Esmaspäev 15.01.2007 (Daxin-Detien, Hiina)

Kasutame hommikul ühistransporti bussijaama jõudmiseks, kuna Marco õpetas meile täiendavalt hiina keelt ning seepärast oskame juba ka sõidugraafikuid lugeda.
Bussijaama kassade juures ootabki meid juba tuttav noormees ning sõit võib alata. Esimene ots on Daxini. Pilet 40 RMB'd. Kolmetunnise sõidu jooksul näeme bussiaknast vapustavalt kauneid vaateid, kuna tee viib läbi palmikasvatuste, riisiväljade ning suhkruroo kasvatustest. Igalpool askeldavad koonjate kaabudega vilkad töömesilased. Tsiteerides klassikuid, siis on kaks asja, mida võib lõputult imetleda - loojuvat päikest ning töötavat inimest.
Daxini bussijaama peahoones käivad renoveerimistööd. Töövõtted on ilmselt hiinapärased. Räämas betoonpostid, millelt on aastatetagune krohv maha kukkunud, lüüakse üle vineeriga. Vineer kinnitatakse tuimalt naeltega. Vineerile aga kinnitatakse miskitmoodi plekk. Lõpptulemusel pole viga....aga kauaks!?
Suuname Marco võitlustandrile ning pilet Detieni ja koskedeni on 10 RMB eest käes. Asumegi teele. VOT SEE on alles palsam silmadele ning hingele. Just sellised vaateid me siia reisile otsima tulime. Mägisel maastikul sõidab buss mööda käänulisi serpentiine, kus avanevad vaated kord sügavale orgu, kus sillerdab rohekas jõgi, kord kõrgustesse, kus mäetipud puudutavad pilvi. Nii tahaks kõiki neid emotsioone kuidagi talletada, kuid katsetamine näitab, et piltidele bussiaknast ei talletu mitte kübetki tegelikkusest. Enamus vähegi ligipääsetavaid mäenõlvu ning maalapikesi on muudetud trepjaks põlluks, kus enamasti kasvatatakse riisi. Ma ei tea küll meie põllumeeste raskustest suurt midagi, kuid tundub, et siinsetele elanikel on see mitmekümne kordselt raskem. Põldudele ühegi transpordivahendiga ligi ei pääse, kõik puha käsitöö ja toores inimjõud.
Nõrganärvilistele ning lõhnatundlikele teadmiseks, et Hiina pikamaa bussisõite saadab üks omapära. Nimelt on bussis alati keegi, kes ei kannata sõitu ning tegeleb oma päevase menüü välja ladumisega. Selleks otstarbeks on iga istme küljes sinised kilekotikesed ning bussi armatuurlaual pakike tablettidega. Head reisi!
Jõuame õnnelikult Detieni. Parkimisplatsi, kus buss peatus, ümbritseb pisike küla. Loomulikult iga majakese ees ka müügilett. Peale meie saabub Detieni veel neli inimest, hiinlased. Kogu potentsiaalne klientuur paarikümnele müüjale. Otsime kohta, kuhu oma suured seljakotid hoiule jätta. Keegi meid ei mõista, sest loogilist mõtlemist neil ju pole. Esitame hulgaliselt etüüde teemal jätan-koti-siia-lähen-ise-ära-ja-tulen-varsti-tagasi. Ei ole ilmselt veenev, kuigi lavakasse saaks vist juba sisse. Viimases hädas tuuakse meie juurde üks noormees, kes räägib isegi piisavalt inglise keelt. Selgub, et tegemist on Detieni koskede rahvuspargi juhiga. Juhatab meid pargi sissepääsuni (pilet 80 RMB) ja sealt territooriumil asuva hotellini, kuhu saame ka oma kotid jätta. Hotellis on huvilistel võimalik ka ööbida, vaatega kosele 500 RMB eest. Meie ahvatlevast pakkumisest siiski loobume. Võtame suuna puude tagant kostvate vesiste helide suunas. Mõni samm ja aaaaah. Istu või maha ja lihtsalt jõllita. Vahutavad joad paiskumas kaskaadina troopiliste taimede ja puude vahelt. Tahaks kose alla ujuma minna, aga keelatud ja ilmselt ka tiba külm. Siin võiks filmida vabalt järjekordse Indiana Jonesi seikluse.
Kosest tekkiv jõgi on sisuliselt piiriks ka Hiina ja Vietnami vahel. Seega kissitame silmi ja piidleme huviga ka vastaskallast, et millised inimesed ja maastik siis ka sealpool on.
Jalutame mööda parki kosega paralleelselt ülesse mäkke, kus peaks olema ka piiri tähistav kivi. Leidsime selle kenasti üles. Kohale jõudes avastame ka eest müügiletid kõiksugu träniga. Kuidagi kummaline ja samas nukker tunne. Kaunis loodus vaheldumisi suitsuplokkide, lõhnade ning suveniiridega. Müüjaid nii Hiina, kui Vietnami poolel, kes loomulikult ei oska seda ilu hinnata ega ka seda säilitada. Läga ja sodi kogu ümbrus täis. Seda peab lihtsalt nägema. Ronime veel tunnikese pargis ringi, teeme pilte ja suundume kottidele järgi.
Võtame vastu otsuse ööbida mõnes teeäärses kolka-külas. Tahtis ju ka Alice, et reis võtaks õiged mõõtmed. Reis paarikümne kilomeetri kaugusel olevasse külla saab toimuma motokärus (kokku 10 RMB). Ronime kolmekesi koos oma kottidega kärusse, mis saab maast laeni täis. Siis aga ilmuvad käru otsa kaks kohalikku naisterahvast, kelle arust on täiesti loogiline, et ka nemad peale mahuvad. Mahuvadki. Kuidas - ei tea. Poole tee peal tehakse peatus ja peale tuleb veel üks reisija - kohalik mees. Nüüd siis teame ka, mis tunne on kiludel karbis. Edaspidi lubame, et avame kojutoodud kilukarbid esimesel võimalusel, et mitte neile piinasid valmistada. Viimaks saabume külakesse Shuolong. Otsime ja leiame isegi kaks majutusasutust, üks kallim kui teine. Väsitavate otsingute vahele otsustame teha strateegilise käigu (las majutajad natuke praevad omas mahlas ning mõtlevad hinna üle järgi) ning sooritada päeva esimese söömise, kell juba viis õhtul. Sööme küla peatänaval, mis ilmselt on ka küla ainus tänav. Menüü on täis haralisi hieroglüüfe. Marco tunneb mõned ära - kala, kana. Osutame kanale ja üritame mõista anda, et seda võiks segada näiteks nuudlitega. Ettekandja-kokk kratsib kukalt ja lahkub. Tagasi tuleb näljasurma surnud sinise kanaga, kellel on ka pea otsas, kuid kõris on suur auk. Raputab teist ning näitab menüüle. Jääme kiirelt nõusse. Hetke pärast naaseb mees munaga ning näitab meile seda. Nüüd ei saa meie enam midagi aru ning viipame köögi poole, et eelistaks siiski selle muna autorit süüa. Kokk läheb toimetama. Võtame häiritud närvikava rahustuseks õlled. Lauale saabub varsti suur (no ikka väga-väga suur) kauss, kus on nuudlid, natuke juurvilja (keedetud kapsalehti) ja kuuma vette valatud toores muna, millest on nüüdseks saanud vist keedetud muna. Oi kui isuäratav vaatepilt! Libedamaks maitseelamuseks segame söögi sisse ohtralt mingit tsillikastet, nii et suu suitseb. Kogu gurmee õhtusöök kolmele (koos õlledega) läheb maksma 19 RMB'd. Ei tea, kas see oli nüüd piisavalt seljakotireisijalik? Tundub, et oli. :)
Jätkame majutusalaseid läbirääkimisi. Pika kauplemise peale (hind ei lange jeenigi) saame toa Hongle Lüguan'is 40 RMB eest (ühene tuba Marcole oli 30 RMB'd). Mõnikord on ka külmkapis soojem, kuid selle eest on vannitoas isegi boiler, mis töötab. Toad on samas kenad ja puhtad, koos linadega.
Peale hotelli check-in'i läheme kolmekesi külapeale hängima, et tuvuda nii öelda ööeluga. Marco viskab nalja, et tahaks klubisse minna. Küla peatänav on ca 200 m pikk. Teeäärsetest majadest näeme kohalike lõbusat õhtuelu. Siin-seal istumas erivanuses seltskonnad, kes einestavad, kes mängivad kaarte, kes niisama jobutavad ja vahivad mööduvaid turiste. Elutuba (meie mõistes garaaz) on kogu külarahvale näha. Avanev pilt neis kõigis üsna ühesugune - avar ja räpane kuubik, kuhu on aetud pere sõiduvahend, kus vaadatakse telekat, kus süüakse ja selle ees ka kaubeldakse oma tavaariga. Kaup kõigil sama - puuviljad, salatid, lihavardad. Hilisel õhtutunnil on võimalik isegi ehitusmaterjale ja televiisoreid osta. Mõistatuseks jääb, kellele nad seda träni müüa üritavad. Turiste siin ju peale meie näha ei ole. Kuidagi kurb on vaadata nende elu ja olemist. Räpasus tänavatel, kodudes ja ihukatetel. Ise peavad nad seda ilmselt väga normaalseks ja teisiti nad ei oskaksi tahta elada.
Mingit arhitektuuri või veidikegi loomingulise mõtlemise moodi elamust ei ole lootagi, majad nagu ühe vitsaga löödud. All kuubik-elutuba, ülejäänud elamine kerkimas kõrgustesse. Korruste arv sõltub ilmselt jõukusest või suguvõsa suurusest.
Suures uudistamistuhinas me keegi jalge ette ei vaata. Ja nii astubki Alice surnud rotile otsa. Usutavasti ta ikka oli eelnevalt surnud. Lahe!
Tänava otsast leidsime jõeäärse istumiskoha, mis tegelikult oli ilmselt juba suletud. Saame siiski oma õlled kätte (1 pudel 650ml õlut maksis 3 RMB'd) ning veedame mõnusa tunnikese vesteldes. Peale seda asutame ennast magama hotellituppa, kus sooja ilmselt 5 kraadi. Oehh. Tahaks juba soojale maale ....