Kohtame tänavapildis palju hindusid neile iseloomulikes rõivastes, kes ostavad tänavatelt kokku ka hulgaliselt lilleõisi, mida kärude kaupa müügil on. Imestame, et mis nad nendega küll teevad!?India linnaosas tundub, et on ka palju seljakotireisijatele mõeldud majutusasutusi suhteliselt soodsate hindadega. Kvaliteeditaseme osas kaasa rääkida ei oska.
Avastame end ükshetk seismas moshee hoovis. Tegemist
rahvusliku aardega, Abdul Gafor Mosque. Kivisillutisele tõmmatud kollase joone taha jätame enda jalanõud ning edasi jalutame juba paljajalu. Kõrvetav päike on teinud oma töö ning kivisillutis on tulikuum. Astume kiiremal sammul treppidest üles ning võtame kohalike kombel moshee sisemuses koha sisse rohelisel põrandat katval vaibal. Leiame ka inglisekeelsed A3 formaadis islamit ja antud mosheed tutvustavad infolehed, mida hoolega lugema asume, et mõista seda religiooni. Saame vaevalt algust teha, kui saabub valge mütsiga noormees ning teatab, et oleme liiga kaugele tunginud, kuna see ala oli mõeldud ainult tõsiusksetele. Saame teada, et üksiti võiksime me minna ennast kõigepealt kuhugi nurga taha pesema, enne kui siseneme pühamusse. Kuna meil plaani kõrgemate vägede 
poole pöörduda ei ole, siis eirame seda soovitust ning võtame koha sisse seina ääres. Infolehe lõpust avastame, et naised ei tohiks sellesse pühamusse tegelikult üldse tulla, seega loeme kiirelt lehe lõpuni ning lahkume. Tagasiteel oma jalatsite juurde avastame, et mõni turist on juba kohe esimese nõudega mööda pannud. Meie pilkude peale nad ilmselt mõistavad, et miski pole päris korras ning kalpsavad kiirelt kollasest joonest väljapoole.Teel metroo poole näeme veel üht templit, kuid kuna see on sel kellaajal suletud, siis suuremat avastust ei tule. Väliselt väga kirev ja hindulik. Palju kujukesi ja nikerdusi. Värava kõrvalt leiame sandaalid ja surnud tuvi. Kuigi siin linnaosas on templeid veelgi, otsustame neid rohkem mitte avastada.
Metroopeatuse eest leiame jäätiseputka. Kuna kirev röstsai ja selle sisse keeratud jäätis hakkavad ka meile huvi pakkuma, siis otsustame veidi maiustada. Selline kompott maksab 1 S$. Väga omapärane on muidugi head asja saiaga ja veel rohelise saiaga ära rikkuda. Sisu oli aga hea.
Lõuna ajal suundume Sentose saare poole, mis on tegelikut suur turistide- ja meelelahutuskoht Singapuris. Saarele viib eraldi buss,
mis hiljem sobival ajal ka tagasi linna viib. Bussipilet maksab 3 S$, mis sisaldab edasi-tagasi sõitu ja saaremaksu. Sentosale kohale jõudes ootab ees lai atraktsioonide valik. Lisaks üksikpiletitele pakutakse ka pakette, kuid erilist võitu sellest ei tule. Otsustame rahulikult ringi vaadata ja käigupealt tegevused valida. Esmalt suundume kuulsa 37 m kõrguse Merlioni pool lõvi - pool kala kuju poole. Kuigi oleks võimalik mõningase raha eest (8 S$) ka selle tippu ronida, me
seda ei tee. Läheme hoopis edasi Carlsberg vaatetorni, mis on 131 m üle merepinna. Vaade saarele on siit kordades parem. Pilet 12 S$.
Järgmisena valime 4D Magix's filmivaatamise. Pilet 16 S$. Kahjuks on pakkuda neil ainult üks filmivariant, piraatide seiklusest. Aga oleme sellegagi nõus. Film ise kõige hullem polegi. Kui varem oleme 4D filme näinud veemaailmast ja kosmosest, siis oligi huvitav vaadata, kuidas mängufilm väljakukkunud on. Lastele on see kindlasti väga vahva, sest lisaks ekraaniefektidele saab natuke raputada, sääremarjakõdi ja veesahmakaid näkku.
