Saturday, January 20, 2007

Laupäev 20.01.2007 (Hanoi - Mai Chau - Son La)

Varajasele äratusele järgnes tasumise tund tarbitud hüvede eest ning kohtumine meie autojuhiga. Autojuhiks on Zum. Hiljem selgub, et tema roolis väga ei laula, vahel ainult sumiseb ehk vilistab. Tubli mees, aastaid 48, naine 36, kaks tütart - 8 ja 14. Räägib natuke isegi inglise keelt. Kohtume ka autoga. Ikkagi Land Cruiser, kuid natuke aastaid ja veel rohkem kilomeetreid näinud riistapuu. Selle eest on istmed tuliuued nahkkatted saanud. Lausa läigivad ning lõhnavad. Lepime kiirelt kokku, et tänaseks eesmärgiks on läbida teele jääv Mai Chau küla ning jõuda Son La'ni, et seal veeta öö ja nii me sööstamegi rolleritest kihavatele tänavatele.
Sõit linnast välja kestab terve igaviku. Hanoi osutub suuremaks, kui arvata oskasime. Olime ise seni aega veetnud sisuliselt vanalinnas. Autoaknast vaadates ei teki samas tunnet, et oleksime millestki väga ilma jäänud. Aga eks nüüd saimegi ka äärelinnas väikese ekskursiooni osaliseks. Linnast välja viiv tee on hullem, kui mõni külatee. Ega päris täpselt aru saagi, millal see linn lõppes, sest üks küla tuli teise järgi ning nii me viimaks korralikule asfaltteele välja jõudsimegi. Vaadates teed, natuke kurvastame, et äkki oleks pidanud ikkagi mingid mootorrattad rentima ning nendega ise seiklema, sest teeolud pole ju hullud. Teeservas ka üht valgenahalist paarikest kohtame, kes antud matka ette on võtnud.
Peale mõne tunnist sõitu keerabki meie uhke maastur peateelt maha, et läbida kuue kilomeetrine lõik Mai Chau külani, kus peaksime ka lõunatama. Nagu juhuslikult on autojuhil juba kõik kokku lepitud, kuna väidetavalt on seal muidu raske kiirelt süüa saada. Ja muidugi... Otsustame tema usaldusväärsust testida ning laseme ennast söögikohta viia. Teekond viib läbi riispõldude, kus enamasti naised kummardades tööd teha rabavad. Kummaline, et osad põllulapid rohetavad, teised kõrval on nii kuivad nagu poleks nad ealeski vett näinud. Igaljuhul väga osavalt on need põldude niisutussüsteemid ülesehitatud.
Saabume majadeni, mis erinevad seninähtutest. Majakesed on vaiadel. Trepp viib teisele korrusele. Teisel korrusel avaneb avar tuba, bambusest põranda ning punutud seintega. Võtame jalanõud ära ning siseneme tuppa. Algul tekitab natuke kõhedust painduvale bambuspõrandale astumine, kuid tundub, et see siiski kannab. Toanurgas, akna all on väike madal laud teetasside ning kannuga. Laua taga kükitab ka naeratav vanamees. Viipab meile ja osutab patjadele. Võtame kohmetutena koha sisse ning vana valab meile teed. Joome ja ajame natuke juttu. Vana katsub Marko põlve ja siis võrdleb enda omaga ning lausub sõna "big" ning kihistab naerda. Tänu laigulistele pükstele pakub, et tegemist on sõjaväelasega ja loomulikult Austraaliast. No ei ole õige üks ega teine. Etonia ei aita antud juhul ka just palju. Las ta jääb. Taganttoast saabuvad ilmselt peretütred vaagnatega, mis asetatakse toa keskele ning meil palutakse nende taha kolida. Süüa on kõvasti - kevadrullid, lihavardad, lihavaagen, juurviljad, riis, nuudlid jne. Vapustavat maitseelamust segab nautimast teadmatus, kui palju see lõbu meil ka maksma läheb. Koos kahe õllega esitab perenaine meile nõudmise 120 000 VND peale. Tundub kalli võitu, kuid toit ja elamus olid seda väärt. Autojuhti saab vist usaldada, kuid otsustame edaspidi siiski ise endale söögikohti valida kindluse mõttes.
