Kolmapäev 21.02.2007 (Bangkok, Tai - Yangon, Myanmar)

Heliseva kella tahaks kinni lüüa. Kell on ju alles 4 öösel!!! Paraku peab tõusma. Koperdame oma kottidega alla, loovutame võtme ning saame konditsioneeri puldi eest panti antud 40 dollarit tagasi. Kell on juba 04.40, kuid mida ei näe, siis see on loomulikult meile 130% tulema pidanud takso. Tõbras!
Egas midagi, suundume kottidega peaaegu inimtühjadele tänavatele. Meie õnneks ei pea me kaugele minemagi, kui juurde jookseb üks taksojuht. Tavaliselt pakuvad nad oma teenust otse autost, kuid nüüd silmame, et öösel taksojuhid ilmselt liiguvadki jalgsi ringi, et endale hotellide juurest öiseid kliente leida. Suurest pettumusest tema ametivenna suhtes oleme hinna osas karmid. Juht ei taha nõusse jääda, kuid ilmselt on ka meie pilk kuri, sest viimaks on ta nõus meie pakutud 300 bahtiga, mis peab sisaldama kõiki võimalikke ja võimatuid kulutusi. Tühjadel tänavatel algab meeletu ralli. Vahepeal on rauas suisa 130 km/h, mis teadmata tema sõiduoskusi ning meie hiljutisi üleelamisi on tiba palju varajaseks hommikutunniks. Tõenäoliselt oleme näost kaamed ning kahtlaselt kanged ja vaiksed tagaistmel, sest takso võtab tuure vähemaks. Teekond on pikk. Lennujaam, mida saabudes polnud aega imetleda, on igavesti pirakas. Üks maailma noorimaid (avatud alles eelmisel aastal) ja julgeks vist öelda, et ka modernsemaid. Suured klaasfassaadid ning roostevaba teras läikimas. Hommikuseks äratuseks päris kena vaatepilt. Maksame teekonna eest kokkulepitud 300 bahti ja siseneme lennujaama.
Asume otsima Air Asia check-in letti. Miskipärast oli ootus või kartus, et äkki oleme ühed vähesed, kes selles suunas ja nii vara lendavad. Tegelikkus osutus hoopis teiseks. Lisaks sadadele teistele hommikustele lendajatele, kubises rahvast ka Yangoni suunalise lennu ootajate rivis. Enamus üsna valged inimesed. Niipalju siis suletud ja vähekülastatud riigist. Teadmata täpselt Yangoni majutusasutuste rohkusest hiilib pähe kartus, kas meile kõigile ka öömaja leidub. Peab vist kihutama esimesena meile teada olevatesse kohtadesse. Pakime taaskord osavalt kotte ja pagasi kaaluprobleeme ei teki.
Lennujaamas üritame naiivselt leida kohta, kus Myanmari raha vahetada. Loomulikult naeratatakse meile lahkelt ja teatatakse, et sellise riigi valuutat ei ole. Egas midagi, panustame dollaritele.
Organism hakkab vaikselt ärkama ning otsustame maksa käima tõmmata tagasihoidlike itaaliapäraste võileibadega, mida Voyage nimeline kohvik lennujaamas kalli raha eest (500 bahti) pakkus.
Saame viivu oodata, kuni kuuleme kutsungit oma lennule. Läheb lennuks. Ah jaa, pilet lennule maksis 2450 bahti.
