Friday, February 16, 2007

Reede 16.02.2007 (Bangkok, Tai)

Hommikust sööme juba tuttavas Coffeshopis, kus ka meie tavamenüü olemas. Värsket mahla siin me kahjuks ei saa ning kohvi on ka jube. Topelt suhkrukogusega saab selle kurgust alla küll. Kuna Alice vedelat munakollast süüa ei suuda, palub ta lauda toodud muna ka teiselt poolt üle praadida. Ettekandja noogutab ning kaob taldrikuga tagaruumi. Mõne hetke pärast tuuakse taldrik lauda tagasi, kuid pilt on sama. Kolmandat korda me seda tagaruumi viia ei lase ehk lepime olukorraga. Hommikusöök kokku 160 bahti.
Alice suundub hotellituppa raamatut lugema ning Marko Myanmari saatkonda viisasid taotlema. Vaevalt on ta saanud mõnisada meetrit jalutada, kui seljatagant kostab küsimus päritolu kohta. Küsijaks viisakalt riietatud kohalik härrasmees, kaenlas dokumentide kaust ning märkmik. Mehed jätkavad teekonda kõrvuti. Selgub, et härra tegevusvaldkonnaks on ehitus. Päris omanik ei ole, kuid väidetavalt juhtivtöötaja siiski. Kuuldes, et Markol suund saatkonda, annab ta nõu (ise pidevalt lähiriikides töö tõttu viibides) viisa taotlemiseks mõnda reisibürosse pöörduda. Tee peale pidavatki jääma reisibüroo, mis asub härra kontori kõrval, kus tema pidevalt viisasid teha laseb. Olles eelnevalt kursis Bangkokis leiduvatest libekeelsetest abipakkujatest üritab Marko siiski mõistatada, kellega antud juhul tegemist. Ei tahaks ju süütut inimest ka kohe petiseks tembeldada. Järgnevad mõned kontrollküsimused ehitusalalt, millele tulevad adekvaatsed vastused, seega otsutab Marko lasta end reisibüroosse juhatada. Eriti veel kui see tee peale jääb. Mõningad lõikamised läbi templihoovide tekitavad natuke kõhedust, kuid olukord on kontrolli all. Viimaks saabutaksegi reisibüroosse, kus naeratavad teenindajad võtavad külalise enda hoole alla. Abivalmis härra jätab hüvasti ning lahkub. Reisikonsultant tutvustab ettevõtet ning paneb kirja Myanmari viisa kulud. Ühe viisa maksumus 2500 bahti, kui kättesaamise tähtajaks teisipäeva soovida, sest lennupiletid on ju kolmapäeva hommikuks. Pikema ootamise korral oleks tavahind 2300 bahti. Selline hind ja väide, et see sisaldab vaid väga väikest vahendustasu äratab kahtlust. Häma teemal, et pass jäi hotelli, võimaldab kiirelt lahkuda ning võtta suund uuesti saatkonna poole.
Kaardi järgi orienteerudes leiab saatkonna kergelt üles, kuid uksel oleva sildi järgi kestab lõuna veel natuke üle poole tunni. Ootama peaks tänaval. Päike on oma parimas vormis ning kraanid on jälle lahti. Häda ajab ka härja kaevu või kuidas see vanasõna oligi. Igaljuhul võtab Marko suuna kõrvalolevasse hoonesse, mis on rahvusvahelise kontserni Bayeri Tai peahoone. Nukrad silmad ja hea sõna annavad loa oma isikliku pehme tugitooli saamiseks konditsioneeriga ootenurgas. Enne istumist pakub sekretär siiski veelkord võimalust kellegagi kohtuda. Jätkuvalt ei ole täna huvi kellegagi sellest majast kohtuda ning järgneva pooltunni veedab Marko meditsiiniajakirju lugedes ning ennast ka nanotehnoloogia alal harides.