Jätkates teekonda, muutub ka maastik maalilisemaks ning kliima soojemaks. Täis kõhu ning sooja kliima peale tuleb kiirelt ka väike tukastus peale. Auto seiskumise ning Zum'i jutustamise peale ärkame üles. Seisame keset teed, mägede vahel. Kahel pool teed on mingi hurtsikutega küla. Zum räägib meile rõõmsal ilmel midagi, kuid pooleldi unesegasena ei saa me midagi aru. Viitab aga uksele ning annab mõista, et tema sõidab edasi ja kohtume hiljem. Ronime autost välja. Vaatame üksteisele otsa ja üritame kuuldud lausejuppidest jutu mõttele pihta saada. Tundub, et Zum viskas meid mingi küla juures maha, et meie kõnniksime läbi küla ning tema kohtub meiega teiselpool küla. Astume autoteelt külavahele viivale mullasele teele, mis viib natuke mäest üles. Niikaugele kui silm seletab on üks onn väetim kui teine. Inimesi näha pole. Hakkame astuma. Esimesena kohtume sigadega. Siis kanadega. Kuskilt puude ja põõsaste tagant tuleb meie juurde mingi vanamees. Naeratab. Suus kõik mustab nagu oleks mees just s**** söönud. Astub Markole ligi ning kutsub aeda ja annab mõista, et võiks natukene popsutada. Lähemal vaatlusel tundub, et mees oleks justkui natuke pilvedes. Ilmselt ka suits, mis oli pakkumisel, ei olnud päris tavaline suits. Loobume viisakalt ning jätkame teed. Küla kitsas ning teed nagu ei olegi, kõnnime sisuliselt inimeste hoovides. Hakkame kahtlema, kas me ikka saime õigesti antud ülesandest aru ning kas see tee üldse viib kuhugi. Vägisi tahab teine ära lõppeda. Jätkame siiski teekonda. Majadest ning kurat teab kust ilmuvad koerad, kes ei ole oma olemuselt just sõbralikud. Vaatavad meie isuäratavaid sääri ning limpsavad keelt. Astume edasi, kuni üks krantsidest kargab Alicele tagant poolt jalga kinni. Terava kiljatuse ning paari kiirema liigutuse peale laseb koer oma hambad siiski õnneks lahti. Tuju null. Kuradi küla. Koeri tuleb juurde, iga järgmine tundub suurem kui eelmine. Võtame kotid käe otsa ning asume nendega vehkima. Lõpuks ilmuvad majaustele ka inimesed. Mingid vanemad mammid tulevad vitsadega. Loodame, et koeri taltsutama. Koerad tõmbuvadki tagasi, kuigi hauguvad vihaselt. Kiirendame sammu, et loodetavasti autoni jõuda. Külateel kohtame palju lapsi, kes enamuses oma etnilistes rõivastes. Eemalt paistabki juba ka suurem tee, kus ootab meid Zum autoga. Enne autoni jõudmist oleme tunnistajateks, kuidas ühte koertest ilmselt söögilauale viiakse. See siinkandis ju lausa delikatess. Loodame, et selleks osutus Alice't rünnanud koer. Hea, et meie matkakotid on punnis ravimitest - võiksime vajadusel kasvõi tagasihoidliku medpunkti püsti panna. Kiire puhastus antiseptilise lahusega ning tundub, et kriimustused ei ole õnneks väga tõsised. Eks ehmatus oli suurem. Edaspidi ikka igas külas ennast proovile ei pane.
Naudime mööduvaid vaateid. Sellisel sõidul võib kael pidevast vasakule-paremale vaatamisest kergesti kangeks jääda. Pimeneb. Saabume Son La'sse. Esimese asjana jääb silma linnas valitsev pimedus. Inimsed liiguvad ja toimetavad oma majade juures, kuid kuskil ei põle ühtegi tuld. Ka autojuht ei oska vastust anda. Eeldame, et ju siis on nad nii säästlikud. Küsimus jääbki vastuseta. Palume ennast viia juhil LP's soovitatud hotellini. Noogutab. Saabume siiski hotellini, mis raamatu järgi kuulub riigile - Trade Union Hotel. Vaatame üle.
