Liiv on tulikuum. Palja jalaga liivale naljalt ei astu. Kohe jookseb meie juurde Bob Marly kadunud vend (oletame, et Billy). Tõmmu ja pikkade juustega noormees, kes teatab et lesimistool maksab 80 bahti. Saame kohad esimeses reas kohe vee ääres. Need vähesed, kes veel rannal lesivad teevad seda varjude all, kuid meie jätame varjud esiaglu suletuks. Tulime ju päevitama. Pooleldi vastumeelselt kreemitame end sisse. Faktorid kahest - kümneni. Algab praadimine. Billy tuleb ja pakub võimalust jooke soetada. Teeme kaupa ja saame külma vett (20 bahti). Läheb nagu kerisele.
Mait nendib, et rannal on tõsine ripeksi (teatud seltskonnas kasutatav koodsõna) välinäitus. Nooremad ja vanemad, suuremad ja väiksemad. Selline vaatepilt nõuab lausa päikeseprillide kasutamist.
Vaevalt oleme saanud natuke lesida, kui kehale hakkab tekkima lõkke tunne. Jahutamiseks suundume ujuma. Vesi on soolane ja soe nagu supp ja põhi meeldivalt liivane. Soolasus õnneks ei ole nii hull nagu Egiptuses.
Vaatleme lahes kihutavaid skuutreid ning meil kõigil tekib suur kiusatus selline sõiduriist ära proovida. Mõeldud-tehtud. Hind 1000 bahti ja gaas põhja. Enne saame teada, et skuutritel puudub kindlustus, seega iga pudenev detail tuleb endale mälestuseks soetada. Esimesed meetrid töristame niisama, kuid paar mehisemat gaasi tekitavad adrenaliinisõltuvuse. Lained on ka üsna salakavalad. Seega saame tunda ka korralike õhulende ning vastu vahtimist lendav vesi kastab meid kiirelt läbimärjaks. Tunne on ülev. Keerutame, kurvitame, trikitame kuni otsustame ka ära käia lahe lubatud piiril. Pool tundi möödub märkamatult. Aja lõppemisest peaks märku andma rannalt lehvitatav lipp, kuid meie oleme lahe teises servas, seega näeme vaevu ka randa. Igaks juhuks võtame suuna tagasi. Tagasitee on üsna vaevaline, sest tuul ja lained on pooleldi vastu. Soolane vesi, mis silmadesse pritsib ei ole just meeldiv. Seega kohaneme olukorraga ning sõidame vaiksemalt ja püsti. Randa saabudes sõidabki meile juba vastu noormees, kes meid tagasi kamandab. Jääme väga rahule ja õnneks ei ole ka skuutritel ühtegi kriimu.
Saame tagasi oma toolid ning kuivame. Või õigem oleks öelda, et kõrbeme.
Eelnevalt arutatud tegevuskava järgi oleks soov ühel päeval minna merele seilama, kala püüdma ning snorgeldama. Meie ülesandeks jäi selleks tarbeks paadi leidmine. Kogusime juba hommikul tänavatel asuvatest turismifirma lettidest infot erinevate paatide kohta. Võimalus liituda suurema seltskonnaga on soodsam, kuid meie soovime privaatset paati. Hinnad algavad umbes 24 000 bahtist paadi kohta. Rannal lesides tuleb meile erinevaid reise pakkuma keskealine mees. Algul ei soovi me tema pakkumisi kuulata, kuid siis taipame küsida, kas tal paati pole meile pakkuda. Kohe tuleb kaustast nähtavale ilus suur foto kauni laevaga. Natuke tingimist ja hinnalt 12 000 bahti saame hinnaks 10 000 bahti. Võtame härra kontaktid, et temaga peale meie seltskonnaga konsulteerimist ühendust võtta.
Kella neljaks oleme leppinud kõigiga kohtumise rannal asuva kohviku ees. Arutame kogutud pakkumisi ning nendime, et meie härra pakkumine, kus hinnas on ka lõunasöök ja kogu vajalik varustus nii kalapüügiks(4 komplekti) kui ka snorgeldamiseks(4 komplekti), on parim. Helistame talle ning palume tal meiega kohvikus kokku saada. Natuke möödarääkimist ja seiklemist (palume ka kohvikutöötajatel härrale selgitada, kus me täpselt asume) ning härra leiab meid õnnelikult üles. Asume teda ristküsitlema, et hiljem mingeid üllatusi ei oleks. Kõik detailid saavad korduvalt üleräägitud, mille peale härra juba natuke imelikult vaatab ning teatab, et ta teeb seda tööd üle kümne aasta ning soovib seda teha ka edaspidi, seega ei hakka ta meid petma. Meie umbusku see siiski ei leevenda ning palume kõik üksipulgi läbi rääkida ning arvele kirja panna. Tasume deposiidi 2000 bahti ja lepime kalastuspäevaks reede ning alustuskellaajaks 08:00, mil minibuss meid hotellist peale võtab.
