Pühapäev 04.02.2007 (Kuala Lumpur - Taman Negara, Malaisia)

Kella kaheksaks hommikul on meil juba täna ees ootava reisi eest reisibüroos tasutud ning kohale on jõudnud ka rendibussi esindaja, kellega eile sai kõik kenasti kokkulepitud. Enne veel, kui jõuame oma kotid bussi tõsta, teatatakse meile, et kokkulepitud hind 650 RM kehtib Taman Negarasse viimise osas, kuid tagasi tulemiseks tuleb meil teist samapalju maksta. Algab maade-puude jagamine. Meie oleme veendunud, et pole midagi valesti teinud. Sai ju kokkulepitud kõigis meie erisoovides ja ka hinnas. Vaidlemine meile meelepärast tulemust ei too, viimane pakutud hind, kokku 900 RM on siiski liiga palju. Saadame bussi minema, sest reisibüroo suudab meile kibekiirelt bussi organiseerida ning lubab meid ülehomme soovitud ajal ka lennujaama toimetada. Nende teenuse eest maksame 800 RM (hind, mille alguses põlgasime). Aga taaskord õppetund, tuleb kõik 100 korda üle rääkida ja kümnest küljest läbi nämmutada. Kuigi, ilmselt saad ka siis siinkandis petta!
Buss saabubki ca 10 min pärast hotelli ette, sees istumas juba kümmekond turisti. Enamasti noored, sekka ka üks pere 2 lapsega. Vaesed turistid tahetakse vist ää külmutada, buss on hullem kui külmkapp. Kliimaseadet reguleerida ei saa, seega tuleb appi võtta kavalus. Võlume oma põhjatust kotist välja rulli teipi ning teibime külmaallika kinni. Kohe parem olla.
Kuna ärkasime vara, siis enamus teest möödub kinnisilmi. 3 tunni pärast jõuame Kuala Tembelingi, kus ootab meid ees lõunasöök ning paadisõit Kuala Tahan'i. Kuala Tembelingis saame kätte lubatud tasuta T-särgid, mis on universaalse suurusega. Marko esitab lõbusa pretensiooni diskrimineerimisest ning tõmbab ka särgi selga, näitamaks, et ei ole ilus suurele mehele laste särki pakkuda. Lõunasöögiks saame kana-karrikastet, riisi, arbuusi ja klaasi jääteed. Viimast ei julge keegi meist tarbida. Otsustame ka üksmeelselt, et kana-karrikaste ei ole just meie lemmikroog. Aga söödav.
Enne dzunglisse minekut avastab kogu seltskond, et sellises kohas oleks abi ka mütsidest. Enamik leiab normaalsed mütsid, kuid Chehthetsile (Janek) jäänud nokats teeb temast tõsise rekkajuhi, kes oleks justkui mõnest Hollywoodi c-kategooria filmist välja astunud.
Peale lõunat pakitakse bussitäis rahvast ja meie kotid puupaati, mis ei avalda just suurimat usaldusväärsust. Kotid on paadininas kuhjas, ähvardades kohe-kohe üle parda lennata. Istume kahtlevalt paati oma madratsitele ning kahetunnine veereis võib alata. Kaldalt paistab enamasti dzungel, sekka ka mõni hütike. Tunneme Markoga suurt rõõmu, et oleme taas looduse keskel. Linn vahelduseks on küll hea, aga eelistame suurehitiste imetlemisele ikka naturaalset vaadet. Meie mure lootsiku vastupidavuse osas on asjatu, kohale jõuame probleemideta. Kaldal peame üles ronima mõningatest treppidest. Kuigi kottide tassimisel pakutakse abi, oleme jonnakad ja vinname need endale selga. Kui pooled treppidest on läbitud, hakkame kahetsema. Palavus on tappev ja kott kuidagi eriti raske.
Seame ennast sisse väikestes puitmajakestes. Kontrollime, loomi ei ole. Majutusega jääme rahule, kena ja puhas.
Mehed sätivad ennast kiirelt kala püüdma, naised majakeste ette lobisema. Kalapüügi eest küsitakse 10 RM in, mis sisaldab varustust ja transporti teiselepoole kallast. Seal pidavat paremini näkkama. Oo jaa. Peale põlvini mudas sumpamist, kaladele õliste õunatükkide näitamist saabuvad mehed teatega, et püüdsid hiigelsuured elukad ja jagasid need külaelanikele laiali. Kuna kalapraadi ei tulnud, sätime ennast õhtusöögile. Mikrobuss juba ootabki ning toimetab meid ilmselt selle küla keskusesse. Juht viipab jõe poole, et sealt leiame oma restorani. Peale veidikest maad jalutamist vaatab meile vastu rivi jõepealseid ujuvaid restorane. Oma reisibüroo nime järgi tunneme õige ära. Varsti tuuakse lauda ka söögid. Kana-karrikaste. Ei teagi, kas peaks üllatunud olema või mitte.
Peale karrikana viiakse meid öisele jalutuskäigule dzunglisse. Paadikesega ületame jõe ning jõuame Taman Negara rahvusparki. Kellel taskulamp kaasas, hakkab põõsastest putukaid ja muid elukaid otsima. Giidi abil leiame eri liiki rohutirtse, skorpioni, hiigel ämbliku, termiidid ja putukaid, kellest me midagi kuulnud ei ole. Vaatetornist silmame pika punnitamise peale ka hirvekarja. Giid teatab uhkusega, et Taman Negara rahvuspark on 7 korda suurem kui Singapuri loomaaed ja et 85 % pargist on avastamata ehk inimesed seal käinud ei ole. Sellest ka selline põõsas tuhnimine ning jutt, et loomi võib näha aga ei pruugi. Selleks, et olukord ilmselt usutavam tunduks sirutab giid ükshetk sõrme kiirelt ülespoole ning näitab kõrgele puule ja teatab, et seal oli just tarantel. Meie muidugi keegi seda ei näinud. Ma arvan, et Eestis avame ka meie põlise ürgmetsa ning koolitame giide rääkima jutte just puu taha jooksnud tiigrist ning elevandist. Meie meeleolu pimedas metsas hoiab aga üleval keegi grupist, kes toob kuuldavale kummalisi helisid, mille peale kõik ausa ning paljutähendusliku näoga metsa poole vaatavad. Nalja kui palju. Giidile see vist ei meeldi, kuid ega neid metsloomi ikka kamandada ei saa - kui too tahab, siis häälitseb ja nii see vist "Tibutombuks" tituleeritud loom meid kogu matkal jälitab. Hiljem selgub, et elukas ei ole keegi muu, kui meie enda Chehthets.
Peale jalutuskäiku oleme rampväsinud ning suundume tagasi oma majakestesse. Kuigi vastuvõtulaua juures on suur saal laudade-toolidega ning meile pakutakse lahkelt karaokevõimalust ja malaisiakeelseid diskolaule oleme me alati laulda tahtnud, me siiski juhust ei kasuta. Kobime põhku.