Magame täna ka kauem, sest hommikusöögile pole ju siin mõtet enne 11-12 mõelda. Lennujaama peame suunduma kella kolmeks, seega aega küll. Seekordne öö möödus juba veidikene valutumalt. Oskus nelja padjaga korraga (2 jala, 1 käe, 1 pea all) magada sai selgeks.
Kui oma asjad pakitud saame, on kell juba 12. Hotell lubab lahkelt meil tuba kuni kella kolmeni kasutada, seega suundume rahumeeli hommikust sööma. Seame sammud internetitoa kõrval asuva puhveti poole, sest peale toitvat tegevust on plaan jätkata blogi kirjutamist. Eile puhvetis interneti avanemist oodates sai menüüga tutvutud, mis tundus lühikese nimistu kohta siiski meile hommikusöögi haukamiseks sobiv. Marko on küll veidi kahtlev, sest puhveti välimuse järgi oma eelmises elus me sinna poleks läinud. Tellime munapudru (scrambled eggs), võileivad kana- ja loomalihaga, banaanipannkoogi ja 2 kohvi. Kõigepealt tuuakse meile lauda puuviljalõigud. Oleme meeldivalt üllatunud ja isegi valmis selle vajadusel kinni maksma. Ka toidud ise on omamoodi ja lihtsad, kuid seejures väga head. Munapuder on köögiviljalisanditega, võileivad võileivagrilliga valmistatud, kuid segu seal vahel on lihtsalt imehea, banaanipannkoogil näeme esmakordselt, et banaan on koogi sisse praetud. Ja mis peamine - kohvi on joodav. Arve kokku 22 RM ja puuviljad tasuta.
Peale paaritunnist internetisessiooni jõuame hotelli ja avastame, et meie kotid on juba alla toodud. Ilmselt hakkas neil meist hale ning vaatepilt kahest kotte trepist alla vedavast lombakast suisa talumatu. Oleme neile ääretult tänulikud.
Lennujaama jõuame õigeaegselt, 2 tundi varem nagu vaja. Avastame, et sõpradega ära saadetud asjade kogus oli liiga väike, sest meie pagas ületab endiselt lubatud normi (15 kg reisija kohta). Markol 6 kg ja Alicel 2 kg rohkem ning lisaks seljakott ning fotokas. Check-in neiu on karm ja igasugune ülekaal tuleb maksustada. Meie aga maksta ei taha, seega pakime oma ülekaalu seljakottidesse, ühe üleliigse T-särgi kingime turvaväravas valvet pidavale härrale ning probleem saab lahendatud.
Lend Bangkoki möödub ruttu, ca 1 tund ja 20 min. Lennujaamas tuleb läbida tohutu teekond pagasini jõudmiseks. Vigastatute jaoks pakutakse küll ka ratastoole, kuid nii hulluks oma olukorda me ei pea. Poole tee pealt leiame immigratsiooni leti ning teeme ära oma Tai viisa. Tasume selle eest 1000 bahti inimese kohta ning jätame maha endast ühe pildi. Meile rõhutatakse, et viisa kehtib vaid 15 päeva.
Nii immigratsiooniametnik kui ka passikontrollis piiriametnik ei küsi meie käest edasiste plaanide kohta midagi. Seega jääb meile arusaamatuks Air Asia nõudmine kindlasti omada edasilennupiletit. Oleks võinud rohkem jonnida.
Pagas käes, asume transporti linna organiseerima. Mingil imelikul põhjusel otsustab Marko algust teha limusiinifirmaga. Hind osutub loomulikult ebasobivaks (1000 bahti) ning meid suunatakse lennujaama ette, kust saab tavatakso võtta. Uurime mingist turismifirmast palju võiks takso eest maksta. Infoga 200 bahti asumegi taksot otsima. Lennujaama ees on järjekorra süsteem ning ise siin midagi väga ei lastagi tegutseda. Kaks neiut istuvad vabas õhus laua taga ning kirjutavad sedeleid kliendi soovitud asukohaga ja teatavad meile hinnaks 500 bahti. Me ei jõua vaidlema hakatagi, kui juba hüppab ligi noormees, kes juhatab meid esimese vaba taksoni. Taksojuht inglise keelt ei mõika, seega on noormees meile tõlgi eest ehk vahendajaks. Küsime uuesti üle hinna, milleks juht annab 400 bahti + teemaksud ja lennujaamatasu 50 bahti. Meie 200 bahti jutt ei lähe üldse läbi ning viimane pakkumine, millega me ka lepime, on 400 bahti koos kõikide maksudega. Kuhu me lombakad ikka seda uut taksot oma kompsudega otsima läheme. Teekond kulgeb mööda kiirteid ja tundub, et suisa lennates. Lohutame end, et kodus nii pikka maad nagu 25 km ikka 130 krooni eest taksoga ei sõida.
Hotell Krung Kasem Srikrung, kuhu telefoni teel oleme toa broneerinud, asub Bangkoki raudteejaama lähedal. Twin toa eest küsitakse meilt 650 bahti. Tuba ise ja ka vannituba on keskmise suurusega ning puhtad, olemas konditsioneer, teler taevakanalitega ja ka aken. Vaatest ei ole muidugi mõtet rääkida.
Kuna meie tervislik seisund ei ole just kiita, siis pimedatele Bangkoki tänavatele me ei kipu (eriti raudteejaamas, mis usutavasti on igas linnas õhtutundidel üks jube koht). Hotellitoast leiame alkkorrusel oleva Valentines Coffeshop väga-väga pika menüü ning otsustamegi õhtusöögiks sinna suunduda. Kuigi 10% lisatasu eest saaks toidu ka tuppa tellida, mis meie konditsiooni arvestades ei oleks üldse paha mõte, tahame meie ikka ise uudistama minna. Coffeshopi jõudes arutleme, et millest küll selline nimi taolisele nõuka stiilis kujundusega puhvet-sööklale. Ju siis on nad kusagilt kuulnud, et nii on popp. Teenindaja meid nähes rõõmus küll ei ole, kuid oma söögid saame tellitud. Portsud on mini-mini suurusega, kuid nii jääbki magustoidu jaoks ka ruumi. Arve 229 bahti. Kell 23 on uni juba silmas, ilmselt tunnisest ajavahest Malaisiaga ja nii ootabki meid ees varajane magamaminek.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment