Tuesday, February 27, 2007

Teisipäev 27.02.2007 (Panthein - Chaung Tha, Myanmar)

Meeldiva üllatusena avastame juhuslikult, et toa hinnas on ka hommikusöök. Röstsaiad, omlett ja isegi kohv valgendajaga. LP põhjal teame, et meil on aega Pantheiniga tutvuda kuni kella 12'ni. Seega üllatushommikusöök säästab väärtuslikku aega.
Hoolimata ohtratest velomeeste pakkumistest eelistame esialgu jalutada, sest linn on, vaatamata oma auväärsele neljandale kohale riigis, üsna kompaktne. Esimesena suundume linna peamist vaatamisväärsust uudistama. Shwemokhtaw Paya algusdaatum ning rajajad on siiani lahtised, sest erinevad seltskonnad pajatavad erinevaid legende. Tsentraalset stuupat on mitu korda kõrgemaks ehitatud ning tänasel päeval on kindel fakt, et stuupa kõrgus on 46,6 meetrit, mille kihid koosnevad pronksist, hõbedast ning kullast (kihid seest väljapoole). Loomulikult on sinna juurde pikitud veel ka sadu teemanteid ning rubiine. Shwemokhtaw Paya tähendab tõlkes poole-jalase-kulla-kangi stuupa, sest lisaks Buda reliikviatele on siin hoiul ka 15 cm pikkune kullast kang. Miks või kust - ei tea? Siinkohal on kurb nentida, et paljudes kohtades jääb ilmselt enamus huvitavatest faktidest teadmata ning nägemata, sest ise ei ole nii haritud ning igal pool giide ka ei saa / ei viitsi ja ei raatsi palgata. Egas midagi, nagu ütles kunagine füüsika õpetaja, et peale kontrolltööd saate teada, mida te ei tea. Nii ka meie. Nüüd ammutame vastuseta küsimusi mitmeteks aastateks, mille kallal kodus saab vaeva näha. Vähemalt on tekkinud huvi asjade vastu, millest enne polnud õrna aimugi.
Niimoodi pea laiali otsas ning suu lahti seal ringi vahtides astub meie juurde mundris mees, kes teatab, et tema on templivalvur ning kutsub meid ühte stuupa kõrval olevasse pühamusse, kus asub selgitama Buda õpetusi. Kahjuks on tema inglise keel oskus (või siis meie arusaamisoskus) kasin, seega jääb 95 % jutust arusaamatuks. Vana muidugi kogu aeg pistab vahele küsimuse: "Underestand?" ning meie julgemata teda solvata muudkui noogutame. Meil ju aga tihe aeggraafik, seega tahaks juba jalga lasta, aga vana muudkui pajatab. Õnneks ei pea me ebaviisakad olema, sest vanal saab jutt vist otsa, kuid sellega tema mission meie suhtes ei lõppe. Palub meil endale järgneda. Saabume lukustatud templi juurde, mille uks spetsiaalselt meile avatakse. Sees on altarimoodi ehitis ning sajad pisikesed munkade kujukesed. Loomulikult ei suuda me aru saada, kui suur tähtsus sellel kohal tegelikult on, kuid huvitav vaatamisväärsus sellegi poolest. Täname vana ning suundume edasi.
Tänaval on liikumisvahendideks valdavalt riksad, kuid silma hakkab ka üks motoriksa. Kaupleme natuke, ning motoriksa paariks tunniks on 7000 kyatiga palgatud. Liikumiskiirust ei anna arusaadavalt kondimootoriga võrreldagi, mis teeb meile rõõmu, et saame vähese ajaga rohkem vaadata. Olgu öeldud, et mitte ühtegi teist sarnast liikuvmasinat me kogu linnas enam ei kohta. Noormees oleks nagu turunduskonverentsi käinud ning teab, mis jõud on eristumisel. Tubli.