Naeratavad tütarlapsed tulistavad alustuseks toa hinnaks 35 USD'd. Ilmselt tegid meie silmad mitu tiiru, mille peale tuldi mõne sekundiliste vahedega allapoole - 25, 20 ja viimaks 15 USD'd. Sellise hinna juures ja tiba toibununa oleme nõus tube vaatama minema. Tuba askeetlik, uks on mõeldud ilmselt kääbustele, sest lukust avamiseks peame meie kükitama. Otsustame vaadata ka teisi hotelle. Jõuame vaevalt hotelliuksest väljuda, kui meile tütarlaps järgi jookseb ning pakub tuba juba ka 10 USD eest koos hommikusöögiga ning mainib, et täna õhtul on nende hotellis show, seega oleks äärmiselt kahju kui me seda ei näe. Huvitav, kas neil või meil. Lisaks veel tavapärane jutt, et ega selles linnas nagu teisi hotelle eriti pole või tegelikult ikka on ka, aga seal ei räägita inglise keelt jne. Sellise müügitöö peale oleme nõus jääma.
Seame end sisse ja teeme kerge õhtusöögi hotelli restoranis, mis on täis ilmselt kohalikke, kes tähistavad lärmakalt kellegi sünnipäeva või lihtsalt nädala viimast laupäeva. Kiirustame esimesele korrusele, kus väidetavalt ka show toimuma saab. Muusika juba mängib. Astume sisse ja tardume. Ruum oleks kui meie kaugest punasest minevikust või paariaasta tagusest aastavahetuspeost kolhoosi teemal. Laval onu Ho büst, taustaks punalipp, millel sirp ja vasar. Lisaks veel mingeid loosungeid täis sinilipp. Laes tiirlemas ka diskokera! Saalis kedagi peale meie ja laval süntesaatori taga laulmist harjutavate inimeste pole. Kõik lauad - toolid tühjad. Astume paar sammu tagasi ning võtame suuna linna poole, eeldame, et sattusime siia liialt vara. Teeme lühikese jalutuskäigu kõrvalolevas pargis ning naastes hotelli juurde näeme saalis ka teisi inimesi. Meile juba viibatakse kutsuvalt ning astumegi uuesti sisse. Enamus publikust on needsamad juba lõbusas tujus pidulised restoranist. Eeldame, et tegemist mingite linna funktsionäridega, kuna rinnus kõigil kuldmärgike ning hotelli teenindajad neid pidevalt ümardades. Esimeses reas silmame veel mõnda valgenahalist. Ilmselt aukülalised, kuna nende laual on ka punane linik ning kohalikud tütarlapsed tõlkimas ja midagi selgitamas.
Algab show. Lavale reastuvad esinejad, kelleks on kogu hotelli naispersonal ning sekka ka üks mees, sünteka mängija. Lauldakse ühislaul. Katsume säilitada tõsise näoilme, et mitte naerma pursata. Teiseks numbriks on "Liblikas", Tai rahvatants. Vahepeal käib ka keegi naisterahvas midagi jutustamas. Rahvas plaksutab. Siis edastatakse ilmselt kas tervitusi või õnnitlusi saalis istuvale tähtsa olemisega meesterahvale. Too tõuseb ja tänab. Kogu vestlust üritab keegi eesriide tagant piiksuva algklassi inglisekeele tasemega ka tõlkida. Mõttepause on rohkem kui sõnu, seega jääb enamus jutu mõtet arusaamatuks. Kontsert jätkub soolonumbriga. Laulukesel pole viga. Siis aga kargab saalis kõige bravuurikam tegelane püsti, rabab kuskilt lauanurgalt roosioksa, surub selle lauljale pihku ning teise käega valab poole laulu pealt lauljale klaas viina kurku. Lauljanna kuuletub ning joob klaasi tühjaks. Laul jätkub. See kõik oli nii ootamatu ning rabav, et isegi pildistamine ei tulnud meile meelde. Vahtisime lihtsalt suud ammuli. Vot on show!! Olime ääretult õnnelikud, et sellesse hotelli otsustasime jääda, selline show on ikka kordi parem kui vees suplevad sado-maso nukud. Bravuurikas härrasmees tunneb, et temast on saanud ilmselt õhtu peaesineja. Võtab kätte pudeli viina ning pitsi ja asub kõiki jootma. Juuakse ilma vastu vaidlemata. Kätte jõuab järg ka esimeses reas istuvate välismaalasteni, vist itaallased. Esimene härrasmees üritab korduvalt keelduda, kuid selline lahendus ei sobi mitte auväärt härrale ning surub aga pitsi huultele. Viimases hädas tuiskab olukorda lahendame välismaalaste tõlk või mingi abiline. Ilmselt seletab, et neil nii ei jooda. Härra viskab viltuse pilgu külalistele ja oma pudelile ning asub teiste ohvrite kallale. Ilmselt julgust kogununa üritab ka mõni kohalik keelduda, kuid