Külm öö ei seganud magamast hilise hommikutunnini. Asume otsima võimalust siit kaunist mägikülast lahkumiseks. Esimene minibussi omanik teeb head nägu ja pakub hinnaks 100 RMB sõiduks Daxini, kus peame leidma bussi edasiliikumiseks. Viimaks leiame lahke bussijuhi, kes nõustub hinnaga 7 RMB nägu. Nagu juba tavapäraseks on saanud, siis bussiukselt sisse vaadates on buss juba tegelikult täis. Arutame, et äkki peaksime minema eraldi bussidega, kuid osavate ekspedeerijatena korraldatakse bussis natuke asju ümber ja meile näiliselt tehakse ruumi. Kottidele ruumi pole. Seega võtame need sülle. Ja mitte ainult meie sülle, vaid loomulikult ka kaasreisijate sülle. Minibuss on nii väike, et meil kvalifitseeruks see vist jalgrattaks. Teoreetiliselt võiks selles bussis sõita ilmselt äärmisle juhul 6 inimest ja ilma pagasita. Meid oli aga üheksa ja kõigil ka natuke pagasit. Ei oska seda enam millegagi võrrelda, kuna nii kitsaid võrdlusobjekte ei tunne.
Tunnikene kauneid mägiseid vaateid ning olemegi tagasi tuttavas Daxinis. Bussijaama remont pole palju edasi liikunud. Meie sõber Marco on veidi kimbatuses, kuna ei suuda otsustada kuhu suunas Hiinas edasi liikuda. Viimaks otsustab tema suunduda tagasi Nanningisse ja sealt edasi ilmselt põhja poole. Meie suunaks ja plaaniks on aga päeva lõpuks jõuda Vietnamisse, Hanoisse. Hiina piirilinna Pingxiangi jõudmiseks peame tegema vahepeatuse Longshenis. Seega hangime kõik endale vajalikud piletid järgmisesse sihtpunkti ning leiame veel aega viimaseks ühiseks lõunasöögiks. Kui eelmisel õhtul külakeses arvasime, et enam odavamalt süüa ei ole võimalik, siis nüüd leiame end söömas suppi ja praadi kokku 5 RMB eest. Prae saime ise komplekteerida lettidel olnud vaagnatest. Nagu buffet. Valitud lihatükid on kontidega. Naaberlaudadest näeme, kuidas antud olukorraga kohalikud toime tulevad. Mittesobilik lihatükk või suus olev kont leiab koha põrandal. Põrand mustab liha- ja konditükkidest. Mustust ja solki on rohkem, kui suudaks kirjeldada. Näiteks kunagi ilmselt rohekat värvi ventilaatori labad laes on ilma naljata süsimustad. Marco soovitab seda kõike mitte tähele panna. Ka tema ei suutnud esimesed nädalad taluda seda roppust ning isegi karjus kohalike peale, kuid elu näitas, et see ei muuda midagi. Selline elustiil on neil lihtsalt veres. Söök ise aga antud kohas on üsna hea ja kõht saab täis.
Bussijaamas jätame Marcoga hüvasti ning soovime vastastikku head teed. Teekond Longsheni viib läbi veel vaesemate külade, kui silm on seni näinud ning enamus teest on punakas tolmune kruusatee suhkruroo kasvanduste vahel. Viimane ots kulgeb mööda peegelsiledat asfaltteed. Ahmime aplalt avanevaid vaateid. Veel üks nüanns bussisõitudest. Kogu sõidu aja mängib enamus bussides ka televiisor, kus saab näha kas kohalikku karaoket või ülipõnevaid lendavate mõõga- ja löömameeste seiklusi. See on veel hea lahendus. Bussides, kus telekas puudub, kompenseerib selle bussijuhi avastamata laulutalent. Ja uskuge, esimene kord on see naljaks, kuid edaspidi see ei ole juba hea.
Longshen on koht, mille kohta meie targas raamatus pole kirjas mitte üht rida. Nagu polekski sellist kohta Hiinas. Seega oleme põnevil, mis pilt meil avaneb. Linna sisse sõites oleme üllatunud. Sissesõit nimelt algab neljarealise teega ning kogu linn jätab äärmiselt puhta mulje. Hiljem avastame, et linnapildis on ka tavapärasest rohkem sõjaväelasi. Ehk on tegemist mingi pool sõjaväelise linnaga. Piir on ju ikkagi üsna lähedal.
Bussijaama sissesõites avaneb Hiina kohta jällegi tavatu vaatepilt. Ilmselt enamus bussijuhte ning nende kassiire vihuvad koristada, luuad käes. Kokku oma paarkümmend inimest. Ja tulemus pole ju üldse paha. Loodetavasti kandub see puhtusenakkus tulevikus ka teistesse linnadesse.