Seejärel suundume kaheksakesi õhtustama. Kogu rannaäär on kaubandus ning söögikohti kuhjas täis. Valime koha, kus laudu katavad puhtad valged laudlinad ning lageda taeva all olevatele laudadele puhuvad jahedat õhku suured ventilaatorid. Hinnad on meile harjumuspärasest kõrgemad, kuid söögid on maitsvad. Enne söökide saabumist hiilime kahekesi meeste WC'sse, sest Marko keha põleb. Hakkame aimu saama, mis jõud ja võim on siinsel päiksel. Keha ei ole enam mitte tulipunane vaid lausa lilla. See ei ole hea märk. Faktor nr. 2 on siin ilmselge huumor. Söögilauas arutame homse päeva alternatiive ning lõpptulemusena jaguneb seltskond täpselt pooleks. Meie, Mait ja Kerli otsustame minna homme elevantidega sõitma, millele peaks järgnema rafting. Vahepaladeks peaks olema mingi kose külastus, elevantide show ning lõuna. Teised otsustavad veidi rahulikuma kava kasuks, kus on ka elevantidega sõitmine ning muud kuivemad atraktsioonid. Peale õhtusööki jagunemegi gruppideks, et asuda otsima endale sobivat reisikorraldajat. Reiside broneerimine ja erinevate tegevuste leidmine siin saarel on tehtud tõesti lihtsaks, sest buklette ning pakkujaid on rohkem kui vaja. Konkurentsist tingituna on võimalik ka hindades kaubelda. Tiirutame erinevate reisibüroode lettide taga ja peame tuliseid vaidlusi. Hinnad meie päevasele matkale koos eelnimetatud atraktsioonidega ning transpordiga hotellist tagasi hotellini algavad 1700 bahtist inimese kohta. Meie otsingud viivad meid suure turuni ranna poolt vaadates teises paralleeltänavas, kuhu naised otsustavad pärast shoppama tulla. Turu kõrvalt leiame ka reisibüroo, kellel on leti asemel lausa boks, kuhu saab mahaistuda. Tundub usaldusväärsem. Sätime end mugavalt ja asume kauplema. Paketi hinnaks saame 1050 bahti inimese kohta. Reisibürood nagu Eestiski reise ise ei korralda vaid müüvad erinevate reisikorraldajate reise. Seega peab neiu tegema meie palvel mitmeid kõnesid, et saada vastused meid huvitavatele küsimustele ning kokkulepe meie pakutud hinna osas. Neiu, kes meid abivalmilt aitas, teenib sellega meiepoolt tänutäheks väikese jootraha. Neiu silmad lõid kohe särama. Kuna meie hotell on uus, siis lubas ta ise tulla seda otsima, et hommikul bussijuht teaks, kus kohta meile järgi tulla, sest meie selgitused ei olnud liiga selged ja piisavad.
Hotelli jõudes on Marko keha jätkuvalt leekides, seega jääb tema ennast tohteradama, kuni teised turule shoppama suunduvad. Enne tuppa minemist otsustame esimest korda reisi jooksul oma dokumendid ning rahad seifi hoiule panna - 200 bahti kogu periood.
Peale kreemitamist otsustab Marko minna siiski tänavatele, et raha vahetada, sest otsus pikendada antud hotellis viibimist vajab kinnitamist ka maksega. Enamus rahavahetuspunkte on suletud kella kümnest. Viimaks leian ühe koha rannapoolseimast tänavast, mis on avatud kella üheteistkümneni. Kuna kaasa sai võetud ainult reisitsekid, siis loomulikult on vaja ju ka passi, mida kaasas ei olnud. Lepime onuga kokku, et ta ootab, kuni Marko passiga naaseb. Uskuge, kes ei ole kogenud, põlenud nahaga ei ole tore ringi liikuda, kui on tunne, et nahk on paar numbrit väiksemaks jäänud ning samalajal ka põleb. Naha vastu hõõrduvad riided ei ole just ka abiks. Pass toodud, raha käes komberdab Marko tagasi hotelli poole, kuni jookseb kokku turul shoppamas käinud Alice, Maidu ja Kerliga.
Väsinud kehad vajavad kosutamist, seega suundume tagasi rannapoolseimale tänavale
õhtustama. Naistel on shoppamise tuhin veel peal, seega kaovad nad kiirelt silmist. Marko ja Mait võtavad koha sisse elava muusikaga rahvast lõbustavas söögikohas. Kõlavad lõbusad salsarütmid, trummid põrisevad ning caipirinha (150 bahti) maitseb meeldivalt jahutavalt. Saabuvad naised ning üheskoos naudime veel mitmeid rütmikaid lugusid. Pillimängimise oskus on ikka suur anne. Mait lubab kitarrimängu meie saabumiseks selgeks õppida :) (vähemalt meie nii loodame). Vaim tahaks tantsida, aga keha keeldub liigseid soojenemisliigutusi tegemast - niigi kuum.Kuna naised ei soovi restoranis einestada vaid eelistavad näksida, siis otsustame tänavalt puuvilju osta - pool ananassi või üks arbuusiviil 10 bahti, üks mango 20 bahti. Kerli maiustab tänaval köök-käru peal tehtud pannkooki (~35-40 bahti).
No comments:
Post a Comment