Hommik algab külmas toas. Meile eraldatud aparaat siiski ei suutnud tuppa plusskraade juurde tuua. Mida võis ju arvata. Et tänane õhtu veidike meeldivamas kliimas veeta, otsustame kohe hommikul uue hotelli leida. Astume sisse kõrval asuvasse Mountain View Hotelli, mille omanikuks on üks esimesi naissoost matkajuhte Sapas. Tube pakutakse meile mitmes hinnaklassis, 8-15 USDd. Valime kesktee, 12 USD. Ka küttekeha tundub klass parem olevat kui eelmises hotellis. Tahame ju ennast peale rasket päeva ikka inimese moodi tunda.
Otsime järgmisena tänavalt putka, millest ostame lastele vihikuid-pliiatseid ning kommi. See olevat tore zest, kui neid külalastele jagame. Kuigi kommionu ja -tädina ennast tunda ei taha, võtsime siiski reisi organiseerijate nõu kuulda.
Peale kolimist ja kiiret shopingut on kohal ka meie tänane reisijuht Cao, kes on väga väikest kasvu vietnamlane, tegelikult pärit Hanoist ning Sapas olnud aasta. Peale kiiret tutvumist surutakse meid logusse ja mudasesse vene jeepi - vana hea villis. Sõit mägiküladesse alga. Juht osutub
rallimeheks ning teeme savi-mudasegusel teel nii mõnegi kaabeka. Kaljuservalt alla ei tahaks küll käia, käib peast läbi. Kuna vaated riisiväljadele on tõeliselt kenad, tehakse meile teepeal mõned peatused. Sellist maalilist pilti me veel näinud ei ole. Riisiväljad on siin eriti võimsad, rohelised ning osavalt kujundatud. Vot see on klass! Kui oleme Markoga pildistamise lõpetanud, astuvad meie juurde 3 aasiapäritolu naisterahvast, kes esitavad palve koos pilti teha. Marko selle mõttega muidugi kohe nõus. Aga naised siis naeratavad häbelikult, et ei, nad tahavad hoopis Alicega koos pilti teha. Marko on kurb. Kuid mitte kauaks.
Teel küla poole üritasime vestlust arendada meie giidiga, keda kiideti ju väga hea inglise keele oskuse poolest. Kahjuks ei mõistnud ta eriti meie küsimusi ja veel vähem oskas ta neile ka vastata. Tundsime juba kerget kibestumust, et oleks ikka pidanud teise büroo ja giidi valima. Ei saa ikka vietnamimehi uskuda. Aga ega meil muud üle ei jää, kui kannatlikult ja käte-jalgade abil ennast oma giidile arusaadavaks teha. Koera tunneb ta näiteks auh-auh järgi edukalt ära. Nagu lasteaias oleks.Peagi kästakse meil autost välja kobida, et siit algabki jalgsimatk. Meie ees laiutab savi-
mudaväli, mis on traktoriga veel ka ülesküntud. Meid lohutatakse, et sellist teed on ca 0,5 km. Uurime siis, et kui pikk meie matk kilomeetrite poolest kokku ka on. Saame vastuseks - ca 15km. Okei. No vaatame seda asja. Eeldame, et oleme ju nüüd trenni ka teinud, ei tohiks nii raske olla. Eelmine matk oli küll ainult 7 km, aga siiski. Ronime üle mudavallide ning peagi algab tõesti veidi rohusem tee. Tee viib mäest alla orgu. Giid viipab ühele väga kaugele majakesele, et sinna peamegi jõudma. Muutume Markoga murelikuks, see on ju niii kaugel. Aga siis ikka meenutame, et tulimegi ju siia loodust nautima. Naudime siis.
Mäest laskumine osutub üsna libedaks ning seejuures ka kiviseks. Marko korra libastub, kuid saab õnneks käe maha ning hullem jääb juhtumata. Järgmisena libastub kivide peal giid, kuid teda päästavad kiired jalad. Ja need on tal tõesti kiired. Meil on tegu, et tema tempoga sammu pidada. Teepeal saame näha, kuidas kohalikud pühvlitega põldu künnavad. Siin kõplaga nalja ei tehta. Kuna pühvlid tuuakse mäkke külast, siis on terve meie teekond palistatud pühvlikookidega.Ban Ho'sse, taide külla jõudes oleme kergelt üllatunud - mitte keegi ei kanna rahvuslikke rõivaid. Cao teatab, et ega neil jah seda kalduvust ei ole. Nemad eelistavat kaasaegset riietust.