Kogu meie tänast päeva saadab ka viktoriiniküsimus, kas meil kohalikku raha ikka jätkub. Taskus on veel 26 RMB'd ja pangaautomaati otsima minna ka ei julge, äkki jääme bussist maha. Pilet Longshenist Pingxiangi on 5 RMB'd inimese kohta. Piletiraha küsitakse paljudes bussides alles poole sõidu ajal. Hoolimata Hiina tihedast ja riiki hästi katvast ühistranspordist, on busside väljumisajad väga lahtised. Pole ime, kui mõni buss väljub lubatust tund aega hiljem, kuid sams võib ta ka varem lahkuda. Nii sõidabki meie buss umbes 20 minutit lubatust varem välja. Hea, et ikka peale saime. Seekordses bussis telekat pole.
Teekond möödub kiirelt ja varsti leiamegi end Pingxiangi bussijaamast. Avastame, et oleme oma tarka raamatut natuke valesti mõistnud ning piirile on siit arvatud kolme kilomeetri asemel kaheksateist. Seega peaks nagu mingi transpordivahendi leidma. Hetkega nagu lõhna peale saabuvad igasugused motokärudega mehed. Esimesed küsivad 50 RMB'd, teised 30 RMB'd. Tuletame meelde, et taskupõhjas veel vaid 16 RMB'd. Raamatki ütleb, et piirile saamiseks peab arvestama 10 RMB per nägu. Seega nagu natuke halvasti. Teeme nälginud kala näod pähe ja pakume motomeestele kokku 10 RMB kahe eest. Esimene sats jookseb laiali. Asume jalgsi teele. Meid asub jälitama üks motomeestest, ise kogu aeg korrutades, et 30 on ju hea hind. Lõpuks pakub 20. Ka meie teeme järeleandmisi - 15. Mees on valmis vist kohe nutma asuma, viitab veelkord vahemaale - ikkagi tervelt 18 km. Meil ei jää muud üle kui kehitada õlgu ning teha nägu nagu oleks meil võimalusi piirile jõudmiseks teisigi. Ilmselt on näitemäng veenev - no nüüd saame kindlasti lavakasse - ja sõit piirile algab.
Kärus istudes ja Vietnami keelseid sõnu õppides avastame ühtäkki, et kell on juba viis läbi. Kontrollime mälu ja meie kurvastuseks kinnitab ka raamat, et piiripunkt on avatud viieni. Selle peale ei taibanud me enne üldse mõelda, et mis kell kuskil olema peaks. Muutume pehmelt öeldes närviliseks.
Siis peatab meie motomees oma käru keset teed kinni ning taga sõitev teine kärumees jääb samuti seisma. Meie oma rikutud mõttemaailmaga arvame, et nüüd läheb ilmselt jamaks. Lähenev motomees aga rabab taskust rahapaki ja küsib kas meil ka raha on. Esimese hooga ei tulegi sõnad suust, mille peale võtab mees taskust inglise keelse sildi tekstiga - Vietnamis Hiina raha ei kehti, vahetame. Selline personaalpangadus avaldab muidugi muljet, kuid peab ütlema, et ka kahtlust. Seega kannustame oma juhti otsima üles gaasipedaal ja seda tuimalt edasi sõtkuma.
Maanteed mööda piirile lähendes avaneb vaade sarnasele moodustisele nagu ka meie maantee piiridelt leida võib. Motomees keerab aga paremale kruusateele. Ei saa salata, et jälle hakkab tööle rikutud inimese aju ja kahtlustab halba. Piilume läbi käru kardina - ees seisavad mustad tumedate klaasidega autod. Käru seiskub, meie istume edasi. Kärsitu kärumees tuleb ja teatab, et see ongi piir ja viitab käega kitsale teele. Egas midagi ronime maha ja tõesti mingi tõkkepuu paistab eemalt. Kuna jamasid ei tulnud, siis maksame motomehele kokkulepitud 15 RMB'd ning anname talle ka kogu oma ülejäänud raha (1 RMB). No enam täpsemalt raha arvestada ei saa.
Hiina piiriületus on kiire ja probleemideta. Imestama paneb ainult see vahemaa, mis tuleb jalgsi läbida, et jõuda esimesest tõkkepuust kuni Vietnami piirini.
Vietnami piiril meid veidi jooksutatakse ühe luugi juurest teise juurde. Lõpuks, kui tundub, et nüüd on küll paberimajandus korras, peatatakse meid veel ühe luugi juures. Vaja maksta tervisekontrolli eest 2000 vietnami dongi (VND) inimese kohta. 1 EEK=1329 VND. Pole sellisest maksust midagi kuulnud. Proovime onuga kontakti leida, kuid väikese keelebarjääri tõttu on see problemaatiline. Marko hõikab siis sisuliselt üle piiripunkti, kas siin üldse keegi inglise keelt oskab. Mingi tsiviilriietes tüüp siis kusagilt ilmub, kuid peale laia naeratuse tema poolt muud ei tule. Piirionu hakkab juba närviliselt tsekki toksima, andes justkui mõista, et makske ära või laske jalga. Marko kobab siis sõbralikust Hiina maast tasku jäänud kopikad ning toksib nende peale, andes omakorda mõista, et me puruvaesed ja järgmine variant on plastikkaart. Onu küll sajatab selle peale, kuid topib Markole kopikad ja ka tsekid pihku, õnneks seejuures ka Vietnami poole viidates. Huuhh. Pääsesime. Summa ei olnud suur, aga tõesti, donge meil ei olnud ja mingit imemaksu ka nii lahkelt ei tahtnud neile tasuda.
Vietnami piiripunktist eemaldudes liginevad meile hordina takso- ja motorollerite juhid. Kuna taksodel ühtegi silti küljes ei ole ning lisaks juhile on autos veel üks meessoost inimene, siis saab hirm meist võitu ning loobume teenustest kiirelt (oleme ju taaskord rikutud, eeldades kohalikest halvimat, seda muidugi tänu Lonely Planetile). Kõnnime edasi. Majad saavad otsa, algab lagendik. Hakkab väheke kõhe. Kõrvale sõidab valge auto. Pakkudes taas küüti. Tundes, et ega meil vist teist võimalust pole, hakkame juba peaaegu nõusse jääma. Viimasel hetkel ilmub välja takso moodi takso. Kuna hind, 4 USDd Lang Son'i, tundub normaalne, siis lööme käed (erataksoga oleks saanud peale mõningast kauplemist 50.000 dongiga). Taksojuht paneb tööle ka taksomeetri, mis reisi lõpus lööb ette 95.000 dongi. See oleks olnud siis ametlik hind. Koht, kus meil palutakse väljuda, ei ole just bussijaama moodi, kuhu me palusime end viia. Kohe astuvad meile ligi kari kohalikke, viidates mikrobussile sildiga Ha Noi. Kuna sinna meil ju tegelikult ka vaja, siis kuulame nende pakkumist. Hind 200.000 dongi kaks inimest. Kuigi me kohalikust hinnatasemest midagi ei tea, tundub see kallis. Hiinas oleks sama raha eest saanud bussidega päev otsa ringi kruisata. Teeme oma pakkumise 100.000 dongi kaks inimest. Selle peale muidugi naerdakse ning üritatakse meile selgeks teha, et muud bussi ju sinna täna enam ei lähe ning see meie ainus võimalus ja pealegi hind väga hea. Natuke veel kaupleme, aga tulemuseta. Loobume siis otsusekindlalt heast pakkumisets ning asume bussijaama otsima. Saame veidi edasi liikuda, kui juba jookseb järgi tuttav kuju ning hüüab okei-okei. Leebume, sest tegelikult ei taha aega ka raisata ning liigume bussi suunas. Loomulikult on see juba pilgeni inimesi ja asju täis. Jääme suht juhmi näoga jälgima, mis edasi saab. Meie kotid pressitakse kuidagi bussi, inimeste jalge alla, Marko pannakse Alice koti peale istuma ning sõit kilukarbis võib alata. See 3-tunnine reis oli üsna kurnav, nii ruumipuudusest tulenevalt liikumatutele liigestele kui ka kõrvadele. Tegu taaskord laulumaia juhiga. Vahepeal oli ka väike peatus, kus kogu seltskond tormas keedetud maisi ostma. Meie muidugi mitte, sest meil ei olnud raha. Ja kui aus olla, pole me ka erilised maisisõbrad.
Veidi enne Hanoid hakkas tagumisest reast üks nii kuuekümnendates tädike välja tahtma. Et tema peatus. Buss ei olnud jõudnud veel peatudagi, kui tädi juba ühe jalaga üle Alice õla astumas. Peale palvet veidi rahulikumalt võtta, tädike oma akrobaatikaga enam ei tegele, aga see eest on jutuvada lõppematu. Bussi peatudes aetakse meid kõiki välja, sest tädike hakkab bussi peapeale pöörama, et oma lugematuid pakikesi üles leida. Pakikeste sees on lugematu arv välgumihkleid. Seega olime sattunud ilmselt kaubabussile. Hämmastav.
Hanoisse jõudes pakutakse meile võimalust transpordiks hotelli. Väikese lisatasu eest muidugi. Näitame soovitud kohta ning sinna meid lubataksegi viia. Siis aga peatub buss mingi teise hotelli ees, kus uksest väljub head inglise keelt kõnelev neiu ning kutsub vaatama 2 kuud tagasi avatud Blue Sky hotelli. Neil 1 tuba veel vaba ning maksab 10 USD. Kui see ei meeldi, siis on ka teisi pakkumisi lähedal asuvates hotellides. Kuna algselt soovitud hotellis oleks tuba olnud 10-15 USD'd, siis otsustame pakkumisega lähemalt tutvuda. Igati viisakas koht. Siia jääme. Kuna neiu kiidab taevani ka nende restorani (mis tegelikult on 3 lauda hallis), siis proovime ka selle kohe järgi. Valitud road tõesti maitsevad, värske mangomahl võiks lausa sõltuvust tekitada.
Kuigi kell juba hiline, jalutame veidi ka linnapeal. Hanoi tänavad on meie jaoks mõistatus. Algab tänav ja siis mõnekümne sammu järel on juba teine. Kaardil muidugi kõiki neid pole kirjas. Eksleme vahepeal ringi, teadmata kus me täpsemalt oleme. Liiklus on kohutav, sadade kaupa motorollereid, sekka mõned autod, kõik signaalitavad vahetpidamata .....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment