Friday, February 9, 2007

Reede 09.02.2007 (Phuket, Tai)



Kalapäev!!!! Kuigi on reede.
Vaevalt saime hotellitoas puhta trussi jalga, kui keegi nõudlikul toonil uksele prõmmib. Arupärimised läbi ukse algul tulemust ei anna. Kahtlustame uksega eksinud hotellilist kuniks kostab üks sõna "minibuss". Seega on tegemist bussijuhiga, kes meid sadamasse viib.
Sõidame läbi Karongi ning Kata randade, mis on samuti saare läänepoolses küljes. Elu siin on vaiksem, kui meie Patongi rannal. Meie sihtpunktiks on Chalong Bay sadam idarannikul. Paarkümmend minutit sõitu ning sadamas sammub meie bussile vastu vanem härrasmees kilekotiga, kes tutvustab end kui kaptenit. Ei ole just kõige usaldusväärsem. Ootasime vist valget kaptenimütsi kandvat ning suitsevat piipu popsivat vana merekaru. See härra aga küsib alustuseks raha, mis veel tasumata on (8000 bahti). Lepime kokku, et raha maksame peale seda, kui oleme ka paati ennast näinud, mis võiks / peaks suures osas sarnanema ikkagi sellele, mida meile pildilt näidati.
Kuna hommikusöögiga hotelli juures ei olnud kiita, siis nälja peletamiseks ostame sadamast kolmnurkseid saiakesi kana täidisega. Hind võrreldes linnaga kõrge (90 bahti vs 17 bahti).
Kaldalt sööstab sirgjoones vee poole kai, mille ääres kõik alused süsteemitult ankrusse on võtnud. Selleks, et rahvas kiirelt kai tippu saada, on hinnas ka kümmekond inimest mahutavad sõidukid, mis sõeluvad vahetpidamata edasi-tagasi. Enne kai tippu sõidu alustamist peame natuke ootama, sest isand Chehthets ostab endale ropu maitsega külma musta kohvi, mida saabudes ka meile pakub. Kõht kisub kokku enne veel kui laineid näeme. Selline solk tuleks ära keelata.
Kai tipp kubiseb rahvast ning toimetavatest laevnikest. Kes valmistub sukeldusmisreisiks, kes kalastusreisiks jne. Tipus olles osutab kapten sadakond meetrit kaist eemal hulpivale alusele, et see ongi meie sõiduriist. Võrreldes mõne teise alusega tundub olevat üsna soliidne ning peab ütlema, et ka väga sarnane nähtud fotole. Mingi junga on roolis, kes manööverdab aluse kaini. Teekond laevani kulgeb läbi teiste laevade, sest kai ääres kohti ei jagu. Kõik on pardal. Kapten võtab koha rooli taga sisse ning lainete murdmine võib alata. Vaevalt saame mõned meetrid kaist eelduda, kui asume nõudma kalastustarbeid. Kõik on ju ähmi täis, sest tulime Suuri kalu püüdma. Korrektsuse huvides olgu mainitud, et kõigi all peame silmas mehi, sest naised võtsid kohad sisse ülemisel peesitamise tekil. Tõmmu ja vaikne junga annab mõista, kohe saavad ka riistad olema. Järjest paneb ta paika kõik neli ritva. Kaks keskmist on mitme konksuga ning kaks äärmist kummist peibutise ning ühe konksuga. Mehed on kõik püsti ning valmis kohe ritva kätte haarama ning kala rebima. Nende kurvastuseks laseb junga vurinal kõikide ritvade konksud vette paadi taha traalima ning ridvad asetatakse tagumise ning külgmiste piirete küljes olevatesse pesadesse. Mehed peavad istet võtma ning ootama.
Lained ei ole väga suured, kuid alus loksub koledal kombel. Loodame, et mitte liiga kauaks, sest kalu veel toita ei tahaks. Alice, Kerli ja Irina võtavadki koha sisse alumisel tekil, sest üleval läks karmiks. Katrin kannatab lainet paremini ning jätkab pikutamist.