Poolteist tundi ootusärevust ning asume pilvedest allapoole laskuma. Esimesed vaated on erineved seninähtutest maandumistest. Taimestik ja asustus on kuidagi hõre ning vastuvaatav maapind on punaks-pruunikas ja tolmune. Maandume lennujaamas, mille taolisi oleme eelnevalt näinud ainult filmis. Lennuraja asfalt on päevinäinud ning ümbruses on hõredate palmide ja muude puude vahel näha tolmav ümbrus. Lennujaama hoone ise on üsna kaasaegne ning soliidne. Puhas ja kena. Ahmime endasse esmaseid muljeid. Isegi tolliametnikku jääme esimese hooga vist suu lahti vaatama - ah et sellised siis ongi Myanmari inimesed. Tollitsooni ning ootesaali eraldab klaassein, mille tagant silmame järjekordset suurt erinevust võrreldes seniste kogemustega - ootesaalis olevad mehed kannav kõik pikki peaaegu maani seelikuid (kohalikus keeles longyi). Vaevalt oleme oma kotid kätte saanud, kui meid ründab kari seelikukandjaid. Läbisegi sumisedes pakuvad kõik oma taksoteenust. Oleme lugenud, et sõit lennujaamast linna peaks maksma 3 dollarit. Meile pakutakse 7 dollarit. Naeratame ja pakume oma hinna. Mehed naeravad selle peale. Jääme endale kindlaks ning surume ennast nende vahelt läbi uste poole. Osad järgnevad, teised ilmselt loobusid nähes, et ega siit midagi loota pole. Lennujaama esisel plasil kauplemine jätkub. Meie raiume oma, nemad oma. Teadmata kuhu suunas minnagi, maname siiski näo, et oleme igati olukorraga kursis ning asume lennujaamast oletatava tänava poole sammuma. Kohe leidub meeste seast ka taksojuht, kes on meie pakutud hinnaga nõus ning edasi suundume juba tema sõiduki suunas. Masinaks on pisike mikrobuss, milles istub aga juba sees ka üks vanem härrasmees Rootsist. Egas midagi, lepime olukorraga ning mahutame ennast istuma. Teekond osutub tõepoolest pikaks, kokku umbes 40 minutit. Silma hakkab pealinna natuke väsinud ilme. Pealinna teed on kohati rohkem, kui auklikud. Meelde tulevad ka Tallinna teed. Vist peaks isegi rõõmu tundma, et meie teed ikka nii halvas seisukorras ei ole ehk et võiks ju olla hullem, kui on. Ka tänavad on seelikukandjaid täis - mehed / naised segamini. Saabume soovitu hotelli Heaven's Inn juurde.
Sisenedes selgub, et tube pole. Hakkab pihta! Vinname kotid selga ning üritama kaardilt aru saada, kuhu suunas peaks edasi suunduma. Paar maja edasi on õnneks järgmine hotell, millesse kohe ka sisse astume. Hoone on suur, seega ka meie lootus. Paraku saame ka siit eitava vastuse, sest maja on täis. No seda nagu ka oodata ei osanud, et Yangon on ülerahvastatud. Jätkame matka. Kõnniteed on nii kehvas seisus, et murra või jalad. Meie poollombakad jäsemed sellist vaatepilti nähes just ei rõõmusta. Tänavatel kõndides on kohati tunne, et oleks justkui 50 aastat ajas tagasi läinud. Sõiduvahendid tänavatel on muldvanad, õigemini roostevanad, arhitektuur on Inglise koloniaalstiilis, kuid majade fassaadid on äärmiselt mustad ja vanad. Miskipärast meenuvad kaadrid telekast mingist hiljuti sõjast läbikäinud linnast, kus osad majad on hüljatud, teiste ehitus on jäänud pooleli, kuid linnakodanikud toimetavad oma radu pidi nagu oleks kõik korras. Võibolla on see kohatu võrdlus, kuid sellised on meie esimesed emotsioonid. Kui jutt juba sõjale läks, siis natuke hämmastust tekitavad meis ka tänavatel olevad rohked punased plekid. Esimene mõte - veri. Meie õnneks ei pea fantaasia kaua teadmatuses piinlema, sest saabub selgus. Vastutulev mees suunab mahlase suutäie punast plöga pläraki vastu maad. Nüüd asume meeskodanikke tähelepanelikumalt jälgima ning avastame, et enamikel on naeratusest nähtavale tulev hõre hambumus punane. Selgub, et umbes 70% rahvast närib mingit lehe sisse mähitud pähklit (betel), mille saaduseks on siis eelnevalt mainitud punane löga. Tänavad lausa punetavad selle all.