Kui kell saab üks on aeg end mugavast toolist püsti ajada ning saatkonda suunduda. Räämas ja väsinud ilmega ruumike on see koht, kus dokumente esitada. Rahvast kokku oma paarkümmend, kellest pooled on ilmselt reisibüroode kullarid. Kõigil sarnased tumesinised kulunud pintsakud seljas. Lett ja sellel olev klaasvahesein eraldavad ametnikke ning taotlejaid. Leti nurgast õnnestub leida mõned blanketid ning saalis olevalt laualt peaaegu tühja liimipurgi, millega fotod ankeetidele liimida. Marko võtab järjekorda, kus tutvub ühe Californiast pärit vanema reisumehe ning ühe Saksamaalt pärit keskealise ratturiga, kes on ka Myanmari oma järgmiseks sihtpunktiks valinud. California mees on külastanud ka Laos't, seega jagab ta Markoga sellekohast infot. Sakslase jaoks on oluline saatkonnast teada saada, kas Myanmarist saab lahkuda läbi maismaa võib peab kasutama ainult lennukit. Selle riigi osas muutub info antud küsimuses üsna tihti. Ka meid huvitab antud vastus, sest eelistaksime Myanmarist Põhja Taisse suunduda, et sealt edasi Laosesse minna. Luugi avanud saatkonna ametnk väidab, et tema ei tea vastust ning on üldse kuidagi loid meiega tegelemisel. Meie kõigi suured silmad ning väited, et tema peaks olema üks väheseid, kes selliseid asju täpselt teab, ei aita. Kui Marko luugini jõuab teatab ametnik, et konsul kutsus teda koosolekule ning dokumentide vastuvõtt peatatakse. Dokumente võetakse peale lõunat vastu ühest kolmeni. Kuna kell on juba veerand kolm, siis tunneb Marko muret, millal ametnik naaseb. Vastuseks on võib-olla 15 - 30 minutit aga samas võib minna ka üle tunni. Selliselt ametnikult ilmselt ületunde loota ei ole, seega tuleb loota, et ta ikka enne õiget aega tagasi saabub. Enne luugi kinni löömist teatab ametnik, et Markol on vale ankeet täidetud ning luuk sulgub. Natuke ümbrusega tutvust ja leidub tõesti veel ka teine ankeet, mis on turistidele. Eelmine oli äriviisa taotlemiseks. Eelmistele ankeetidele liimitud fotod tuleb nüüd lihtsalt ankeetidest välja lõigata ja uutele liimida. Inimestega järjekorras suheldes selgub, et letil olevad pisikesed ankeedi moodi asjandused tuleb ka täita. Seega kulub kokku kaks fotot. Hea et sisetunne käskis kaks fotot kaasa võtta, muidu oleks sellega viisa saaga tänaseks lõpetatud. Kuna ooteruumi ning ametnike poolt eraldab ainult lett ja sellel olev klaassein, siis saame nautida vaadet, kuidas ametnikud võtavad külmikust välja tordi ning asuvad seda nalja visates ning naerdes maiustama. Sakslase sõnul külastabki tema alati eelnevalt saatkondi isiklikult, et saada mingisugunegi esimene mulje riigist.
Natuke peale kolme saabub tagasi meie armastatud ja sõbralik ametnik ning meie üllatuseks on isegi valmis ületunde tegema. Dokumendid saavad ilusti sisse antud ning vormistamise aeg on 48 tundi, seega meie puhul tähendab, et saame oma viisad kätte teisipäeva lõunast. Maksumus 810 bahti inimene. Seega eelnevalt pakutud reisibüroo pakkumine sisaldas ka natuke teenustasu :). Tagasiteel hotelli külastab Marko veel mõnda reisibürood, et saada infot piiriületuse kohta, kuid tulutult. Jalgsi hetkel enam käia ei viitsi ning ära saab proovitud esimene tuk-tuk, kolmerattaline transpordivahend. Hinnaks hotellini küsib juht 100 bahti. Teadmata täpset hinnataset on Marko nõus. Isegi ei kauple. Ilmselt maksis topelt. Sõit on kergelt öeldes õudne. Katuse servad on kumerad ning on nii madalal, et välja midagi ei näe. Selleks, et midagi näha peab ennast pool pikali laskma. Vaatepilt ei ole nõrganärvilistele. Roolis on Tai avastamata rallitalent. Kiirus on teadmata, kuid miskipärast oleme alati foori tagant esimesed, kes lahkuvad. Kurvid võetakse sirgeks nii, et hirm käru ümberminemiseks on suur. Läbi ime saabume õnnelikult hotellini.