neil selline käitumisviis läbi ei lähe ning kõik viskavad endale pitsitäie haljast kurku. Tundub, et härral on mõjuvõimu. Meieni õnneks härra ei jõua, kuigi istume kolmandas reas. Meile tuukase lauale väiksed tassid teega. Täiesti meeldiv üllatus. Meist tagapool istuvatele inimestele teed ei pakuta. See ei tähenda ilmselt midagi head. Vahepeal esitab äärmiselt kena laulu hotelli vastuvõtujuht nagu meile öeldakse ning siis kutsutakse lavale ennist õnnitlusi saanud härrasmees. Eeldame kõnet, kuid ei, asub hoopis laulma. No täitsa kino, nagu mingi isetegevuslaste kontsert. Välismaalased esimesest reast tõusevad ning ilmselt valetavad midagi ilusat kokku ja kaovad kiirelt saalist. Kas peaks ka lahkuma, käib peast mõte läbi, sest hüperaktiivne härra muudkui istub ühe inimese juurest teise juurde ja seletab midagi vahetpidamata.
Viskame nalja omavahel, et kohe palutakse ka meil laulma asuda. Ei jõua veel mõtet lõpetada, kui avastame, et Marko kõrvale on end istuma sättinud nooruke tütarlaps hotelli vastuvõtulauast. Teebki ettepaneku Markol laulma minna. Hirmust kangena üritame selgitada, et see mees kohe ikka üldse laulda ei oska. Ei piisa, kuna inimene, kes tahaks laulda saab väidetavalt sellega ka hakkama. Nii nüüd siis veel solvame ka enda võõrustajaid, kuid Marko jääb eelmisele legendile kindlaks ning viib jututeema mujale. Uurime, kes need esinejad ning askeldajad ka on. Kehva inglise keele tõttu päris hästi aru ei saa, kuid kinnitamist leidis fakt, et need mingid parteitegelased. Lavale astub hotelli direktor nagu meile selgitatakse. Esitamesele tulevad tema isiklikud luuletused, mille peale publik on loomulikult vaimustuses. Uurime sisu. Väidetavalt räägib üks neist lahke ja sõbraliku teenindusega hotellist. Teine on äärmiselt patriootlik. Parteipoisid on rahul. Siis räägib tütarlaps midagi viimasest tantsust, kuid jällegi kehva inglise keele tõttu ei pööra me sellele erilist tähelepanu. Suure õhinaga pühendab ta meid veel oma unistusse ka ise hotelli lavale varsti pääseda, sest see oleks nii tore. Kuna ta on olnud siin tööl ainult 1 kuu, siis teda veel lavale ei lasta. Siis aga saabuvad äkitselt rahvariietes tantsijad ning jäävad meie juures seisma ning meid palutakse lavale. Proovime keelduda, kuid siinkohal meile armu ei anta. Laval asume tantsima mingit ringtantsu nagu "kes aias". Esmalt ei pööragi tähelepanu, kes või mis seal aias siis on vaid keskendume sammudele. Siis aga lükatakse meid ringi keskele, kus on suur savist vaas, milles pikad õlekõrred. Ei saa midagi aru. Appi tuleb üks kohalik, kes näitab et tuleb kummardada ning kõrs suhu võtta. Imemisest ei räägitud midagi, kuid Marko seda teeb. Tegemist on mingi alkoholiga, mis on maetud mingi pudru alla, mis vaasist paistab. Maitse ei olegi halb. Kui tants saab läbi õnnestub Alicel lavalt põgeneda, kuid Marko surutakse rivvi tagasi ning algab ühislaulmine koos esinejate, hotelli direktori ja veel ilmselt paari tähtsa näoga. Saalis lauldakse kaasa ja plaksutatakse. Vist on jällegi tegemist äärmiselt patriootliku lauluga. Lõpuks laulab ka Marko juba kaasa, sest iga salmi lõpus kõlab "......Vietnam, Ho Chi Minh jne."
No sai alles õhtu!

3 comments:

Unknown said...

Appi, vot see on ürituskorralduse tase! Sellist kontserto-grossot tahaks meist igaüks näha ja kogeda. Illge huumor ikka :)))

Unknown said...

Tere Teie !Leidsin hetk tagasi aega endale võetud (lisakohustuste) :D vahepeal ka lõpuks teie blogiga tõsisemalt tutvuda.

tahan teiega koos seal möllata -oi meil oleks lõbus

Anonymous said...

hilarious stuff!