söögid on otsa saanud. Kuna nende asenduseks pakutavad road on väidetavalt sama head, siis valime vastavalt soovitustele. Kui tellitu hakkab juba vaikselt lauale kogunema, tundub et naane ja riisi on puudu. Naanide kohta saame teada, et need said ka otsa ning neid nad tõidki meile vähem. Rohkem lihtsalt ei ole ja ei saa. No mis siis ikka. Hetk hiljem märkame, et kõrvallauda suundub korvitäis naane. Ja siis veel ühte lauda. Okei, ju siis on siin norm, kui palju seltskonna peale saab midagi tellida. Toidud on aga head ja kõhud saavad täis ning ega me väga ei nurise. Rüüpame oma veinid lõpuni ning kobime magama.
No comments:
Post a Comment