Kolmapäev 24.01.2007 (Sapa - Hanoi, Vietnam)

Seekordne öö on tänu suuremale radiaatorile eelmisest tunduvalt parem. Hotell ja tuba on korralikud, kuid restoranis asuv küttekeha jätab kõvasti soovida. Nimelt on selleks väike puiduga köetav pliit-ahi, mis ajab hirmsal kombel sinist suitsu sisse nii, et õhk on paks. Silme kissitades ning pisaraid poetades närime oma hommikusööki ning peame sõjaplaani. Kuna jeep sai renditud viieks ööks ja kuueks päevaks on auto meie käsutuses veel kaks päeva ja ühe öö. Kune eilsest matkast oli meile küllalt veendumaks, et meis ei ole veel piisavalt ainest saamaks mägironijateks, tundub mõistlik suunduda soojemaale ja siledamale maastikule. Meile sobivaks sihtkohaks oleks Halong city ning Halong Bay (laht), mis asub Vietnami idakaldal. Kahe päevaga peaks sinna sujuvalt kohale jõudma. Hea plaan - nii tundus see algul meile. Autojuhti olukorrast teavitades sulab tema lahke näoilme nagu kevadine lumi. Läheb ja mõtleb natuke omaette nurga taga. Tagasi tulles teatab, et sõit on võimalik, kuid natuke peaks juurde maksma. Uurime palju see natuke siis on. Autojuht arvab, et see ei ole palju, nii umbes 50 USD. Tavahind oleks 100 USD, tema sõnul. Selline asjade käik meile kohe mitte ei sobi. Seepärast ei hakka teda kohe rohkem traumeerima vaid anname käsu võtta suund Hanoi suunas. Lubasime täpsustada täpse sihtkoha õhtuks. Autojuht kuuletub ning sõit mägedest alla võib alata.
Teeme kiire kõne ka oma Hanoi hotelli, kust auto rentisime ning teavitame neid tekkinud olukorrast ja ootame nendepoolset abi. Vastupidiselt meie ootustele teatab hotell, et selline muudatus pole võimalik, kuna meie oleme tellinud Vietnami loode reisi, aga Halong asub Vietnami kirde osas. Järgneb pikk ja tuline vaidlus ning selgitamine, et me ei tellinud mitte reisi vaid rentisime auto ja seepärast tundub meile loogiline, et sõidame makstud päevade raames sinna, kuhu ise tahame. Oluline, et me sellega autofirmale lisakulutusi ei tekitaks. Vietnamlaste loogika sellest aru ei saa ning nemad rajuvad muudkui oma joru, et ei saa ja nii pole võimalik ja nii pole kunagi tehtud. Marko muutub toru otsas üsna valjuhäälseks ning võtab appi loomingulise käitumise ning annab mõista, et tema näol on tegemist reporteriga, kes kirjutab reisiraamtut Vietnamist ning äärmiselt kahjulik oleks hotellil sinna negatiivne reklaam saada. Sellepeale lubatakse meile, et hotell arutab olukorda autorendi firmaga ning meid teavitatakse lahendustest. Anname omaltpoolt veel vihje, et juhul kui meie marsruut osutub kilometraazilt suuremaks, siis lisanduva kütuse oleme nõus ise ostma (1L diiselit maksab 8700 VND), sest auto ja autojuhi eest oleme ju juba maksnud. Meie arvutuste kohaselt ning ka autojuhi kinnitusel on lisanduv kilomeetrite arv kuskil 300 koos tema tagasisõiduga Hanoisse. Võtame mõne aja pärast hotelliga uuesti ühendust, et uurida mis on toimunud. Järgneb tõeline ringmäng, kus telefon liigub kord Marko kätte, kord autojuhi kätte ning mõlemad esitavad oma argumente. Meile teatatakse, et kütus tuleb meil juurde osta ja see on kuskil 60 USD'd. Nad peavad meid ilmselt ikka täiesti lollideks ja kõndivateks rahaautomaatideks. Vestlus hotelliga lõpeb nende lubadusega uuesti autofirmaga vestelda ning olukord lahendada. Vajadusel lubavad tagasi helistada.
Sisetunne või alateadvus annab mõista, et kindluse mõttes tasub otse Hanoisse hotelli sõita, et seal olukorrast parema ülevaade saada.
Autojuht on sellega nõus ja nii me veedamegi 12 tundi nahkistmetel ning naudime akendest avanevaid vaateid.
Möödume paljudest küladest, kus teeäärsetes koolides on just tunnid lõppenud. Siinkohal oleks paslik mainida, et enamikes linnades ja külades on kooliõpilased äratuntavad valge-sinise dressipluusi järgi. Varrukatel olevad embleemid natuke erinevad. Kohalike hõimurahvaste lastel on muidugi oma tavapärane riietus, nemad ühtset vormi tundub, et ei tunnista. Aga õige kah.