Tekib küsimus - mida me siia siis vaatama tulime!? Majad on klassikalised külamajakesed, mõned bambusest, mõned kivist, mõned savist. Palju lapsi, loomi ja linde. Meile näidatakse ka koolimaja, milles õppimist meie lapsed ei oskaks vist uneski näha. Katus on, poolikud seinadki on ja mingisugused toolid-lauadki. Ka koolimaja õuel jalutavad loomad. Liigume edasi järgmise küla poole. Lapsed jooksevad meil karjas järgi ja korrutavad vist nii 
1000 korda hello-hello-hello..... Vaesekesed tõesti üritasid märku anda, et nüüd on kommijagamise koht, aga meile ei tulnud oma kommivaru meeldegi. Kui lapsed sabast maha raputatud, algab tõeline südame proovilepanek. Mäkketõus. Meie hingeldame ja teeme muudkui peatusi, kuid Cao'l pole higipiiskagi näol. Aga me ei lase sellest ennast eriti häirida, lihtsalt imestame. Ja pauside ajal vaatleme ümbrust, mis on ikka tõeliselt fantastiline.Meie järgmine küla on Nam Tong, kus elavad red zao'd. Kui tai'd elasid orus, siis red zao'd
valivad elupaigaks peaaegu alati mäe kõrgema koha. Sellest tulenevalt on suremus neil suur, sest külmas kliimas ei pea laste tervis vastu. Elatist-lauapealset teenitakse põllul kasvava saadusega - riisi ning köögiviljadega ja metsaga. Ilmselt ajavad riisist ka puskarit. Kuigi koolimaja näeb väliselt välja suht kena ja uus, on inimesed külas väga vaesed. Siinne rahvas kannab ka oma hõimule kohaseid riideid. Need on küll mustad ja suht räbalad, aga mingi aimduse saame. Lapsed on mustad ja kärnas, jooksevad 
pool-alasti ringi, jalanõud on vähestel. Meid lubatakse ka üht onnikest seest vaatama. See on tõeliselt vaene, ilma mööblita, must, külm, tossu täis (viljast putukate tõrjumiseks) elamine. Pereema toidab vahepeal last rinnaga. Pereisa võlub kusagilt kaks tooli välja. Cao korrutab muudkui, et need inimesed on väga-väga vaesed. Usume. Kuigi pereisal on suus terve ülemine sahtel kulda täis. See jääb mõistatuseks. Siis meenuvad meile kommid ja vihikud ning jagame siin peres siis esimese noosi laiali. Tegelikult 
on kuidagi nadi tunne endil seejuures (et tuled vaeseid peotäie kommidega narrima), aga parem ikka, kui niisama tühjade kätega sisse astuda.Jalutame veel paari maja vahel ringi ning jagame lastele komme. Kohale sätib ennast ka üks vanem tädike, kes komme meil peost rabab. Hmm. Aga ok, meil kahju ei ole.
Asutame ennast juba ka tagasiteele, sest kell palju. Esimene ots läheb hästi, sest see on allamäge. Jõudes tagasi Ban Ho'sse, hakkab giid Cao, koos meid võõrustava perenaisega süüa valmistama. Supp saab väga maistev. Lõunalauas uurime veidi ka giidi tausta. Saame teada üllatava fakti, et varem töötas Cao inglise keele õpetajana (sealt siis reisibüroo arvamus heast tasemest). No sellise õpetaja käe all on vaestel vietnami lastel ikka väga raske keelt õppida. Kui ta muidugi ikka oli seda ametit kunagi üldse pidanud. Neid ei saa siin ju uskuda.
Kõht täis, algab viimane osa matkast - mäkketõus meid ootava jeebi juurde. See ca 2 tunnine osa on matka raskeim. Oleme näost nagu peedid, süda tahab seest välja põksuda, jalad ei kuula enam sõna. Vahepeal valdab meid tunne, et siia ma ka jääme, sest lihtsalt ei jõua. Aga läbi ime me kohale kuidagi jõudsime. Kuigi matk oli tõeliselt raske, giidist erilist tolku ei olnud ning kohalike hõimurahvaste uhkeid kostüüme me ei kohanud, jäime oma matkaga siiski rahule. Mõnus oli sellise maalilise looduspildi keskel veeta päev.
Kui sültjalad õnnelikult hotelli jõudsid, oli tuba juba soe. Kiire pesu ja nagu kaks kotti vajume kiirelt unne, kuigi kell on alles seitse. Mõne tunni pärast ärkame, läheme teeme õhtusöögi ning õnnitleme teineteist eduka päeva eest ja suundume uuesti magama.
No comments:
Post a Comment