paarikümne minutilist paadisõitu ja keset dzunglit peame paadist lahkuma. Algab matk ülesmäge, mis sellises kuumuses tundub pisut hirmutav. Vallutame vapralt trepiastmeid, et jõuda väidetavalt maailma pikimale köissillale, The Canopy Walkway. Sillale lastakse iga 5-10 m tagant 1 inimene, kuid mitte rohkem kui 4 inimest silla kohta. Vahepeal on 
4 platvormi, millel saad puhata ja pilti teha. Pikemad sillad kõiguvad päris kenasti ning alla dzunglikuristikku ei tasu sel hetkel vaadata. Kui sillad ületatud, asume ronima mäe Bukit Teresek tippu. Teekonda ei tee lihtsaks teel looklevad puujuured. Ja see palavus on lausa tappev. Kui jõud juba lõppemas ja riided ka läbimärjad, paistab juba sihtpunkt. Tõmbame hinge, naudime vaadet ja asume tagasiteele. Allamäge on veidi lihtsam minna, kuid ka mitte liiga
lihtne. Jälgima peab lisaks puujuurtele ka seda, et termiitide rajale ei astuks. Oleme nüüd juba nii palju targemad, et termiidid teevad nahale sattudes ja hammustades väga palju haiget. Ega esmapilgul kohe aru ei saagi, kas on lihtlabased sipelgad või termiidid. Teeservas leiame kivilt istumas ka ca kuuekümnendates daami ning avaldame kõik mõttes talle tunnustust. Sellisel matkal võtab juba noore inimesegi nii võhmale, et hing ripub vahepeal paelaga kaelas. Paadi juurde jõudes oleme küll väsinud kuid õnnelikud. Oli tore matk.Enne päevakava jätkumist saame lõuna osaliseks, mille järel lastakse meil hotellis veidi puhata. Mainimata jäi nüüd see, et lõunaks oli kana-karrikaste. Ja veiselihakaste toodi nende õnneks ka lauda. Küll on mitmekülgne menüü.
Peale kerget uinakut algas rapid shooting Trenggan River'il. Ootasime seda atraktsiooni põnevusega, sest päris täpselt aru ei saanud, mida see endast kujutab. Lubati eelnevalt ainult, et saame märjaks. Jõepervele jõudes ootas meid ees vana tuttav puupaat. Koos meiega asusid paati veel kolm noort skandinaavlast, metsamatkast tuttav daam ning tema kaaslane (ilmselt poeg) ja kahe väikese lapsega pere. Algas rapid shooting, milleks osutus lainete püüdmine kärestikulises jões. Paat juhiti aga kärestikest sujuvalt läbi ning mingit ohtu ei olnud oodata. Siis aga tegime äkitselt peatuse väikeses külakeses. Kaldal üritasime uurida, et kas see oligi kogu rapid shooting. Giid sai aru, et tegemist ekstremistidega ning andis mõista, et meil on ikkagi väikesed lapsed ka paadis ja ei saa seda õiget asja päris teha. Oleme nördinud. Aga suundusime
edasi külakesse, Orang Asli Village, kus hõimu liikmeid kokku paarikümne jagu. Tutvusime nende onnikestega, mille valmistamiseks mehed toovad dzunglist materjali ja vanemad naised ehitavad nendest siis onnikesed valmis. Ka igapäevane söök saadakse dzunglist. 
Nt aga 
mett müüakse linnarahvale, et raha saada. Kui varasemalt ei osatud rahaga midagi peale hakata, siis nüüdseks on sellelgi otstarve olemas. Nt saab paadimootori osta. Ja kui mõni küla meestest soovib abielluda, siis saab ta enne sobivaks kandidaadiks tunnistamist ülesande tuua 1 tunni jooksul dzunglist üks loom. Taparelvaks tuleb kasutada õhk-noolepüssi. Ka Marko proovib püssiga pingviini (nukk) küttida, kuid
tulemuse põhjal ta naist ei saa. Järgmisena näidatakse meile, kuidas ilma tikkudeta (ja ka välgumihklita) tuld teha. Kui kohalikud oma etteaste lõpetavad, asub Mait sama asja järgi tegema. Esimese asjana lõhub ta nende hõõrde atribuudi ära. Parem kui valge linnainimene neid asju ikka ei näpi.Seejärel kamandataksae meid taas paati ning sõit mööda jõge jätkub. Esimeses kärestikus saame lainega lahmaki näkku. Kuna ei osanud halba aimata, tuli vesi ootamatult. Uu, lahe! Varsti saame ka järgmise lahmaka kraevahele. Giid vaatab vahepeal paadininast tagasi ja uurib meie naeruseid nägusid vaadates, kas saame ikka täie raha eest. Saame. Kaldale jõudes pole riietel ühtegi kuiva kohta. Daam ei ole just õnnelik näoga, lapsed nutavad. Lohutame ennast sellega, et nad ju teadsid, et märjaks saab... Suundume oma majakestesse, et kuivemad riided selga saada. Meile järgi tulnud bussjuhi nägu venib meid nähes pikale, kuid ta on kõigeks ette valmistunud. Võlub meile istumise alla kilekotid ning pääsemegi bussi.
Peale riidevahetust ning väikest puhkust saabume tagasi jõeäärde, et õhtust süüa. Kuna toit ei ole just gurmee elamus, otsustame paadikesega üle jõe sõita, et teiselt kaldalt paistvas peenemas restoranis üks magustoit võtta. Ja hea une naps. Uni saab peale väsitavat päeva tõesti hea.
No comments:
Post a Comment