Kuna raamatus on kirjas, et backpackerid kogunevad enamasti Banglamphu linnaossa, siis kisub meidki loomulikult sinnapoole. Tänase öö eest on meil juba praeguses hotellis makstud, kuid homsest võiks juba kolida. Otsustame, et läheme luurele. Kuna taksot kohe esimesena kasutada ei taha ja tuk-tuki keeldub Alice Marko tehtud reklaami peale võtmast, siis tahame transpordiks kasutada jõelaeva. Hakkame lähima peatuse poole jalutama, mis kaardi järgi peaks asuma üsna lähedal. Peagi selgub, et kaart ei ole meil teps mitte täiuslik, sest tänavaid, kus me füüsiliselt seisame, selle peal ei ole. Kasutame vahepeal abi, õigemini abi tuleb ise meie juurde. Inglise keelt tädi eriti ei oska, aga aidata tahaks hirmasti. Mingi suuna ta meile kätte annab ning kahtlevate nägudega me sinna poole ka suundume. Väikese lisaabi ning ekslemistega oleme juba ka õiges kohas. Kuid siis teatab politseinik meile, et peatus, mida otsime, on suletud ning me peame edasi suunduma järgmisesse. Loodame ainult, et see pole 5 km kaugusel ning kõmbime edasi. Tänavatel märkame viimaks, et kõik küürivad oma elamist, ka garaaziuksed pestakse hoolsalt puhtaks. Vaat, kus tublid tailased. Arvame, et ju see ikka uue aasta saabumisega seotud on. Siin-seal on näha ka hiinapäraseid kaunistusi.
Kuna oleme juba mõnda aega jalutanud, tahame taaskord abi paluda, kuid mööduv tütarlaps lausa põgeneb meie eest. Kui ümber nurga astume, jõgi juba paistabki ning rohkem me inimesi ei tülita. Kuni piletikassani. Piletid jõelaval maksavad 9-13 bahti olenevalt marsruudist, mis on tähistatud kolme erineva lipuga - sinine, kollane, oranz. Meil on vaja oranzi lipuga laevale saada ning tasume piletite eest kokku 26 bahti. Asume kail pingsalt lippe jälgima, et õiget hetke mitte maha magada. Kui oleme juba mitmeid kollaseid lippe möödumas näinud, ilmub viimaks ka meie oranz lipp nähtavale. Laev rammitakse vastu kaid ning soovijad peavad kähku peale hüppama. Mitte õnneks selle sõna otseses tähenduses, kuigi selline hirm esialgu oli. Kui oleme oma 4 peatust ära sõitnud ning mahagi juba astunud, saame kaarti vaadates aru, et vist tegime vea. Oleks pidanud veel 4 peatust sõitma, siis oleksime sihtpunktile oluliselt lähemale saanud, seda küll veidi teisest otsast. Kõndida saame päris korraliku maa. Teede ületused on tõeline katsumus, sest liiklus on tihe ning sebrasid on vähe. Ja kuna hirve kiirusel me hetkel liikuda ei suuda ning haake teha ei saa, siis pikeneb selle võrra meie teekond veelgi.
Olles tutvunud kurikuulsa Khoa San tänavaga, kus elu keeb ja tänavakaubandus õilmitseb, asume hotelle külastama. Kokku astume sisse vist oma paari- või lausa kolmekümnesse hotelli ning igal pool on suur silt "FULL". Majad on puupüsti täis. Isegi üks suur hotell, kus öö maksis 2800 bahti oli mitmeks järgnevaks päevaks täis. Teenindajad on enamuses nii loiud ja väsinud, et ei viitsi meiega isegi mitte suhelda, sest enne meid ja peale meid on teisigi otsijaid ning ilmselt on entusiasmikrediit otsas. Meie õnneks ei pea seiklema seljakottidega ja omame siiski tänaseks voodit, kuid paljudel paistab, et ei ole veel midagi. Mitte ükski hotell ei ole nõus tegema homseks broneeringut. Isegi meelitused, et soovime peatude neli ööd, ei motiveeri. Soovitavad homme kell 12 tagasi tulla, kui on välja registreerimise aeg, et siis vaadata mitu tuba vabaneb. Vot on hea äri. Peaks siia hotelli ehitama. Hinnad meie poolt külastatud hotellides jäävad enamuses vahemikku 400 - 900 bahti. Viimaks leiame ühe hotelli pisikeses kõrvaltänavas, kes soostub meie nimele broneeringu tegema. Raha ette maksma ei pea, sest me pole veel ka tuba näinud. Teeme eine ning riskime kojusõiduks kasutada siiski tuk-tuk'i, enne korduvalt manitsedes, et rallida ei tohi.

No comments: