Varajane tõus ja check-out. Pesuskäinud riided saime meeldivalt lõhnavalt tagasi.
Hoolimata hoogsast planeerimisest hakkab kiireks kiskuma. Taksojuhist tunneme linna paremini. Esimese hooga peatub bussijaama ees ja üritab meile selgeks teha, et siin peamegi maha minema. Vot ei lähe ja sõida aga edasi, küll me juhatame. Kiirelt joostes olemegi peaaegu viimased, kes rongile jõuavad. Vedas. Rohkem nii ei tee.
Rongisõit Nanningisse kestab kirjade järgi neli ja pool tundi. Rongivagun on silmini täis. Vahekäigust ühelpool on kolm ja teiselpool kaks istet. Meid surutakse istuma kolmesesse vahesse vastakuti nii, et Alice on kahe Hiina mehe ja Marko kahe Hiina neiu vahel. Peale väikest hilisõhtust veini ja varajast ärkamist katsume oma lahkete naabrite õlgasid mitte liialt kuritarvitada. Sõit sujub suhtelises vaikuses kuni viimase tunnini. Kõrvalpingilt pöördub meie poole naisterahvas, kes teatab meile, et neiu Marko paremal käel on õppimas inglise keelt ning kas ta tohiks seda praktiseerida. Loomulikult oli see ainult ema mõte, kuna teismeline neiu osutub häbelikuks ning algul ei taha vestlus mitte areneda. Ema ise on oma inglise keele omandanud turismisektoris töötades. Hetkega tekib meie ümber kirev seltskond, kes on kõik võõraid kuulama tulnud. Räägime maast ja ilmast. Naine vahel tõlgib ka teistele. Kõik noogutavad ja mõmisevad midagi selle peale. Probleemseks osutub meie kodumaa selgitamine. Sõna Estonia oli neile sama tuttav, kui näiteks Räpina või siduri-piduri-survelaager. Esimesena pakutakse Australia ja siis veel mitu mitte sobivat kohta. Lõpuks hõikab keegi tark vagunist mingi sõna ja kõigil on paljutähenduslikud näod - nüüd siis teame, kust te pärit olete. Kindluse mõttes joonistame omapoolse maailma kaardi, kuha märgime ka Eesti. Kõik muudkui korrutavad mingit kummalist sõna. Palume seda korrata ning selleks osutub Romania. No ei sobi. Lõpuks nõustuvad kohalikud meie kodule nimeks panema Etonia. Jääme ka nõusse. Olgu siis Etonia. Nüüd siis küsiks kuhu läksid need miljonid kampaaniale "Welcome to Estonia"? Pika vestluse lõpuks leebub ka neiu ning vahetab meiega mõningad laused. Tegelikult oskas ta oma ea ja saadud hariduse kohta üsna hästi inglise keelt. Saime suheldud. Küsitakse veel, kas meil oleks näidata kõneks olnud Eesti oma raha. Kingime neile mõned kupüürid, mida tormab uudistama vist veerandik meie vagunirahvast. Loobume viisakalt meile pakutud jeenidest. Sellega hiinlased ei lepi. Kottidest hakkavad välja tulema mitut sorti mandarine ning lõpetuseks kuldses pakikeses hiina meditsiini Marko kipitava kurgu jaoks. Üks annus kohe ka avatakse ning suhu topitakse. Toimib küll. Rongisõidu viimased kilomeetrid veedame hiina keelt õppides rühmatöö põhimõttel. Meie hääldame, nemad naeravad. Oleme siiralt meelitatud antud kontaktist kohalikega.
Väike nüanss veel rongisõidust. Nimelt tulid vahepeal vagunisse ametlikes ülikondades noormehed, kes olid vist osaliselt lõbustajad, teisalt müügimehed. Tegid igasuguseid mustkunstitrikke ning sekka pakkusid igasugust nodi. Suudame loobuda. Trikid olid muljetavaldavad. Loomulikut tehti trikke meie nina all, rahvamass ümber.
Vaadates Nanningi kaardile otsustame olla laisad ning valime hotelli Ying Bin, mis asub kohe raudteejaama vastas. Spartalik, kuid siiki mugavustega tuba 75 RMB'd. Avastame, et antud hotellis oleks pesupesemine olnud peaaegu tasuta. Kaks eset toa hinnas ning iga järgmine ainult 1 RMB. Guilinis makstud 81 RMB eest oleks saanud ikka üsna palju musta pesu teha.
