Neljapäev 18.01.2007 (Hanoi, Vietnam)

Ilmad lähevad aina külmemaks. Venitame pikalt, enne kui otsustame hotellist linna külmetama minna.
Võtame suuna Ho Chi Minh'i mausoleumi poole. Poolel teel teeb meiega juttu härrasmees Austraaliast ning teatab meile muuseas, et sihtpunkt on lõunasel ajal suletud, seega otsustame teha varajase lõunasöögi. Söögikohti antud teelõigul palju valida pole. Koht, kuhu oma pehmed kohad toetame on ilmselt mingi populaarne ametnike ja muude asjapulkade kogunemiskoht. Atmosfääriga on vaeva nähtud ning teenindajad lausa jooksevad ringi. Ikka ja jälle astub sisse mingi lipsustatud seltskond, kes juhatatakse oma boksi. Menüüs on ka krokodilli ja kilpkonna liha. Einestame ilmselt tagasihoidlikult arvestades keskmist taset.
Jätkame jalutuskäiku ja vasakus teeservas kohtame tuttavat kuju. Mees on pronksist ja nimeks V.I. Lenin. Vot sellistel kuulsustel on siin veel monumendid püsi. Tänav lõppeb ja avaneb tohutu väljak - mausoleumi esine väljak. Selgub, et härral täna enam vastuvõtu aega polegi. Neljapäeviti saab sinna ainult hommikul. Lohutuseks läheme tutvuma onu Ho elu- ja tööruumidega. Infovoldik seletab üüratu kompleksi lahti - see on näide, kui tagasihoidlikult ning looduslähedast elu suur juht ja õpetaja elas. Sellises kompleksis elaks ise ka "tagasihoidlikult". Punase ajalooga muuseumi avarustesse jätame minemata. Imetleme selle asemel ühel sambal seisvat pagodat (One Pillar Pagoda).

Hanoi tänavatelt oleme saanud ainest ka meie võimalikuks peoks, näiteks koju saabumise puhul. Kui ühel lahedal vana-aasta ärasaatmise peol oli kolhoosnikel lauaotsas kuldne Stalini büst, siis näiteks "Vietnami eri" peole saaks siit kuldse Ho Chi Minhi büsti. Ainult 45 000 dongi eest. Hiljem pargis jalutades leiame teeäärt palistamas väga elurõõmsad plakatidki, mis taaskord ainult soojendavad meie südameid. Ja ikka see Ilitsh.... Kui sellegi kuidagi peole kohale saaks!

Nälga kustutame nagu backpackerile kohaselt, tänaval istudes ning kohalikega koos praetud riisi närides. Sedasorti väli"restoranid" on kohalike seas äärmiselt populaarsed. Hea kui vaba tooligi leiad. Kuid. Lõhnad on paremad, kui maitsed.

Peale kerget einet suundume kino otsima. Cinemathegue nimeks. Osutub parajaks pähkliks, sest kino on kaardile veidi ebatäpselt kirjapandud ning aadressiks antud maja ei asu tänavaääres. Peale pikka tiirutamist ja peaaegu loobumist, satume lootustandva sildi ette - Cine cafe. Kui juba kohvik, äkki ka kino kohe-kohe siinsamas. Kuigi selle kõrval rippuv ihupesu just julgustav ei ole, astume edasi.

Peale veelkordset kohalike poolt juhendamist leiame lõpuks ka kino üles. Kuid selgub kurb tõsiasi, et see on juba nädalajagu kinni olnud, renoveerimine nimelt plaanis ja juba ka käsil. Kuigi meid juhendatakse järgmise võimaliku kinomajani, leiame, et selle kino leidminegi oli paras kino ning loobume filmielamuse mõttest.

Kuna kaubanduses on palju ahvatlevat, otsustame uurida võimalusi kauba saatmiseks koju. Esimene 500 gr maksab 14 USD ning iga järgmine 500 gr 3,5 USD'd. Kokku saaks koju saata pakikese 1 x 2 meetrit ning kaaluga kuni 31 kg. Koostame mõttes ostunimekirja. Eks näis, kuid kiusatus on suur.

Leides, et temperatuur on meile põhjamaainimestele ilmselt veel liiga soe, võtame üksmeelselt ja rahumeelselt vastu otsuse suunduda umbes nädalasele reisile loode Vietnami mägede suunas, kus ilmateate kohaselt võib ka kuni -5 kraadi oodata. Mõnus!
Peale kaubandustänavatega tutvumist võtame chillimiseks kohad sisse kohalikus Minh's Jazz Club'is. Mängib live musa ja meil on hea.