Pühapäev 18.02.2007 (Bangkok, Tai)

Süümepiinadest eilse kerge päeva osas koostame tänaseks pika ning põhjaliku kava. Alustame Wat Phra Kaew tempelist, mis on samal territooriumil endise kuningliku residentsi Grand Palace'ga. Hinnaks 250 bahti.
Enne sisenemist territooriumile kutsutakse meid väravate kõrval asuvasse hoonesse ning antakse mõista, et meie riietuse käised ja sääre pikkus jätavad soovida. Selle vea likvideerimiseks peab dokumendi või 100 bahti panti andma ning me saame uue kostüümi. Marko pükste materjal on sedavõrd huvitav, et tekib kiusatus need endale jätta, mis oleks ka panti mitte lunastades võimalik. Kahjuks avastame pükstel rebenenud koha ning loobume mõttest.
Esimeseks meeldivaks üllatuseks piletiga kaasnev võimalus külastada kuninglike ehete muuseumit. Enamus inimesi jätab selle vahele, kuid meie võtame pakkumisi lahkelt vastu. Ruumid on meeldivalt jahedad, seega on mahti süveneda. Kuigi me pole just suured muuseumite huvilised on näiteks kuninga troonil olemise auks kujundatud vappide seletusi päris huvitav lugeda ning nii möödubki aeg siin märkamatult.
Siseneme templikompleksi territooriumile. Kokku peaks siin olema sadakond taeva poole sirutuvat kuldselt ning värviliselt sillerdavat torni. Kohalike jaoks on antud tempel kõige pühalikum seal asuva pisikese smaragd Buda tõttu. Kujuke ise on vaevalt 70 cm kõrge, kuid paikneb templi tagaosas kõrgel lae all kuldse altari otsas. Antud kuju kohta pole just palju infot, kuid üks fakt on teada - see kuju polegi smaragdist. Pigem mingist muust rohelisest materjalist (ametlikult nefriit). Lihtsalt kunagi ammu, kui üks munk selle kuju avastas, arvas ta selle smaragdist oleva ning nüüd kõik mängivad seda mängu kaasa. Enamus kohalikke ning turiste ilmselt aga ei teagi tõde. Sellest hoolimata kaitstakse kujukest hoolega. Templi sisemuses pilti teha ei tohi. Ukselt tulistame esimese uduse foto. Kuna siseneme avatud objektiiviga ning olles aus, siis tunnistame, et pakatasime soovist siiski sees ka pilt teha, saame turvamehe lahke vastuvõtu osaliseks. Palub meil pilte näidata. Piinlik ja natuke häbi on enda käitumise pärast. Marko mängib keeleoskamatut ning tehnikavõõrast inimest ning püüab mõista anda, et sellest aparaadist pilte vaadata ei saa. Turvamees vajutab aga ise hoolega nuppe ning pildid tulevad nähtavale. Veendudes, et midagi olulist pole me pildistanud, palub ta siiski ukselt tehtud udukogu kustutada ning laseb meil minna. Aga mälestuspilti ju tahaks. Väljudes avastame avatud akna, mille kaudu pika objektiiviga saab uudistada kasvõi Buda näojooni. Seega seis viigis 1:1 ja nii ka jääb.
Uudistame Angkori templite väikest koopiat ning kõnnime niisama säravate piikide vahel, kuni hiina turistid meie poole pöörduvad. Tahavad jälle pilti teha. Seekord võtab Marko kaks sammu kõrvale, sest ilmselt on jälle huviobjektiks Alice. Sedakorda palutakse siiski ka Markol pildile astuda. Meie seisame paigal, kui meie ümber inimesed vahetuvad ja fotokad muudkui särisevad. Tahaks kellegi käest selle kurioosumi kohta infot saada. Kas sarnaneb nende huvi meie huvile hõimurahvaste pildistamisel. Samas ei ole me näiteks Bangkokis kaugeltki mitte esimese tuhande turisti hulgas, keda nad kohtavad. Naljakas, kuid samas armas.
Võtame suuna Grand Palace territooriumile. Enne õige väravani jõudmist sikutab üks vanem proua Alice taaskord varrukat pidi pildi peale. Hakkame juba harjuma staaritundega. Loodame siiralt, et neid pilte ei tehta kodustele huumoriminutitel näitamiseks.
Grand Palace hooneid kasutatakse tänasel päeval ainult tseremoniaalsetel eesmärkidel nagu kroonimised või kuninga sünnipäev. Käesolev aasta ongi äärmiselt pidulik Tais, kuna troonil oleval kuningas Bhumibol Adulyadej'l (Rama IX) täitub 60 aasta võimul olemist. Eakas ning kõbus vanahärra saab detsembris 80 aastat vanaks. Hooned on suursugused ning katused kirevad.

Olles lõpetanud oma imetlemise laus päikese all võtame päevakorda järgmiseks planeeritud käigu väidetavalt maailma ühele suurimale avatud õhus turule, mis leiab aset just nädalavahetustel. Nimeks Chatuchak market. Loomulikult võib sinna suunduda taksoga, kuid meie otsustame proovida õnne ühistranspordiga. Leiame bussipeatuse ning Alice otsustab sedakorda ise rajaleidja olla ja asub inimesi küsitlema. Esimese ehmatusega unustavad inimesed vist oma nimegi, rääkimata sellest, kuidas saada turule. Toibudes ning omavahel arutledes jõuavad nad siiski otsusele, et leidub üks buss numbriga 44, mis meid otse turuväravateni viib. Mõningase ootamise järel saabub hunnik vanarauda, milles juhi kõrval asuvad fotod munkadest ning kuningast annavad aimu bussi vanusest. Pildid kuningast on mustvalged ning varajasest noorusest. Sealt saab igaüks matemaatikat ise edasi teha. Pilet 15 bahti. Istmete kohal olevatest avaustest tuleb sooja ning õlist õhtu, mis palavuses ei paranda just enesetunnet. Bussimootor, mis sisuliselt asub meie jalge ees salongis teeb põrgulärmi. Alice tunneb huvi, kas traktoril ka mootor nii kõva lärmi teeb. Oleneb ilmselt traktorist, kuid arvatavasti on selliseid müramasinaid väheks jäänud.
Jälgime kaarti ning üritame näpuga järge hoida, et teaks ka ise kus parajasti viibime ning millal maha minna. Meie õnneks aduvad ka bussijuht ning konduktor, et vajame abi ning osutavad õiges peatuses uksele. Buss peatub miskipärast kolmandas või lausa neljandas reas, seega peame autode ja rollerite vahelt endale teed tegema, et kõnniteele jõuda.
Jõuame turuni. Suur on teine. Kirjade järgi peaks siin olema ligi 10 000 müügipunkti pakkudes kõikvõimalikke kaubagruppe. Osa vahekäike on lageda taeva all, teised on kaetud katustega. Eksime ja eksleme kitsastes käikudes. Kuskilt oleme lugenud, et igaüks lahkub siit tühja rahakoti ning punnis kilekottidega täis nodi. Ilmselt ei ole meie vajadused märkimisväärsed või on shoppamise annus juba rahuldatud, sest paraku ei osta me peale jookide ning puuviljade midagi. Kunagi hiljem reisi jooksul tagasi Bangkoki naastes ning enne koju suundumist oleme ehk põhjalikumad.
Rampväsinutena võtame takso tagasi hotelli ning asume puhkama.