Kuna Alice hakkas natuke muret tundma, et me ei ole nagu ikka päris õiged backpackerid, siis otsustame edaspidi olukorda natuke karmistada. Esimene peatus öökla. Laua taha istudes on tunne, et ega siit nii kergelt enam püsti saagi, sest kõik kleepub. Valitud söögid on odavad ja imelikud. Samas söödavad. Suuremalt jaolt. Kuna menüüs oli ka kohvi piimaga, siis otsustame proovida. Lauale ilmub tumepruun vedelik valgete tükkidega (selguse mõttes - selle piima andja on juba ammu vanadusse surnud). Siinkohal peab ütlema, et loogilist mõtlemist hiinlased ei valda. Viitame valgetele tükkidele, raamatust sõnale piim ja teeme haput nägu. Algul ei mõisteta, kuid siis tärkab väikses hiina peas mõte ja lauale ilmub must kohv, sest seda me ju selgitada nende arust üritasime. Maksame tohutu elamuse eest 56 RMB'd (enamus sellest on need kaks kohvi). Puhas röövimine.
Peale kiiret tiiru linna peal otsustame uurida, kuidas siit linnakesest edasi saaks. Oleme valinud endale järgmiseks sihtpunktiks Detian'i kose, mis asub Hiina-Vietnami piiril. Suundume kohalikku bussijaama, kus peale kahepoolseid monolooge tuuakse meie juurde üks meie omadest - valge mees. Vaatame mõne hetke nõutult üksteisele otsa, samas kui teda toonud kassiirid, punased lindid üle õla ja puusa nagu missivalimistel, seisavad kobaras naeratavate paljutähenduslike nägudega. Saame kõik esimesest kohmetusest üle ning asume uurima, miks meid kokku viidi. Selgub, et olime mõlemad just huvi tundnud Detian'i poole suundumisest. Meie uueks tuttavaks osutus Marco (maailm on tõesti täis hulkuvaid Mark(c)osid :) ), Lääne Saksa - USA turist, kes on veetnud juba viimased kolm ja pool kuud Hiinas. Sellest tulenevalt on ka tema hiina keel tunduvalt parem ning üheskoos uurides saame selgusele ka tulevases marsuudis. Nanning-Daxin-Shuolong-Detien, ümberistumisega.
Suundume seejärel linna, öise tänavakaubandusega tutvuma. Marco julgustusel ning ärgitusel proovime mõned kahtlase välimusega söögid - peopessa mahtuvad linnupojad, mingi liha vardas, mingi valge pehme ja väga vürtsikas juur jne. Eks näis, mida organism selle peale homme kostab.
Lepime kokku, et juhul kui keegi ümber ei mõtle või sisse ei maga, siis kohtume hommikul bussijaamas.
Hoolimata hoogsast planeerimisest hakkab kiireks kiskuma. Taksojuhist tunneme linna paremini. Esimese hooga peatub bussijaama ees ja üritab meile selgeks teha, et siin peamegi maha minema. Vot ei lähe ja sõida aga edasi, küll me juhatame. Kiirelt joostes olemegi peaaegu viimased, kes rongile jõuavad. Vedas. Rohkem nii ei tee.
Rongisõit Nanningisse kestab kirjade järgi neli ja pool tundi. Rongivagun on silmini täis. Vahekäigust ühelpool on kolm ja teiselpool kaks istet. Meid surutakse istuma kolmesesse vahesse vastakuti nii, et Alice on kahe Hiina mehe ja Marko kahe Hiina neiu vahel. Peale väikest hilisõhtust veini ja varajast ärkamist katsume oma lahkete naabrite õlgasid mitte liialt kuritarvitada. Sõit sujub suhtelises vaikuses kuni viimase tunnini. Kõrvalpingilt pöördub meie poole naisterahvas, kes teatab meile, et neiu Marko paremal käel on õppimas inglise keelt ning kas ta tohiks seda praktiseerida. Loomulikult oli see ainult ema mõte, kuna teismeline neiu osutub häbelikuks ning algul ei taha vestlus mitte areneda. Ema ise on oma inglise keele omandanud turismisektoris töötades. Hetkega tekib meie ümber kirev seltskond, kes on kõik võõraid kuulama tulnud. Räägime maast ja ilmast. Naine vahel tõlgib ka teistele. Kõik noogutavad ja mõmisevad midagi selle peale. Probleemseks osutub meie kodumaa selgitamine. Sõna Estonia oli neile sama tuttav, kui näiteks Räpina või siduri-piduri-survelaager. Esimesena pakutakse Australia ja siis veel mitu mitte sobivat kohta. Lõpuks hõikab keegi tark vagunist mingi sõna ja kõigil on paljutähenduslikud näod - nüüd siis teame, kust te pärit olete. Kindluse mõttes joonistame omapoolse maailma kaardi, kuha märgime ka Eesti. Kõik muudkui korrutavad mingit kummalist sõna. Palume seda korrata ning selleks osutub Romania. No ei sobi. Lõpuks nõustuvad kohalikud meie kodule nimeks panema Etonia. Jääme ka nõusse. Olgu siis Etonia. Nüüd siis küsiks kuhu läksid need miljonid kampaaniale "Welcome to Estonia"? Pika vestluse lõpuks leebub ka neiu ning vahetab meiega mõningad laused. Tegelikult oskas ta oma ea ja saadud hariduse kohta üsna hästi inglise keelt. Saime suheldud. Küsitakse veel, kas meil oleks näidata kõneks olnud Eesti oma raha. Kingime neile mõned kupüürid, mida tormab uudistama vist veerandik meie vagunirahvast. Loobume viisakalt meile pakutud jeenidest. Sellega hiinlased ei lepi. Kottidest hakkavad välja tulema mitut sorti mandarine ning lõpetuseks kuldses pakikeses hiina meditsiini Marko kipitava kurgu jaoks. Üks annus kohe ka avatakse ning suhu topitakse. Toimib küll. Rongisõidu viimased kilomeetrid veedame hiina keelt õppides rühmatöö põhimõttel. Meie hääldame, nemad naeravad. Oleme siiralt meelitatud antud kontaktist kohalikega.