Niimoodi seal tänavatel kõndides satume muidugi ka ise uudishimu objektideks. Naised, lapsed ja ka mehed, kõik muudkui vahivad ja jõllitavad. Mõned vastutulijad naeratavad, teised teretavad jne. Päris lõbus. Taaskord jääb silma midagi ennenägematut. Valdavalt just naistel (aga ka lastel ja vähestel meestel) on näod kaetud mingi kollaka möginaga. Nagu tainas oleks näkku kuivanud. Paljudel on põskedel ruudukujulised kastid, teistel on lihtsalt kogu nägu sellega kokku määritud. Nagu hiljem teada saame, pidavat see olema kohalike make-up ja päikesekaitse nimega tanakha.
Jõuame viimaks tänavale, kus peaks asuma mitu hotelli. Esimeses, millesse sisse astume, on isegi mõned toad saadaval. Hotelliks New Aye Yar. Palume meile tube näidata. Esmalt viiakse meid 7 ja 8 korrusele, kus asuvad renoveeritud toad, hinnatasemega 30 - 35 dollarint. Palume ennast siiski viia ka teistele korrustele, kus hinnatase on 20-25 dollarit. Toad on võrreldes seni kogetutega hiigelsuured, kuid natuke kulunud välimusega. Miskipärast hoiatab hotellipoiss meid, et nendel korrustel ööbivad reeglina kohalikud ning nad võivad olla kohati lärmakad. Meid see ei heiduta ning valime endale 20 dollarilise toa. Ausalt öeldes eeldasime, et Myanmari hinnatase on madalam. Maksta tuleb kusjuures dollarites, aga ega meil kohalikku raha ei ole ju ka. Kohaliku raha puudumise probleemile pakub oma abistava käe hotell, kes on meeleldi nõus raha vahetama. Kuna kohalik valuuta odavneb pidevalt, siis on kõik asutused maiad dollartie peale. Hotell vahetab meile raha kursiga 1 dollar = 1150 kyat'i. Esialgu ei oska selle peale midagi kosta, sest meie reisiraamat kirjutas kursiks 950 kyat'i. Ehk on see siis hea ja aus kurss.
Tuppa jõudes annab magamatus tunda ning Alice otsustab teha väikese uinaku. Marko suundub linnaga esmatutvust tegema.
Hotelli vastuvõtus saab teatavaks info, mida meie peab tunnistama, et varem ei teadnud. Nimelt ajavahe teiste riikidega ei ole mitte kindel arv tunde vaid näiteks Eestiga on ajavahe 4,5 tundi. Esmalt tundub see äärmiselt kahtlane (ilmselt enda madal intelligentsi tase), kuid natuke lugemist paljastab tõe, et maailmas on veel teisigi riike mille ajavahe teistega on x+0,5 tundi.
Enne tänavate ründamist tahab janu kustutamist ning keha kerget kinnitamist. Valik langeb hotelli vastas asuvale Coff King nimelisele söögikohale. Sisenedes meenuvad pildikesed Nõukogude Liidu aegadest. Saalis on mustad puidust toolid-lauad ning nahksohvad. Teenindajad on riietatud must-valgesse püks-särk kostüümi. Külastajaid pole ühtegi, aga teenindajaid on kuus. Baarileti kõrval on klaasist külmlett, mille riiulitel haigutab totaalne tühjus. Ka baarmani seljataga olevatel riiulitel on paar üksikut eksinud poolikut pudelit. Sellist vaatepilti nähes tunneb Marko huvi, kas koht ikka avatud on ning kas midagi tellida ka õnnestub. Väidavad, et kõike on ja kõike saab. Menüügi on inglise keeles. Ka teenindajad mõistavad vajalikul määral keelt, et vastu võtta tellimus kohvile ning võileibadele, sest selgus, et midagi muud siiski saada veel ei ole. Sellist tellimust ja lauda asuvad täitma/katma kokku kolm ettekandjat. Igaüks toob midagi. Märkimist väärib nende siiras püüdlikkus ning viisakus. Kui söök söödud ning kohvi joodud, selgub ka hind - 2400 kyati.