Teepeal sirutuspeatusi tehes üritame kohalikega keelt praktiseerida, kuid Vietnami keele kirjapilt ning hääldus on kaks eri asja ja seepärast ei mõista meie lalinat mitte keegi. Vääname keelt suus üht ja teistpidi, kuid ei miskit. Appi tuleb võtta ikka käed ja jalad ning alles siis saame asjad räägitud.
Lõunasöögilauas arutame ja nendime, et riis Vietnamis ja Hiinas on maitselt täiesti erinevad. Hiina oma on aromaatne jasmiinimaitseline riis, kuid Vietnami riisiterad on justkui ümaramad ning ka kleepuvus ja maitse on kehvemad. Igaljuhul pulkadega neid taldrikul või kausis taga ajada on tüütu. Kohalikud tõstavad kausi suule ning siis pulkadega udjavad terakesed suhu. Meie jääme siiski eurooplasteks ja näeme vaeva.
Silma jääb erinevates külades kasutatav riisikülvi tehnika. Enamikes näeme põlvini mudas ja kummargil naisterahvaid, sekka ka mehi, riisitaimi ükshaaval istutamas. Tänavatel silmame ka seljast kangeid, ettepoole kaldus kõveraid vanemaid naisi, kuna selline töö tundub ikka roppraske olevat. Paaris külas, aga kohtame tehnikat, kus külvaja seisab põllu servas ning viskab osava kaarega riisitaimi ükshaaval vesisele põllule. Huvitav oleks teada erinevate lähenemiste efektiivsustulemusi. Aga see jääb kellelegi teisele avastamiseks.
Jõuma viimaks ka Hanoisse. Anname autojuhile mõista, et oleme temaga tegelikult rahul, lihtsalt meile tundub, et hotell ja rendifirma ei käitu meiega korrektselt ning me kavatseme edasi protsessida. Autojuht mõistab meid ning me lahkume kõik naeratavate nägudega. Hotellis on selleks kelleajaks tööl uus vahetus, kaks uut inimest, kuid nad on ähmaselt olukorraga kusis. Algab pikk hala sellest, kuidas nemad meie broneerigu pealt teenivad ainult 2 dollarit ning nii nagu meie teha tahame, ikka ei saa ja ei tohi. Meie ka jonni ei jäta ning jääme endale kindlaks. Vaidlus kisub inetuks ja valjuks, kuid lahendust ei tule. Nendepoolsed versioonid muutuvad iga natukese aja tagant. Küll väidetakse meile, et broneeringu tegi keegi, kes tegelikult nende hotellis ei töötagi, siis aga teatatakse, et kuna me oleme juba Hanois, siis oleme justkui annulleerinud oma kuuenda päeva jne. Vaidlus kestab terve tunni. Kell on juba üheksa õhtul. Meile soovitatakse pidevalt rääkida hommikul selle inimesega, kes meile broneeringu tegi. Seega jääb arusaamatuks, kas ta siis töötab neil või mitte. Palume endale siis ööseks tuba anda, et hommikul jätkata. Väidetavalt on hotell täis. Marko nõjatub üle leti, ning avastab, et tegelikult on enamus ruumide võtmeid alles, seega on hotell poolenisti tühi. Vahepeal tehakse meile ettepanek vormis, et meile osutatakse teene ning meile broneeritakse kohad homses bussis, mis meid Halongi viib. Meiepoolse põlguse peale, ollakse isegi nõus see meile tasuta tegema. Paraku teame me selle bussipileti hinda, mis on 35 000 VND'd ja see pole meie arust võrreldav rendiauto päevase maksumusega. Siis aga teatab naisterahvas vastuvõtust, et tal on muid tegemisi tänaseks õhtuks ja tema peab ära minema ning soovitab meil jälle hommikul naasta ja lahkubki. Sellise klienditeeninduse peale teatame vastuvõttu jäänud mehele, et meie paneme oma laagri tema leti juurde püsti ja vaatame esiteks, kas hotell täitub 100% ja teiseks ootame siiski lahendust oma probleemile, sest ka meie tahame homme oma asjadega edasi minna. Pool tundi istume niisama. Pidevalt käib vastuvõtulauas telefonikonverents. Siis naaseb üllaltuslikult ülbe olemisega naisterahvas ja teatab, et hotelli omanik on võtnud vastu otsuse meile välja maksta kompensatsioon 20 USD ning nõuab selle omakorda sisse meile reisi broneerinud töötajalt. Jääme selle pakkumisega rahule ning lahkume pimedatele Hanoi tänavatele omale uut hotelli otsima. Leiame selle kiirelt ja asume puhkama.
Moraal - ei saa ikka lasta kohalikel omavolitseda ning peab endale kindlaks jääma, siis saab ka tulemusi. Muidu harjuvad ehk liiga ära.