Väike nüanss veel rongisõidust. Nimelt tulid vahepeal vagunisse ametlikes ülikondades noormehed, kes olid vist osaliselt lõbustajad, teisalt müügimehed. Tegid igasuguseid mustkunstitrikke ning sekka pakkusid igasugust nodi. Suudame loobuda. Trikid olid muljetavaldavad. Loomulikut tehti trikke meie nina all, rahvamass ümber.
Vaadates Nanningi kaardile otsustame olla laisad ning valime hotelli Ying Bin, mis asub kohe raudteejaama vastas. Spartalik, kuid siiki mugavustega tuba 75 RMB'd. Avastame, et antud hotellis oleks pesupesemine olnud peaaegu tasuta. Kaks eset toa hinnas ning iga järgmine ainult 1 RMB. Guilinis makstud 81 RMB eest oleks saanud ikka üsna palju musta pesu teha.Kuna Alice hakkas natuke muret tundma, et me ei ole nagu ikka päris õiged backpackerid, siis otsustame edaspidi olukorda natuke karmistada. Esimene peatus öökla. Laua taha istudes on tunne, et ega siit nii kergelt enam püsti saagi, sest kõik kleepub. Valitud söögid on odavad ja imelikud. Samas söödavad. Suuremalt jaolt. Kuna menüüs oli ka kohvi piimaga, siis otsustame proovida. Lauale ilmub tumepruun vedelik valgete tükkidega (selguse mõttes - selle piima andja on juba ammu vanadusse surnud). Siinkohal peab ütlema, et loogilist mõtlemist hiinlased ei valda. Viitame valgetele tükkidele, raamatust sõnale piim ja teeme haput nägu. Algul ei mõisteta, kuid siis tärkab väikses hiina peas mõte ja lauale ilmub must kohv, sest seda me ju selgitada nende arust üritasime. Maksame tohutu elamuse eest 56 RMB'd (enamus sellest on need kaks kohvi). Puhas röövimine.
Peale kiiret tiiru linna peal otsustame uurida, kuidas siit linnakesest edasi saaks. Oleme valinud endale järgmiseks sihtpunktiks Detian'i kose, mis asub Hiina-Vietnami piiril. Suundume kohalikku bussijaama, kus peale kahepoolseid monolooge tuuakse meie juurde üks meie omadest - valge mees. Vaatame mõne hetke nõutult üksteisele otsa, samas kui teda toonud kassiirid, punased lindid üle õla ja puusa nagu missivalimistel, seisavad kobaras naeratavate paljutähenduslike nägudega. Saame kõik esimesest kohmetusest üle ning asume uurima, miks meid kokku viidi. Selgub, et olime mõlemad just huvi tundnud Detian'i poole suundumisest. Meie uueks tuttavaks osutus Marco (maailm on tõesti täis hulkuvaid Mark(c)osid :) ), Lääne Saksa - USA turist, kes on veetnud juba viimased kolm ja pool kuud Hiinas. Sellest tulenevalt on ka tema hiina keel tunduvalt parem ning üheskoos uurides saame selgusele ka tulevases marsuudis. Nanning-Daxin-Shuolong-Detien, ümberistumisega.
Suundume seejärel linna, öise tänavakaubandusega tutvuma. Marco julgustusel ning ärgitusel proovime mõned kahtlase välimusega söögid - peopessa mahtuvad linnupojad, mingi liha vardas, mingi valge pehme ja väga vürtsikas juur jne. Eks näis, mida organism selle peale homme kostab.
Lepime kokku, et juhul kui keegi ümber ei mõtle või sisse ei maga, siis kohtume hommikul bussijaamas.
2 comments:
järgmine kord, kui jälle teemaks teie päritolu, proovige öelda "Aisha-nija". Taibukamad taipavad, kust tulete. Rumalamatele üritage sama sõnaühendit hääldada erinevate rõhkude ja hääldamisvariatsioonidega. Aga ei garanteeri, et nad lõpuks pihta saavad... Väga põnev lugemismaterjal igatahes!!!
T2nud.
Oleme nyyd mõnes kohas seda kasutanud, ning tundub, et toimib. Või noogutavad nad niisama. :)
Post a Comment