Kirev tänavapilt jätkub. Tänavakaubandus lokkab. Ohtralt on lette, kus seda pähklisoga kokku keeratakse. Teekond viib mööda pargist, kus on taevasse kõrguv obelisk - iseseisvuse sümbol. Esimeseks sihtpunktiks saab valitud riiklik turismiinfo keskus, et ennast natuke eluoluga kurssi viia. Turisimikeskus asub linna ühe tähtsaima vaatamisväärsuse, kuid kohalike jaoks tähtsa pühamu Sule Paya vastas. Turismikeskuses on teenindajad rohkem kui loiud. Esitatud küsimustele vastatakse valikuliselt ning lühidalt. Selleks oli Marko tegelikult eelnevalt raamatust loetu põhjal valmis, sest tegemist on ju riigiasutusega. Kohapealt saab ostetud Yangoni linna kaart 100 kyati eest. Küsimuse peale, kas siit riigist saab lahkuda maismaad mööda, antakse ebalevalt teada, et saab küll, kui maksta neile 60 dollarit inimese kohta. Väidetavalt hangivad nad siis valitsuselt mingi loa. Selline info ei rõõmusta, kuid otsutame jääda oma plaani juurde ning minna ilma mingisuguse loata piirile üritama. Eks paistab. Halvimal juhul saadetakse tagasi. Mis siis ikka. Muud tarka siit turismikeskusest hankida polegi.
Ümber nurga jäi silma trepikoda, millel kohal paistis silt "bus tickets" ehk bussipiletid. Sisenedes trepikotta selgub, et trepi kõrval on üks laud ja paar tooli, kus kogu äri käibki. Trepist üles minnes jõuaks ilmselt kellegi eluruumidesse. Kahtlane värk, aga info mõttes siiski täpsustab Marko sihtpunktid ning hinnad. Selgub, et bussiga saab kolme kohta - Mandalay'sse, Bagani ning ka Inly järve juurde. Kõik meid huvitavad sihtpunktid. Sõidud kestaksid 13-15 tundi ning hinnad on 12000 - 15000 kyat'i. Väidetavalt on bussid konditsioneeriga. Näidatakse ka mingit udust fotot bussist. Info läheb tuleviku tarvis paberile kirja.
Tagasiteeks hotelli juurde valib Marko teise marsruudi, mis viib teda ka Strand streedile, kus asub linna kuulsaim hotell Strand Hotell, kus numbritoad maksavad 450-900 dollarit. Peab ütlema, et maja on väga tagasihoidlik, arvestades sellist hinnataset. Teepeal saab sisse põigatud veel ühte turismifirmasse, et uurida ka lennupiletite hindasid, kui peaks selguma, et ainus tagasitee ehk siis edasitee on läbi õhu. Harjumatu on ka siin riigis olev komme, et paljudes asutustes ning isegi pisemates hotellides, mida külastasime, peab sisenedes jalatsid ära võtma. Nii teenindajad, kui teenindatavad on palja jalu. Tere tulemast jalaseen! Sülitan kolm korda üle vasaku õla. Piltlikult. Ega ma Hiinas ei ole.
Tagasi hotelli jõudes Alice veel magab ning nüüd on väsimus ka Markot murdmas. Vaikselt hiilib ka tema voodisse ning tunniajasest uinakuplaanist möödub mitu tundi enne kui ärkame. Asutame end õhtusöögile. Valime kohaks hiinapärase Palei Kywe restorani. Teeme esimese tutvuse Myanmari õllega. Maitseb hea. Pudel on 630 ml. Hind 2000 kyat'i. Kuna sääski ja muid lendavaid elukaid on üksjagu, siis laua kõrval seisab lehvikuga mees, kes neid pidevalt minema tuulutab. Tellime krõbeda pardi ja saame lõppkokkuvõttes ka krõbeda arve 16 000 kyat'i. Aga söök on nii hea, et nokime ka kõige pisemad lihatükid. Hea, et taldrikut üle ei lakkunud.
Edasi võtame suuna Sule Paya suunas. Teepeal avastame, et tegelikult ei saa üldse aru, et oleksid Aasias, sest majad ei meenuta meie jaoks ilmselt stereotüüpset Aasiat mitte üks raas. Eks see on ka arusaadav, sest see linn on ju valdavalt ehitatud inglaste taktikepi all.
Sule Paya on suur tempel, millesse saab siseneda igast ilmakaarest. Selle templi tähtsus seisneb selles, et väidetavalt on siin kuskil ka Buda juuksekarv. Paljudel Myanmari erinevatel templitel ongi sarnased reliikviad -buda juuksekarvad, hambad jne. Sisenedes tuleb loomulikult jalatsid ära võtta. Sissekäigu kõrval on lahked neiud valmis meie jalatsid hoiule võtma. Peale jalatsite vastuvõtmist paluvad kohe ka annetuse teha. Teadmata kommetest midagi, otsustame seekord poetada 1000 kyat'i. Sees näeme, et inimesed kannavad oma jalanõusid kaasas. Kes kilekotis, kes näpus. Edaspidi teeme ka nii.
Templi kompleksi keskmes on koonjas kuldne ja kõrge stuupa, mille ümber on pisikesed altari moodi moodustised. Igas ilmakaares on üks Buda kuju. Olles selles vallas tõeliselt võhikud vahime niisama ringi. Meie õnneks ei pea me kaua sedasi nõutult passima, sest meile läheneb üks inglise keelt kõnelev nunn, kes on valmis meid valgustama antud vallas. Esimesena tehakse meile selge, et viisakas oleks kui me austaksime kohalikke kombeid ning templis liikudes teeksime seda päripäeva. Saame teada, et budistidele on oluline, mis päeval Sa sündinud oled. Igale päevale vastab oma loom, millele on ka vastav altar templis olemas. Seega inimesed, tulles templisse palvetama, teevad seda oma loomaga altari juures. Selgub, et Myanmaris on kaheksa nädalapäeva. Ei ma ei ole Lariami laksu alla ja segast ei peksa. Justnimelt kaheksa. Kolmapäev on neil jagatud kaheks. Ennelõunane päev ja pealelõunane päev. Ilmselt seepärast, et ka Buda on sündinud just kolmapäeval. Üllatus, üllatus ka Marko on sündinud kolmapäeval. Kolmapäeva loomaks on elevandid. Ennelõunat kihvadega, pealelõunat kihvadeta. Alice on meil laupäevane sündija ning loomaks draakon. Oma looma juures tuleb talle vett pähe valada vastavalt oma aastate arvule pluss veel üks kopsiku täis. Pikalt laialt kuuleme jutustust budismist ning igast neljast budast erinevate sissekäikude juures, kuid peab tunnistama, et teema on esimesel kuulmisel natuke keerulise võitu ja igaks juhuks ei hakka oma sõnadega seda ümber jutustama, et mitte liigset segadust külvata.