Peale filmivaatamist otsustab Alice ATM'st veidike raha printida. Masin aga raha ei anna ja ka kaarti mitte (seda ilmselt peale vale pinkoodi sisestamist). Kuna kaarti ikka väga vaja on, siis üritame helistada kõigepealt panka, kelle masin kaardi nahka pani. Kuna seda kätte ei saa, siis võtame ette Hansapanga. Hansapank ei oska muud kosta, kui et teeb uue krediitkaardi, saadab kulleriga meile (maksab ca 600 krooni) ning Alice saab notari isikukinnituse esitamisel kaardi kätte. See tundub meile veidi tülikas ettevõtmine ning saame seepeale Visa numbri. Visa viib läbi põhjaliku telefoni intervjuu Alicega ning lubab hiljemalt 24 h jooksul tagasi helistada, kohe kui on Hansapanga'st kinnituse saanud. Antakse aga lootust, et emergency kaardi saab vast tehtud ja vajadusel ka Kuala Lumpurisse saadetud, kuhu me järgmisena suundume. Kogu selle jama lahendamisega on aga õhtu kätte jõudnud ning peale Sentosa rannas jalutamise me muud enam teha ei jõua. Käime ära Kagu-Aasia mandri kõige lõunapoolsemas tipus, naudime rannavaadet ning suundume tagasi linna poole.
Peale filmivaatamist otsustab Alice ATM'st veidike raha printida. Masin aga raha ei anna ja ka kaarti mitte (seda ilmselt peale vale pinkoodi sisestamist). Kuna kaarti ikka väga vaja on, siis üritame helistada kõigepealt panka, kelle masin kaardi nahka pani. Kuna seda kätte ei saa, siis võtame ette Hansapanga. Hansapank ei oska muud kosta, kui et teeb uue krediitkaardi, saadab kulleriga meile (maksab ca 600 krooni) ning Alice saab notari isikukinnituse esitamisel kaardi kätte. See tundub meile veidi tülikas ettevõtmine ning saame seepeale Visa numbri. Visa viib läbi põhjaliku telefoni intervjuu Alicega ning lubab hiljemalt 24 h jooksul tagasi helistada, kohe kui on Hansapanga'st kinnituse saanud. Antakse aga lootust, et emergency kaardi saab vast tehtud ja vajadusel ka Kuala Lumpurisse saadetud, kuhu me järgmisena suundume. Kogu selle jama lahendamisega on aga õhtu kätte jõudnud ning peale Sentosa rannas jalutamise me muud enam teha ei jõua. Käime ära Kagu-Aasia mandri kõige lõunapoolsemas tipus, naudime rannavaadet ning suundume tagasi linna poole.
Kesklinnas hüppame läbi Bugis street turult. Kaup enamvähem sama, mis mujal juba nähtud, kuid loomulikult lubavad müüjad ainult täna ja ainult meile parimaid hindu. No otsige lolle edasi. Peale janu kustutava suhkruroo mahla me sealt midagi ei osta.
Tänane hilisõhtu on meil kino päralt. Kuna ameeriklaste filme on nähtud ja näeb veelgi, siis valime hiinlaste poolt vändatud romantilise draama "Happy Birthday". Pilet 6,5 S$. Meile pakutakse kas tavalisi istmeid või paarikeste istmeid. Uurides nende kahe erinevusi saame info, et paarikeste istmed on kuidagi eraldi ja oma ekraaniga. Tundub väga kahtlane jutt, aga otsustame proovida. Tegelikkuses ei ole mingit eraldi ekraani vaid ikka 1 suur ekraan, istmerida tavaline, millel saab lihtsalt käetoed üles tõsta ja oma kallimat siis segamatult kallistada jne... Kinosaal on kodumaal helikindlam. Ei ole täheldanud, et CC Plazas romantilise filmi ajal kusagilt mingid dinosauruste möirged ja röögatused kostaks. Film ise on aga nii öelda tõeline naistekas. Armastusest ja ikka sellisest kurvematoonilisest. Keset filmi, kõige nutusema kohapeal, on kuulda kõrvalpingist juba mõnda aega imelikku heli. Toks-toks-toks-toks... Alice muutub murelikuks, kui märkab, et Marko oma käekellaga vastu pead taob. Peame siiski filmi lõpuni ilusasti vastu. Mida ei saa samas mõningate kohelike kohta öelda, kes enne lõppu lahkuvad. Ilmselt lihtsalt kiire.