Võtame suuna Sattaya Paya poole, mis on tegelikkuses kuplilisel maastikul asuv templite kompleks, kus ühes neist peaks asuma ka Buda jalajälg. Esimese hooga ei leiagi me õiget templit üles, sest otsisime ju pisikest jalajälge, kuid siis juhatatakse meid pisikese võrkakendega templi juurde, kus laiutab meetripikkune jalajälg. Jällegi, kust meie pidime teadma, et see Buda hiiglane oli. Varbad olid tal ilmselt kõik ühes reas, sest selline on templis olev jälg. Loeme igaks juhuks üle, et ega tal varbaid kuus ei ole. Ei ole.
Meile pakub aga suuremat rahuldust 11 meetrise seisva budaga pilti tegemine ning taamal ühe templi juures skulptuuride imetlemine, kui jalajälje uudistamine. Skulptuurid on üllatavad. Selliseid võikaid stseene polnud meie enne budistlikes templites kohanud. Tegemist oleks justkui mingite kuraditega, kes inimestel soolikaid välja lasevad ning oradega kõikvõimalikesse kohtadesse torgivad. Meie riksajuht üritab meile vist selgitada, et nii juhtub nendega, kes on ise teiste vastu ülekohtused. Näiteks vargad. Kummalised detailsed stseenid igaljuhul. Esmakordselt kohtame templi ees ka värvilist kõhukat ning laia naeratusega Budat. Seda on kohe rahustav ja rõõm vahelduseks vaadata.
Edasi viib teekond meid 28 seisva ja 28 istuva buda templisse. Loeme üle ja statistika klapib, kuid väsinud ja väeti ilmega on see templikene, seega kauaks sinna pidama ei jää.
Panthein on tuntud ka kui parasolide (paberist päevavarjud) valmistamise linnana. Uurime juhilt, kus vastavat töökoda saaks vaadata. Selgub, et riksajuhi onu on just ühe sellise töökoja omanik.
Saabudes sihtkohta avastame eest vägagi huvitava koha. Olles mõningaid töökodasid eelnevalt silmanud oli see nagu teisest puust kohe. Maja fassaadi ning ka aia kallal oli maitsekalt puidu ning kiviga vaeva nähtud. Turgudel müügil ja valdavalt ka munkade kasutuses olime eelnevalt parasole korduvalt näinud, kuid esimese asjana vaatab meile hoovist vastu hiiglaslik parasol. Selle suurus avaldab muljet. Meid juhatatakse majast läbi tagahoovi, teel tutvustatakse meile kogu töökat kollektiivi ehk siis tervet suguvõsa. Ka auväärt onu on kodus, kel vanust vist oma 90. Ingliskeelne tervitus tuleb aga kiirelt ja kõbusalt. Vastame birma keeles.
Tagahoov on suur, lai ning harjumatult puhas. Erinevates hoovi nurkades toimub erinev parasoli valmistamise faas. Kus tegeletakse paberi kleepimisega, kus tugikonstruktsiooni ehitamisega ning kus maalimisega. Maastik on maalitud parasole täis tipitud, et need päikese käes kuivaksid. Meile demonstreertakse erinevates suurustes ja motiivides parasole. Küll tahaks endale koduaeda selliseid päikesevarje. Suurimad varjud maksavad umbes 2000 krooni. Puhas käsitöö!!! Selgub, et osad varjud on töödeldud mingi spetsiaalse ainega nii, et need toimivad ideaalselt ka vihmavarjudena. Hoovist parema ülevaate saamiseks on ühe puu otsa ehitatud ka pisike vaateplatvorm. Avanev pilt on kaunilt kirev.