Uurime ka nunna päritolu ja inglise keele oskuse kohta. Nimeks May. Selgub, et oli teine kuus aastat olnud abielus ühe prantslasega, kellega ta ka elas Prantsusmaal. Nüüdseks on nad lahku läinud ning May pöördus tagasi kodumaale. Tema kodukandiks on Inle järve ümbrus, seega saame ka soovituse majutusasutuse osas, mida juhatab tema sõbranna. Kogu meie vestlus on huvitav ning meile teeb rõõmu, et saame kellegi kohalikuga siiralt maast ja ilmast rääkida. Kahjuks peame natuke lõpus ka pettuma, sest lõpetuseks koogib nunn oma kotikesest välja käsitööd ning pisikesi kujukesi, mida meile müügiks pakub. Niipalju siis siirast vestlusest. See ongi meiemeelest kurb siinse riigi puhul, et Sa ei tea kunagi, kas inimene, kes Sinuga juttu alustab teeb seda heast tahtest ning soovist lihtsalt inglise keelt praktiseerida või on tal mingi rahaga seotud tagamõte. Me saame aru, et need inimesed siin on tõesti vaesed, kuid mingi emotsiooni rikub see ikkagi ära, kui kogu aeg käib jutt rahast. Loobume viisakalt May pakutud vidinatest, mille peale ta siiski surub meile tungivalt pihku pisikese kotikese marmorist elevandiga. Olukord on juba muutunud ebameeldivaks, seega lõpetame selle viisakalt omapoolse annetusega 5000 kyat'i tema projekti tarvis, milleks väidetavalt on vaeste aitamine. Mida iganes.
Võtame suuna tagasi hotelli suunas. Teepeal jääb meile ette koht nimega Moon Bakery, kus pakutakse jäätisekokteile, millele lisame veel ka rummipallid ning arve kokku 1700 kyat'i. Siia tuleme tagasi.
Enne päris hotelli minemist leiame hotelli kõrvalt ka internetisaali, mis asub mingi suure hoone teisel korrusel koridoride labürindis. Üks tund internetti maksab 500 kyat'i, kuna õhtul on happy hour, muidu maksab 800 kyati tund. Enamus lehekülgi on valitsuse poolt blokeeritud. Itipoiss selgitab, et vahel saab külastada 800 lehekülge, vahest aga ainult 200. Näiteks hotmail on rangelt keelatud ja blokeeritud lehekülg. Loomulikult on kavalad ja julged itipoisid leidnud mingi omapärase saidi, mille kaudu kuidagi naljakalt kirjad ikkagi kätte saab. Internetikiirus on ahastama panev. Üle tunni aja ei kannatagi selles kohas olla, sest selle aja jooksul õnnestubki ära oodata ainult ühe lehekülje avanemine. Selline kiirus ei sega aga Alice lauanaabreid pornolehekülgi piilumast. Meie seal viibimise ajal toimus teistele seal viibivatele kohalikele arvutiõpe. Kuidas avada lehekülgi jne. Kõik olid innukalt õppust ahmimas, sest ilmselt on see üks väheseid kanaleid, kust üldse välismaailma kohta adekvaatset infot saada. Elu siin on nagu meil kunagi raudse eesriide taga. Neil on siin nüüd aga õnneks internet, mis ehk natuke aitab olukorra paranemise kiirusele kaasa.
Peale väsitavat internetimaadlust suundume hotellituppa. Toas isegi telekas, mis näitab Star Movies nimelist telekanalit, kus jooksevad üsna värsked Hollywoodi filmid. Sätime ennast mugavalt neist ühte vaatama, kui ükshetk lööb toa pimedaks. Elekter kadunud. Aknataga kostavad mingid kahtlased helid. Tundub nagu oleks püssilasud. Istume tardunult oma voodis ja ei oska midagi arvata. Marko hiilib aknani ning uurib olukorda. Kogu linn on pime. Peast käivad igasugused kahtlased mõtted läbi. Teritades kõrva tundub, et helid ei ole siiski lasud vaid mingi mootor töötab paukudes. Selge, see on kellegi varugeneraator, mis asus elektrit tootma. Alles nüüd meenub Lonely Planetist loetud info, et siin riigis on elektrikatkestused tavalised. Rahuneme maha ja asume käsikaudu kobama. Nüüd kulub kaasavõetud taskulamp marjaks ära. Pimeduses paraku ei õnnestu seda oma hästi loogiliselt pakitud seljakotist aga leida. Seega istume hetke pimeduses, et paika panna edasist tegevuskava. Tahaks ju nagu pesta ka enne magama heitmist. Kuid õnneks ei pea me kaua ootama ja elekter on tagasi. Jätkub filmiõhtu ja peale seda kaadrid unes.