Laupäev 24.02.2007 (Yangon, Myanmar)

Võtame hommikut vaikselt. Magame kaua. Maitsvale hommikusöögile me ei jõua, seepärast suundume linna hommik-lõunat sööma. Uitame linna peal ringi otsides seda õiget kohta, kus keha kinnitada. Kiirelt saame selgeks siin riigis eluks vajalikud võtted. Näiteks kuidas oma kõndimise marsruuti kogu aeg 100 meetrit ette planeerida, et mõne maja või puu varju jääda, sest palavus on meie jaoks karm. Oleme tavapäraselt inimeste huviorbiidis ning meid pommitatakse küsimustega, kus me pärit oleme ja kaua me siin olnud oleme. Lause "Where you from" jääb vist igaveseks kummitama. Kahjuks oleme kogenud, et sellised uudishimutsemised ei ole alati tagamõtteta, sest tihti järgneb sellele mingi pakkumine. Seega asume paljusid, kelle siiruses me kahtleme, lihtsalt ignoreerima. No lihtsalt ei taha ja ei jõua ka kõigi kohalikega sina-sõbraks saada. Eriti tüütutud on muidugi tänavalapsed, kes esimese lausena siin elus on ilmselt selgeks õppinud variatsiooni teemal osta postkaarti. Haridustaset pole ollagi, aga kadestamisväärselt osavad ning järjekindlad on nad oma müügieesmärki täites. Kahtlustame, et siin kuskil peab olema väikeste müügimeeste(laste) koolituskeskus, sest väga sarnased lauseehitused ning müügistrateegiad on neil kõigil. Esimese keeldumise peale teevad nad ettepaneku sõlmida suusõnaline kokkulepe, et siiski hiljem kaupa teeme. Jutuajamine käib seejuures inglise keeles, kus üks dialoogi partneritest on tatise ninaga ning tõenäoliselt alla kümne aastane jõnglane.
Kesklinnas oma söögikohta otsides sünnib mõte, et täna siiski kinoelamus Myanmaris läbi elada. Enne kino võtame oma päeva esimese eine Sule Paya tänaval kohas nimega Cafe Aroma. Kui enamus asju siin riigis tunduvad ajast ja arust, siis senise Aasia parima Cafe Latte saame just siit. Söögid on keskpärased, aga selle eest on teenindajaid tavapäraselt palju selle ~ 70m2 kohviku kohta - silma hakkab 12 kelnerit. Palju neid veel tagaruumides peidus oli, ei tea. Arve kokku 12000 kyat'i.
Sule Paya tänaval on reas mitmeid kinosid. Selgub, et iga kino näitab ainult ühte filmi ja mitu korda päevas. Valida on seekord mitme Hollywoodi hiljutise toodangu vahel. Mõnes kinos on siiski vist ka nostalgia päevad, sest vaadata saab Jean Claude Van Damme etteastet filmis "Universal Soldier", mis on vist oma viisteist aastat vana. Meie valik langeb siiski Nicolas Cage'le ning filmiks "World Trade Center". Pileteid on erinevas hinnaklassis, alates 400 kyat'st. Meile soovitatakse siiski 1000 kyatiseid pileteid, kus iste on kuskil rõdul. Egas midagi 10 krooni eest pangu meid istuma kasvõi põrandale. Üks iseärasus jäi siiski veel silma kino ees. Nimelt oli iga kino ees hulgaliselt agaraid mehi-naisi, kes algavale seansile pileteid tänavalt müüsid, samas kui kassas oli pileteid veel kuhjaga saada. Milles konks peitus ei saanud aru.
Asutame ennast kinno sisenema, kui meid peatab turvamees, ning suunab meid läbi turvaväravate ning metallidetektori. Alice käekotti surutakse käsi küünarnukini sisse ning sobratakse põhjalikul. Marko fotokakott palutakse ka avada ning aparaadiga tehakse põgus tutvus. Seejärel võetakse sahtlist kaustik ning meil palutakse dikteerida oma nimed ning ka kaamera nimi. Peale seda suunatakse meid edasi teisele korrusele, kus asub kinosaali rõdu. Saalis on tuled juba kustutatud ning meile ruttab appi taskulambiga kohanäitaja. Algab ringvaade. Kaadrid suurtest juhtidest ning õpetajatest härrastest kindralitest, kes siin riiki juhivad. Kuidas kindral istus, kuidas astus ning kuidas õpetust jagas. Tahaks vägisi kõva häälega naerda, sest sellist ajupesu pole ammu näinud. Ilmselt on sarnaseid vahvaid kaadreid pidanud meie esivanemad varem ohtralt neelama. Filmi lõpetuseks on ülevaade, kuidas linnast linna viiakse mingit püha leeki (nagu olümpiatule kandmine). Igal etapil on leegikandjaks ilmselt mingi riigi tähtis nina. Nalja kui palju.