Peale kino maandume kohvikus, et veidi kehakinnitada.
Päev on kiire olnud ja selle tegevuse peale ei ole aega jätkunud. Praadi nosides märkame lõpuks voorivaid india naisi ja mehi. Imestame - mis toimub. Hotelli poole jalutades pärime politseinikult selgitust. Tuleb välja, et hindudel on puhastuspüha ning nood kogunevad kokku, et seda siis omamoodi tähistada. Sellepärast ilmselt siis käis päeval ka kibe 
lilleõite ostmine. Enamik inimesi hoiavad peapeal hõbedasest metallist anumaid, milles siis eeldatavasti ka need õied sees on. Kuna pidu ja ametlik jalutuskäik ühe templi juurest teise juurde läbi linna läheb lahti alles kell kolm varahommikul, kuid meil varajane ärkamine ees, otsustame asja lähemalt seekord mitte uurida. Jälgime huviga veidi paraadi tänaval ning suundume hotelli ennast väljapuhkama.
Tänane hilisõhtu on meil kino päralt. Kuna ameeriklaste filme on nähtud ja näeb veelgi, siis valime hiinlaste poolt vändatud romantilise draama "Happy Birthday". Pilet 6,5 S$. Meile pakutakse kas tavalisi istmeid või paarikeste istmeid. Uurides nende kahe erinevusi saame info, et paarikeste istmed on kuidagi eraldi ja oma ekraaniga. Tundub väga kahtlane jutt, aga otsustame proovida. Tegelikkuses ei ole mingit eraldi ekraani vaid ikka 1 suur ekraan, istmerida tavaline, millel saab lihtsalt käetoed üles tõsta ja oma kallimat siis segamatult kallistada jne... Kinosaal on kodumaal helikindlam. Ei ole täheldanud, et CC Plazas romantilise filmi ajal kusagilt mingid dinosauruste möirged ja röögatused kostaks. Film ise on aga nii öelda tõeline naistekas. Armastusest ja ikka sellisest kurvematoonilisest. Keset filmi, kõige nutusema kohapeal, on kuulda kõrvalpingist juba mõnda aega imelikku heli. Toks-toks-toks-toks... Alice muutub murelikuks, kui märkab, et Marko oma käekellaga vastu pead taob. Peame siiski filmi lõpuni ilusasti vastu. Mida ei saa samas mõningate kohelike kohta öelda, kes enne lõppu lahkuvad. Ilmselt lihtsalt kiire.
Peale kino maandume kohvikus, et veidi kehakinnitada.
Päev on kiire olnud ja selle tegevuse peale ei ole aega jätkunud. Praadi nosides märkame lõpuks voorivaid india naisi ja mehi. Imestame - mis toimub. Hotelli poole jalutades pärime politseinikult selgitust. Tuleb välja, et hindudel on puhastuspüha ning nood kogunevad kokku, et seda siis omamoodi tähistada. Sellepärast ilmselt siis käis päeval ka kibe 
lilleõite ostmine. Enamik inimesi hoiavad peapeal hõbedasest metallist anumaid, milles siis eeldatavasti ka need õied sees on. Kuna pidu ja ametlik jalutuskäik ühe templi juurest teise juurde läbi linna läheb lahti alles kell kolm varahommikul, kuid meil varajane ärkamine ees, otsustame asja lähemalt seekord mitte uurida. Jälgime huviga veidi paraadi tänaval ning suundume hotelli ennast väljapuhkama.
No comments:
Post a Comment