Kostab vile! Keegi ei saa aru, mida tegema peab. Laev peatub, junga võtab kätte ühe ridva ning annab käsu kellelgi laeva taga keskel asuvasse tooli istuda. Chehthets istub pukki, ritv pannakse talle jalge vahele ning kangutamine võib alata. Liigutused on sellised, et kohe saame kätte suure vaala. Natuke kerimist ning veest ilmub nähtavale uim. Selge, see on hoopis hai. Kui junga anna käsu kerimine lõpetada ning sikutab tamiili pidi veest välja kalakese, osutub see ilmselt tuunikalaks. Kaalu oma paar kilo. Meie tunneme kalu ju samahästi nagu laevameeskond inglise keelt, seega jääb kala tuunaks, kuna kõik osapooled on nõus ja noogutavad. Junga ei ole endiselt ühtegi heli kuuldavale toonud, seletab ainult kätega, seega nendime, et tegemist on ilmselt tummaga (see jääbki lõpuni saladuseks). Järjekordse kehakeelse vestluse tulemusena saame teada, et kohe läheb sügavamaks ning siis peaks ka kala rohkem tulema. Lained tundub, et lähevad aina suuremaks. Markol on õnnestunud valida koht laeva vasakus servas, kust vahest mõni suurem laine ka üle parda lööb nii et riided märjad. Kops tahab vägisi üle maksa hüpata. Alice ja Kerli enesetunne kisub üsna sandiks ning nad võtavad sisse horisontaalasendi teisel tekil asuval madratsil. Mehed lepivad kokku järjekorra, kes millal pukki istub, juhul kui on vaja kangutama hakata. Siis äkki leiab aset mitu sündmust korraga. Suurem tuuleiil viib Maidul peast nokamütsi, mis kaob kiirelt lainetesse. Hetke pärast kostub järjekordne vile, sest üks ritvadest on lookas. Seekord istub pukki Marko ja jäljendab hetk tagasi suurelt kalamehelt õpitud liigutusi. Tunne on tugev. Raskelt tuleb ja just kui siputaks kõvasti. Peast käib läbi mõte, et oleks see vaid suurem, kui eelmine. Enne veel kui jõuame ise näha, kui suur see saak seekord ka on, asub junga naerma (tagantjärgi enam ei mäletagi, kas see oli tummnaer, aga naer igaljuhul). Junga sikutab tamiili veest välja ja viimase konksu otsas on Maidu nokamüts. ??? Seega konto seis: Janek 1 kala, Marko 1 nokamüts, teistel seni suur null. Sellel teemal pikemalt ei peatuks, niigi piinlik, kuid samas kala oskab igaüks kinnipüüda, aga katsuge te avamerelt nokamütse püüda.
Paaritunnise reisi jooksul, silmapiiril paistnud saareni, saavad siiski kõik mehed käe valgeks ka päris kalaga. Saare juures triivib hulgaliselt ka teisi paate, kõigil ridvad aktiivselt tööd tegemas. Kapten võtab alati suuna sinna, kus veekohal hulgaliselt linde jahti pidamas. Vees hulbivad ka mingid punased käsnataolised ollused, mida linnud ründavad. Pea alati, kui sellisest möödume saame ka kala. Oletame, et tegemist võib olla kas mingi söödaga või on siis tõesti see emakese looduse poolt paika pandud toitumisahel.