Palume ennast bussijaama viia, et uurida, kuidas Chaung Tha poole saada, kus on meid ootamas üks siinsetest rannakuurortitest. Bussijaamaks ei ole midagi muud kui üks tavaline tolmune tänav, kus puidust osmikud reas ning bussiloksud nende ees reisijaid ootamas. Kohapeal saame kinnituse, et meie info kella ühesest bussist on tõene. Pilet 3000 kyati. Enne lahkumist silmame ühes kõrvalolevas osmikus hinnasilti 1300, kus number üks on pastakaga kirjutatud ning viimane null eelnevast 3000 hinnast on välja lõigatud. Eelmise osmiku müügipoisid selgitavad, et see on nali. Tegelikult hind ikka 3000. Meie ei jäta jonni ning palume riksajuhi endaga kaasa, et olukorda selgitada. Sealsed poisid on võrreldes teistega vaiksed ja vagurad ning istuvad nagu korralikud koolijutsid laua taga. Küsimuse peale, kas hind on õige ja miks nii odav, saame vastuseks kõik on õige ning põhjus selles, et nende firma omanik on piisavalt rikas, et sellist hinda lubada. Meile selline rikas mees sobib. Asume kohe ka pileteid ostma. Eelnevalt muidugi natuke ikkagi pinnime, kas pakkumises on ka mingi konks, kuid meile kinnitatakse, et kõik on sama nagu teistel. Kahjuks selgub, et jällegi on meile jäänud kohad ainult viimases reas. Oleme nõus.
Riksaga hangime hotellist oma kotid ning kihutame tagasi "bussijaama", et oma bussile minna. Saabudes leiame eest ka bussi, mis arusaadavalt ei ole oma esimeses ega kahjuks mitte ka viiendas nooruses. Bussi juba laetakse. Siinkandis on bussid nimelt ka pooleldi kaubaautod, millega inimesed kõikvõimalikku nodi veavad. Taaskord palub Marko endale bussis kohti näidata. Oh õudust!!! Istmevahest ei hakka mitte rääkimagi, sest see on niigi olematu, kuid seekord on bussi põrand laotud täis ka riisi-, sibula- ja kapsakotte. Kotid on tasa istmekõrgusega ehk et jalgu polegi kuhugi panna. Palume sellise natuke ebamugava olukorra kohta selgitusi. Ees ootab siiski kolm tundi bussisõitu. Meile kinnitatakse, et ärgu me muretsegu, küll meie jalgadele ruumi tehakse. Loodame.
Ilmselt meie ehmunud nägude peale tulevad paar noormeest kõrvalolevast kohvikust (siin riigis valdavald tea-shop) ning pakuvad seal istet võtta, et bussi väljumist oodata. Nendega vesteldes selgub, et tegemist on Chaung Tha rannas olevate hotellide töötajatega. Inglise keel on neil üsna hea. Selgub, et nad on seda ammutanud turistidelt, kes seal viibivad. Vanim neist on tänaseks tegelikult hotellitööga lõpparve teinud ning asutas Pantheinis inglise keele õppeklassi lastele, keda ta nüüd hoolega õpetab. Nagu ka bussifirmatöötajatelt, nii ka nendelt uurime, kas ja kuidas saaks siitkandist edasi Põhja poole. Igal ühel on pakkuda oma versioon. Mõni teab rääkida rongist, teine minibussist ning kolmas keelitab seda marsruuti võtmast, sest see on raske ning aeganõudev. Chaung Tha's peab mingi otsus siiski tegema, kuidas edasi.
Ei lähe kaua aega, kui meid kutsutakse bussi peale. Järjekordselt ei tea, keda peaks tänama, kuid meile pakutakse kohad esimeses reas. Paar riisikotti siiski jalge alla jäetakse, kuid need väga ei häiri. Buss on rahvast paksult täis. Vahekäiku pannakse siin bussis plastikust taburetid ning ka sinna võtavad reisijad istet. Marko jalge vahele, sisuliselt sülle, sätib ennast riisikotile istuma üks kohalik proua. Egas midagi, oleme mõistvad - ju siis siin on niimoodi tavaks. Meie kotid vinnatakse bussi katusele ning seotakse seal ühtsesse koormasse, mille peal võtavad omakorda istet kümmekond meest. Lausa uskumatu, et nad eelseisva tee peal sealt alla ei kuku. Peale natukset sõitmist hakkab katuselt mingit vedelikku alla nirisema, seega peame akna koomale tõmbama, et mitte märjaks saada. Ilmselt mingid aiasaadused ajavad raskuse all mahla välja.
Sõit on põnev, kuna maastik vaheldub kiirelt - tolmused teed ja madal, kuid metsik taimestik. Väga kummaline on vaadata külasid, kus majad vaevu püsti seisavad, kuid samas kõrval on suur ja kuldselt läikiv stuupa. Selliste ehitiste tarvis on mitmetes teeäärsetes külades tee servas korraldatud korjandused, kus kahel pool teed seisavad plekist kaussidega naised ja lapsed annetusi mööduvatelt inimestelt paludes.
Bussi peale on tulnud ka üks meie vestluskaaslasi kohvikust, kellega lepime kokku, et esmalt tutvume tema tööandjaga. Kohale saabudes selgub, et sinna on saabunud mingi asutuse kollektiiv ja koht on täis. Kuna rannaküla tundub suhteliselt väike koht olevat, vinname kotid selga ning asume endale hotelli otsima. Avastame, et ka paar teepealset kohta on täis, mis teeb natuke ärevaks. Viimaks saabume väga soliidse välimusega Golden Beach hotelli juurde, kus leidub ka tube. Kahjuks on nad kallimad, kui eelnevates kohtades, kuid natukese kauplemise peale jõuame sobiliku kokkuleppeni. Toad asuvad kahe kaupa territooriumil olevates eraldiseisvates majades. Meie saime pool maja otse Bengali lahe rannal 27,5 USD eest. Kuna ka hotellipersonal väidab, et sõit siit otse põhja poole saab olema kannatusterohke, langetame otsuse jääda siia kaheks päevaks ning siis tagasi Yangoni suunduda, et sealt põhjapoole minna.
Hotellist mitte kaugel on ka küla keskus, kuhu ka suundume. Plaan on võimalusel hankida mõni vein, et seda päikeseloojangu ajal nautida. Pika otsimise peale suudame leida ainult kaks kohta, kus mõlemas on saada üks ja sama prantsuse vein, hindadega 11 000 ja 19 000 kyati. Loomulikult eelistame esimest ning allesjäänud rahaga riskime võtta ka mingi Hiina päritolu veinitaolise joogi. Enne hotelli tagasijõudmist takistab meie teed kohalik restoranipidaja, kelle juhatada on koht nimega William. Restoran asub keskusesse viiva tee ääres. Selgub, et külakeskuses on veel üks samanimeline koht, kuid need tegelased olla tema nime varastanud, et tema tuntuse peal liugu lasta. Pikk ja meelitav jutt kannab vilja ning me asume maitsma tema restoranis pakutavat pannkooki, kuhu on sisse pandud mitut sorti puuvilju. Viimased on aga vist natuke pahaks läinud, igaljuhul okserefleks on kiire tulema. Täname viisakalt ning suundume hotelli veini maitsma.
Kuna päike on selleks ajaks juba loojunud, korgime toas lahti Hiina joogi. Selgub, et see oli kohutav viga, sest sellist solki polegi vist enne joonud. Kahjuks ei mäleta kohe selle joogi nime, et saaks kõiki teisi takistada sellist viga tegemast. Veiniisu läinud. Prantslase jätame homseks. Ranna serval on ka hotelli bassein ning basseini ääres baar. Seame sammud sinna. Vesi basseinis on kõike muud, kui ujuma kutsuv. Võtame lohutuseks Myanmari õlled 2000 kyati eest ning naudime randa ründavaid vahuseid laineid. Seda idülli asub segama või siis ka kaunistama kohalik meelelahutus, milleks on ilutulestik. Rannal patseerivad üksikud kaupmehed pakuvad müügiks ilutulestikku, mis tihti ka omaniku leiab. Seega on pimedal rannal pidevalt kuskil midagi paukumas ning välkumas.
Enne magamaminekut avastame hotellitoas ka päästva abivahendi, milleks on moskiitovõrk, sest tiivulisi on toas palju, kuid kätte neid ei saa. Avastame, et neil on siinkandis hoopis teine käitumismall kui kodustel. Siinsed oskavad end voodi ja laua taga peita, mitte nagu Eestis, kus sääsed seintel, lael või lambi juures istet võtavad. Siin nad raisad kohe varitsevad. Uskumatu, aga paar tükki suudavad end isegi võrgu alla sebida. Nende saatuse määrab siiski Marko kiire, aga õiglane käsi.

No comments: