Oleme paika pannud kondikava, et suundume esmalt Myanmari läänekaldale ning sealt loodetavasti liigume edasi põhja poole. Kuidas täpselt, seda veel ei tea. Kõigepealt peab aga selgusele jõudma, kuidas saada läänekaldale. Hotellist saame teada bussijaama, kust saab sõita Pantheini. Linn, mis peab saama vahepeatuseks enne sihtpunkti jõudmist. Bussijaamu on siin linnas mitmeid ning kõik nad on viidud linna servadesse. Hea oli, et sisetunne suunas meid hotellist bussijaama kohta infot kontrollima, sest info, mida loeme oma reisiraamatust ei vasta enam tõele, kuna valitsus on vahepeal ümberkorraldusi teinud. Reisil olles oleme jõudnud veendumusele, et alati tasub kogu info (olgu selleks transpordivahendite väljumiskellajad või turuhinnad) topelt ja parem, kui kolmekordselt üle kontrollida. Võtame takso, et sõita bussijaama kuid palume teha eelnevalt peatuse Tai saatkonnas, kus meil on lootust täna viisad kätte saada. Ametlikuks väljastusajaks on 13 - 15, kuid loodame, et ehk tehakse meiesugustele falangidele (aasias tihti kasutatav üldine nimetus valgete kohta), erand. Kuningliku Tai saatkonna töötajad värava juures teevad küll paar kõnet, kuid kuna konsulit ei ole majas, siis seekord nad meid aidata erandkorras ei saa. Palutakse siiski tagasi tulla umbes 12 ajal, et ehk siis saab asjad korda. Taksojuhiga saab kokku lepitud tehing edasi-tagasi bussijaama 7000 kyati eest. Teekond on hämmastavalt pikk, üle 45 minuti pidevat sõitmist. Myanmari teedel korjatakse ka teemaksu. Huvitav küll mille eest, sest enamuses teed ju kriitikat ei kannata. Bussijaamaks on madala U-kujulise laotusega kompleks, kus igas küljes on pisikesed boksid, kust saab osta pileti Sulle sobivale marsruudile ning seal siis ka bussi oodata. Takso ei jõua seismagi jääda, kui akendest pistavad pea sisse tolmuste nägudega noormehed, kes kõik pakuvad oma abi. Tõrjume nad esmalt eemale, et ise olukorraga tutvuda, kuid ega nad taha meist maha jääda. Nende jaoks ikkagi ju kõndiv rahakott. Sellises olukorras saame parimaks pakkumiseks 7000 kyati koha eest Pantheini suunduvale bussile. Buss väljuks mõne tunni pärast. Lubame minna hotelli asjade järgi ning naasta. Kohe tahetakse muidugi ka pilet välja kirjutada ning raha kasseerida, millest siiski lahkelt loobume. Istume taksosse tagasi, kuid küsime taksojuhilt ehk on siin veel bussifirmasid, mis Pantheini suunas liiguvad. Natuke sõitmist ning leiamegi veel ühe. Nüüd on ka tahmanäod meist maha jäänud ning hinnaks saame 4000 kyati. Bussifirma teenindaja selgitab, et tahmanäod olid vahendustasu jahtivad müügimehed. Lepime kokku, et nende bussile me end mahutame ning nüüd juba päriselt suundume linna poole tagasi. Kuna reis bussijaama võttis tohutu aja, siis jõuamegi saatkonda tagasi natuke peale 12. Kahjuks ei aita ka seekord meid saatkond, kuna konsulit ikka veel pole. Muutume natuke rahutuks, sest ega buss meid ootama ei hakka. Anname sellest ka saatkonnale teada ning lepime kokku, et käime esmalt hotellis ära ning tuleme siit uuesti läbi, kui bussi peale hakkame minema. Enne sisemaale suundumist vajavad ka rahavarud täiendamist. Oleme kuulnud, et hotell Central pakub linnas üht parimat kurssi. Uus kokkulepe taksojuhiga marsruudiks hotell Central-meie hotell-saatkond-bussijaam saab sõlmitud 6000 kyati peale.
Central hotellis pakutakse algul kursiks 1150 kyati ühe dollari vastu. Teadlikku rahavahetajat etendades saab kursiks kaubeldud 1270 kyati.
Pakime kiirelt asjad, maksame lõpparve (kuhu taheti mõned joogid muuseas juurde liita, mille vaidlustasime) ning kihutame tagasi saatkonda.
Seekord on kõik korras ning saame tagasi oma passid koos kahekordse Tai viisaga. Algab juba tuttav kolmveerand tunnine matk bussijaama.
Bussijaamas selgub, et meile on broneeritud kohad viimases reas. Kahtlustades kõige halvemat, palub Marko neid kohti näha. Kahtlustel oli alust. Buss on küll turismiklassi buss (sarnased meie Tallinn-Pärnu bussidele), kuid kohtade arvu on loomulikult suurendatud, seega on viimaste istmete reavahe ebainimlikult väike. Prooviistumine on rohkem, kui valus. Rääkimata teadmisest, et bussi tagaots raputab kõige hullemalt ning viimases reas ei ole ka avatavat akent, ei paista olukord just kõige parem olevat. Ees ootab ju 6-7 tundi sõitu teadmata teeoludel. Kuna midagi muuta ei saa, siis oleme nõus ka nende kohtadega. Nüüd kuluks ära mediteerimisoskus, et ennast ette valmistada eelseisvaks sõiduks. Kuna hommikusest söögist kõht ei mäleta enam midagi ja ees pikk bussisõit, siis peaks enne ka kehakinnitama. Alice tegeleb positiivsete mõtete sisendustöö ja rahunemisega, sest söögiisu kadus peale bussipiletite ostmist ära. Marko läheb ja teeb siiski kõrvalolevas tänavasööklas riisi koos loomaliha curryga, mis koos joogi ning siin riigis
pea alati curryga lauale toodava salativalikuga läheb maksma 1900 kyati. Süües jääb silma bussijaamas asuv suur silt, millel seisab sõnum - kuritegevuse vaba nädal. Sildilt võib lugeda 2006 aasta daatumit. Kas peaks see tähendama, et see oli ainus nädal? Või peaks see kindlustunnet kuidagi sisendama.Varume endale reisiks ohtralt vett ( 1L=250 kyati) ning Alicele ka mõned aplesinid (1o tk=800 kyati).
Bussi väljumist oodates teeb Marko juttu bussifirma personaliga, kelleks on tavalised poisikesed, kes endale ise kampas Sudokusid koostavad. Vahetult enne bussile minekut teatavad poisid, et meie uuteks kohtadeks on siiski kohad 14 ja 15 bussi keskel. Kas oli siis nüüd lõimumisest abi või hakkas neil lihtsalt meist hale, aga uued kohad on nagu uskumatu kingitus. Isegi põlved mahuvad kuidagi ära ja aken käib lahti. Meie rõõmul pole piire. Selline vist ongi Nirvaana. Bussivahekäik loomulikult saab ka täidetud inimestega, kelle tarvis on selles bussis klapptoolid.
Teekond viib läbi huvitava maastiku ja põnevate külade. Meenuvad pildikesed Vietnamist. Sarnased Chuck Norrise või Rambo sõjafilmide bambusmajakestele, mida seal kilode kaupa õhku lasti. Majad on vaiadel, seinad punutud bambusest ning katused palmilehtedest. Loomad-lapsed segamini. Oja ääres pesevad end külanaised ning majade juures istuvatel meestel on põsed punnis ja huuled punalögased. Uskumatu, et see pole film ja need pole näitlejad. Just nii nad seal iga päev elavadki. Ka siin on inimesed osavad maataltsutajad. Osad põllud karjuvad kuivast pragunenud savi all, teiste põldude servad on kõrgeks ehitatud ning ristküliku kujulised veekogud täidavad kalakasvatuse rolli.
Reisi jooksul saame nautida Myanmari filmitööstuse teoseid, kus põõsaste vahel plekkmõõkadega vehkivad sõdalased vahelduvad toas kurjalt juttu vestvate inimestega. Kõik filmid on vist VHS kaameraga filmitud ja k„äest, sest pilt loksub kõvasti. Huvitaval kombel ka kõige jaburamate stseenide juures keegi ei naera vaid jälgivad toimuvat tõsiste nägudega. Ei tea kas peaks Hollywoodi kaitseks nüüd ise välja astuma ning kõva häälega naerma hakkama. Jääme siiski eurooplasteks ja neutraalseteks.
Õhtupimeduses teeb buss pidevalt peatusi ning nii meile üks hetk teatatakse, et oleme kohal. Küla (mis tegelikult on riigi suuruselt neljas linn) on suhteliselt pime. Ilmselt ei ole valitsus täna liiga helde elektriga selle küla suhtes. Väljudes kordub tuttav olukord. Ründav rahvamass. Seekord on rindejoonel riksajuhid, kes on jällegi ületamas igasugused intiimsuspiirid. Ka korduvad palved, et meid rahule jäetaks ei aita. Tõstame aga oma kotte kümne meetri kaupa edasi, et saaks rahulikult sättida, kuid ei - ikka ründavad, et nemad teavad meile majutust soovitada. Sellises ebameeldivas õhkkonnas saavad nüüd ja edaspidi mõistmatud ning agressiivsed tegelased endale hüüdnime kährikud. Vabandame loomariigi ja looma sõprade ees, kuid selline üldnimetaja tol hetkel üle huulte lipsas. Viimaks peab Marko taaskord kurjalt karjatama, et kährikud eemale tõmbuksid. Saame rahu.
Suundume eelnevalt kaardilt valitud hotelli suunas. Paradise guesthouse saab meie järgmiseks öömajaks 10 USD eest. Asjad tuppa visatud, hiivame end tagasi tänavatele, et õhtustada. Teeme lühikese ringi, kuid pimedus ei ahvatle ning nii me teemant valguse nimelises kohas (Diamond Light), kus õrnalt paar pirni laes hõõgus, keha kinnitame. Pisike perefirma, kus õlut kallas pereisa ja sööki tegi pereema, oli oma ülesannete kõrgusel. Saame Myanmari senise ühe parima eine osaliseks. Meie ei ole kitsid ka kiitust jagama.
Paneme paika homse marsruudi ning suundume puhkama. Hotellis on elektriga pahasti ja seepärast on tööle pandud generaator, mis siin majas teeb hullemat heli, kui kümme traktorit. Taaskord ei jõua enda ära kiita, et kõrvatropid oleme kaasa võtnud (siinkohal tänud sõpradele, kes meie varusid vahepeal täiendasid).
No comments:
Post a Comment