Film ise tundub natuke aeglane ja uimane, kuid oleks siiski nauditav. Kuid mitte siin. Film on puhtas inglise keeles ilma kohalike subtiitriteta. Algul avaldame imestust, et kas tõesti on kogu saalitäis inimesi siis inglise keele oskajad. Kahjuks ei pea me kaua ootama, et tõde mõista. Enamus rahvast vahib niisama ekraani ning mulisevad omavahel. Kohati on jutuvada nii kõva, et isegi Dolby Stereo (mida algul oksendamiseni reklaamiti), ei suuda meieni filmidialoogi tuua. Kohalikele meeldisid eriti kaadrid nutvatest ameeriklastest ning rasedast naisest ning teistest meile justkui normaalsetest hetkedest, mille peale nemad aga kogu saaliga valjult naersid. Mõni naljahammas muidugi viskas mingi kommentaari ka eelnevalt, et kõik ikka vist aru saaksid, et see on nalja koht. Tundub nagu oleks sattunud filmi vaatama koos hullumaja patsientidega.
Filmi lõppedes, kui tuled põlema pannakse, ei teagi kuhu astuda. Saal on niimoodi ära lagastatud, et meil on vist ka Kopli liinide kõige hullemad urkad puhtamad. Põrandad kubisevad söögist ja söögipakenditest. Ilmselt on ka põrandavaibad punast löga täis, kuid meil õnneks neisse astuda ei õnnestu. Lihtsalt rõve. Saali sisenevad kohe muidugi ka koristajad, kuid arusaamatuks jääb, miks sellist käitumist lubatakse. Kas tööhõive üleval hoidmiseks?
Väljas juba pime. Otsutame tutvuda nn. India kvartaliga, mis osutub pigem kaubat„änavaks, kus müüjateks India füsionoomiaga inimesed ning sekka ka mõni India menüüga söögikoht. Uudistame ringi ning ootamatult satub Alice ostutehingut sõlmima. Kaubaks Myanmaripärased sametist plätud, mille saame alghinnast poolega ehk kokku 3000 kyatiga. Muu nodi väga ahvatlevaks ei osutu, seega asume taaskord kõhu orjamisele mõtlema. Valime söögikohaks Nila Biryani nimelise Indiapärase söökla, milles menüü puudub ja osta saab ainult ühte toitu. Kui see ainuke roog sai meile lauale toodud, tahtis Alicel pilt taskusse minna, sest sellist "sööki" ei olnud meie silmad veel näinud. Pruun riisimögin ja kuivetand kanajäänused, mis ei olnud vist oma esimeses nooruses. Marko tundub, et on kohaliku eluga paremini sina peale saanud, sest tema taldrik saab tühjaks söödud. Alice sorgib kahvliga riisi ning leiab enda meelest selle seest ussi. Marko nimetab selle küll riisiteraks, aga ettekujuts võimalikust ussist on suurem. Teeme selle kohaga kiire lõpparve, sest Alice ehmatusest kahvatut ja ikka veel nälgas nägu on valus vaadata.
Arvestades, et täna on Eesti Vabariigi aastapäev (palju õnne kõigile kaasmaalastele) ning ka meie kallis sõbranna Kerli nägi sel päeval esmakordselt ilmavalgust (palju õnne lilleke!), siis suundume sobiliku koha otsinguile, et teha mõni naps. Poolel teel hotelli jääb meile ette ABC Country pub. Maitsekalt puiduga sisustatud koht. Alice rõõmuks on ka köök veel avatud ning siin saab ka tema oma näljale leevendust. Tõstame klaase, vahetame õnnitlusi ning meie meeldivaks üllatuseks on pubis ka elav muusika, kus lavalt astub õhtu jooksul läbi neli erinevat solisti, taustaks viieliikmeline bänd. Selleks ajaks, kui meie uuesti tänavatele tagasi jõuame on elu seal vaibunud. Sellist pilti polnudki enne näinud. Sellises öövaikuses sahistame ka meie vaikselt hotelli poole.