Saare varjus on lainetus veidi vaiksem, kuid mitte ka liiga, sest nagu Ando ütles tuleb hommikusööki korduvalt uuesti süüa, mis ei ole just kõige parem tunne. Tasane junga osutab kellale ning teeb sõrmedega Edgar Saavisaarelikku V märki. Ega kurat ometi junga keskerakonnast ole. Kas varsti on "Victory" ja pääsemine? Siiski mitte. Junga sõnum on, et kell kaks läheb lainetus vaiksemaks. Lõuna ajal hõikab kapten oma boksist, et teeks peatuse saare juures ning lõunastaks. Pikalt meid veenma ja paluma ei pea. Kiire sõidu järel jõuame vaiksesse laguuni, kus perfektset idülli rikuvad ka teised sinna koha sisse võtnud alused. Vesi on sinakas-roheline ning rannalt paistev liiv valgemast-valge. Junga viipab püütud kaladele ning suule ehk et kas oleme nõus omapüütud kala temapoolses teostuses proovima. Meie nõusoleku peale kõditab junga nuga oskuslikult kala kõhtu ning hetkega on olemas uhked fileed. Kogu kalakese sisikond ja allesjäänud maine keha visatakse vette. Laevaümbrus hakkab erinevatest kaladest kubisema. Arvestades, et meie valmistume vette ujuma ning snorgeldama minema, ei ole see tegelikult just julgastavaim väljavaade, sest ilmselt on kohe kohal ju ka HAI. Trotsime oma oletuslikku saatust ning sukeldume siiski vette. Osad meist suunduvad vallutama saart, teised imetlevad rannikuservas olevaid koralle ning nende juures toimetavaid veeloomi. Siia võiks ju lausa jäädagi. Rahulikku vaatamist segavad valusad torked kehal. Selgub, et algul peavad kõik neid isiklikeks luuludeks, kuid neist siiski juttu tehes avastame, et seda kogesime kõik. Esialgu jääbki mõistatuseks millega tegu. Pakume variantideks hulpivaid korallitükke ning ka pisimeduuse. Kumbki variant füüsilist tõestust ei leia.
Laevale tagasijõudes ootab meid junga valmistatud lõunasöök. Riis, küpsetatud kanakoivad ning loomulikult meie kala. Magustoiduks puuviljalõigud. Vabas õhus maitseb kõik oivaliselt. Meie suureks üllatuseks viskab junga kõik meie toidujäätmed (k.a. kanakondid) vette. Väidetavalt süüakse see kõik ära ja nii ongi. Suuremate suutäite peale saabuvad suuremad kalad ning kanakondid koavad kiirelt. Isegi üks vette visatud ananassiketas leiab kiirelt omaniku. Selline ablas mugimine tekitab natuke rõõmu, et ise enam vees ei ole ja samas kõhedust, et enne sellistest kõikesöövatest kaladest midagi ei teadnud. Kiire kontroll - kõik eenduvad ning ripnevad kehaosad on alles.
Algab merereis tagasi. Konksud künnavad tühjalt merd ning ka innukad kalamehed on natuke nördinud, et avamere kalapüük ei ole midagi muud kui oota vilet ning keri tamiil kettasse. Eestis, kuskil järvel lanti loopida või õngekorki passida on ikka huvitavam, mis sest et vahel päev otsa ogalikke püüad.
Saabume tagasi sadamasse viie paiku ning vabandame mõttes kajakate ees, et need täna meiepoolt toitmata jäid. Kalad kingime jungale, kuid paistab, et ega ka tema pole just liiga rõõmus nende üle, sest ilmselt teeb ta selliseid reise iga päev ja kaua sa jaksad neid turistidest allesjäänud kalu süüa. Järjekordne mootoriga vagun viib meid kalda poole, kus pakutakse meile plasttaldrikuid, kust vaatavad vastu meie näod, mida on kai tipus hommikul osavalt ükshaaval fotopurki nopitud. Taldrik pildiga 100 bahti.
Sadamahoone juures ootab meid ka tuttav minibuss, mis meid hotelli tagasi viib.
Kiire kohendamine hotellis ning otsime kohta, kus õhtustada. Valime hotelli läheduses oleva koha, mis pakub ka kokanduskursuseid. Eeldame, et selline koht oskab ilmselt ka head süüa valmistada. Paraku on söök keskpärane ning maja kokteilide nime all olevad joogid on meie maitsele võõrad - viski/musta kohviga või viski/teega.
Järgmiseks atraktsiooniks peaks olema kurikuulus ping-pong show, mille tarvis oleme leppinud kohtumise kogu seltskonnaga Patongi ööelu aktiivseima tänava otsas. Show kohta ei tea me ka ise täpsemalt midagi, kui et see on kombinatsioon ping-pong pallidest ning naiste alumisest "korrusest". Kuna meil kahjuks teistega kohtuda ei õnnestu, jääb see show meil nägemata ning suundume ise internetituppa blogi kirjutama (1 minut = 1 baht, 1 tund = 50 bahti). Peale organismile rasket päeva loksub miskipärast ka kogu internetituba. Vähemalt meil on selline tunne, seega väga produktiivsed me ei ole ning varsti leiamegi end koduteelt.

No comments: